Tantsunädal on kevaditi Viljandis toimuv ühenädalane tantsukunsti propaganda. 2024. aastal toimub Tantsunädal 25.–29. aprillil ning kuulub Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 programmi. Järgmisel aastal tähistab Tantsunädal oma 20. juubelit.
Kuidas tekkis Tantsunädal?
Anu: See on pikk-pikk lugu. Tantsunädalat korraldab MTÜ OMA Stuudio, veidi ka Viljandi kultuuriakadeemia. Kunagi tegin laste erahuvialakooli OMA Stuudio, mille põhitegevus oli laste tantsuharidus. Stuudio nimi tuli sellest, et ajasime OMA asja nagu ka kunagine Viljandi kultuurikolledž. Nüüd on tulnud nimed nagu Oma Tsirkus ja Oma Pala ja Oma Toit, nimi OMA on läinud laialt käibele.
OMA Stuudio sai alguse siis, kui kultuurikolledži direktor oli Enn Siimer. Alguses mõtlesime teha kultuurikolledži lastestuudio, et oleks järelkasvu ja üliõpilased saaks praktikat teha. OMA Stuudiost saigi minihuvikool, sest me ei tegelenud ainult tantsuga: Lee Reinula õpetas kunsti, Külli Salumäe laulmist ja Celia Roose pärimust. Minu roll oli inimesed kokku kutsuda ja seda kõike hallata. Meie tunnid toimusid ka kolledži majas. Ma kujutan ette, et aeg-ajalt olime päris tülikad, sest võtsime ruumiaegu päris palju ära. Ise ka imestan, kuidas see kõik võimalik oli.
Otsisime stuudio lastele esinemiseks väljundeid ja rahvusvaheline tantsupäev oli üks neist võimalustest. Kuna minul oli organiseerimise võimekus, siis hakkasin Tantsupäeva Viljandis korraldama ja kutsusin teised ka kampa: tantsustuudiod Viljandist, sõbrad teistest linnadest ja ka Soomest oli osalejaid. Üritus toimus päevase kontserdi vormis erinevatel aastatel erinevates paikades: Pärimusmuusika Aidas, Sakala Keskuses, Ugalas ja Viljandi kultuuriakadeemia majas.
Ühel hetkel liitus OMA Suudioga Ele Viskus. Ma ei teagi, mis nimega koolis ta Viljandis õppis, kuna kultuuriakadeemial on palju nimesid olnud – kultuurikool, kultuurikolledž, kultuuriakadeemia –, mina ise õppisin kultuurikooli ajal. Olles õppejõud, tegelesin ka tudengite praktikatega ja paljud neist käisid OMA Stuudios õpetamas või lavastamas. Ele oli see, kellega me hakkasime mõtteid põrgatama, ja ta ütles, et Tantsupäeva üritust võiks korraldada pikemas formaadis kui ühepäevane. Umbes sel ajal ma ka lõpetasin OMA Stuudio tegevuse huvikoolina, sest üks põlvkond õpilasi oli suureks kasvanud ning meie kui läbiviijate jaoks oli huvikoolina tegutsemine ka ammendunud, OMA Stuudio toimis huvikoolina ametlikult 10 aastat, tegelikkuses 12 aastat kindlasti.
Ja siis koos Elega saigi Tantsupäevast seitsmepäevane Tantsunädal ning fookus liikus laste huvihariduselt etenduskunstidele. Tihti ei mahtunud programm nädalassegi ära ja tulid eel- ning järelprogrammid. Sellest aastast on programm esimest korda viiepäevane.
Johhanna, mis hetkel sa liitusid?
Johhanna: Praegu on mu neljas Tantsunädal, liitusin kohe pärast ülikooli lõpetamist. Aga esimesel aastal, kui oli esimene koroona-aasta, tegin kaks Tantsunädalat, sest üks üritus nihkus edasi sügisesse ja aprillis tegime juba uue. Ele kutsus mind kaasa, sest nad tahtsid kolmanda inimese juurde võtta, et vastutust jagada. Ele teadis, et mul on värskelt loodud Lemoot kompanii juhtimisega seoses palju küsimusi tekkinud ja pakkus, et äkki tahaksin korralduslikku poolt juurde õppida ja kuna ma just sellistest oskustest puudust tundsin, et kellele, kuhu ja kuidas kirjutada, kellelt rahasid küsida, kuidas programmi valida jne, tulin Tantsunädalale veidi praktikavaibiga. Nii ma siis hakkasingi õppima ja siin ma olen.
Anu: 2005–2009 oli ürituse nimi Tantsupäev. 2010. aastast alates on Tantsunädal ja selleks ajaks, kui Neti (Johhanna Anett Toomel) 2020. aastal liitus, olime Elega 10 aastat sündmust kahekesi teinud. Järgmine aasta on 20. juubel. Mõtlesin, et äkki kutsume järgmisel aastal vanad tegijad kokku, kõik saavad pakkuda, mida nad tahaksid näha või korrata. Teeks sellise Nostalgia Tantsunädala.
Millised oleks need hetked, mida ise tahaks tagasi kutsuda?
Anu: Henri Hütt ju siiamaani räägib sellest non-conference’ist kui tema jaoks kõige võimsamast asjast üldse. Sellel nii-öelda mittekonverentsil esines näiteks Mårten Spångberg ja ma ei tea, mis tüübid me kõik kohale kutsusime. See algas nii, et mina õppisin siis doktorantuuris, käisin paljudel konverentsidel ja hakkasin nägema, kui feigid neist osad on. Muidugi mitte kõik konverentsid, aga on olemas täiesti selline asi nagu konverentsiturism. Konverentsi jaoks on ehitatud terved hotellid, aga inimesed ettekande paneelidest ei tule kohale. Teed oma ettekannet, sul istub saalis viis inimest, kellest kolm on sinu kaaslased, eestlased. Kõik saadavad oma proposal’id ära ja kohale ei tule, sest reisimine on kallis, aga konverentsi publikatsioonis töö ilmumine on oluline. Esimesel konverentsil, kus ma käisin, tegime kaasdoktorantidega näiteks šoppamise päeva – st oma ettekanne sai esitatud ning sarnaselt üldisele vaibile, teisi väga kuulama ei mindud. Minu jaoks kukkus see konverentsimaailm täiesti kokku. Mul tekkis mingi vastureaktsioon, et teeme siis mittekonverentsi: teeme hästi huvitava sisuga, aga paneme pealkirjaks „mittekonverents“. Kuidagi protestivaimus see tekkis.
Johhanna: Kui ma olen aus siis korraldaksin Tantsunädala lihtsalt uuesti sügisel, mis sest, et side tantsupäevaga kaob, aga see soe sügis, uued tudengid, kihisev Viljandi oli tol ebatavalisel koroona-aastal kuidagi väga meeldivaks vahelduseks. Samas igatsen ka kummalisi vahevorme, mis kuidagi iseeneslikult programmi jõudsid, olgu need siis tantsujämmid, Kai Valtna varahommiku lavastus, lebotamisinstallatsioonid või midagi muud.
Kuidas käib praegu koostöö Viljandi kultuuriakadeemiaga?
Anu: Kui me ise ei ütleks, et Tantsunädal on kooliga seotud, siis kool meid ise ei seoks. Tantsunädal on muidugi hea platvorm tudengitööde näitamiseks, aga see on ajapikku kujunenud niimoodi. Algselt ei olnud lõpetajatel mingit kohustust oma koreograafia lõputöid seal näidata. Praegu on tekkinud selline vaikiv kokkulepe, et koreograafid esitavad lõputöid kaks korda. Teine kord võiks olla Tantsunädalal, kus on komisjonil hea neid kompaktselt näha. See on ka üliõpilastele endale võimalus olla programmis ja sellega oma tööd taasesitada. Aeg-ajalt küsib turundusspetsialist või keegi koolis ikka, kas Tantsunädal on kooli sündmus. Aga ei ole, sest kool ei taotle rahasid ega ole üritust initsieerinud.
Johhanna: Ma arvan, et kõige keerulisem Tantsunädala korraldamise juures ongi see, et Tantsunädalat võetakse kooli sündmusena, mida see tegelikult ei ole. Me ei otsi ka eraldatust, tudengid saavadki meie programmi pakkuda nii lavastusi kui muid projekte. Ma arvan, et see on lihtsalt Viljandi paratamatus, et tantsukunsti viljelemiseks on koolis väga mõistlikud ruumid ja võimalused. Samas jätavad kooli ruumid kohe mulje, et tegemist on tudengite aktsiooniga. Plusse ja miinuseid on vist mõlemalt küljelt.
Kui palju on veel aastast aastasse korduvaid mustreid ja inimesi?
Anu: Ega eriti ei ole. Kui ma vaatan tagasi Tantsunädala kavadele, siis seal valitseb täielik kakofoonia – aktsioone on seinast seina. Kohati tekib selline tunne, et korraldajatel pole vist üldse selgroogu ega arusaamist, mida nad teha tahavad.
Johhanna: Minu esimene kontakt oli tudengi poolelt ja siis tuldi meilt igal aastal küsima, mida uut tahaksime teha. Näiteks tegin ma hommikuraputusi. Mõnda eriti hästi õnnestunud asja, näiteks tantsumaratoni, oleme tõesti teist korda veel korranud.
Anu: Mitmeid aastaid oli meil kavas kooliprogramm „Mõtlevad tantsijad“, mis tähendas seda, et kultuuriakadeemia üliõpilased käisid erinevates Viljandi maakonna koolides töötubasid tegemas. Nad juhendasid põhikooli lõppastet ning töötoa lõpuks valmis lühikene etendus või performance. Üldiselt see oligi Ele idee, et Tantsunädal ei ole meie oma, vaid me lihtsalt ühendame kõik sel ajal Viljandis toimuvad tantsuüritused. Oleme teinud erinevaid üleskutseid ja nii on meie programmis olnud ka eakate tantsuõhtu ja Viljandi Gümnaasiumi Öötantsupidu.
Veel meenus, et Katrin Kubber vedas eest non-artist talk’e, kus räägiti kunstnikega kunstivälisest elust: mida kunstnik mõtleb või süüa armastab. Sellest kasvas hiljem välja Tantsu KuuKirja rubriik “Mitte ainult tantsust”. Ja siis oli veel non-stop tants, kus üks kursus tantsis Viljandi kaubanduskeskuses Centrum kaheksa tundi järjest. Kaks aastat tegime tantsumaratoni, mille idee tuli STL-ist. Palju non-asju, palju mastaapset.
Mainisid, et osad varem Tantsunädala kavas olnud üritustest enam kaasa ei tee. Kust tuli otsus samal ajal Viljandis toimuvaid tantsuüritusi enam mitte kaasata?
Anu: Esiteks ei olnud teised nii agarad ennast pakkuma ja teiseks jäid mõned asjad meie mindset’ist ikkagi liiga kaugele.
Johhanna: Ma tunnen, et need otsused olid juba enne minu liitumist tehtud. Ühel aastal tegime koostööd kogukonnakinoga, aga see ei läinud tööle, inimesed ei tulnud kinno. Mulle tundub, et käärid tulidki sealt sisse, et linnainimene ei tule akadeemia black box’i ja tudengid ei lähe Sakala Keskuse tantsuõhtule ning siis kaob mõte asju ühendada ära.
Kas võiks öelda, et Tantsunädalalt saab mingil moel ka ülevaate eesti nüüdistantsus toimuvast?
Johhanna: Mulle tundub, et Tantsunädal on hea läbilõige hetkel nüüdistantsus toimuvast. Kuigi vahel tundub, et Tantsunädala programm on olnud tantsupõhisem, on tegelikkus vist see, et tantsukunst on olnud varem tantsupõhisem, kui ta praegu on. Asi pole selles, et Tantsunädal oleks tantsust irdunud, vaid tantsijate üldine huvi on nihkunud. Nii ka Tantsunädal etenduskunstistub.
Anu: Enne oli Eestis selline tantsuvaldkonna ülevaatefestival nagu Uus Tants, aga meie seda eesmärki taotluslikult ei täida.
Kui palju on olnud rahvusvahelist koostööd?
Johhanna: Ma arvan, et kõik välismaalased, kes on käinud, on ikka kuidagi otsapidi Eestiga seotud.
Anu: Paljuski jääb asi rahastuse ja väikese meeskonna taha. On juhtunud seda, et keegi on oma projekti ja rahastusega juba Eestis ja siis astub läbi.
Kas Tantsunädal on festival?
Anu: Me ei nimeta ennast festivaliks, vaid Tantsunädalaks, see on mingi vahepealne formaat.
Mis on kõige keerulisem Tantsunädala korraldamise juures?
Anu: Rahanappus, mis tingib korraldava kollektiivi väiksuse. Näiteks ei ole meil piisavalt suurt tehnilist meeskonda paljude lavastuste ülesehitamiseks. Ma muudkui imestan, kuidas inimesed kõigest olenemata siiski tahavad Viljandisse oma töid ja tegemisi näitama tulla.
Johhanna: Jah, aga samas on teada, et Tantsunädala korraldaja OMA Stuudio ei ole etenduskunstiasutus ja meil ei saagi kõike seda tehnikat, kogemusi ja oskusi olla. Ja seda me püüamegi kommunikeerida, mis sest, et vahel edutult.
Kuhu võiks Tantsunädal edasi suunduda?
Anu: Järgmine aasta on juubel, 20 aastat, siis võiks teha nostalgiafestivali, aga sealt edasi vaatame juba sammhaaval. Põhiline on, et vaib jääks. Minule mõjub see alati nädala peale jaotatud vilistlaste kokkutulekuna. Nädala jooksul kohtub väga paljudega, keda aastate jooksul pole näinud. Kes tuleb etendama, kes vaatama. See Tantsunädala tunne on alati mõnus.
Johhanna: Mulle meeldib Tantsunädala puhul see, et ma ei tea, mis on tulemas. Mu ainuke unistus või lootus on see, et uus tulija, kes saab selle nädala kaasa teha, tunneb samasugust elevust, mida mina, kui tudengina osalesin. Et see kvaliteet ja rõõm püsiks.
