Alexander Ekman – meelelahutuslik peen kunst

Koreograaf ja endine balletitantsija Alexander Ekman on tänapäeva üks märkimisväärsemaid tantsuteatri lavastajaid. Omanäolise koreograafiaga rootslane on aktiivselt tegev – võiks öelda ehk tippvormis – ning nõutud looja. Tema töid esitatakse üle maailma ja tema lavastused toovad teatrisse tantsu vaatama inimesed, kes seda muidu ei teeks. Mis teeb Alexander Ekmanist tänapäeva märkimisväärseima koreograafi ning miks peaksime temast rääkima ka tulevikus?

Karl Wilhelm Alexander Ekman sündis 1984. aastal Stockholmis. Ta õppis Rootsi Kuninglikus Balletikoolis ning tantsis aastatel 2001–2002 Rootsi Kuninglikus Ooperis. 2002–2005 tantsis ta Hollandi Tantsuteatris, 2005–2006 Cullbergi Balletis. (Cullberg Balletten, vaadatud 08.05.2024.) Pärast viis aastat professionaalse tantsijana töötamist otsustas ta 21-aastaselt hakata süvenenumalt tegelema koreograafiaga ja alustas vabakutselise elu. Tema omanäolist tantsukäekirja märgati ning juba 22-aastasena tegi ta Hollandi tantsuteatrile oma esimese avaliku koreograafitöö, mis kandis nime „Karjatöö“ (ingl „Flockwork“). (Netherlands Dans Theater, vaadatud 10.05.2024)

Tänaseks on Ekman loonud üle 50 lavateose. Tema loomingut on esitanud mitmed trupid üle maailma: Monte Carlo Ballett, Bostoni Ballett, Semperoper Dresdeni Ballett, Hollandi Tantsuteater, Norra Rahvusooper ja -ballett, Rootsi Kuninglik Ooper, Sydney Tantsukompanii, Viini Rahvusballett jpt. Ainuüksi tema 2010. aastal loodud teost “Kaktused” (ingl „Cacti“) on esitanud üle paarikümne kompanii. (Samas, vaadatud 08.05.2024)

Selleks, et kirjeldada Alexander Ekmani loomingut, toon järgnevalt välja loetelu märkimisväärsematest ja tuntumatest lavastustest, mille läbi saan avada tema stiili, käekirja ja erilisust. Kuna Ekman on lisaks koreograafitööle mitmete oma lavastuste kostüümi- ja/või lavakunstnik, lisan ka fotod lavastustest, et teemat paremini avada.

“Kaktused”
Esietendus Hollandi Tantsuteatris, Haag 2010. Lava- ja kostüümikunstnik Alexander Ekman, muusikaks Viini klassikute Haydni ja Beethoveni ning romantismi helilooja Schuberti looming. Ühes vaatuses, 27 minutit.

Kuusteist – hilisemates versioonides ka rohkem – tantsijat seisavad näiliselt lõksus ülisuurtel Scrabble-mängu plaatidel. Kõlavad keelpillikvartett ja Spenser Theberge tekstilõigud. Tantsijad jooksevad, kukuvad, väänlevad ja püüavad põgeneda oma nähtamatust vanglast. Lavastuse lõpu eel saavad nad kõik kaktuse (Numeridanse, vaadatud 09.05.2024) Helisalvestusena saadavad lavastust monoloogid, mis kõlavad kui autori sisekõne.

Lavastuses pöörab Ekman terava pilgu – viljeledes ise kaasaegset tantsu – kaasaegsele tantsule endale. See on mänguline ja teadlik paroodia kunstivormi suurematest liialdustest. “Kaktused” on terav, ent humoorikas dekonstruktsioon tantsu afektidest. (Samas, vaadatud 09.05.2024) Ekman on kirjutanud: „See töö räägib sellest, kuidas me kunsti vaatleme ja kuidas sageli tunneme vajadust kunsti analüüsida ja „mõista“. Usun, et õiget teed pole olemas ja igaüks saab kunsti tõlgendada ja kogeda nii, nagu tahab. Võib-olla on see lihtsalt tunne, mida ei oska seletada, võib-olla on väga ilmne, mis teose sõnum on. Kaktused tekkisid mu ellu perioodil, mil olin iga kord, kui keegi mu tööst kirjutas, väga segaduses ja pahane. Ma ei pidanud õiglaseks, et üks inimene, kriitik, otsustab kõige üle, millest teos räägib.“ (Pacific Northwest Ballet, vaadatud 11.05.2024)

“Luikede järv”

Esietendus Norra Rahvusooperi- ja balleti teatris, Oslo 2014. Lavakunstnik Alexander Ekman, kostüümikunstnik Taani moelooja Henrik Vibskov. Muusika autor Mikael Karlsson tsiteerib esimeses vaatuses Pjotr Tšaikovski originaalteost. Kahes vaatuses. Kestus – ei sisalda vaheaega – 1 tund 38 minutit.

„Luikede järv“ esitab teekonda minevikust tulevikku – lugu loos – Norra Rahvusballeti esituses. Laval on lisaks tantsijatele kaks näitlejat, sopran, muusikud. Teises vaatuses on laval 5000 liitrit vett ja 1000 valget vanniparti.

Esimeses vaatuses segunevad ümbertöödeldud katkendid Tšaikovski armastatud partituurist teravate, absurdsete ja vaimukate dialoogidega, et kujutada balleti „Luikede järv“ tekkimise lugu. (Medici.tv, vaadatud 09.05.2024) Vaatuse tegevus toimub 1877. aastal, mil jõudis esmakordselt Suure Teatri  lavale kuulus ballett. Samas mängib autor ajaga, segades kokku fragmente originaalist, 20. sajandi keskpaiga stiili-elementidest – televiisor ja pastellroosad kostüümid –, luikede anatoomiast ning Tšaikovski tegelasest ja loost. Teine vaatus toimub 137 aastat hiljem. (Ibarra 2023: 49)

Tantsijad esitavad justkui originaalballeti kaasaegse tõlgenduse – ballett balletis –, kuid samas puuduvad otsesed tegevuslikud liinid kuulsate tegelaste Rothbarti, Odette’i jt vahel. Nad libisevad graatsiliselt mööda vett ning uurivad selle meile nii argise materjali mängulist kasutust, luues sealjuures lisakihi – helimaastiku. Ohutuse tagamiseks kannavad nad põlvekaitsmeid ja kiivreid. Kolmas vaatus, mis on imelühikeseks vinjetiks, tutvustab luigetiivaliseks robotiks riietatud tantsijat, lisades narratiivile kaasaegse pöörde. (Samas: 49) Alexander Ekman: „Tahtsin teha midagi suurt, metsikut ja teistsugust. Midagi veega!“ (Numeridanse, vaadatud 08.05.2024)

“Suveöö unenägu”

Esietendus Rootsi Kuninglikus Ooperis, Stockholm 2015. Lavakunstnik Alexander Ekman, kostüümikunstnik Bregje van Balen. Muusika autor Mikael Karlsson. Kahes vaatuses. Kestus – ei sisalda vaheaega – 1 tund ja 37 minutit.

Lisaks Kuningliku Balleti tantsijatele on laval üheksa muusikut, sealhulgas eksperimentaalne poplaulja Anna von Hausswolff. (Medici.tv, vaadatud 13.05.2024) Muusikud on asetatud lavapildiliselt tantsijatest tahapoole. Lava muutub ja muundub. Etenduse alguses on kogu põrand kaetud (kunst)heinaga, millega tantsijad mängivad, hiljem kohtab seal kõiksugu fantaasiategelasi ja olendeid.

Ekmani „Suveöö unenägu“ on kaugel Shakespeare’i näidendist. See on meelelahutuslik reis ebamaiste naudingute sürreaalsesse maailma. (Joffrey, vaadatud 12.05.2024) Tegevus toimub jaanipäeval, suvisel pööripäeval. Laval on maipuu, mille ümber tantsijad pidutsevad. Jaanipäeva tantsud ja traditsioonid on vanad. Põllulilledest pärja punumine on endiselt jaanipäeva lahutamatu osa. Sel ööl kogutakse seitse erinevat lilleõit ja asetatakse need padja alla, lootes unes näha oma tulevast kaasat. (Samas, vaadatud 12.05.2024) Ekmani lavastuse keskne tegelane Unistaja teeb seda ning kogu lava tegevustik muutub tema unenäoks – tõeliseks fantaasiamaailmaks.

“Mäng”

Esietendus Pariisi Ooperimajas, Pariis 2017 (ingl “Play”). Lava- ja kostüümikunstnik Alexander Ekman. Muusika autor Mikael Karlsson. Kahes vaatuses. Kestus – ei sisalda vaheaega – 1 tund ja 45 minutit.

Laval on pea 35 balletitantsijat, kes on asetatud suurele valgele lavale kui mänguväljakule. Muusikud on tantsijatest tagapool, üleval poodiumil. Lavastuse alguses esitab kvartett eesriide ees ühe pala. Hiljem soleerib kogu orkestri ja Mikael Karlssoni elektroonilise muusika töötlusega ka laulja Calesta Day.

Esimene vaatus on täis mängu ja värskust, loodusjanu ja ühist avastamist. Kord uurivad tantsijad kui värskelt saabunud olendid maailma, siis mängivad kõiksugu mänge. Ekman jutustab loo inimese elust sünnist surmani. Alguses on kõik valge: peategelane on riietatud valgetesse lühikestesse pükstesse ja oranži särki. Õhkkond on pingevaba, täis rõõmu ja õnne. Kõige selle keskel on vaid üks halli riietatud naine, kes kui õpetaja püüab korda luua. Vaatuse viimases stseenis täitub lava 40 000 rohelise palliga ja mäng saab veelgi suurema hoo. Tantsijad lustivad ja naudivad, õpetaja aga vihastab. Ta ei ole negatiivne tegelane, range on küll tema välimus ja kehakeel. Teises vaatuses hakkab domineerima must ja hall – peamiselt väljendub see kontoristiili kostüümides.

Puu, mis enne oli laval lehtes, on raagus. Varemalt domineerinud pallid on asendanud kuubid. Tantsijad mängivad endiselt, kuid teistmoodi. Keskkond muutub üksluiseks ja tegelased kaotavad lapseliku siiruse ja rõõmu. Kõlab briti filosoofi Alan Wattsi tekst, mis käsitleb inimese kasvamist ja mängurõõmu unustamist. Finaalis ilmub peategelane taas fookusesse. Ta eemaldab kostüümi ja prillid. Ta on uuesti selline, nagu oli esimeses vaatuses. Pärast näitlejate kummardumist kustuvad saalis tuled ja eesriie avaneb. Lavale ilmub laulja, kes hakkab laulma, ning tantsijad, kes hakkavad mängima koos publikuga. See ei ole tavaline kummardus, see on osa kontseptsioonist, mis viib publiku lapsepõlve – täielikku paradiisi. Saal täitub mängu ja hiiglaslike pallidega.

Alexander Ekman on omanäolise käekirjaga lavastaja. Tema lavastustel on ühendavaid elemente. Näiteks valib ta pea igas lavastuses välja ühe solisti, kellele ta loos rõhu asetab. Ma ei nimetaks seda tantsijat peategelaseks, sest sageli ei saa rääkida Ekmani lavastustes klassikalisest narratiivist ja kaasaelamisest konkreetsetele tegelastele. Ometi too väljavalitu esindab kõige paremini loo seisundit erinevates hetkedes. Erinevalt klassikalisest balletist ei tantsi seda rolli nn duublis kaks või kolm tantsijat. Kuna etendused toimuvad sageli selgelt määratud ajaperioodil, valib Ekman trupist alati välja just ühe, kes igal õhtul sama teekonda käib.

Ekman kasutab oma lavastustes korduvaid momente ja ka sarnaseid dünaamikaid. Sageli sulatab ta üheks vana ja uue: miski, mis on nii tuttav, ent ometi värskes mahlas. Nii toob ta vaatajani vanad traditsioonid jaaniööst või balleti peidetud mängurõõmu. Ta tekitab vaatajas äratundmist, tuues lavale argise ning keerates selle siis fantaasiarohkelt pea peale. Koreograafia on sageli mänguline ja kombinatsioonid lihtsad. Ometi on lavastused ja tantsijate liikumine alati ühtselt, väga täpselt rütmistatud. Siinkohal tuleb mängu Ekmani kirg stepptantsu vastu.

Ta kannab elemente ja stseene kohandatud kujul lavastusest lavastusse. Näiteks kohtab nn kitsekarja elementi – varvaskingadel naised ihuvärvi pesus väga kindla liikumisesteetikaga – nii juba mainitud lavastustes „Mäng“ ja „Suveöö unenägu“ kui ka lavastustes „Lehm“ (ingl “Cow”, 2016) ja „Eskapist“ (ingl “Escapist”, 2019). Pea igas lavastuses on duett, mis domineerivalt silma hakkab. Lavastuses „Kaktused“ kõlab lausa dialoog helisalvestises. Lisaks võib kohata mitmes lavastuses kaht meestantsijat, kes asetatakse hetkeks fookuspunkti. Sageli on duetid lihtsad ja numbrisiseseid korduvaid elemente täis koreograafiad.

Mitmes lavastuses on laval lisaks tantsijatele ka muusikud. Sageli kohtab tantsijate keskele ilmunud puhk- või keelpillimängijat. Ka vokalist on mitme lavastuse – „Mäng“, „Suveöö unenägu“, „Luikede järv“ – lahutamatu osa.

Tema lavakujundustes on sageli üks element, mida on n-ö paljundatud: rohelised pallid lavastuses „Mäng“, tagurpidi puud lavastuses „Suveöö unenägu“, ustest tagasein lavastustes „Luikede järv“ I vaatus ja „Mäng“, ühesugused ruudukesed lavastuses „Kaktused“. Mitte ainult koreograafia ja liikumiskvaliteet, vaid ka lavapilt muundub Ekmani lavastustes sageli. Lavastuses „Mäng“ avaldub see eriti must-valgelt.

Võiks küsida, kas autori pidev enese kordamine on originaalne. Nii teeb aga ka Eestist võrdlust tuues näiteks Renate Keerd ja ka mitmed teised tantsu- ja füüsilise teatri lavastajad. Leian, et kui juba toimiv printsiip on asetatud õigesse konteksti, siis ei rõhu niivõrd elemendi kordus, kuivõrd selle mõju vaatajale.

Ekmani lavastused mõjuvad vaatajale haaravalt ja meelelahutuslikult. Ta suudab pakkuda võimalust eralduda argielust, viidates sellegipoolest nii inimlikele kui ka argistele teemadele. Ekman: „Üritame alati mõelda teatriimele. Minu jaoks on see kohalolu: kui kogu publik on koos ja keegi ei mõtle oma elule ega oma probleemidele. See on ime.“ (The Talks, vaadatud 19.05.2024) Ta loob väga tugeva seisundi, millesse vaataja – ka tantsuteatri kauge – lummub.

Ekman: „Võib-olla on see lihtsalt tunne, mida ei oska seletada.“ (Pacific Northwest Ballet, vaadatud 11.05.2024) Ekman on tuntud oma lavastuste kiire kulgemise ja vaimukate vimkade poolest. Ta on öelnud, et tema eesmärk on luua lavastusi, millega vaataja saaks ühenduse, käsitledes teemasid, millega saame kõik suhestuda. (…) Tema eesmärk on muuta atmosfääri ja alati üllatada publikut. (Alexander Ekman, vaadatud 08.05.2024) Ta kasutab vaatajani jõudmiseks tõelist sümbioosi tantsust, muusikast ja visuaalsusest – Gesamtkunstwerk.

Leian, et Alexander Ekmani viis luua kunsti ja tuua lavale elulised teemad hästi maitsestatult, publikule söödavas kastmes, on imetlusväärne. Ta tajub hästi tempo-rütmide olulisust ning oskab seeläbi hoida mistahes vaatajat naelutatuna kaasas. Tema lavastusi vaadates omandab sõna „meelelahutus“ uue tahu – see pole halvustav ja sildistav tootmisühiskonna produkt – ning toob peenetundelise kunstini ka teatrikauge vaataja.

Essee on kirjutatud EMTA lavakunstikooli kursuse “Välisteatri ajalugu. Kaasaegne teater” raames. Kursuse juhendaja ja artikli toimetaja on EMTA vanemteadur Madli Pesti.

Jupiteris on kuni 25. septembrini 2024 vaadatavad neli Alexander Ekmani lavastust:

“Luikede järv” (2014, Norra Rahvusooper),
https://jupiter.err.ee/1609370023/luikede-jarv.

“Suveöö unenägu” (2016, Göteborgi ooperiteater),
https://jupiter.err.ee/1609401412/suveoo-unistus.

“Play” (2018, Pariisi Rahvusooper),
https://jupiter.err.ee/1609401406/mang.

“Hammer” (2023, Göteborgi ooperiteater),
https://jupiter.err.ee/1609370038/alexander-ekman-hammer.

Kasutatud allikad

Ingliskeelsed allikad on eesti keelde tõlkinud Oliver Reimann.

A Swan Lake – Medic.tv [(muusika)teatri multimeedia platvorm, ametlik lehekülg], https://www.medici.tv/en/ballets/swan-lake-tchaikovski-alexander-ekman-norwegian-national-ballet, vaadatud 09.05.24.

A Swan Lake – Numeridanse [Lyoni Tantsuteatri (pr La Maison de la danse de Lyon) hallatav tantsuteatri multimeedia platvorm, ametlik lehekülg], https://www.numeridanse.tv/en/dance-videotheque/cacti, vaadatud 08.05.24.

About Alexander Ekman – Alexander Ekman [ametlik kodulehekülg], http://alexekman.com/about/, vaadatud 08.05.24.

Alexander Ekman – Cullberg Balletten [ametlik kodulehekülg], https://cullberg.com/personal_portraits/alexander-ekman/5, vaadatud 08.05.24.

Alexander Ekman – Netherlands Dans Theater [ametlik kodulehekülg], https://www.ndt.nl/en/team/alexander-ekman/, vaadatud 10.05.24.

Cacti – Numeridanse [Lyoni Tantsuteatri (pr La Maison de la danse de Lyon) hallatav tantsuteatri multimeedia platvorm, ametlik lehekülg], https://www.numeridanse.tv/en/dance-videotheque/cacti, vaadatud 09.05.24.

Cacti – Pacific Northwest Ballet [ametlik kodulehekülg], https://www.pnb.org/repertory/cacti/, vaadatud 11.05.24.

Ibarra, Martina Cayul 2023. A Swan Lake: Exploring the Materiality of Water in Alexander Ekman’s Ballet. – Nordic Journal of Dance, nr 14(1), lk 49–53.

Midsummer Night’s Dream – Joffrey [ametlik lehekülg], https://joffrey.org/performances-and-tickets/23-24-season/midsummer-night-s-dream/, vaadatud 12.05.24.

Midsummer Night’s Dream – Medic.tv [(muusika)teatri multimeedia platvorm, ametlik lehekülg], https://www.medici.tv/en/ballets/midsummer-nights-dream-karlsson-alexander-ekman-royal-swedish-ballet, vaadatud 13.05.24.

Robertson, Emma 2023. Alexander Ekman: My view of success has changed – The Talks. https://the-talks.com/interview/alexander-ekman/, vaadatud 19.05.2024.