Alustame lihtsate soojendusküsimustega: kuidas sul läheb ja mis sul käsil on?
Kuidas sul läheb on alati selline küsimus, millele ei saa vastata ühe-kahe lausega. Kõige kiirem periood on mõneks ajaks seljatatud ja terendamas on veidi rahulikum aeg (vestlus toimus 27. novembril – autori märkus). Vahepeal oli mul küll liiga palju tegemisi. Kohati tundus, et ma ei saa kõigega korralikult hakkama. Olen paraku pikaldase loomuga inimene, kel on vaja rahu ja piisavalt aega asjade tegemiseks. Vahepeal tundus, et kohustused lähevad üle ääre. Teisest küljest on positiivne, et saan midagi teha. See on ka oluline, et olen veel vajalik.
Äsja sai mööda Just Tantsukooli[1] suur sünnipäevapidu, mis võttis päris palju aega ja energiat. Ees ootavad veel aruannete tegemised, aga vaikselt hakkan tantsukooli mõttes mõnusasse igapäevarutiini tagasi jõudma. Mulle meeldib aeg-ajalt töötada mingi suurema eesmärgi nimel, aga selline rahulik toimetamine, kus saab süveneda põhjalikult, on tasakaaluks väga hea.
Minu teadmise järgi oled üks pikaajalisemalt tegutsenud tantsuõpetajaid Eestis. Sinu juhitav Just Tantsukool tähistas eelmise aasta 10. novembril 40. tegutsemisaastat. Mitte neljandat või neljateistkümnendat, vaid neljakümnendat! Palju õnne selle suure teetähise puhul ja sellest lähtuvalt küsin, mis on tantsukooli pikaealisuse saladus.
Aitäh! See on küsimus, mida ma küsin vahel iseendalt ka. Just Tantsukool on nagu minu oma laps, olen selle sündimise juures olnud. Kuigi olin siis veel ise noor, käisin alles keskkoolis. Tantsukool sai päriselt alguse tegelikult veel varem, siis kui mu ema Maia Karm hakkas Ilmatsalus noori õpetama. Mina läksin sellega kaasa. Tantsukooli sünniajaks peame aga 1984. aasta sügist, mil alustasime tegevust Tartu Noortemajas Sõprus. Kuna olen olnud algusaegade juures, on see teekond olnud minu jaoks loomulik. Aastate jooksul on siiski ette tulnud hetki, kus tundub, et jõud hakkab raugema, eriti majanduslike raskuste tõttu. Ega erahuvikooli ole lihtne pidada olnud. Meie tegevus sai alguse nõukogude ajal, kui tingimused olid soodsad. Kõik vajalik oli tagatud: ruumid, palgad, esinemisvõimalused. Polnud põhjust muretseda, kas ja kus saab esineda, sest kõik korraldati meie eest ära. 1990ndatel pidime aga ühtäkki ise hakkama saama. Selle muutusega kaasnesid keerulised ajad, kus ellujäämise küsimus oli sageli päevakorral. Tõenäoliselt oleme aga jätkanud just seetõttu, et oma last ei jäeta kunagi maha.
Alati on olnud midagi, mille nimel tegutseda, ja just sellest on tulnud jõud edasi minna. Näiteks 2023. aasta tantsupidu, kus osalesime, nüüd tähistasime 40. juubelit ja varsti ootab ees jälle tantsupidu. Lisaks on olnud kolimised ja ruumide vahetused, mis on küll tihti sunnitud sammud, kuid samas toonud kaasa uue hingamise. Need olukorrad, ehkki keerulised, on omal moel alati õnnelikult lahenenud.
Uusi lapsi ja noori tuleb alati juurde, mis annab motivatsiooni edasi liikuda. Ja lapsi õpetada ma väga armastan. Ma ilmselt ei saaks ilma selle tegevuseta üldse hakkama. Samas ei oleks ma valmis minema kuskile mujale tantsuõpetajana tööle. Olen harjunud iseendaga ja vabadusega teha just seda, mida tahan ja kuidas tahan. Oma kool on ikka kõige parem ja armsam. 40 aastat tundub muidugi päris pikk aeg tõesti.
Kui saaksid alustajale tantsukooli või -stuudio loojale midagi soovitada, siis millist nõu sa annaksid?
Kuna praegu on konkurents päris suur, siis on oluline, et oleks kindel visioon. Mõtle, mida just sina saad pakkuda, selle asemel et keskenduda peavoolule või moetrendidele. Lisaks on enne alustamist oluline ennast harida – vähemalt baasteadmised õpetamise kohta on hädavajalikud. Võib-olla ma ei ole siinkohal aga kõige parem soovitaja, kuna olen olnud enamuse oma elust pigem vastuvoolu ujuja. See on aga väga raske. Kui tahad oma tegevusega end ära elatada, siis ilmselt pead kas rohkem vooluga kaasa minema või tegema hoopis midagi täiesti uut, mida keegi teine veel ei paku.
Kes on veel Just Tantsukooli meeskonnas? Kellega sa koostööd teed? Kes on sinu tugigrupp nii kooli kui tantsuõpetaja vaates?
Päris palju teen ma olude sunnil üksi. Kuna õpilasi on vähe (mille üle ma sisuliselt ei kurda), siis on majanduslikus mõttes keeruline, eriti kui tahta tegutseda korralikes ruumides. Viimasel aastal on minu suurimaks tugigrupiks olnud tantsukooli vilistlased. Koos nendega lõime juubelilavastuse, mis oli pikk ja sisukas protsess. Lisaks korraldasime vilistlaste töötubasid.
Hetkel on Just Tantsukooli Tartu filiaalis peale minu veel üks õpetaja, Evelyn Tuul. Võru Just Tantsukooli veavad eest Ester Tommingas ja minu ema Maia Karm. Minu ema mõtleb minuga alati kaasa. Kuigi tema põhifookus on Just Tantsukooli Võru filiaalil, toetame üksteist, arutame ja jagame mõtteid, kui selleks on vajadus.
Kui aus olla, siis mu tugigrupp ongi praegu väga väike. Mul on aga väga toredad õpilased, keda ma tegelikult pean ka mingil määral oma tugivõrgustikuks. Nendega me arutleme päris palju. Minu meelest on mõnus, kui neid on küll vähe, aga kõik on kaasatud.
Läheme nüüd sinu kui tantsuõpetaja temaatika juurde. Räägi oma erialasest teekonnast, mis on olulisemad murdepunktid ja teetähised või mis on andnud muutuse, tõuke, mida pead enda jaoks oluliseks.
Minu tantsuõpetaja tee on tõesti pikk olnud. Ka murdepunkte on sel rajal muidugi olnud, kuna olen väga otsiva loomuga, tahan minna kogu aeg edasi ning leida uusi väljundeid ja võimalusi. Mul ei olnud tegelikult unistust saada tantsuõpetajaks, mulle lihtsalt väga meeldis tantsida. Läksin ema loodud tantsugrupi tegevusega kaasa, kuna tants oli minu huvi.
Mulle meeldis ka tantse luua, hakkasin seda päris varakult tegema, pelgalt intuitsiooni pealt, oma lõbuks kodus elutoas. Minu eelnev erialane baas oli lapsena viis aastat õpet Tartu 5. Keskkooli balletiringis, mis andis tegelikult päris tugeva aluse. Alguses lõin tantse koos emaga. Suurema hoo saime sisse, kui läksime stuudioga Noortemajja Sõprus. Sinna kutsus meid minu mäletamist mööda noortemaja juhataja Heiki Unt, kes oli meile suureks toeks ja keda ma pean meie teekonnal üheks oluliseks inimeseks. Alguses nimetasime ennast liikumisrühmaks ja panime omale nimeks Hetero.
Priit Karm, kes oli koolipoiste bändi Pantokraator liige, kutsus meid osalema lavastusse „Merikajakas“, mis oli loodud Richard Bachi raamatu “Jonathan Livingston merikajakas”[2] ainetel. See oli süžeega terviklavastus, kus olid omavahel põimitud tants, luuletused ja muusika. “Merikajakas” oli murdepunkt, mis andis suuna luua tervikvorme, mitte lihtsalt tantse – mõtestatus ja sügavad filosoofilised teemad tulid meie loomingusse.
See võis olla 1989. aastal, kui võõrustasime Tartus Leedu tantsuteatrit Aura[3] ja selle eestvedaja Birutė Letukaitė ütles, et oi, te teete ju siin täiesti moderntantsu. Me ise ei teadnud sel ajal moderntantsust eriti palju, võib-olla mõnda nime olime kuulnud ja mingi hägune ettekujutus sellest võis olla. Birutė kutsus meid Kaunasesse nende korraldatavale tantsufestivalile, kus osalesime ühes poola tudengite tantsutrupi moderntantsu töötoas. Seal tekkis tõeline äratundmine, et just moderntantsu tahaksin teha. See oli võib-olla järgmine suur murdepunkt. Hakkasin rohkem uurima ja ise katsetama. Esialgu tegin enam-vähem nii, nagu Leedus kogesin. Kõigepealt tegin rohkem balleti baasil, sealt võtsin nn skeleti, hakkasin juurde uurima ja sinna peale ehitama. Ütleme siis nii, et olen moderntantsu ajaloo justkui enda keha peal ise läbi elanud. Üheksakümnendate alguses hakkasid Eestis käima töötube läbi viimas juba üsna heal tasemel õpetajad. Nii sain päris puhtaid moderntantsutehnikaid õppida. See oli just see, mida ma tahtsin teha, mis mulle meeldis, siiamaani meeldib ja kõnetab.
Tänu juubelile olen palju vanu asju üle vaadanud ja tõdenud, et mingil perioodil tegin üsna sarnast koreograafiat, muusika ja kostüüm olid erinevad, liikumine aga ikka sama. Ühel hetkel asusin kuidagi alateadlikult seda mustrit murdma ja mu loomingule hakkas tasapisi tulema teine nägu. Sealt edasi tekkis mul ühel hetkel tunne, et ma ei oska midagi, mõtteid ei tule ja minu koreograafiline keel on kogu aeg sama. Siis kuidagi hakkasin õpilastega koos tegema. See on järgmine murdepunkt. Oma praeguses loomingus kaasan palju noori. Mulle väga meeldib õpilastega koos luua ning seetõttu õpin järjest uusi meetodeid juurde. Tundub, et ühiselt sünnivad originaalsemad asjad. Lisaks, kui õpilaste käsi on mängus, siis on nende vastutus protsessis teine. Neile tegelikult meeldib olla kaasatud. Päris üksi ma vist ei oskakski enam väga midagi luua.
Mis on sinu tundide tantsutehniline baas? Kuidas seda ise defineerid?
Minu tantsutehnika lähtub moderntantsust. Väikeste lastega alustan vabast loovast liikumisest ja toon siis tasapisi tantsutehnilisi elemente juurde. Kasutan ka päris palju Labani liikumissüsteemi võtteid, mis on ühtviisi head loomingu aluseks, kehatunnetuse arendamiseks ja liikumise vormistamiseks.
Minu tehniline baas on üsna põimunud, ma ei tee väga kindlaid tehnikaid. Kuigi aeg-ajalt võtan küll ette mingi kindla Cunninghami või Limóni liikumise ja teen selle hästi täpselt järele. Aga üldjoontes on minu tantsutehniline baas sümbioos kõigest sellest, mida olen õppinud ja kogenud. Katsetan ja kasutan seda, mis sõelale on jäänud. Midagi muutub ja tuleb juurde, kuid aluseks on sellised täiesti konkreetsed harjutused, mida teen vast juba oma kolmkümmend aastat. Päris raske on seda siin lühidalt kirjeldada. Mul istub kuskil arvutis juba aastaid üks fail alustatud raamatut, et vormistada ära see, mida ma teen. Tasapisi kirjutan, aga see vajab jällegi aega…
Ohoo! Me jääme seda raamatut väga ootama!
Ma ise ootan ka.
Seda on väga vaja! Näeme ju, kui vähe eestikeelset erialakirjandust meil on ja kui suurt kasutust need teosed leiavad, kui palju neile viidatakse.
Anne, mis sulle tantsuõpetaja töös rõõmu teeb?
Rõõmu teevad väikesed igapäevased asjad: näiteks kui keegi tuleb, räägib minuga ja avab mulle oma südame. Või kui tulen hommikul kontorisse tööle ja lauale on jäetud koogikene, mille juures on kiri, et tulgu sul täna ilus päev. Juubeli puhul tegi üks grupp endale särgid, mille seljale oli kirjutatud “Meil on Annet”. Kui õpilased kirjutavad, et olen neile kallis. See tunne, et olen olnud vajalik. Õpetamise kontekstis teeb rõõmu, kui näen, et loomisprotsessis hakkab täieliku kaosena tunduvast asjast ühel hetkel midagi kujunema: pilt läheb aina selgemaks ja lõpuks ongi miski sündinud või toimima hakanud.
Rõõmu teevad koostegemised, kus tunnen, et nii mõnusalt läheb ja unustan kõik muu ära, olen vaid selles hetkes. Praegu on mu tunnikoormus nii paras, et ma saan igat tundi täiega nautida. Ma õpetan ikka veel rõõmuga. Ja muidugi, kui näen oma õpilasi laval, siis tunnen lausa füüsiliselt, kuidas süda läheb soojaks ja vahel silmgi märjaks. See on ka mõnus, et saan veel nii palju teha, kogu aeg tuleb uusi mõtteid ja uut tahtmist juurde.
Mis on väljakutsed tantsuõpetaja töös?
Üks väljakutse on kindlasti see, et lapsed on ajas muutunud. Muidugi lapse olemus on sama, arengupsühholoogia enam-vähem ikkagi toimib, aga keskkond meie ümber muutub nii tohutult kiiresti, et sellega kaasa minna on keerukas. Laste keskendumisvõime on viimase viie aastaga märkimisväärselt kahanenud. Imestan, kui väikesed lapsed tantsivad laval täpse tehnika ja sünkroonsusega. Siis alati mõtlen, et milliste võtete ja meetoditega see on saavutatud, sest laste fookuse hoidmine on suur väljakutse.
Majanduslikud probleemid on kahtlemata väljakutse. Vajab pingutust, et tantsukoolina ots-otsaga kokku tulla. Väljakutse on ka see, et nõudmised minu enda suhtes lähevad aina kõrgemaks ja endaga rahulolu saavutamine muutub sellevõrra raskemaks. Siinkohal on hea näide tantsudele muusika valimine. Kuidas leida muusika, mis vastaks nii enda kui õpilaste soovidele? Kuna oleme viimasel ajal teinud mitmeid töid nii, et meil on oma helilooja, ja need on olnud väga suurepärased koostööd, on ka nõudmised muusikavalikule suurenenud. See, et igapäevaselt oleks keegi, kes teeks täpselt sellist heliloomingut, nagu vajame, eeldaks jällegi lisaressurssi. Õnneks on maailmas siiski palju häid heliloojaid, nii et tuleb lihtsalt otsida ja kuulata ja katsetada…Väljakutse ongi see, et oma nõudmistega rahulolu saavutada.
Väljakutse on ka see, et õpilased on tänapäeval väga hõivatud. Veel kümme aastat tagasi seda probleemi ei olnud. Sain ühele grupile teha trenni neli-viis korda nädalas ja kõik olid alati kohal. Praegu teen ühele grupile tunde kaks-kolm korda nädalas ja neid kordi, kus kõik on kohal, on pigem harva, eriti vanemates klassides. Noored on nii hõivatud, et ka kõige parema tahtmise juures ei jõua nad alati tundidesse. Ma ei saa sinna mitte midagi teha. Ma ei saa neile öelda, et nad peavad tegema valiku tantsutunni kasuks oma kõikide muude tegemiste kõrvalt.
Kas üldse ja millist tuge sa tantsuõpetajana vajad?
Praegu…, väga banaalne, aga kõige rohkem tahaks saada töö eest väärilist palka. Oma tantsukoolis teen tööd praktiliselt hobi korras. Aga olen selle valiku ise teinud ja ma ei nurise, teen seda nii kaua, kuni tundub, et enam ei saa niimoodi ja siis mõtlen edasi. Aga üldiselt tahaksin nii, et tasu ei sõltuks tantsukoolis käivate inimeste arvust. Soovin, et saaksin teha ka viie lapsega rahulikult tööd.
Muus mõttes ei tunne ma väga millestki puudust – kolleegidega suhtlemise ja enesetäiendamise võimalused on mul olemas. Toimetan kahes valdkonna katusorganisatsioonis: Eesti Tantsuhuvihariduse Liidus olen volikogus ja Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liidu juhatuses. See annab valdkonna inimestega suhtlemiseks laiema võimaluse.
Kuigi oled ju väga suure ja pikaajalise kogemusega, siis kas tunned ka erialaselt millestki puudust? Või on sul tunne, et soovid hoopis oma kogemusi jagada?
Jah, jagan hea meelega, sest mulle tundub, et juba on tekkinud seda, mida jagada. Kuigi teen jätkuvalt üsna palju ettevalmistustööd ja kogun informatsiooni juurde, kui mingit koolitust hakkan läbi viima. Ma ei saa öelda, et erialaselt millestki väga puudust tunnen, sest kui olen tundnud, et vajan midagi, on tegelikult allikad olnud olemas. Ma loen üsna palju, ostan raamatuid, viimasel ajal küll rohkem digiraamatuid, ja otsin teisi allalaaditavaid materjale.
Tahan tantsuõpetamises minna aina sügavamale, puhtalt ainult tehnika õpetamine mind ei rahulda juba ammu. Proovin ikkagi avastada erinevaid uusi meetodeid ja lähenemisi, et leida tasakaalu loovuse ja tantsutehnika vahel. See missioon ilmselt jääb mind alati saatma. Armastan siiski väga ka hästi tantsivaid kehasid, mitte seda, et lapsed panevad jala kaela taha või teevad trikke – põhiline on, et laps valdaks seda, mida ta teeb. Professionaalses teatris meeldib mulle ka vaadata hästi liikuvat keha. Meeldib tantsutehnika valdamine, mis annab liikumiseks ja loovuseks suuremad võimalused. Oma õpetamises tahan sinna jõuda, et need mõlemad pooled oleks hästi tasakaalus.
Aga jah, kui mul on soov erialaselt midagi uut uurida või õppida, siis tegelikult need võimalused on olemas.
Tean, et oled tantsuspetsialisti kutsestandardi protsessi eestvedaja. Millist nõu sa annaksid algajale tantsuõpetajale? Mis sõnumit sa sooviksid neile edastada?
Minu jaoks on kõige olulisem mõtestada, mida sa teed ja miks. Samuti pean tähtsaks õpilaste kuulamist. Enda noorusest mäletan ikka oma ambitsioone: tahtsin oma eesmärke saavutada. Nüüd kogemusega saan aru, kui oluline on oma tegevust koos õpilastega mõtestada ning ühiselt eesmärke seada.
Oled ju ka koolitaja. Kus sa koolitajana tegutsed?
Ma päris koolitajaks ennast ei tahaks nimetada, kuna mul on sellel alal ikkagi veel põgus kogemus. Olen teinud üht-teist Eesti Tantsuhuvihariduse Liidu korraldatud tantsuõpetajate täiendkoolitustel. Olen oma koolitustel käsitlenud tantsuõpetaja töö eesmärgistamist ja mõtestamist ning tantsuõpetaja erinevaid rolle. Vahepeal tegin koostöise loovliikumise koolitusi: kuidas koostöiselt luua või leida ühendavat erinevate distsipliinide vahel, kuidas koosloomes oleks kõik kaasatud. Tantsuspetsialisti kutse taotlemise protsessides nõustan taotlejaid, kuidas ennast ja enda tegevusi kutsekompetentside valguses avada, kuidas aru saada, mis sul olemas on või mis vajab arendamist, kuidas kompetentsid ja tegevusnäitajad väljenduvad.
Viimatine hästi mõnus töötuba, mida tegin, oli oktoobris Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse ja Eesti Ajaloomuuseumi korraldatud ühiskonverentsil “Tantsiv keha. Moderntants aja pööristes”, kus viisin läbi loeng-töötoa “Gerd Neggo jälgedes.” Neggo oli Rudolf Labani õpilane, kes tõi need mõtted ka Eestisse. Minu jaoks nõudis selle töötoa ettevalmistamine suurt süvenemist, aga oli samas ka väga mõnus õppimine. Ma sukeldusin Gerd Neggo teemasse, kuigi materjale väga palju ju ei ole. Mulle endale kogu see protsess ja teekond väga meeldis ja ka töötuba läks mu meelest toredasti. Varasemalt olen Labani-teemalist töötuba ka TantsuRUUMis teinud.
Oled mõlema Eesti tantsuliiduga väga tihedalt seotud. Oled ka tantsuhariduse ajajoonel üsna selle algusaegadest tegutsenud. Mida arvad Eesti tantsuhariduse hetkeseisust?
Ma saan rääkida rohkem tantsuhuviharidusest ja hästi on see, et võimalusi tantsu harrastamiseks on üksjagu. Kvaliteet on küll nii ja naa, aga mingis mõttes läheb asi paremaks ja tase ühtlustub aina enam. Kindlasti on sellele kaasa aidanud Tantsuhuvihariduse Liidu korraldatud täiendkoolitused, mis on hästi populaarsed, nende vastu on väga suur huvi. Sinna tuleb päris palju juba kogenud õpetajaid, aga ka ohtralt verinoori, isegi kooliõpilasi. Võimalused ennast arendada on tantsuõpetajatel minu meelest ikkagi päris head. Eks tantsuspetsialisti kutse populariseerimine on samuti kaasa aidanud, seda taotletakse tegelikult palju.
Jätkuvalt tekib juurde tantsukoole, -klubisid ja -rühmakesi, mis on ühest küljest ju hea. Teisest küljest näeme tendentsi, et väga noori inimesi pannakse juba teisi õpetama. Noorte õpetajate suur pluss on see, et nad on entusiastlikud, enamasti õpihimulised, teotahtelised, targad ja arukad. Vajaka jääb aga haridusest ja kogemusest. Kõige parem oleks sel juhul alustada endavanuste õpetamisega. Noored algajad õpetajad ei peaks õpetama lasteaialapsi ega ka mitte esimese kooliastme õpilasi. Ilmselt ei ole tantsuõpetajaid lihtne leida ja hästi “hea” on neid välja kasvatada oma tantsukoolist, aga soovitan ikkagi noort õpetajat suunata esmalt õppima ning siis alles kutsuda ta tagasi õpetama. Tihti näeme aga seda, et kohe pärast kooli lõpetamist või juba oma õppimise ajal asutakse õpetama.
Veel olen mõelnud, et võistluslikkust on liialt palju. Kui seda saaks kuidagi vähemaks…
Mida sa pead tantsu õpetades oluliseks, mida sa ei jäta ise kunagi tähelepanuta?
Ikka see üldtunnustatud mõte, et ei kahjustaks ennast, teisi ega keskkonda. Püüan seda iseendale ja oma õpilastele kogu aeg meelde tuletada. See pole üldse originaalne mõte, aga paneb aluse päris paljudele asjadele. Teiseks: mitte ära unustada kuulamist ja oskust arvestada inimestega, kellega oled koos, nii õpilaste, kolleegide kui lapsevanematega.
Milline on sinu moto või sõnum endale tantsu õpetades?
Kõik oskavad tantsida!
[1] https://www.justtants.com/ [2] Richard Bachi ''Jonathan Livingston merikajakas” on allegooriline jutustus merikajakast Jonathan Livingstonist, kes tõrjutakse parvest eemale, sest ta ei taha lennata ringi niisama tühiselt kui teised kajakad. LEND on selle sümbolistliku raamatu metafoor, andmaks edasi mõtteid sellest, kui tähtis on seada ja otsida elus kõrgemaid eesmärke, isegi siis, kui sinu lähedased su püüdlused hukka mõistavad. [3] https://aura.lt/en/about-us/
