“When you ask children to dance, what do they do? Probably twist, jump, wave the arms and sway of their hips a little. In fact, those movements constitute – in a highly reduced version – the exact vocabulary of Fase” ¹
– Anne Teresa De Keersmaeker
Kirjutan Anne Teresa De Keersmaekerist ja uurin lähemalt 1982. aastal loodud tööd “Fase – Four movements to the Music of Steve Reich”, selle tantsukeelt, mustreid ning feministlikule teatrile omaseid külgi. Keersmaekeri looming on mind pikemat aega huvitanud just seoses Steve Reichi muusikaga: mind paelus see minimalism, jõulisus ja ilu, mis sündis kahe kunstniku jõudude ühendamisel. Tunnen, kuidas Keersmaekeri tantsukeel sobib kokku Londoni rütmiga: argine, ootamatu, tundlik ja raputav.
Anne Teresa De Keersmaeker sündis 1960. aastal Belgias Mechelenis. Muusikaga puutus ta kokku varem kui tantsuga: juba algkoolis mängis ta flööti. Tantsuga hakkas Keersmaeker tegelema alles keskkooli viimasel aastal. Ülikooliõpinguid alustas ta 18aastaselt Brüsselis tantsukoolis Mudra, mida juhtis tol hetkel Maurice Bejart. 1980. aastal tuli välja Keersmaekeri esimene töö “Asch”, 1981. aastal alustas ta tantsuõpingutega New Yorgis Tischi Kunstide koolis, kus ta õppis 1983. aastani. Tischis puutus ta kokku helilooja Steve Reichiga koostööd teinud muusikutega, kelle kaudu said Reich ja Keersmaeker tuttavaks. See tutvus viis viljaka loomingulise koostööni ning juba 1982. aastal etendus Keersmaekeri koreograafia “Fase” Steve Reichi muusikale. (Keersmaeker 2018)
Keersmaeker on loonud üle 60 koreograafilise töö, mida võib jaotada kolme perioodi. Kirjanik, performance-kunsti teoreetik ja muusikateadlane Bojana Cvejić on kirjutanud, et tema esimest loomeperioodi (1981–1986) võib pidada autodidaktse koreograafi enesearengu ja iseseisvumise ajaks, sellesse perioodi kuulub ka “Fase”. Keersmaeker on 2018. aasta intervjuus öelnud: “Alustasin koreograafitööd autodidaktina. Ma õppisin seda, kuidas tantsida, mitte seda, kuidas luua koreograafiaid. Võttes arvesse tolle aja tantsutehnika standardeid, polnud ma nii-öelda “hea” tantsija. (…) Ma tahtsin, et “Fase’i” liikumiskeel sarnaneks võimalikult palju minu enda liikumiskeelega, seega võtsin ma koreograafia loomise alguspuntiks enda füüsilise taju, mille kaudu hakkasin koostama liikumise loomiseks vajaminevat sõnavara.” (ibid)
Tööd, nagu “Drumming” (1998) ja “Rain” (2001) iseloomustavad Keersmaekeri teist loomeperioodi, mida võib vaadata kui küpse koreograafi käekirja väljakujunemise aega. Selle perioodi tantsukeelt iseloomustavad kordumise ning matemaatiliste mustrite kasutamine, viimaste pidev varieerumine ja geomeetriliste kujundite loomine. Kolmandasse perioodi kuuluvad kõik tööd, mis on loodud alates 2010. aastast. Cvejić tõi sellest perioodist esile tööd, nagu “En Atendant” (2010) ja “Cesena” (2012), mis on head näited iseloomustamaks Keersmaekeri hilisemas loometöös tehtud muusika- ja tantsukunstivahelisi avastusi. (Cvejic 2012: 57) Olulisel kohal on koreograafia toetumine partituurile, tantsu- ja muusikakeel on omavahel tihedalt seotud. Korduvusel põhinev ja partituuritruu koreograafia on omane ka Keersmaekeri “Fasele”.
Keersmaeker ja lavastus ”Fase”
Keersmaekeri 1982. aastal etendunud lavastus “Fase” Steve Reichi muusikale ning kahele tantsijale iseloomustab ilmekalt just koreograafi esimest loomeperioodi. Koreograafia koosneb kolmest duetist, ühest soolost ning neljast korduvast kombinatsioonist. Selles töös on näha Keersmaekerile omast koreograafilist kordamise võtet: liigutuse või kombinatsiooni pidev rütmiline kordamine on dialoogis Reichi minimalistliku ja matemaatilis-rütmilise muusikaga (“Violin phase”, “Piano phase”, “Clapping music” ja “Come out”), tekitades rütmilisuse kaudu tunde teatud argisusest, lausa mehaanilisusest. Seda põnevam, kui ühel hetkel Keersmaeker selle mehaanilisuse murrab, nii et tantsijad ei liigu enam täielikus sünkroonis, vaid väikese ajalise nihkega.
Koreograafia loomisel võttis Keersmaeker aluseks lihtsad liikumised, nagu kõndimine, ümberpööramine/keeramine ja käe kiigutamine küljelt küljele. Ka Keersmaekeri hilisemas loomingus on olulisel kohal argiliikumised. Neid liikumisi seovad geomeetrilised kujundid, nagu ring, diagonaal ja sirge joon. “Fase’i” koreograafia on üles ehitatud pidevale mustrite kordumisele ja väikestele variatsioonidele, mis tekivad rütmi murdmisest: liigutused hakkavad teineteist katma või teineteisest ära libisema, tekitades väikesi värskeid muutusi, mis torkavad seni kestnud järjepidevuses silma. (Keersmaeker 2018)
Keersmaeker on 2018. aastal intervjuus öelnud järgmist: “Steve Reichi muusika oli algusaastatel väga kutsuv just seepärast, et sellel oli väga abstraktne ent loogiline struktuur, mis oli ekstreemselt karm, peaaegu matemaatiline. Aga samal ajal andis see mulle teatud vabaduse otsida sellele muusikale koreograafiline vastus. Ma arvan, et on võimalik leida väga ilus voolamine lihtsa ja keerulise vahel.” (ibid) See on huvitav, kuidas vastuolud mängivad loomingulises protsessis olulist rolli: minimalistlik ja matemaatiline muusikaline materjal mõjub koos rangelt struktureeritud koreograafiaga lõpptulemusena abstraktselt ja vabastavalt.
Keersmaekeri looming ja feministlik teater
Keersmaeker on oma varasematest töödest rääkides öelnud, et ta ei loo oma koreograafiate kaudu mingeid manifeste ega kuuluta seisukohti, tema ja tema tantsijad lõid koreograafiaid kasutades iseennast -– enda elu ja kogemusi. (Keersmaeker 2017) Artiklis “Anne Teresa de Keersmaeker and the Culture of Feminism in Shaping Choreography” kirjutab autor Alia Montijo huvitavalt, et “Fase’i” võib vaadelda kui feministlikku kommentaari tantsumaastikul kehtivatele soonormatiividele, narratiivi puudumist võib omakorda vaadata kui vastureaktsiooni Maurice Bejarti balletilikule ja seega ka suhteliselt rangelt piiritletud loomisviisile, mis rõhutas tugevalt mehelike ja naiselike kvaliteetide erinevust. Keersmaeker on 1982. aastal öelnud: “80ndate aastate alguses oli naisele ainus võimalus enda kehtestamiseks seista enda eest, nagu sa oleksid mees, omades teatud karmust, isegi kalkust. Tundus, et tüüpilised naiselikud omadused pole mehelike omadustega võrdsed ning minimalismi seostati lihtsasti karmi ja külma eraldumisega.” Keersmaeker on ise avalikult öelnud, et tema varased tööd pole loodud feministlikust vaatepunktist. (Montijo, Alia 2019.) Samas peab tõdema, et seal on feministliku teatriga teatud kattuvusi. Raamatus “A sourcebook of feminist theatre and performance” artiklis “Women for women” vastab lavastaja Roberta Sklar, et feministlikke lavastusi luues oli nende trupis olulisel kohal emotsioonide kontrollimine, nende kujundamine ja teravdamine, mis vastanduks n-ö stereotüüpsele naiselikule üliemotsionaalsele/impulsiivsele käitumisele. (A Sourcebook of Feminist Theatre and Performance)
Minu arust tekib siin huvitav paralleel Keersmaekeri loominguga, olgugi et Keersmaeker ise oma töid feministliku kunsti alla ei liigita. Sklar kirjutab, et nad töötasid oma protsessis mehelike vormide kaudu, esitades üliemotsionaalseid asju (isiklikke lugusid, stseene) külma ja kalkuleeriva kontrolliga. Nii tekkis pinge kogetud emotsiooni ja sellele vastanduva esituse vahel. Keersmaekeri rangele matemaatilisele korrale alluv tants on samal ajal väga emotsionaalne ja plahvatusohtlik, ometi on vorm minimalistlik, reserveeritud ja kindlalt piiritletud. Veel üks seos feministliku teatriga on see, et Keersmaekeri varasemates töödes tantsisid ainult naised. Võiks öelda, et see on kunst naistelt naistele, eriti kui Keersmaeker on öelnud, et nad kasutavad loomingulises protsessis iseenda kogemusi, iseenda elu. See seostub Sklari öelduga feministliku teatri kohta, et naiste teatri on loonud naised, kes tahavad jagada enda naiseks olemise kogemust eesmärgiga tuua publik uuele teadlikkuse astmele.
Seda esseed kirjutades tekkis soov tantsida. Tuli pähe ka mõte õppida selgeks mõni lõik “Fase’st” ja kogeda teoorias teadasaadu omal nahal läbi. Kirjutades oli tore kogeda ka seda, et Keersmaekeri ja Reichi töö on täis vastuolusid, saavutades voolamise lihtsa ja keerulise vahel. Mulle meeldib Keersmaekeri öeldu: “Dancing is my way of thinking”. Leian, et Keersmaekeri kunstiteose komponeerimise viis on väga inspireeriv: kustutada üleliigne, minimaliseerida igasugune müra ja jätta alles kõige olulisem. Tunnen, et seda peaks ikka ja jälle endale meelde tuletama.
Allikad: Cvejic, Bojana, De Keersmaeker, Anne Teresa 2012. A Choreographer’s Score. Fase, Rosas danst Rosas, Elena’s Aria, Bartok. Publisher on Mercatorfonds & Rosas, Brussels. De Keersmaeker, Anne Teresa. Dance Can Embody Abstract Ideas| TateShots; https://youtu.be/DojShMLN9Zk. De Keersmaekers, Floor 2017. Womanhood in Rosas danst Rosa; https://www.rosas.be/en/news/592-womanhood-in-irosas-danst-rosasi. De Keersmaeker, Anne Teresa 2018. Anne Teresa De Keersmaeker Revisits The Debut: Back to the First Fase. Rosas; https://www.rosas.be/en/news/685-anne-teresa-de-keersmaeker-revisits-the-debut-back-to-the-first-ifasei. Martin, Carol (toim.) 1996. A Sourcebook of Feminist Theatre and Performance, pp. 32-41. London: Routledge. Montijo, Alia 2019. Anne Teresa de Keersmaeker and the Culture of Feminism in Shaping Choreography. ROSAS-e kodulehekülg: https://www.rosas.be/en/news/685-anne-teresa-de-keersmaeker-revisits-the-debut-back-to-the-first-ifasei. ¹“Kui palud lastel tantsida, mida nad siis teevad? Arvatavasti keerutavad, hüppavad, lehvitavad käsi ja kiigutavad natuke puusi. Muide, need liigutused moodustavad, küll väga taandatud versiooni, ”Fase’i” sõnaraamatust.” – Anne Teresa De Keersmaeker.
