Annika Viibus on tantsuvaldkonna inimene, kelle fookus on aastate jooksul liikunud õpetamiselt ja loomiselt korraldamise ja (huvi)hariduse kujundamise suunas. Lõpetanud TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tantsukunsti õppekava tantsuõpetaja ja koreograafina, on ta tänaseks juba mitu aastat töötanud riigi teenistuses, praeguseks Haridus- ja Noorteametis õppekvaliteedi osakonnas, kus tema ülesandeks on valdkondlike arendustegevuste eestvedamine ja nügimine.
Lisaks kuulub ta värskelt Eesti Tantsuhuvihariduse Liidu volikogusse. Magistriõpingute käigus süvenes ka mõnda aega muutuste juhtimisse ühiskonnas, kuid naasnud seejärel oma esmase kutse juurde, omandab ta praegu magistrikraadi kunstide ja tehnoloogia õpetaja õppekaval.
Muuhulgas kuulub Viibus värskelt ka Naiskodukaitsesse ning on alustamas baasväljaõpet. Teda huvitab lambakasvatus, ta on kirglik eesti käsitöö austaja ja praktiseerija ning ema ühele peagi murdeikka jõudvale tütarlapsele.
Sellest hoolimata kasutab Annika iga võimalust töötada noortega tantsuklassis või laagriplatsil ning loodab tulevikus seda töömahtu taas kasvatada.
7.–9. klassi noored – kõige huvitavamad isendid
Mis on sinu eesmärk, õpetades tantsu selles vanuses õppijatele?
Minu eesmärk on ajas muutunud. Algaja õpetajana õpetasin iga last ja noort nagu potentsiaalset tulevast professionaali. Tänaseks olen jõudnud õpetajana sellesse kohta, kus püüan jälgida ja järgida õpilase individuaalsust ning samas arvestada ealiste eripäradega. Need, kellel andekust või töökust silmnähtavalt rohkem on, neile vormin ülesanded veidi suurema väljakutsena. Minu eesmärk on õpetada nii, et õpilase motivatsioon ja huvi tantsuvaldkonnas tegutseda kasvaks. Sama oluline on, et õpilane oskaks oma kõige kiiremal arenguetapil väärtustada iseend ja kaaslasi, areneks sotsiaalselt ning kasvataks enesekindlust, mitte enesekriitikat.
Mis on sellele vanusele sobiv tunnisisu? Mis peaks tunnis kindlasti olema, mis kindlasti ei tohiks olla? Mõned konkreetsed näited.
Töö on alati tellija materjalist. Üldjuhul olen saanud seda vanuserühma õpetada nii, et oleme juba eelmises vanuseastmes kokku puutunud. Kuna selles eas on väga oluline roll identiteedil ja kuuluvustundel, olen seni suutnud luua noortele tunnis nii nende jaoks mugavaid kui ka ebamugavaid olukordi. Kõige olulisem on seejuures, et säiliks usaldus ja vastastikune mõistmine.
12–15-aastasele on väga oluline, mis seljas on, kelle kõrval tunnis ollakse ja kellega grupitööd lahendatakse. Ma kasutan palju seda, et löön kaardid segi ja moodustan grupitöödes seltskonnad nii, et oma igapäevase kambajõmmiga saab minu tunnis pigem vähe koos olla. See aitab ära hoida “laata”, tähelepanu hajumist, võimudünaamika järgi gruppide moodustamist ning samas toetab silmaringi laienemist, teineteisemõistmist ja ühtekuuluvustunnet.
Tehniliselt ei ole minu jaoks tunnisisu planeerides vahet, kas tegemist on 2. või 12. klassi või siin puudutatud 7.–9. klassi õpilasega – erineb anult raskusaste ja õppematerjali detailsus. Liigun nii-öelda suuremast vaatest väiksemaks ja kui õnnestub, siis ka tagasi väiksemast suuremaks. Nii on ka selle vanusegrupi puhul oluline tantsida, juurutades tehnilist baasi, õppides ruumi- ja kehakoordinatsiooni ning erinevaid liikumisdünaamikaid. Püüan valida muusika, mis antud vanusegruppi võiks kõnetada. Pean oluliseks ka mingit laadi teooriaõpet – see võib puudutada õpilaste oskust tunda tantsutermineid, teada Eesti kaasaegseid koreograafe või kaasaegse tantsu sünnilugu.
Milline on tunni sobiv pikkus ja ülesehitus? Milliseid õpetamismeetodeid kasutad?
Pean sobivaks pikkuseks 75–90-minutilist tundi. Algajatega sobib 75 minutit paremini, sest neil pole jaksu tähelepanu väga palju kauem hoida. Õpetamismeetodeid kombineerin, aga minu tunni baasi loob otsese õpetamise ja grupitöö meetodi kaudu omandatav tunnimaterjal. Omaloomingul on samuti koht, aga see sõltub väga grupist ja nende valmisolekust iseseisvalt luua. Seda kannatlikkust mul õpetajana pole, et vaadata, kui toredasti üks 13-aastane passiivset liikumist viljeleb. Kui selles vanuses anda laialivalguv ülesanne, saab ka tulemuseks loiult ja motivatsioonita eksisteerimise. See võib olla üks põhjusi, miks mulle koostöö selle vanusega väga hästi sobib – olen oma sõnumites konkreetne.
Kirjelda, millised nad on! Mis on neile kerge/raske/jõukohane/eakohane? Millised nad on oma arengus füüsiliselt, emotsionaalselt, sotsiaalselt? Mis on olulised tähelepanekud, millest lähtuda või mida peaks neid õpetades teadma?
Mulle meeldib see vanuserühm kõige enam just nende arenguetapi tõttu. Füüsiline kasv ei ole enam nii heitlik – jäsemed ei tundu harjumatult pikad ning keha ei muutu enam sellise kiirusega, et eelmise vormiga ei jõua äragi harjuda, kui juba uus on käes. Küll aga toimub selles eas noorte ajus väga aktiivne töö: pidev kohanemine, enesekehtestamine ja identiteedi kujunemine.
Just see teebki nad minu jaoks kõige huvitavamaks sihtgrupiks. Ükski tund ei ole kunagi päriselt etteennustatav, sest ei tea, kust suunast puberteedi „kolmanda vaatuse“ tuul parasjagu puhub. Sotsiaalsed suhted on selles vanuses üliolulised ning need jõuavad sageli ka tundi kaasa – nii see, mis noori kannab ja innustab, kui ka see, mis neile raskusi valmistab.
Palju on selles vanuses seotud igapäevase koolieluga, tundi jõutakse kogu selle pagasiga, mis formaalõppest kaasa tuleb. Olen õppinud andma võimalust selle pagasi realiseerimiseks, tunnetuslikult olen otsustanud, kas see vajab välja rääkimist või välja tantsimist – mõlemal juhul saan ma peale selliseks ventilatsiooniks aja andmist endale tundi värske silmavaatega õpilased. Teine formaalharidusega seotud pidepunkt on minu jaoks õpiväljundite osas paralleelide toomine. Olen püüdnud luua sildasid matemaatika, eesti keele ja kirjanduse, muusika, kujutava kunsti, füüsika, liikumisõpetuse, ühiskonnaõpetuse ja üldpädevustega. Mitte alati pole ma osanud neid lülisid oskuslikult sõnadesse panna, kuid praktiseerimine õpetab.
Milline on selles vanuses õppijate jaoks õpetaja roll?
Õpetaja ülesanne on näha noort kujuneva inimesena, kellel ei ole veel täielikku kontrolli oma ajuprotsesside üle. Õpetaja roll igas vanuses õpilase jaoks on olla suunaja, teenäitaja ja töövahendite andja.
Milline on neile sobiv õpetamise ja õppimise keskkond?
Avatud ja usalduslik – nagu ka kõigi teiste vanuseastmete puhul. Just selles eas on paras aeg hakata noortele andma rohkem vastutust, näiteks ühise väljundi eest, jagades rolle grupi sees. Gruppi regulaarselt õpetades ja seda tundma õppides tulevad esile ka igaühe tugevused.
Grupiprotsessides on üldjuhul vaja korraldajaid ja rakendajaid. Tantsuõppes olen jaganud vastutust kostüümide valimise, grimmi vajaduse, väljasõitudel transpordi korraldamise ning päevaplaani puudutavate kokkulepete osas – ise neisse etappidesse panust andes õpivad õpilased teiste panuseid ka väärtustama.
Kuidas annad sellises vanuses õppijatele tagasisidet, kas ja kui oluline see neile on? Kuidas arutlete-reflekteerite tegevuse-tehtu üle?
Ma ei oska valetada, kuid olen õppinud huumorit kasutades tähelepanu juhtima nii, et õpilaste motivatsioon ei kaoks. Püüan sõnumeid edastada tasakaalustatult, jagades võrdselt nii kiitust kui ka ettepanekuid arenguks. Kui igapäevaelus avaldan mõtteid sageli ilma suurema filtrita, siis õpilastega püüan olla võimalikult leebe ja delikaatne. Samas ei räägi ma kunagi ümber nurga – õpilased märkavad alati, kui sõnum ei ole siiras.
Selles vanuses on oluline kaaslaste heakskiit, seetõttu püüan tundides luua ruumi, kus noored saavad üksteisele tagasisidet anda ja teha seda peamiselt tunnustamise kaudu. Samuti on neil võimalus üksteist parandada, kuid tavaliselt kehtib reegel, et kritiseerija peab ise oskama teist õpetada, et tagasiside oleks tõhus ja konstruktiivne.
Praegusel ajal on üsna tavapärane, et kui õpilane soovib oma liikumiskeelt ise analüüsida, siis ta filmib seda ja teeb omad järeldused. Süsteemset refleksiooni ma seni oma tundides rakendanud ei ole. Lavale jõudvate tantsude puhul on alati kehtinud see, et filmitakse ja siis järgmisel kohtumisel vaadatakse ühiselt ja arutletakse tulemuse üle.
Miks sa teed sellises vanuses õppijatega tööd? Mis sind inspireerib, kuidas ühtlasi julgustad ka teisi seda tegema? Millist suuremat eesmärki selles töös näed?
See vanus – murdeiga – on eriti huvitav nende vahetu ja autentse olemise tõttu. Selles eas noor on oma tugevaks kasvamise teel väga haavatav ja tundlik, kuigi seda tavaliselt ei näidata. Igapäevaelus on neil pidev vajadus end tõestada ja kehtestada; tundides püüan luua keskkonna, kus seda ei pea tegema.
Püüan üles leida igaühe tugevused ja neid kasutades noori toetada, sest ühiskondlikud ootused neile on sageli väga kõrged – isegi põhjendamatult kõrged, arvestades seda koormust, mida nende aju igapäevaselt sünteesima peab, valides samal ajal välja, mis kuulub nende identiteeti ja mis mitte. Samal ajal tuleb neil pingutada, et kontrollida oma emotsioone ja impulsiivsust nii tegudes kui sõnades.
Ma väga naudin noorte kujunemist täiskasvanuks ja mulle teeb rõõmu, kui saan nendega natuke sel teel kaasas olla. Tihti kuulen, et see on kõige raskem vanus, sest nende motivatsioon on tihti puudulik – mulle endale on see alati õppimise koht. Sellele vanusele tunde andes olen ilmselt töökeskkonnas kõige rohkem õppinud kohanemist ja teise inimese heaolu esmaseks seadmist. Selles vanuses noored õpetavad kiiresti ja palju, nii inimeseks olemise kui ka oma põlvkonna kohta – minu egoistlik valik on seda teadlikult vastu võtta.
