TÜ Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide õppekava õppejõud Anu Sööt ja Ele Viskus külastasid oktoobri viimasel nädalal Portugali pealinnas Lissabonis asuvat tantsukõrgkooli Escola Superior de Dança, mis kuulub Instituto Politécnico de Lisboa tiiva alla. Idee just seda kooli külastada tuli varasemate kultuuriakadeemia tantsukunsti tudengite vahetusaastast seal koolis (Liis Vares, Liis Konsap). Olulist rolli mängis ka sealne tantsuõpetaja õppe olemasolu nii bakalaureuse- kui magistriõppe tasemel. Ja mis seal salata, samuti innustas asukoht ehk võimalus põigata vihmasest oktoobrikuisest Eestist korraks soojemasse kliimasse.
Etteruttavalt võib öelda, et Lissabonis kohatud inimesed on väga eestlastele omased ja mõttelaadilt lähedased. Nii kulges kogu nädalane külaskäik üksteisest arusaamise ning üksteise mõistmise vaimus. Kõik, mida eelkõige külastatavas koolis kogesime, oli mingis mõttes väga eestlaslik – sama baas, ained, tehnikad, vaatenurk. Või meie nägime seda lihtsalt nii.
Kool – Escola Superior de Dança. 3-aastane bakalaureuseõpe.
Kooli 3-aastane bakalaureuseõpe on jagatud kahte peamisse suunda – looja ja interpreteerija. Kolmeaastase baasõppe sisu üks peamisi komponente on tantsutehnikad – nende koolis siis konkreetsemalt ballett ja nüüdistants –, mida on tunniplaanis 6 korda nädalas, kumbagi võrdselt ehk 3 korda nädalas (tunni pikkus on 1,5–2 h). Õppijaid võetakse vastu ühel aastal 60 ning tantsutehnika tundides on nad jagatud nelja tasemegruppi. Külastasime esimese aasta kõige kõrgema taseme tudengite balletitundi ning teise aasta nõrgema taseme tudengite kaasaegse tantsutehnika tundi. Balletitunni kogemus oli pigem ehmatav, sest tase oli esimese aasta tudengite kohta tõesti muljetavaldav ning õppijad ülipühendunud. N-ö madalama tantsutehnilise tasemega õppijate kaasaegse tantsutehnika tunnis võis kohata aga ka vähese motivatsiooniga üliõpilasi, kes tunni ajal vestlesid, kella vaatasid ning olid üldiselt tantsutehniliselt nõrgemal tasemel.
Kuigi 3-aastase bakalaureuseõppe sisuks on valdavalt baasi loomine kas loojaks või interpreteerijaks kujunemisel, siis saavad õppijad veidi ka pedagoogilisi aineid, mis on jaotatud kolme plokki: klassikalise tantsu õpetamine, kaasaegse tantsu õpetamine ja loova tantsu õpetamine. Külastasime viimati mainitut, mille sisu oli loovtantsu õpetamise metoodika alusel toimuv õpe, kus üliõpilased olid neljastes gruppides ette valmistanud tunni konkreetsele vanusegrupile ning viisid selle kaastudengitele läbi. Tunnile järgnes tagasisidestamine ja arutelu.
Lisaks on õppekavas repertuaariklassid, milles tehakse praktiliselt läbi Ameerika 18. sajandi moderntantsu repertuaar kuni Euroopa ja tänapäevani välja. Repertuaariklassil on ka teine formaat – konkreetse koreograafi käe all lavastusprotsessis osalemine tantsija ehk interpreteerijana. Veel on õppekavas improvisatsioon, kompositsioon, muusikaanalüüs ja kaasaegse tantsu ajalugu. Kogu õpe toimub 5-nädalaste õppetsüklitena, mille jooksul tunniplaan ei muutu ja millele järgnevad 6. nädalal esitlused, ettenäitamised, protsessi kokkuvõtted. Seejärel toimub järgmiseks viieks nädalaks kas õpetaja vahetus (kaasaegses, balletis) või mooduli vahetus (õpetamismetoodikates). Õppekava juhtide sõnul on õpe peaasjalikult praktiline ja nad sooviksid lisada rohkem reflekteerivaid, mõtestavaid ja konteksti loovaid aineid. Bakalaureuseõppe vastuvõtt toimub igal aastal ja nii on bakalaureuse tasemel korraga õppimas kolm kursust, kokku ca 150 üliõpilast.
Foto autor: Anu Sööt
Kool – Escola Superior de Dança. 2-aastane magistriõpe.
Selles õppetasemes jaguneb õpe selgelt kaheks. Üks on tantsuõpetuse suund, kus õppijad saavad teadmisi klassikalise, kaasaegse ja loova tantsu pedagoogika ning metodoloogia osas. Õppejõudude sõnul sooviksid nad tulevikus eraldada iga suuna ning 2-aastane õpe pakuks siis põhjalikumaid teadmisi ühes neist kolmest, mida tudeng soovib valida. Õppijaid võetakse magistriõppesse igal aastal ca 25 inimest ning nad tulevad nii oma kooli vilistlaste hulgast kui mujalt praktikute seast. Õpe toimub igal nädalal neljapäevast laupäevani, mis tähendab õppijatele igal nädalal üle Portugali kohale sõitmist.
Saime vaadelda tundi, kus tegeleti kaasaegse tantsu õpetamise metodoloogiaga, mille eesmärgiks oli praktiseerida üksteisele õpetamist. Õpetatud näited olid väga väikesed õpetamistükid, näiteks Cunninghami tehnika üks samm, Limoni tehnika ülakeharingid, põrandatehnika paarist harjutusest koosnev kombinatsioon. Esmapilgul lihtsana tunduv ülesanne osutus sisuliseks väljakutseks tundi läbiviiva õppejõu suunavate küsimuste kaudu. Näiteks, kuidas seda harjutust rütmi või muusikasse fraseerida, mida see harjutus peaks arendama/arendab, miks selle valisid? Kas oled vaadanud oma õpilasi ka teisest perspektiivist seda harjutust tehes, näiteks selja tagant? Kas oled mõelnud sellele, et tundidesse valitud harjutused oleksid harjutamise eesmärgil, mitte koreograafia õppimise eesmärgil? Õppijate tase ning võimed selles õppegrupis olid väga suure varieeruvusega. Oli näha väga selgelt tugeva balletitehnika taustaga kui nõrgema tantsutehnikaga õppijaid.
Lisaks on tantsuõpetaja suuna magistrantidel õppekavas psühhopedagoogika, liikumise neuropsühholoogia, kaasaegse hariduse ajalugu, uurimismeetodid haridusteadustes. Suur hulk on praktikatunde, mis jagunevad vaatluseks, kaasõpetamiseks ja õpetamiseks. Selles õppekavas on ka kogukondliku-kunstilise sekkumise projekti aine. Kuna Portugali linnades – nii suuremates kui väiksemates – on linnavalitsustel n-ö kohustus teha kunstilisi kogukondlikke projekte, siis on selle õppeaine väljund konkreetsetes linnades ja projektides ka rakenduv. Tantsuõpetaja magistriõppe lõputöö on pedagoogilise suunaga. Juhtusime kuulma kaitsmist, kus oma magistritööd „The interconnection between musicality and Ballet Technique in Adagio and Allegro – 5th Year“ kaitses rahvuskonservatooriumi balletikooli pikaaegne õpetaja. Komisjoni sõnul oli tegemist erakordselt heatasemelise tööga. Kõik lõpetajad ei olevat nii pühendunud.
Lõpetajad kas juba töötavad või suunduvad tööle üle Portugali huvikoolidesse. Riiklik nõue on, et alla magistritaseme ei tohi tantsuõpetaja haridus olla. Magistriõppes on ka koreograafi suund, kuid selle õppekavasse ja õppesse sel külastusel ei jõudnud süveneda.
Kohtumisel õppejõududega tulid välja samad probleemid, mis meil Eestis. Näiteks vähene rahastus, autonoomse rahastuse puudumine ja õppegruppide liitmine, kuid samas suurenevad nõudmised õppejõudude haridusele. Seni saavad veel ülikoolis töötada lisaks doktorikraadi omandanutele ka kõrgete loominguliste saavutustega õppejõud. Kuid on oht selle kadumisele, st ka kunstnik-õpetajad peavad olema doktorikraadiga. Probleemiks on külalisõppejõudude madal palgatase, nii on neid keeruline õpetama kutsuda. Reeglina tulevad nad ainult isiklikust motivatsioonist ja huvist üliõpilastega töötada. Keeruline on tasakaalu leidmine praktiliste ja tantsutehniliste ning teooriaainete vahel. Probleemiks on ruumide vastavus erialalistele vajadustele. Escola Superior de Dança kool töötab hetkel ajutisel pinnal, kasutades tantsuklassideks muuhulgas koridore ning erinevaid hooneid, st on pidanud kõik ise sobivaks kohandama.
Kogu muljete paketile pani punkti 29. oktoobri õhtul São Luiz Teatro’s külastatud noorema põlvkonna koreograafi Catarina Miranda „Cabraqimera“ etendus, milles oli laval ka Escola Superior de Dança kaasaegse tantsu üks õppejõududest.
Võtsime Elega plaani jätkata erinevate tantsukõrgkoolide külastamisi ning võtta valikusse just neid, kus kultuuriakadeemia tudengid on Erasmuse vahetuses olnud. Kõike saab veebilehtedelt lugeda ja uurida, aga kohapeal valitsevat õhkkonda, ruumis ja inimeste vahel toimuvat, reaktsioone, pilke, tundeid ja arvamusvahetusi veebi kaudu ei koge.
Obrigado Lisboa!
Reis sai teoks tänu Erasmus+ ning Õpetamise Arendamise grandile.
Liis Konsap Escola Superior de Dança’s õppimise kogemusest
On aasta 2019 kevad. Käimas on minu kolmas kursus tantsukunsti õpinguid Viljandis. Soov käesolevate õpingute jooksul vahetusaastale minna on jõudnud staadiumisse “nüüd või mitte kunagi”. Lükkan protsessi käima, mõtlen, kuhu ma üldse tahaksin minna. Sõelale jääb Portugal ja Escola Superior de Dança. Miks? Esiteks on mitmed tuttavad tantsukunsti erialalt just seal vahetuses käinud ning hüpe tundmatusse tundub teiste kogemustele toetudes kuidagi turvalisem. Teiseks tõmbab muidugi Portugal kui keskkond. Kandideerin 2019/2020 sügissemestriks, teades, et kui kõik läheb hästi, pikendan sealseid õpinguid suveni.
Saan kooli sisse, mind pannakse 2. kursusele – nüüd on kindel minek. Kohale jõuan septembri keskel, käin 2 nädalat intensiivsel keelekursusel ning oktoobris algab kool. Kõik muu on parajalt uus ja hirmutav, aga balletti kardan väga, kuigi olen kandideerimisvideo põhjal kõige nõrgemas tantsutehnikate grupis. Esimene balletitund on kohutav, ma ei saa mitte midagi aru, õppejõud ei räägi inglise keelt ja võitlen pisaratega. Paari nädalaga kohanen kõigega ja saan aru, et kuigi ma tantsutehniliselt pole ehk parimate seas, olen ma kindlasti üks motiveeritumaid. Kuna minu klassikalise tantsu taust on pea olematu, olen ka kaasaegse tantsu tundides kõige nõrgemas grupis. See grupp jaguneb kaheks – ühed pingutavad väga, aga palju on ka neid, kes puuduvad palju ja ei pinguta üldse. See on minu jaoks arusaamatu, sest minu teada ei ole õpe tudengitele selles koolis tasuta.
Mind motiveerib see, kui inimesed minu ümber on motiveeritud, ja õnneks on kõik muud tunnid teistes, suurema motivatsiooniga gruppides. Kompositsiooni, improvisatsiooni ja igasuguste projektidega seotud tundides olen õpilastega, kes on tehniliselt natuke kõrgemal tasemel ja ühtlasi väga motiveeritud ja inspireerivad.
Iga kuue nädala tagant vahetub tunniplaan ja tehnikatundide õppejõud. Igal õppejõul on oma lähenemine ja stiil. Kaasaegse tantsu tundides teeme esimeses plokis põrandatehnikat, järgmises Ameerika külalisõppejõu käe all täpsemaid koreograafilisi jadasid ja semestri viimane plokk on puhas Grahami tehnika. Balletis panen tähele, kuidas erinevad õppejõud ja lähenemised mulle mõjuvad keskkonnas, kus mul ei ole nii kerge end ise motiveerida – üks õppejõududest paneb mind pingutama minu enda pärast, samas teistele tahan aga tõestada, et ma saan hakkama.
Linn ja inimesed on saanud koduseks ja omaks, kõik on hästi. Pikendan enda õpinguid semestri võrra. Kevadsemester on alla kahe nädala kestnud, kui kätte jõuab koroona lock-down. Kaks kuud toimuvad vaid loenguformaadis tunnid, mul on neid lisaks portugali keelele täpselt üks – muusikaanalüüs (mulle hullult meeldib see aine!). Oma vahetusõpingute viimased kaks kuud käin koolis kahel päeval nädalas. Nii balletti kui kaasaegset tantsu on kord nädalas tund aega, sellele järgneb kompositsioonitunni raames oma soolo kallal nokitsemine. Tehnikatundides oleme kokkupuudete vähendamiseks vaid kolmekesi ja tagasiside on seetõttu väga personaalne. Kõik suuremad projektid lükkusid kahjuks järgmisesse õppeaastasse ja mina neist osa ei saa, aga see-eest sain täiel rinnal nautida turistivaba Lissaboni ja selles õppida, areneda, kasvada.
Obrigada Lisboa!
Liis Konsap, TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tantsukunsti eriala vilistlane
