Foto autor: Raido Mägi
Sinu esimene eluaasta möödus Mehikoorma alevikus, kust su pere kolis Paidesse. Milline oli sinu lapsepõlv Paides?
Ma elasin Paides Karja 12 suures kortermajas, kus koridorides ja õues käis pidevalt tohutu mäng: igal õhtul oli kamp väljas. Istusime suurtel autorehvidel ja vaibakloppimispuudel – see oli meie mänguväli, kus mängisime noolekaid-luurekaid ja jooksime ringi. Sedasi minu füüsiline vorm tuli. Kehalise kasvatuse tunnis suutsin väga hästi kõike. Näiteks rööbaspuudel jalgade üles viimine polnud mulle mingi probleem, sest õues kulli mängides olin ma vaibakloppimispuude tipus, jalad kõrgel, et keegi mind kätte ei saaks. Õhtuti emad hüüdsid akendel: ”Anu, tule tuppa!”, “Tiina, tule tuppa!”. Kõik olid õues.
Kuidas sa tantsu juurde jõudsid?
Paidesse tuli peotantsuõpetaja Paul Rusanov – väga karismaatiline kuju. Seda, mis praegu huvihariduses toimub, et igal pool saab kaasaegse tantsu või show‘ või millega iganes tegeleda, sellel ajal ei olnud. Kui Rusanov tuli ja peotantsuringi tegema hakkas, läks 90% lastest sinna, ma arvan. Kõik pudinad olid koos Paide MEK-i (Mehhaniseeritud Ehituskolonni) suures saalis: poisid ühel ja tüdrukud teisel pool. Käisin tantsuringis 1.–6. klassini. Mul läks seal hästi, identifitseerisin end tantsu kaudu. Käisime kahe-kolme paariga kultuurimajades esinemas ja ka võistlustel – see oli väga intensiivne treeninguperiood. Pärast minu 6. klassi kolis Rusanov Viljandisse ja samal ajal algas mul nn eelpuberteediiga, kus mõtlesin, et mis ma seda peotantsu õpin. Tekkisid uued huvid. Läksin hoopis laskmisesse ja hiljem võrkpalli.
Tants jäi sellegipoolest sinu ellu. Miks?
Meil oli kodus must-valge televiisor ja üks telekanal – ETV. Saateid oli ka vähe. Kuskil vene filmis või saates olid baleriinid stange ääres ja mäletan tugevat tunnet, et tahtsin rohkem näha. See lühike kaader oli nii vähene nagu lukuaugust piilumine, aga tekitas igatsuse enama järele. Vaid vilksamisi nähtud kaader tundus nii kütkestav lihtsalt. Liikumine – tants – on ilmselt minu olemuses.
Pärast keskkooli lõpetamist läksid õppima Viljandi kultuurikooli tantsujuhtimist, õpe kestis kaks aastat. Mis pärast seda juhtus?
Mind suunati vastavatud Paide Rajooni Kultuurimajja (praegune Paide Teatri- ja Muusikamaja). See oli üks aasta avatud olnud. Sain kultuur-massilise töö osakonna juhatajaks ning peo- ja rahvatantsuringide juhendajaks. Sealsamas kultuurimaja kõrval oli Paide I keskkool, kust lapsed tulid minu tundidesse. Õpetasin seda, mida olin ise lapsena tantsides ja Viljandi kultuurikoolis õppinud. Viljandi tolleaegne õpe tugines peamiselt klassikalisele, karakter- ja eesti rahvatantsule. Nii õpetasingi seda, kaasaegsetest tantsustiilidest siis veel midagi meieni ei olnud jõudnud. Olin kultuurimajas ainult ühe aasta, abiellusin ja jäin lapseootele. Sündis Kaisa.
Millal sa esimest korda enda jaoks sõnastasid, et nüüd olengi ma õpetaja?
Paidest kolisime Viljandisse, kus toimus Waldorfkooli loomine. See kõnetas mind. Võtsin nende inimestega ühendust. Meid käis ettevalmistusperioodil, mis kestis umbes pool aastat, koos seitse-kaheksa inimest. Lugesime Rudolf Steineri tekste inimeseõpetusest, antroposoofiast. Selleks hetkeks, kui mulle pakuti, et ma hakkaks liikumisõpetust andma, oli mul tekkinud tunne, et ma nüüd enam ei julge. Olin nende tekstidega tutvudes aru saanud, kui põhjalik ja sügav see maailm on. Mõistsin, et ma pole veel pädev ega oska – ei tea inimese arengust piisavalt, et õpetada. Aga enam ei olnud varianti taanduda, samas olime kõik algajad, kolleegidena toetasime üksteist ja nii alustasin õpetajana. Mäletan seda mõtet, et kui mina täitsa mööda panen, siis teised õpetajad teavad, mida teha. Mis see üks-kaks minu tundi nädalas nendele lastele ikka teeb. Õpetamise algusaeg oli tohutu õppimine minu enda jaoks. Algaja õpetajana ei tea kunagi, kas materjali on piisavalt ja pole ka sellist pagasit, et kohe midagi asemele pakkuda, kui miskit ei sobi. Valmistasin oma tunde kodus ulmeliselt ette. Istusin laua taga, A4 ruuduline märkmik ees ja rütmidele tuginedes luuletasin: “Aitäh siia, aitäh sinna, tund on läbi, nüüd võid minna!”, “Tere, tere, sulle, anna käsi mulle!”. Plaksutasin. Mõtlesin mänge. Otsisin tohutult kirjandust, millele tugineda, sest Waldorfkoolis on küll üldine raam, millisena last ja inimest nähakse, aga ei ole valmis õppematerjale.
Mul oli tohutu vabadus luua oma tunni sisu ise, kuid ma olin dilemma ees, et liikumisõpetus ei ole tantsuõpetus, samuti mitte kehaline kasvatus – see on mingi vahevorm. Mida siis teha? Tegime kõike seda, mida ma oma lastega teinud olin. Mulle meeldis värskes õhus olla – olimegi ka liikumisõpetuse tunnis hästi palju väljas. Tegime jooksumänge ja orienteerusime. Enne tunde sõitsin rattaga Lossimägedesse ja peitsin kaarte. Valmistasin punkte ette, et siis õigel hetkel saaks klassiga orienteeruma minna. Mõni tund oli muidugi lihtsam – läksime järvele uisutama! Pikk ja suur valge ilma lumeta järv. Sõitsime lastega piki üle järve. Tuli vaid vaadata, et kõik elusana tagasi jõuaksid. Aga kui olime saalis, tekkis küsimus, kas teha laulumängu või sporti. Õpetajana oli tohutult palju väljakutseid, aga sain ka tohutud ristsed! Ma pole hiljem kunagi pidanud õpetades nii palju vaeva nägema. Käisin palju kursustel, otsisin ise raamatutest materjali. Nii kogunes pagas, millest hiljem tekkis mõiste loovmäng. Alguses oli kõik vaid märkmetes, siis tegin arvutifaili, kuhu järjest panin mõtteid kokku, et kui järgmine kord vaja, siis saan sealt võtta. Tegin seda, mida ise pidasin õigeks, aga samas tuginesin Waldorf-pedagoogikale. Ma tajun siiani aeg-ajalt, et see ladus nii tugeva põhja, et praegugi viitan tolleaegsetele teadmistele.
Kas oskad tuua mingeid konkreetseid näiteid?
Ma siiani ütlen tudengitele, et kui õppetund kestab tund aega, siis selles on 60 minutit ja iga minut tuleb sisuga täita. Muidugi ei tasu hulluks minna ja üle mõelda! Aga algaja õpetajana mäletan väga selgelt oma peas küsimust, et kuidas ma iga minuti sellest tunnist täidan. Teine oluline mõte tuleb klassiõpetaja Olev Ojapilt, kelle kutsusin mingil hetkel enda tundi nõu andma ja tagasisidestama, et mida teisiti peaksin tegema – Waldorfkoolis ikka käidi üksteise tundides, et pärast arutada ja nõu anda – ja üks asi, mis Olev mulle ütles, oli see, et ära kummardu alla laste tasandile. Sina oled ikka täiskasvanu ja räägid oma asja edasi.
Kuidas sai sinust Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud?
Töötasin Waldorfkoolis ja jäin lapseootele. See oli minu jaoks nii õige hetk. Issand, ma pääsen praegu siit! Nii raske oli mingil hetkel. Ma oleks võinud lihtsalt ära minna, aga ei. Pärast sünnitust läksin Waldorfkooli tagasi. Kui Marta oli 8-kuune, asusin õppima Viljandi Kultuuriakadeemiasse huvijuht-loovtegevuse õpetajaks. Tundsin, et tahan veel midagi õppida ja kuna mul oli kaks väikest last, siis just Viljandis. See oli esimene lend. Reet Valgma ja Mai Sarnet panid selle õppekava kokku ja see tundus huvitav. Sinna tuli noori otse gümnaasiumist, aga palju oli ka neid, kes olid juba enne midagi muud õppinud või teinud. Meil oli äge õppida. Kohe, kui kellelgi mingi idee tuli, läksime Reeda või Mai juurde ja nemad kasutasid meie mõtteid õppekava arendamisel. Külli Salumäe, kes oli minu tegemistega kokku puutunud, pakkus välja, et ma võiksin meie huvijuhtidele oma teadmisi edasi anda. Ma ise olin alles neljandal kursusel, kui hakkasin kolmanda kursuse tudengitele loovmängu õpetama. Põhimõtteliselt võiksin Küllit oma ristiemaks kutsuda, sest tema kutsus mind akadeemiasse õpetama. Külli rääkis Mall Noormetsale, kes oli sellel ajal lavakunstide osakonna juhataja, et tantsutudengitele võiks ka loovmängu õpetada. Minu esimene tantsutudengite lend oli 2003. aastal. Vahepeal hakkasin tegema Waldorfkooli ruumides OMA Stuudiot, kus paljud tantsutudengid ajapikku oma õpetamispraktikat tegid. Käisin ka Eve Noormetsa lastetantsu kursusel, kus sain loovtantsust aru. See huvitas mind. Ahmisin endasse kõike uut, mis kuskilt tuli.
Oled Viljandis ka tantsudidaktika õppejõud. Kas õpetajate õpetamine on ajaga muutunud?
Minu meelest ei ole muutunud. Muidugi me ei ole enam samasugused kui sada aastat tagasi, aga ma ei ütleks, et noored on laisad või ei viitsi lugeda. Minu poolt sellist hala ei tule. Mind noored inspireerivad. Endale on õpetamine lihtsamaks läinud, sest olen muutunud enesekindlamaks. Vahel mõtlen, et neile, kes mu esimesi tantsudidaktikaid said, oli see arvatavasti väga igav. Nüüd olen ma ise kirega selle sees – arenen edasi – ja seetõttu on tudengitel ka huvitavam. Olen ballasti kõrvale jätnud. Vaatan, et tudengid saaksid pigem oma mõtteid väljendada ja arutleda, kui vaid mind kuulata ja tekste lugeda. See peab muidugi tasakaalus olema, sest inimene tahab uusi teadmisi ka saada, mitte ainult ise rääkida.
Millised omadused iseloomustavad head õpetajat?
Minu mõtted tulevad Waldorf-pedagoogikast. Pea on selge – peab teadma, mida teed, ja olema klaar, mitte pilvedes. Käed on julged. Kui mina olin õpilane – sellel ajal oli peotants ülipopp –, siis arvasin, et ma olin ülituus ja ma võisin ülbitseda. Üks poiss, kes oli minust aasta vanem, plõksis midagi ja lõi mind kooli fuajees lahtise käega. Ma ise tingisin selle. Mööda läks kehalise kasvatuse õpetaja, kes ei võtnud mitte midagi ette. Selles, et õpetaja ei teinud midagi, olin ma kõige rohkem pettunud. Mitte löögi pärast, mis oli mu enda süü. Mitte, et ma oleks soovinud ohvri staatust. Mul on siiani see meeles. Ma ei tea, mida ta oleks pidanud tegema, aga see, et ta üldse ei reageerinud, puudutas mind. Ehk siis käed julged – mitte et peab kedagi sasima hakkama, aga ei tohi olla arg. Peab julgema kiita ja ka laita. Süda on soe. Õpetada ei tohiks, tehes seda vihaga kellegi suhtes. Koolis ei saa olla kibestunud vanamutt, kes vihkab oma õpilasi ja tegelikult ei taha koolis olla. Kui ma alguses Waldorfkoolis alustasin, oli mul kogu aeg olemuslik küsimus, mida ja kuidas ma õpilastega teen. Viljandi Waldorfkooli algataja Sulev Ojap ütles mulle selle peale, et ise peab inimesena arenema, õpilastega pole vaja midagi teha.
Millist eeskuju sa õpilastele õpetajana annad?
Õpilased on minu kohta kirjutanud “Naudib. Oskab. Teab. Aus”. Õpetaja peab toetuma oma tugevustele. Positiivne psühholoogia ütleb, et probleemolukordades oma isiksuslike tugevuste meenutamine korreleerub tundega, et see olengi mina. Samuti tuleb meeles hoida, et kõike ei jõua edasi anda. See ongi õpetaja professionaalsus. Peab valima. Ei juhtu midagi, kui õpilased ei saa kõiki sinu “tohutuid” teadmisi. Õppimine ise peab olema pusimine, sest kui on liiga lihtne, siis ei õpita midagi. Kõigil on võimalik areneda ja õppida. Küsimus on “Kuidas sa õpid?”, mitte “Kui kaua sa õpid?”. Õpilasi tuleb mõista, sest õpetaja väsimus kaob, kui tund algab. Õpetaja on hoopis teises energeetilises konditsioonis – ta ei väsi –, samas kui õpilased väsivad kümme korda rohkem ära. Ma arvan, et mul on kirg õpetamise vastu olemas ja ma naudin seda. Kui õpetaja kõnetab õpilasi oma huviga, siis saavad nad aru, et on mõtet seda asja teha.
Kuidas tekitada huvi?
Waldorf-pedagoogika on üles ehitatud ideele, et inimesel on huvi. Laps võtab käärid, sest ta tahab teada, mis nendega teha saab. Õpetada-vastata-teadmisi jagada tuleb õigel hetkel, kui lapsel on huvi. Tavakooli mure on see, et liiga vara antakse vastuseid, mille suhtes lapsel pole veel küsimusi tekkinud. Kõrgkoolis on natuke lihtsam.
Kui mu elus olid samal ajal Waldorfkool, OMA stuudio ja Viljandi Kultuuriakadeemia, jätsin neist esimese ära. Mu liikumisaktiivsus vähenes ja sellest tundsin ma puudust, aga mul läks lihtsamaks, sest kõrgkoolis on õpilaste huvi koondunud. Kolm korda läks lihtsamaks. Ma väga austan kõiki üldhariduskoolide õpetajaid – see on üliraske töö. Õpetajad, kes seal õpetavad, on ilmselt leidnud võtme, et püsima jääda. Ei saa läbi põleda. Ei saa minna liiga inimeste sisse. Võib-olla mõni vaatab, et kõrgkoolis on ka raske, et tudengid on ju sel vanusehetkel maailma targimad, isepäised ja lasevad sind kohe veega alla. Autoriteet tuleb välja teenida – austust ei saa peale suruda. Kõrgemale tõustakse ainult siis, kui on pädevust.
Mis rõõmustab õpetajat kõige rohkem?
Kui inimene on kaasas. Kui tulevad uued õpilased, siis ei tea, kas nendega saab kontakti või nad lihtsalt hakkavad kohal käima, sest nad peavad seda tegema. See rõõmustab, kui kellegagi tekib kontakt. Seda ei pruugi saada terve kambaga korraga, aga kui õpilane näeb, et õpetaja on pädev ja usub seda, mida ta räägib, ning tuleb kaasa, siis see on suur rõõm.
