On asju, mida pean loomulikuks. On asju, mida pean loomulikuks, kuid mille päritolu üle ma ei ole pikemalt juurelnud. On asju, mille puhul on tunne, et nõnda on need juba kaua olnud… ning siis ühel hommikul loen ühe kunstniku hiljuti avaldatud raamatut, kus üks hääl kirjutab, et märkmepaberite abil lavastuskompositsiooni monteerimise meetod tuli meile Mart Kangro loomingu kaudu nullindate alguses (Kangro 2024: 336).
Mart Kangro raamat “Põhineb tõestisündinud lool. Päriselt-päriselt” on Eesti nüüdistantsu kaanonis märgiline. Varem ei ole nii mahukalt ükski etenduskunstnik kaante vahele jõudnud. Raamat on dialoogis autori lavastustega, seda nii vormilt, sisult kui visuaalilt. 400-leheküljeline A4 formaadis trükis avab end pikkamööda, vajades lahti muukimist nagu Kangro lavastusedki.
Raamatu juhatavad sisse Luule Epneri, Valle-Sten Maiste ja Kaja Kannu tõlgendused Kangro loomingust. Kolme autori stiil ja käekiri on küll erinevad, kuid kõigist kajavad läbi märksõnad, nagu kontseptsioon, autentsus, ruum, koreograafia, sõna ja lugude jutustamine. Tekstide kaudu saab lugeja aimu koodist, mille abil järgnevat Kangro enda autoriteksti lahti muukida. Kangro stiili iseloomustab julgete väidete rohkus, näiteks “Keha peab olema kohal” (samas: 65), millele omakorda järgneb väite-vormiline laiendus “Ilma kehata ei juhtu midagi. Peab olema kohal, et midagi juhtuks” (samas). Esimesel hetkel tekib küsimus, kas siis mündil teist või kolmandat külge polegi. Minu maailmas on. Tõenäoliselt Kangro omas ka, kuid ta otsustab välja valgustada just need küljed, mis tema jutustavasse loosse sobivad. See on esimene märkamine, et kõike päriselt-päriselt ikka võtta ei tasu, sest loojutustamise ilu võib üle kaaluda tõe. “Päris ja tõene vahel on teatris vahe. Sa võid rääkida lugusid, mis ei ole tõesed, aga need lood on sel hetkel päris ja neid räägitakse päris olukorras.” (samas: 77).
Kangro kui autori käekirja iseloomustab montaaž. Lugeja mõttemustrit juhitakse kaader kaadri haaval sinna suunda, kuhu kirjutaja soovib. Sõna- ja lausemängud ärgitavad lugejat mõtlema, kuid ei vii mõtet uitama. Tekstist läbi puredes taipan, kuidas tema kirjakeel on dialoogis tema kui koreograafi omaga. Lihtsad puhtad “banaalsed” liigutused oma lõpmatus korduses ehituvad samamoodi nagu tema tekstid:
“Olukord. Olukord on hea sõna.
Liitsõna, mis koosneb sõnast olu ja kord.
Olu on kord.
Olukord tähendab minu jaoks püüdu luua olus korda ja seda ma oma lavastustega vist teengi.
Kaardistades kaost.
Kaos on ka olek, aga ilma korrata.
Kõik korrad on kaoses olemas, aga neid pole võimalik näha, sest pole kaarti, mille abil seda kaost hallata.” (Samas: 94)
Üks sõna avab enda kihte lausest lausesse, nagu Kangro hüppab ühest saali otsast teise oma soolos “Start. Based on a true story”. Kordusi leiab raamatust nii lausete, sõnade, poeetilise võtte kui sisulise teemana. Korduse olemuslikkuse läbi valgustamine ja seeläbi mõtestamine tundub olema autori peamine huvi, sest “kordamine on kõige lihtsam viis portreteerida muutust ajas” (samas: 117).
“Kordamine on banaalne” (samas: 65)… Banaalsuse vasteks ei tahaks aga mitte omistada tähendusi, nagu lame või labane, mida pakub ÕS[1], hoopis paremini tundub sobivat äraleierdatud või õigemini ära-layer’datud ehk ära kihistatud. Just nii avanevad Kangro kujundid. Olgu selleks korratud liigutused, sõna, lause, lõik või kogu stseen, mida taasesitatakse – ikka ja alati ehitab see enese peale mõne uue kihi. “Mingi stseeni kordus on tõestus, et kõik on teisiti” (samas: 119). Seda näitlikustavad raamatu kujunduses kasutatud fotojäädvustused lavastustest. Sarnased visuaalsed kompositsioonid eri teostes toovad esile korduse paradoksi: päriselt-päriselt kordamine ei ole võimalik, kuna kontekst muutub alati. Ruum, aeg, koht ja keha muutuvad ning meil ei ole võimalik seda peatada.
Küll aga saame nendega flirtida ning need enda kasuks tööle panna. See on iseäranis omane Kangro lavastajakäekirjale: paljud “banaalsused” ja kordused loovad kogejale ruumi mõtlemiseks. Kuid mõtted, mis esile kerkivad, ketravad teose enda teemade ümber. Delikaatse täpsusega liigub ta abstraktsuse ja reaalsuse vahel, lihtsad kujundid muutuvad aina sügavamaks. Kangro otsustab, kus on need piirid, mis tuleb teadlikult välja joonistada. “FANTASTIKA” algab näiliselt justkui eikuskilt (sest ükski näitleja ei ole veel lavale jõudnud), kui Eero Epneri modereerimisel tekib n-ö soojendavate küsimuste ring trupi ja publiku vahel. Järk-järgult annab hetkeks süttiv prožektor, vaikne helikujundus, korduv lugu kahe erineva suu läbi märku millestki palju täpsemast ja komponeeritumast, kui siira või autentse puhul tahaks uskuda. Tasahilju hiilib kohale mõistmine, et juhus ei ole Kangro loomingus loomulik juhus, vaid ikka lavastatud juhus. See tõelise ja mängu piirimail kompamine – kord ühele, siis teisele poole kukkumine – jätkub siiamaani Kangro loomingus.
Vahepaladena jooksevad teoses läbi trükimasina fondis kujundatud dialoogide katkendid Kangro lavastustest. Nende lavateoste puhul, mida olen ise näinud, hakkab stseen end mälupildis uuesti ette mängima. Nende puhul, mida näinud ei ole, kostab vaid hääl, kuid mitte minu ega Kangro oma, vaid tema näitlejate ja etendajate hääled: Marika Vaarik, Jörgen Liik, Eero Epner jt. Kangro lood jagunevad narratiivseteks ja seletavateks, kuid mõlema eesmärk näib olevat panna kuulajat/lugejat/vaatajat mõtlema, mis on ikkagi päris: kas see, mida ma näen, või hoopis see, mida ma ei kuule ega näe. Päriselt-päriselt tasub lugeda.
Kangro, M. (2024). Põhineb tõestisündinud lool. Päriselt-päriselt. Lugemik.
[1] Banaalne. Eesti õigekeelsussõnaraamat 2018. https://arhiiv.eki.ee/dict/qs2018/index.cgi?C03=1&Q=banaalne
