Ave, kuidas sul läheb? Millega sa tantsuõpetamise kontekstis praegu tegeled, mis on käsil?
Käsil on Viljandi Öötantsupeo, Viljandi maakonna tantsupeo, suvel gümnaasiumi tantsijatega välisfestivalile sõidu ja 2025. aasta üldtantsupeo ettevalmistavad tegevused.
Hästi, see on rohkem nagu lavastamine või produtseerimine, aga kuidas on nende tegevuste suhe selle kõige lihtsamas tähenduses tantsu õpetamisega?
See suhe on hetkel võib-olla 50:50. Kuna ma olen Öötantsupeo peakorraldaja ja mitmete tantsude lavastaja, siis seal on päris palju teha. Maakonnapeol on meil Kertuga (tütar ja tantsuõpetaja Kertu Alvre) lavastada C segarühmade ja neiduderühmade tantsud. Praegu tegelen ka festivalisõidu korraldamisega Tšehhi Vabariiki. Mida tantsupeole lähemale, seda rohkem õpetamist tuleb.
Mida, keda ja kus sa praegu õpetad?
Viljandi Jakobsoni koolis on meil Kertuga neli rahvatantsurühma: teise, kolmanda, neljanda ja viienda klassi rühmad. Nädalas teen igale rühmale üks kuni kaks tundi, see on meil samuti Kertuga ära jaotatud. Viljandi Gümnaasiumis on meil kahepeale kolm segarühma ja kaks neidude rühma. Siis on veel täiskasvanute rahvatantsurühmad – segarühm Oh ja Ah, naisrühm Oh ja Ah, naisrühm Tirkajad. Viljandi Gümnaasiumi rühmadega oleme teinud ka väga palju erinevates stiilides tantse erinevatele kooli sündmustele.
Kuidas selle motivatsiooniga noorte puhul on, kas rahvatantsu tullakse hea meelega tantsima, kuidas huvi on?
Gümnaasiumis on väga hästi, meil on see tund koolis vabaainena ja õpilased saavad ka vabaaine punkte. Õppeaasta alguses registreerivad õpilased vabaainetesse ja rahvatants on üks populaarsemaid. Tänaseks on meil kolmes segarühmas 11, 10 ja 6 paari. Väike kadu sügisese registreerimisega võrreldes kahjuks on. Meil on sel aastal ka kaks hästi tublit neiduderühma. Huvile on kindlasti kaasa aidanud tantsupeoliikumine. Rahvatantsu on tulnud täitsa algajaid, aga ka palju neid, kes on varem põhikoolides tantsinud. Sel aastal on puhas koostegemise rõõm, praegu pole ju otsest tantsupeoaastat. Aga nii on kuidagi läinud jah, et gümnaasiumis huvilisi vähenenud küll ei ole.
Kas sul tuleb siis tantsuõpetajana täiskoormus kokku?
Ma ei saa endale täiskoormusega tantsuõpetaja tööd lubada, siis ma ei saaks oma põhierialal Viljandi Gümnaasiumi huvitegevuse koordinaatorina töötada. Kui gümnaasiumis päevatöö lõpeb, jätkuvad õhtuti täiskasvanute tantsutunnid, nii et tegevust tõesti jätkub. Lisaks suuremate sündmuste ja pidude korraldamine, projektide kirjutamine jms.
Vaatame korraks ajas tagasi. Mis on sinu jaoks olnud olulised teetähised? Kuidas oled erialaselt siiani jõudnud?
Rahvatantsuõpetajaks saamine ei ole olnud minu esmane soov. Mu ema läks tööle Võrtsjärve klubisse. Mina olin siis Puhja keskkooli üheksandas klassis. Eelnevalt olin selles koolis õppinud peotantsu, käisin ka mõnel võistlusel. Mulle peotants väga meeldis. Õpetajad paraku vahetusid ja üldiselt ei edenenud sedasorti tantsimine maakoolis, ise oleksin hea meelega peotantsuga jätkanud.
Üheksanda klassi õpilasena hakkasin ema juures klubis omasugustele ja noorematele õpetama seda, mida olin varem õppinud või mille ise välja mõtlesin. Tegime seal igasuguseid tantse erinevateks sündmusteks. Sealt see tantsuõpetaja tegevus käima läks. Kuna selle klubi kaudu oli võimalik saada ka koolitustele, siis käisin näiteks Tallinnas värske tantsuõpetaja Mait Agu kursusel, olles ise täiesti noor ja roheline. Puhja koolis tehti ka rahvatantsu, aga seal oli kindel koosseis ja olin esialgu tagavaraliige. Nii oli minu esimene tantsupidu Tallinnas hoopis tagavarapaarina ühe Pärnumaa rühma koosseisus. Sealt edasi tantsisin rahvatantsu keskkooli lõpuni.
Keskkooli lõpetanud, tahtsin minna Pedagoogilise instituudi kultuuriteaduskonda tantsujuhtimist õppima. Ei olnud mul ikkagi piisavat ettevalmistust, klassikalist tantsu polnud ma üldse õppinud ja kuigi nädal aega olid klassikalise tantsu ettevalmistavad tunnid, siis ilmselgelt jäi sellest väheks – ei võetud mind sinna. Mingist voorust küll edasi pääsesin, aga loovusest oli seal vähe kasu. Läksin Viljandi kultuurikooli tantsu õppima ja samal ajal paralleelselt käisin sealsamas ema klubis tantsu õpetamas. Ka oma lõputöö – tantsulavastuse – tegin nende laste peal Võrtsjärve klubis. Viljandi kooli ajal käisin kahes Virumaa kultuurimajas praktikal ja tundus, et on tore sinna ka tööle minna. Aasta aega olin Pajusti klubi kunstiline juht, rahvatantsu- ja peotantsuõpetaja.
Kui Viljandis tagasi olin, tulid pere ja lapsed. Laste kõrvalt hakkasin õppima Pedas kaugõppes tänases mõistes kultuurikorraldust. Ja selle õppimise viimastel aastatel kutsuti mind Viljandi Jakobsoni kooli tantsuõpetajaks ja just nimelt rahvatantsuõpetajaks. 1992. aastal ma sinna läksin ja olen praeguseni. 1993. aasta sügisel küsisin koolidirektori käest, kas neil nii suurde kooli, 1200 õpilast, teist huvijuhti ei ole vaja? Sain jaatava vastuse. Nii sain sinna ka õpitud erialaga sarnasele ametikohale.
Mitu aastat sul siis tantsuõpetamise staaži on?
Võiksin arvestamist alustada 1982. aastast, nelikümmend kaks aastat siis. Viimastel aastatel on põhiline tantsualane töö rahvatantsu õpetamine. Aga enne olen teinud hulgaliselt estraadi- ja vabatantse. Peaaegu 20 aastat osalesime järjepidevalt selle loominguga Koolitantsul.
Miks sa teed seda tööd? Mis on hoidnud sind selle töö juures nii pikalt?
Mulle tundub, et niikaua, kui tantsude õpetamine hästi välja tuleb, võib seda tööd teha. Loomulikult saan aru, et võin alati paremini teha, ning tean oma vigu ja neid kohti, kust edasi võiks areneda.
Mis toob rõõmu selles töös?
Kui saad midagi toredat luua, häid tantse õpetada ja kui su õpetus vilja kannab. Näiteks tulevad sügisel gümnaasiumis tundi täiesti algajad ja ühel hetkel jaanuaris avastad, et nad saavad aru, mida on vaja teha, on hakanud liikuma ja tantsima. Täpselt sama on ka täiskasvanutega. Mis on tantsuõpetajale veel rõõmu pakkuvam, kui et näed tantsija enda rõõmu oma edusammude üle.
Aga mis on väljakutsed selles töös?
Väljakutse on mingi raskuse ületamine, eks. Noh, väga tore oleks toimetada nii, et oleksid korralikud ruumid proovideks ja et ei peaks kooli koridoris tantsima ning et keegi korraldaks seda kõike, mis tantsijatele selga ja jalga panna, kuidas saada soodsamat transporti jne. Praegusel ajal kujuneb väljakutseks lapsevanematega suhtlemine. Eelmisel tantsupeol nägin, et suhtlemine algklassilaste vanematega võib vahel kujuneda keeruliseks. Mul on laps tunnis imetore tantsija, aga vanem lihtsalt ei aktsepteeri tunnivälisel ajal esinemisi või ei luba last oma kodust eemale. Koju jäänud lapsed saime Tallinnas küll kõik asendatud ja peol tantsis kahe kooli peale 152 tantsijat.
Millist tuge sa tantsuõpetajana vajaksid?
Materiaalset kindlasti. Kuna gümnaasiumis on seltskond juba suureks paisunud, siis oleks vaja sellist taustajõudu, kes hoolitseks selle eest, et inimestel oleks midagi selga panna ja hooldaks olemasolevaid komplekte, et kuskilt tuleks raha, et ma ei peaks seda kõike ise tegema. Paraku tuleb kirjutada projekte ja taotlusi ning et soodsamalt asju kätte saada, siis oleme ise seelikuid voltinud, pärgi õmmelnud jne. Tantsuõpetamisel on toeks kindlasti Kertu. Samas peaksin olema iseendale tugi, kuna olen gümnaasiumis huvitegevuse koordinaator. Minu asi ongi need asjad rühmadele leida, nii et see on selline nokk kinni, saba lahti olukord.
Kust või kuidas leiad tantsuõpetajana motivatsiooni?
Olen saanud näiteks gümnaasiumi õpperühmade juhendajatelt tagasisidet, et arenguvestlusel ütlevad päris paljud õpilased, et tantsimine väga meeldib. Võin rääkida ka toredaid lugusid, mis tõstavad motivatsiooni, sel aastal on juhtunud igasuguseid selliseid huvitavaid ütlemisi. Näiteks kuidagi läks jutt rahvatantsuõpetajatele. Üks noormees ütles siis, et need on ju üle viiekümnesed penskarid. Ütlesin, et kuulge, ma olen ka üle viiekümne ja tegelikult on mul pensionini veel päris palju aega töötada. Ja siis ütles üks noormees, et ega me teid ei mõelnud, teie olete ju ilus. Vist seesama kuldsuu ütles hiljuti, et teie saate hakkama, olete ju nii jõuline. Ja siis kolmas kuldsuu ütles, et aga teie sõnal on ju kooli juhtkonnas kaalu. Sellised toredad ütlemised on ka omamoodi muhedusega motiveerivad.
Tänusõnad ja tunnustus annavad loomulikult motivatsiooni ja sel õppeaastal on neid tulnud kuhjaga nii maakonnast kui üleriigiliselt. Olime tütar Kertuga 2023 Viljandimaa aasta huvialaõpetajad ja Eestimaa õpib ja tänab aasta huvialaõpetaja nominendid, Viljandi linna kultuuripreemia laureaadid ja mina lõpuks ka Viljandimaa Kultuuripärl 2023.
Oled küll õpetanud hästi pikalt, üle neljakümne aasta, aga kas sul on endal veel mingeid erialaseid arenguplaane?
Kindlasti. Alati on väga huvitav teiste treeningtunde vaadata. Rahvatantsutunnis me ei tee ainult rahvatantsupõhist treeningtundi. Teeme igasuguseid klassikalise tantsu elemente ja teistmoodi asju, mängime liikumismänge, mida on alati tore endal juurde õppida. Muide, ka rahvatantsupeo protsessis pakutakse viimasel ajal õpetajale erinevaid treeningtunde. Ei ole nii, et sahistame sussi ja tantsime ainult rahvatantsu. Enne eelmist pidu oli Viimsis kolm päeva õpetajate laager, täiesti ägedaid erinevaid treeningtunde pakuti. Nüüd on sel suvel jälle tulemas suvekoolid ja erinevad õpiampsud, mida Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts pakub.
Mida sa pead tantsu õpetades oluliseks, mida sa ei jäta kunagi tähelepanuta?
Tantsutundi alustades olen näinud, kuidas inimene on pärast lühikest soojendust oma lihase rebestanud. Nii et ma ei jäta kunagi soojendust tegemata, teen kasvõi natukenegi. Kuigi noored ja vahel ise ka ei viitsi, aga tervise huvides peab tegema. Rohkem tuleb tähelepanu pöörata ka tantsu loo rääkimisele, et mida sa mingi liikumisega öelda tahad või mida see tants või tegevus kujutab või edasi andma peaks. Inimene peab teadma, mida ta tantsib. Koolis tuleb ka uurimistöid juhendada. Mul on tulnud sel aastal neli tantsuteemalist uurimistööd juhendada, kus näiteks ühes uurisid noored Viljandi Gümnaasiumi rahvatantsijate sooritust eelneva tantsupeo õppeprotsessis. Ja sealt tuli ka välja, et oluline on tantsuga ikkagi lugu jutustada ja oma emotsiooni edasi anda. Et me saaksime aru, miks me midagi üht- või teistmoodi teeme.
Milline on sinu moto või sõnum endale eelkõige tantsu õpetamise töös, mis võib-olla toetab ka teisi?
Kiiremini, kõrgemale, kaugemale see kindlasti ei ole. Võib-olla see, et oma asja tuleb ajada võimalikult hästi, sest keskpärasust on niigi küll.
Tänud, Ave, oma mõtteid jagamast!
