Inimese kogetav keha on kui organism ning materjal, see ei viita millelegi muule kui iseendale ning pole mingi idee väljendus; objektiseeritud keha on kui puppet-like (marionett), mis on idee transmitter (edastaja) (Pavis 1998: 34). Kaasaegses tantsukunstis püüame näha keha kogetava kehana, organismi ning materjalina, väärtustades ja kasutades temale iseloomulikke omadusi – antud nägemuse kehast paneme võrduma kaasaegse tantsukunstiga. Sageli omistame balletile aga objektiseeritud keha nägemuse, mis oma ajaloolis-kultuurilise tausta tõttu pole väär. Ballett on ajalooliselt välja kujunenud läbi idee, keha on selle idee kujutamise vahend. Antud nägemused tekitavad lahknevuse kaasaegse tantsu ja balleti vahel, vastandades antud tantsutehnikad ning nähes nende erinevust vundamentaalsel tasandil. Püüeldes kaasaegses kõrghariduses individuaalsuse, originaalsuse ning füüsilise vabaduse poole, võib jääda arusaamatuks, miks balletitund on üldse olemas tantsukunstiõppes.
Meie õnneks ei tehta kaasaegses tantsukunstis enam ammu midagi vaid selle pärast, et alati on nii tehtud, seda ka kõrghariduses. Sarnaselt jõutakse aeg-ajalt ka balleti rollini. Jõudes arusaamisele, et läbi balletitehnika on meil võimalik enda keha uurida ja arendada väljatöötatud tehnika kontekstis; balletitehnika kasutab liikumise erinevaid vorme: hüppeid, pöördeid jne; tunni ülesehitus katab terve keha tööd; see nõuab ajult ja kehalt täpset koordinatsiooni, seda mõlema kehapoolega, eest taha ja ka tagant ette; see nõuab kehalt ruumiga suhestumist; lisaks arendatakse musikaalsust ja fraseerimist – ei peaks tekkima küsimust balleti kasutegurist tantsukunstnikule (õpetaja, koreograaf, tantsija) ning antud tehnika õppimise vajalikkusest. Rääkides kõrgharidustasandist, pöörame rõhku hoopis küsimusele, kuidas peaks olema balletitehnika edasi antud, et meie kaasaegne nägemus tantsukunstnikust ning tema väärtustest ei läheks vastuollu sellega, kuidas teda kujundab balleti õppimine.
Ballett tekkis Louis XIV õukonnas, kus kunst oli üks võimu näitamise vahenditest, balletistiil on kujunenud läbi sümboliliste ja sotsiaalsete väärtuste ning seetõttu on ka need väärtused selle tehnika ja esteetika juures esmatähtsad. Tsiviliseeritust näitab eksalteeritud ja rafineeritud, lihvitud, kontrollitud käitumine ja keha – seega keha ei olnud loomulik ega pidanud toimima loomulikult ajastul, mil ballett sündis. Kehaloogilisus oli balletitehnika tekkimisel teisejärguline. Seetõttu ei saa ka tantsutehnika ja selle najal loodud kunst kanda endas keha loomulikkuse mõtet. Balletistiil, mis pöörab tähelepanu välisele olemusele, on olemuslikus seoses tehnikaga, sest tehnika on loodud antud stiili toetama. Balletitehnika aga ei pea tegelema stiiliga, see võib pöörata tähelepanu liigutuse funktsionaalsusele, ilma et võtaks omaks näiteks stiilile vastava füüsilisuse eiramise. (Januškevitš 2017: 24) Selline tehnika eristamine stiilist võimaldab meil näha balletti kui treeningsüsteemi, toetades sel viisil kaasaegse etenduskunstniku terviklikku ja tervislikku kehanägemust – selliselt ei ole ballett mõeldud vaid teatavate füsioloogiliste eeldustega tantsijatele ning pole tervist kahjustav, vaid tantsija füüsilisi piire kompiv ja avardav süsteem. Selliselt seame tehnika reaalsesse kehasse ning käsitleme seda kasaegses kehanägemuses, lubades kanda edasi kaasaegset kehanägemust, mille on lühidalt kokku võtnud Trisha Brown (2017. aasta rahvusvahelise tantsupäeva tervitus): „Meie keha on väljendamise tööriist, mitte millegi kujutamise vahend. See mõte vabastab meie loovuse, see on kunsti tegemise esmane õppetund ja kingitus.“
Tantsija kasutab liikumise sooritamiseks alati liikumiskontseptsioone. Kontseptsioon aitab meil luua arusaamise, mil viisil tegeleb keha liikumise põhiprintsiipidega, nagu keharaskuse kasutamine ja jaotamine, isolatsiooni kasutamine, tsentrumist lähtumine jne. „Liikumiskontseptsioonid juhivad tantsijat saama aru liigutuse alguspunktist ning annavad tantsijatele vahendid, millele tugineda, et aru saada jõududest, mis toetavad kindlaid liigutusi. Kontseptsioonid juhendavad tantsijaid aru saama dünaamikast, pingutusest, motivatsioonist ja kehasse suhtumisest, mil keha tegeleb selle ruumi hõlmamise ja määratlemisega, milles ta viibib. Need kontseptsioonid on inimese lokomotoorse tegevuse baasiks ning seetõttu ka olulised balletitehnikas sama palju kui moderntantsutehnikas.” (Paskevska 2005: 5–6) Erinevate liikumiskontseptsioonidega tegelemine (mitte põgus kukkupuutumine) ning nende rakendamine rikastab tantsukunstniku „liikumissõnavara“ ning aitab kujundada individuaalset „liikumiskeelt“. Kõrghariduses ei tegeleta tehnikatunnis liikumise jäljendamise ja drillimisega, vaid selle kehastamisega. „Liikumise kehastamine hõlmab kogu inimest, inimese elatava keha olemise teadvustamist, selle kogemuse elamist, liikumismaterjali eesmärgistamist. See hõlmab iseenda ruumis olemise tajumist ning enda heli kuulmist, koos kinesteetilise teadlikkusega liikumise loomist ja kontrollimist.“ (Preston-Dunlop jt 2002: 7)
Kaasaegne kõrgharidus ei näe balletti pelgalt traditsioonina, mida tantsuõppes edasi kanda, vaid muutuvana – eristades stiili tehnikast. Ehkki balleti keha nähakse objektiseerituna, siis tehnika kontekstis ei pea see nii olema, kui tehnikat edastatakse kaasaegsete põhimõtete kohaselt. See annab meile võimaluse kasutada balletitehnikat liikumispiiride avardamiseks ning seab tehnika reaalsesse kehasse, ilma et me läheks vastuollu kaasaegse tantsuõppega.
Kasutatud materjal
Brown, T. 2017. aasta rahvusvahelise tantsupäeva tervitus; http://stl.ee/1032/, 20.09.2017.
Januškevitš, V. 2017. Balletikontseptsiooni muutmise olulisusest kaasaegses tantsuõpetamise kontekstis. Tantsuõpetaja kutse lõputöö. Viljandi: TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia.
Paskevska, A. 2005. Ballet Beyond Tradition. New York: Routledge.
Pavis, P. 1998. Dictionary of the Theatre: Terms, Concepts and Analysis. Buffalo: University of Toronto Press.
Preston-Dunlop, V., Rubidge, S., Sanchez-Colberg, A. 2002. Dance and the Performative: A Choreological Perspective – Laban and Beyond. London: Verve Publishing.
