Alates 2016. aasta oktoobrist annab teater Cabaret Rhizome regulaarselt etendusi ka Tartus, värskelt valminud Tartu Erinevate Tubade Klubis Aparaaditehase kõrgeimal korrusel, mis on kontseptsiooni ja vormi poolest Tallinnas, Telliskivis asuva teatrisaali analoog. Säärasena, paralleelselt kaht analoogset mängupaika opereerides, on Cabaret Rhizome Eesti etenduskunstimaastikul ainulaadne. Kahe maja samaaegne töö on seda märkimisväärsem, et tegu on erateatriga, kel puudub riiklik toetus. Teatri tegutsemist majanduslikus plaanis toetab mõnevõrra aga Erinevate Tubade Klubi kui universaalne sündmuste korraldamise ja läbiviimise paik. Cabaret Rhizome’i asutajateks on Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetanud näitlejad-koreograafid Johannes Veski, Ajjar Ausma, Joonas Parve, Päär Pärenson ja Anatoli Tafitšuk, kellega on hiljem liitunud näitlejad Liisa Linhein ja Ott Kartau. Lisaks kaasatakse teisi (vabakutselisi) loojaid ja tuuakse välja ühislavastusi. Kuigi tegu on erateatriga, mis toimepõhimõtetelt ja töökorralduselt on iseseisev, antakse etendusi regulaarselt ning teatril eksisteerib oma repertuaar. Üht hetkel mängukavas olevat lavastust, „Otsuse anatoomiat“, on mängitud juba 60 korda. Seega ei ole tegu tüüpilise projektipõhiselt tegutseva erateatriga.
Laienemine Tartusse ja Erinevate Tubade Klubi
Viimase kolme tegutsemisaasta jooksul kujunes välja üsna selgepiiriline mudel, mille puhul tekkis juba mõnda aega tagasi soov proovida, kas sama mudelit on võimalik ka uues kohas luua ning ühtlasi teatri võimalusi avardada ja Lõuna-Eesti publikuni jõuda. Nii Cabaret Rhizome’i praegused mängukavas olevad lavastused kui ka planeeritavad tööd vajavad uues kohas etendamiseks sarnaseid tingimusi ning nende tingimuste ajutiselt loomine ei oleks majanduslikult ja säästvat mõttelaadi silmas pidades kuigi mõistlik. Aparaaditehasele langes valik mitme soodsa asjaolu kokkulangemisel. Üldine ruumikontseptsioon on nagu Tallinna ETKs: elutoasektsioonideks jaotatud peasaal on suunatud greenscreen-stuudioga pealavale, igal elutoasektsioonil on oma ekraan ja interaktiivne nutilaud.
ETK loomise algimpulss pärinebki tegelikult Cabaret Rhizome’ilt – ruumipaigutus ja tehniline algseadistus vormusid 2013. aasta sügisel esietendunud “Risomeedia” tuules. Praegu toimuvad kõik Cabaret Rhizome’i etendused Tallinna ja Tartu Erinevate Tubade Klubis. ETK majanduslikult tulusamad funktsioonid on omakorda tugi Cabaret Rhizome’i kunstilisele tegevusele. ETK on eelkõige võõrustaja, võimalusterohke ruum, mida iseloomustab kõrgendatud tehniline valmisolek, omanäoline ruumilahendus ning viibimismugavusele keskendunud kontseptsioon. Lisaks etendustele ja meie enda omapärase formaadiga Päevaklubile võõrustab Tartu ETK seminare, kontserte, mustkunsti- ja püstijalaetendusi, pidusid ja muid erisündmusi.
Loominguline käekiri
Seitsme tegutsemisaasta jooksul on lavale toodud lai spekter lavastusi, mille seast leiab nii absurdimaigulisi minimalistlikke töid kui ka reivisimulatsiooni ja tantsulavastusi. Et Cabaret Rhizome’is tegutsejatel on mitme peale kokku nii tantsukunsti kui ka näitlemise taust, on seda mitmekülgselt rakendatud. Mõned aastad tagasi lisandus multimeedia- ja nüüdistehnoloogiaaspekt, mis sedavõrd läbimõeldud sisu ja vormi põimituse poolest torkab silma nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel teatriareenil.
Cabaret Rhizome kasutab grupitöö ja kollektiivse loomise meetodit, lavastaja ja kunstilise käekirja kujundaja rollis on peamiselt olnud Johannes Veski. Cabaret Rhizome´i algusaastate lavakeel oli üsnagi tasakaalustatud segu draamanäitlejatele ja tantsijatele omastest esitustehnikatest; mikstuur koreograafiast ja draamast. Meie sõnatutes lavastustes asendasid tegevusjoonised näidendirepliike, tantsule omast rütmilist, korduvat ja karakteriseeritud liikumist asendas omakorda neist karakteristikutest loobunud, ent siiski tantsulise täpsusega tegevusjoonis. Esitajad keskendusid prooviperioodil nende repliikide täpse esituse väljatöötamisele nii tantsu- kui ka näitlejatehnilistest teadmistest ja kogemustest lähtudes.
Nii algupäraste koreograafiliste draamade kui ka teiste žanrimääratluste alla kuuluvate hilisemate lavastuste (absoluutselt koreograafiline “Mutantants”; interaktiivne “Reiv” jt) baasiks on alati olnud selgete tegevuslike kavatsuste loomine läbi uurimistöö ja analüüsi. Pigem võib väita, et vahetu improvisatsiooniline lähenemine ja proovisaalis “otsimine” on meie jaoks saanud alguse alati pärast teoreetilise plaani täielikku täpsustumist (v. a Taavet Janseni “Aja Materjal”).
Keeruka ja tihti ka kontrolli alt väljuva tehnoloogia kujunemine meie tänaste tööde lahutamatuks osaks puutub küll mõningal määral ka esitajate töösse, kuid ei ole selle kõige sisulisemates aspektides siiski liiga olulisel kohal. Rohke tehnoloogiakasutuse juurde pidama jäämine on eeskätt tingitud sellest, et iga tehtud katsetus on avanud uusi võimalusi, mille kasutamine sama protsessi käigus põhieesmärke oluliselt moonutamata ei ole võimalik. Nii kantakse lavastusest lavastusse sisulise kogemusega võrdväärselt edasi ka tehnoloogilisi arenguid. Kokkuvõtvalt võib väita, et proovime oma arengus olla järjepidevad, muutmata suunda väliste faktorite (publikuhuvi, põhimõtteline mitmekesisus, valdkonna trendid) tõttu.
