Foto autor: Mailiis Laur
Küsimused. Küsimusi on palju ja vahel üldse mitte, need tekivad ja kaovad. Küsimused kui algatus inimeste tundma õppimiseks. Mul oli võimalus küsida selle aasta TÜ VKA tantsukunsti eriala lõpetajatelt küsimusi. Ent missugused küsimused loovad võimaluse lõpetajatest/lõpetajatele miskit avada? Pinnale jäid kaks küsimust, millele vastas selle aasta üheksast lõpetajast neli: Tiina Ilves, Aveli Vellerind, Katrin Kubber ja Karl Kask. Lisaks lõpetavad sel aastal veel Liisa Popova, Carolina Tagobert, Katrin Tammjärv, Linda Tusti ja Eveli Maksim.
Katrin Kubber
Kas sulle on oluline dialoog ja kellega oled dialoogis?
Minu jaoks eeldab dialoog, et on vähem ignorantsust, ükskõiksust, apaatsust ja rohkem empaatiat, mõistmist, kaasatust. Küll aga tekitab soov olla dialoogis ka hirmu, et ei vastata/mõisteta/kuulata ja see hirm suunab vaikima. Sedasorti vaikust võiks olla vähem.
Mulle meeldib mõte, et kõik, mis elus toimub, ei pruugi toimuda meiega, aga mitte kunagi ka meist väljaspool. On oluline, kellega ma olen dialoogis, kuid kas ma seda ise alati valin ja teadvustan. Minu ja „teise“ vahel on alati midagi, isegi kui ma seda „teist“ ei näe või ei teagi veel.
Kolm potentsiaalselt ebareaalset stsenaariumit, kuidas need arenevad? Arenda palun edasi, mine utoopiasse, düstoopiasse, kuhu soovid, mängi:
- Sina oled järgmine tantsukunsti suurtäht, kunstnik, kes on kuulus nii oma eluajal kui hiljem. Mis toimus ja kuidas edasi?
Kui olen kuulus ja veel suurtäht takkaotsa, siis järelikult läksin rada, mis on turvaline. Tegin sellist kunsti, mis meeldib võimalikult paljudele. Oskasin suhelda ja manipuleerida ja ise seda muidugi täiel rinnal nautida. Läksin öösiti magama, huulil enda nimi, mitte järgmine idee. Hommikul ärgates vastasin meilidele ja reageerisin eitavalt intervjuudele, sest kes minust midagi teada tahab, tulgu vaadaku mu kunzti.
- Sul on tantsust ja tantsukunstist kopp ees, kõik on juba tehtud, skeene tekitab võõristust. Kuidas jõudsid siia staadiumisse ja kuidas edasi?
Jõudsin sellesse staadiumisse juba ülikooliajal, kuid rabelesin välja. Tundub, et aastatepikkusest rabelemisest siiski ikkagi ei piisanud ning jõudsin ringiga tagasi. Õnneks oli olukord mulle tuttav, kuid enam uuesti rabelema ei hakanud. Tunnistasin kaotust ja tegelesin millegi „asjalikumaga“. Tagasi vaadates olen siiski õnnelik ja tänulik kõikide ilusate hetkede eest. Sai elatud ja loodud. Ja selles pole midagi halba.
- Sul endal on huvitav, kuid teisi ei huvita, mida sa teed ja sul on raske rahastada oma soovi tegutseda tantsukunstnikuna. Kuidas edasi?
Jess, vähemalt on endal huvitav! Elan teadmises, et jään endaks ja iseendas elamine on ilus väärtus – seal tuntakse mind hästi! Parimatel päevadel tunnen, et olen rebel, piinatud kunstnik, kes teebki homse päeva kunsti, mida täna ei mõisteta. Ja noh, kehvematel päevadel… tunnen, et elu saab otsa ja armastust ei olnudki.
Karl Kask
Kas sulle on oluline dialoog ja kellega oled dialoogis?
Dialoog on minu jaoks täiesti vaieldamatult oluline. Elu on liigagi palju näidanud, et avatud suhtlemine, olenemata teemast, võib avada täiesti uue vaatenurga, milleni ma oma mõistusega poleks võib-olla mitte kunagi jõudnud.
Raske on öelda, kas on oluline, kellega ma dialoogis olen. Sõltub, kuidas tõlgendada “kellega”. Sugu, vanus, välimus, eriala – need on omadused, mis mind dialoogi pidamisel ei huvita. Esmamulje taha kinni jäämine võib jätta ilma äärmiselt huvitavatest ja miks mitte ka valgustavatest vestlustest. Küll aga on oluline inimese iseloom. Ma ei tahaks pidada dialoogi inimesega, kelle juures tunnen ennast ohustatuna või mingil moel väga ebamugavalt.
Kolm potentsiaalselt ebareaalset stsenaariumit, kuidas need arenevad? Arenda palun edasi, mine utoopiasse, düstoopiasse, kuhu soovid, mängi:
- Sina oled järgmine tantsukunsti suurtäht, kunstnik, kes on kuulus nii oma eluajal kui hiljem. Mis toimus ja kuidas edasi?
Oma eluajal olin ma jonnakas ja põikpäine, kunstniku hingega mees, kes üritas alatasa segada omavahel erinevaid kunstivorme nii sürrilt, kui seda vähegi teha sai. Teekond oli piinarikas, kuid lõpuks suutsin ma luua meetodi, mis lõi revolutsiooni ning oli suur samm minu unistuse täitumise suunas. See oli unistus, et erinevate kunstivaldkondade esindajad teeks kunsti nimel koostööd ning julgeks hullumeelseid ettevõtmisi proovida.
Suutsin luua Eestisse festivali, mille eesmärgiks on luua suurejooneline meelelahutuslik näitemäng, kus on esindatud võimalikult paljud väljendusviisid. Festivali suunitlus on toetada just noorte kunstnike mõttelende ning süstida neisse julgust olla “noor ja loll”.
Pärast minu surma saaks antud festivalist lisaks eelnevalt mainitule minu mäletamine.
- Sul on tantsust ja tantsukunstist kopp ees, kõik on juba tehtud, skeene tekitab võõristust. Kuidas jõudsid siia staadiumisse ja kuidas edasi?
Kui skeene tekitab võõristust, siis järelikult olen ma väga põikpäiselt ajanud oma rida, arvestamata üldiste tõekspidamistega, mida antud keskkonnas rakendatakse. Kui tõesti see tunne mind valdab, jätan ma kohaliku skeene mingiks ajaks maha ning rändan välja. Eesmärk on näha Eestit (või mis iganes kohta, mida tol hetkel oma koduks pean) väljastpoolt, et jõuda selgusele, mis on minu positsioon selles kõiges ning mis on minu võimalused. Üldiselt olen ma ekstremist ehk lahendusi on tavaliselt kaks. Kas annan järele kohalikule skeenele ja proovin ajada asju, nagu seda minult oodatakse, proovides oma käekirja ning identiteeti säilitada, või jätkan vastandumist ning katsun skeene enda pilli järgi tantsima saada.
- Sul endal on huvitav, kuid teisi ei huvita, mida sa teed ja sul on raske rahastada oma soovi tegutseda tantsukunstnikuna. Kuidas edasi?
Enne, kui sellel erialal alustasin, oli juba väga selge, et mis puudutab tantsu rahastamist või tantsuga tegeledes ära elamist, siis pole see kindlasti lust ja lillepidu.
Võtmesõna on järjepidevus. Vajadusel teenin muul ametikohal, et baas finantsilised vajadused oleks rahuldatud, ning toetan niiviisi oma tegevust tantsukunstnikuna.
Suutes hoida järjepidevust, ei ole küsimus, kas, vaid millal leiad kellegi, kes näeb sinu tegemistes potentsiaali ning tahab sind sel teekonnal toetada.
Aveli Vellerind
Kas sulle on oluline dialoog ja kellega oled dialoogis?
Olen alati pidanud ennast rohkem üksikuks hundiks kui seltskonnahingeks ja ise esimese hurraaga dialoogi ei otsi. Elu on aga õpetanud, et meie kultuuriruumis toimiv ühiskonnakorraldus soosib eesmärkide saavutamisel neid inimesi, kes elavad rohkem väljapoole, ja seega tuleb end tihtilugu natuke motiveerida dialoogi astuma. Tantsuinimesena näiteks selleks, et saada üle ebavajalikust hirmust tantsijaga kommunikatsioonis olemiseks, et jõuda dialoogi publikuga. Suurem osa dialoogist saab peetud aga iseenda ja oma üleanalüüsiva ajupoolega, kuhu vahel ka lähedasi kaasan, et pilt selgem oleks.
Kolm potentsiaalselt ebareaalset stsenaariumit, kuidas need arenevad? Arenda palun edasi, mine utoopiasse, düstoopiasse, kuhu soovid, mängi:
- Sina oled järgmine tantsukunsti suurtäht, kunstnik, kes on kuulus nii oma eluajal kui hiljem. Mis toimus ja kuidas edasi?
Sellise stsenaariumi tõekssaamisel kujutaksin end tähena ikka oma koduses rahvatantsuvaldkonnas. Usun, et reaalsuses võis see juhtuda sedamoodi, et suutsin uute tantsude konkursil vanu tegijaid suurepärase koreograafilise šedöövriga šokeerida, mispeale mult veel nii mõnigi tants telliti. Nii koondus mu ümber tantsuhuviliste õpilaste ring, kes justnimelt minu käe all õppida soovisid ja kellele lahkelt ka vastu tulin. Veedan õhtupoolikud trennisaalis ja päevase aja Vääna-Jõesuu rannas uusi tantse välja mõeldes.
- Sul on tantsust ja tantsukunstist kopp ees, kõik on juba tehtud, skeene tekitab võõristust. Kuidas jõudsid siia staadiumisse ja kuidas edasi?
Praeguses olukorras – üldhariduskoolis kõigile valimatult tantsutarkust pähe kallates tundub see kopp kaugusest juba täitsa paistvat. Usun, et sinna jõudmiseks ei olnudki selle fantaasiastsenaariumi korral muud vaja, kui oma igapäev täita (ilmselt küll olude sunnil) tegemistega, mis hingele midagi ei paku ja mille puhul on tunne, et ära antud saab endast suurem osa, kui tagasi saada võib. Mõistusega võttes olen kindlasti terve aja endale sisendanud, et kuna tegelen tantsuga, siis ei tohiks ma nuriseda, sest muidu peaksin hoopis muud tegema. Ilmselt annan lahkumisavalduse ja kandideerin esimesele vabale töökohale loomaaias – lõvitalitajaks näiteks.
- Sul endal on huvitav, kuid teisi ei huvita, mida sa teed ja sul on raske rahastada oma soovi tegtuseda tantsukunstnikuna. Kuidas edasi?
Millegipärast usun, et kuigi raha on vaja ja selle puudumine oleks häiriv, siis rohkem häiriks antud stsenaariumi puhul see, et teisi ei huvita – olla tantsuõpetaja ja/või tantsulooja ilma tantsijateta, kelle peal oma ideid väljendada, on rusuv, veel rusuvam, kui need tantsijad on küll olemas, aga neid ei huvita – sel juhul ei huvita enam mind ka varsti, sest rahvatantsu üksinda tantsida on raske. Ilmselt jääksin ootama ja lootma soodsamaid tingimusi ja sööksin pettumusest ära mitu liitrit jäätist. Lõvitalitajaks hakkamine tunduks ka siinkohal täitsa lootustandva plaanina.
Tiina Ilves
Kas sulle on oluline dialoog ja kellega oled dialoogis?
Dialoog on mulle oluline, et saada millestki teistsugune vaade ja end parandada. Et värskendada oma maailmapilti, saada sellele kinnitust või lükata see ümber. Kõige enam tahaks ma olla heas dialoogis iseendaga. Usun, et olen tegelikult dialoogis palju enamaga/enamatega, kui ise arvan end olevat. Dialooge on ehk rohkem, kui ma tahan, et neid oleks. Aga sellest pole midagi, juhuslikkusest on varemgi imesid sündinud.
Kolm potentsiaalselt ebareaalset stsenaariumit, kuidas need arenevad? Arenda palun edasi, mine utoopiasse, düstoopiasse, kuhu soovid, mängi:
- Sina oled järgmine tantsukunsti suurtäht, kunstnik, kes on kuulus nii oma eluajal kui hiljem. Mis toimus ja kuidas edasi?
Kõik vastused kirjutas Tiina ca viie- või kuuekümne aasta pärast…
See kõik juhtus aeglaselt ja väga kiiresti. Väikesed võidud muutusid korraga väga suurteks ja väga olulisteks. Ka varasemad lavastused muutusid korraga mitmeid kordi tähtsamaks ja olid imekombel jälle pildis, jälle olulised, jälle aktuaalsed. Võib öelda, et ilmselt mul ka lihtsalt vedas. Olin õigel ajal õiges kohas, tegemas õiget asja õiget moodi. Kõik õnnestus, isegi siis, kui kõik eeldused ebaõnnestumiseks olid olemas. Ja oi kui hea meel mul veel selle üle on, et see, mida mina tegin, meeldis ka teistele nii-nii väga! Olen nii õnnelik ja tänulik selle üle, et kuulun n-ö klassikute hulka, olles ise alles teerajaja! Aitäh, lähen nüüd peale kõiki neid aastaid puhkama… vaatan kas ma seda veel üldse oskan, sest tegelikult ongi tants minu puhkus.
- Sul on tantsust ja tantsukunstist kopp ees, kõik on juba tehtud, skeene tekitab võõristust. Kuidas jõudsid siia staadiumisse ja kuidas edasi?
Ega polegi midagi muud edasi teha kui seda tülgastust ja igavust inspiratsioonina ära kasutada. Isegi, kui sellest midagi “head” ei sünni, ehk saan selle ebamugavustunde endast välja tantsida… Jah, sellest tuleb soolo. Paganama tavaline ja igav nagu kõik need asjad, mida ma juba näinud olen, aga ikkagi kõige parem soolo, mida näinud olen. Pealkirjaks panen “Rosinatants” ja seal ma siis istun ja ootan seda aega, kui ma veel rohkem krimpsu tõmbun… ah… see on ju ka juba tehtud.
- Sul endal on huvitav, kuid teisi ei huvita, mida sa teed ja sul on raske rahastada oma soovi tegtuseda tantsukunstnikuna. Kuidas edasi?
Selles olukorras toimiksin nii:
Leian mingi tasuvama, aga ebameeldiva ja igava töö.
Teen igavat tööd ja näen kõvasti vaeva.
Leian liikumised oma igavas töös ja ühel päeval panen need ritta ja filmin mälestuseks üles.
Vanasti oli nii hea tantsida, prooviks seda asja jälle.
Ajasin filmimise ajal liigutused sassi ja kukkusin perseli.
Panen video internetti, et oma naljakat põrumist sõpradega jagada. Olen ju nende arust ikka veel “tantsija”.
Sõbrad naeravad.
Mööda läheb väga palju aastaid.
Video taasavastatakse – it goes viral.
Nendest liigutustest saab ülemaailmselt tuntud tants – nagu gangnam stye, floss vms…
Kõnnin tänaval ja näen koolist möödudes, kuidas lapsed neid liigutusi tantsivad, muigan omaette, sest see liigutus ei käi tegelikult nii…
