2020. aasta kevadel Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiat lõpetades kirjutasin tantsuõpetaja lõputöö teemal “Tantsuõpetajate kogemused ja hinnangud distantsõppele tantsuhariduses” (juhendaja Anu Sööt). Antud tööd kirjutades oli tegemist minu kiirreageerimisega olukorrale – koondasin tantsuõpetajate esmaseid emotsioone, kogemusi ja hinnanguid seoses distantsõppega tantsuhuvihariduses. Praeguseks on sellest möödunud aasta, ent distantsõpe endiselt toimub, kuid kas ka toimib?
Huvihariduse jätkamist eriolukorra ajal võeti kui võimalust täita õpilaste aega ja hoida järjepidevust. Selgelt teadvustades, et järjepidevus on vajalik, et jätkata õpinguid, kui olukord normaliseerub. (Haridus- ja Teadusministeerium 2020)
Distantsõppest, täpsemalt selle e-õppe vormist on räägitud kui hariduse tulevikust ning paljudes koolides liiguti juba enne distantsõppe algust e-õppe osakaalu suurendamise poole. COVID-19 leviku tõttu kehtestatud eriolukord tõi haridussüsteemi sisuliselt üleöö pealesunnitud reformi. Eriolukorra ajal kogetu ning õpitu põhjal toimuvad suure tõenäosusega muudatused ka edaspidises õppetöö läbiviimises üldhariduskoolides. Antud lõputöö eesmärgiks oli uurida distantsõppe toimumist ja toimimist tantsuhariduses perioodil 12.03.2020 (eriolukorra algus) – 12.05.2020 (vaadeldava perioodi lõpp).
Töös otsisin vastuseid järgmistele küsimustele: kuidas on eriolukorra ajal tantsuhariduses distantsõpe toimunud, millised võimalused ja probleemid on distantsõppe läbiviimisel tekkinud ning kuidas näevad tantsuõpetajad distantsõppe rolli ja võimalusi tulevikus. Küsimustiku abil kogutud vastustest selgusid distantsõppe toimumise ja toimimise eripärad, sealhulgas selle positiivsed ja negatiivsed küljed.
Eriolukorra ajal toimus distantsõpe tantsuhariduses peamiselt veebipõhiselt, kasutades info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (edaspidi IKT) vahendeid. Õpet viidi läbi nii sünkroonselt kui ka mittesünkroonselt[1]. Distantsõppe vorm, mida paljud tantsuõpetajad hakkasid kasutama, kui kontakttunde toimuda ei saanud, oli sünkroonselt läbi viidud videokonverents, mis oli kontakttunnile lähim variant tunni läbiviimise meetoditest.
Eriolukorraaegne tantsuõpe jagunes üldiselt nelja kategooriasse: eelsalvestatud videotunnid, live-videotunnid, iseseisvad liikumispõhised ülesanded ja tantsukultuuri ja -ajalugu analüüsivad teoreetilised ülesanded. Siit võib järeldada, et distantsõppes ei saa jätkata lähtudes samadest põhimõtetest ja eesmärkidest, mis domineerivad tantsuhariduse kontaktõppetundides.
Õpetajate vastustest tuli välja, et algul jätkati õppetööd samast kohast, kuhu eriolukorra alguseks oldi jõutud. Distantsõpet nähti kui ajutist lahendust ning IKT vahendite abil üritati jätkata endist õppetegevust, keskendudes samadele põhimõtetele ja eesmärkidele kui kontaktõppetundides. IKT vahendite kasutamise eesmärk ei peaks olema aga nende abil tegevuste tegemine, mida saaks teha ka ilma IKT vahenditeta. IKT vahendite õppetöösse integreerimisega peaks kaasnema lisandväärtus ja innovatsioon (Serbak 2018: 16) ning see võib olla üheks põhjuseks, miks distantsõpet ei nähta tantsuhariduses jätkusuutliku meetodina. E-õppe vahendite sissetoomisel tantsuharidusse tekib vastuolu, kus tantsuõpe, mis oma olemuselt on füüsiline ja sotsiaalne tegevus ning peaks pakkuma positiivset alternatiivi passiivselt ekraani ees veedetud ajale, ei täida enam oma eesmärki.
Vastuseks lõputöö teisele uurimisküsimusele – millised võimalused ja probleemid on distantsõppe läbiviimisel tekkinud – võib öelda, et lisaks distantsõppe probleemidele ja võimalustele üldisemas mõistes esinesid ka tantsuharidusele omased võimalused ja takistused. Olulisemate näidetena distantsõppe tantsuspetsiifilistest võimalustest saab välja tuua võimaluse anda improvisatsioonilisi ja loomingulisi ülesandeid, tutvustada õpilastele tantsumaailma laiemalt, kasutada videotreeninguid õpilaste järeleaitamiseks või tunni ärajätmise asemel.
Tantsuharidus on võrreldes teiste huvihariduse aladega – näiteks muusika- ja kunstiõppega, kus rõhutakse lisaks praktilistele oskustele ka teoreetilistele ja kultuurilistele teadmistele – maha jäänud. Kui näiteks muusikakoolides keskendutakse juba esimesest aastast paralleelselt nii pilliõppele kui ka muusikateooria õpetamisele, siis tantsuhariduses selleks kohustus puudub ning teoreetilise õppe osakaalu otsustab õpetaja. Võimalik, et ühtse tantsuhuviharidusliku õppekava olemasolu oleks aidanud tantsuõpetajatel distantsõppega paremini toime tulla.
Suurimaks murekohaks osutus kogutud vastuste põhjal motivatsiooni langus nii õpilastel kui õpetajatel ja õpilaste suur väljalangevus õppetööst. Lisaks toodi välja hindamissüsteemi ja tehnilisi probleeme ning lisanduvat aja- ja energiakulu. Siinkohal tahan välja tuua ka, et küsimustikule vastanutest 16% vastasid küsimusele “Mis on Sinu arvates suurimad positiivsed küljed tantsu õpetamises distantsõppes?”, öeldes, et need puuduvad.
Viimase uurimisküsimuse – kuidas näevad tantsuõpetajad distantsõppe rolli ja võimalusi tulevikus – vastusena saab öelda, et õpetajad olid kahtleval seisukohal distantsõppe rolli ja selle võimaluste osas tantsuhariduses, sest selle toimimisel ei ole veel märkimisväärset tõenduspõhist alust. Samas on märke, et haridussüsteemi üldises arengus IKT vahendite kasutamise osakaal suureneb. Nii on neid võimalik integreerida ka tantsuõppe läbiviimisesse, kuid on selge, et distantsõpe ei asenda tantsuhariduses kontakttunde.
Distantsõppe toimimise kohta tantsuhariduses on arutelu-, mõtte- ja uurimiskohti laialdaselt. Olukorra uudsuse ja värskuse tõttu oli raske hinnata eriolukorrast tuleneva distantsõppe pikemaajalist mõju. Kindlasti oleks oluline uurida distantsõppe toimimist tantsuhariduses ka õpilaste vaatenurgast ja nende kogemustest lähtuvalt, arvestades muuhulgas erinevaid tantsuhariduse valdkondi, õpilaste vanuseastmeid ning hariduslikke erivajadusi.
Kindlasti on oluline vahe, kas distantsõppeks valmistutakse teadlikult ja planeeritult ning kas see on õppeprogrammi osa või kiirlahendus eriolukorras ajutise lahenduse leidmiseks. Seega ei saa saadud tulemusi ega järeldusi üldistada laiemalt distantsõppe toimimisele ja sobivusele tantsuhariduses, vaid need peegeldavad eriolukorra kiirete ja lühiajaliste lahenduste valikuid.
Seda lõputööd kirjutades ja lugedes küsimustikule laekunud vastuseid tekkis tunne, et olen avanud platvormi tantsuõpetajate appikarjetele. Ma olen väga tänulik, et vastanute seas leidus õpetajaid, kes olid valmis enda arvamusi pikalt kirja panema ja minuga oma mõttekäike jagama. Ühest küljest oli see lohutav, et ma ei vaevle selles olukorras ja muretundes üksinda. Teisalt oli kurvastav, et nii mitmed õpetajad on tugevalt frustreeritud ja tajuvad olukorda kui absurdsust.
Muidugi oli õpetajaid, kes arvasid, et distantsõpe on tore ja toimib, kuid mina leidsin end samastumas vastanutega, kes kirjutasid nii:
“Mõistsin, et kuna tantsuõpet, mida mina väärtustan, ei ole võimalik virtuaalselt edasi anda, siis olen nüüd pöördunud pigem teoreetilise lähenemise juurde. Aga see on vaid tunnetus tantsust, mitte tantsimine ise.”
“Lasteaia omadele saatsin alguses lihtsalt videoid – üks oli õpetusvideo ja teine mina tantsimas. Ma kahtlen, kas ükski lasteaiaealine päriselt õppis. Arvatavasti korra tantsisid ekraani ees läbi ja see oligi kõik. Kui sedagi. Suurem tõenäosus on, et nad lihtsalt vaatasid, kuidas mina kepsutan.”
“Tunnen ennast kui kits kahe heinakuhja vahel – ühest küljest on mul kohustus tantsutunnid läbi viia ja õpilastele ka hinded panna, kuid teisalt saan direktsioonilt ja teistelt õpetajatelt pidevalt signaale, mis paluvad negatiivseid hindeid (ega hüüumärke, mis märgivad esitamata tööd) mitte sisse panna, sest tihti on just neil õpilastel, kes tööd tegemata jätavad palju õpiülesandeid ka teistes (põhi)õppeainetes esitamata ja selle taustal ei taheta, et neil tekiks liiga suur kuhjumine tegemata töödest. See on minu töökohustus ja sellisena ka töölepingus kirjas ning vaatamata eriolukorrale oodatakse minult siiski ka õpilaste hindamist, mida ma ju teha ei saa, kui mõnel õpilasel on kõik tööd esitamata, millest aga negatiivset märki maha jätta ei tohi.”
“Loobumisvõimalust ei ole, kuna tegemist on ülhariduskooli klassidega, kel tantsutund tunniplaanis kohustuslik. Küll aga tunnen mitme klassi puhul, et tahaksin seda teha. Tegu tundub olevat lihtsalt vormitäitega.”
“See ei ole võimalik – vähemasti mitte selliselt, et sellest reaalselt ka kasu oleks. Tantsija, kes on juba teadlik sellest, kuidas liikuda ja kuhu üldse on võimalik liikuda, võib enda jaoks seda aega võtta kui meeldivat sisekaemuslikku eneseuuringut, aga kui rääkida konkreetselt tantsuõppest laste ja noortega, siis see distantsõpe ei toimi mingil viisil.”
“Ma saan oma perega koos aega veeta – see on nüüd üldisemalt eriolukorra üks parimaid tagajärgi. Distantsõppes endas paraku ei näe tantsu õpetamises eriti midagi positiivset. See on absurdne.”
Lõputöö on täies mahus leitav siit.
Kasutatud kirjandus Haridus- ja Teadusministeerium 2020. Koroonaviiruse leviku tõkestamine: info haridusasutustele, lapsevanematele, õpilastele. https://www.hm.ee/et/koroonaviiruse-leviku-tokestamine-info-haridusasutustele, (27.04.2020). Serbak, K. 2018. IKT vahendite õppetöös kasutamise mõju: kirjanduse ülevaade. https://www.hm.ee/sites/default/files/uuringud/ikt_oppetoos.pdf, (06.05.2020). [1] Sünkroonse distantsõppe puhul toimub suhtlus samal ajal videokõnena või mõnes vestlusruumis. Mittesünkroonse puhul toimub õpe ajast sõltumata, õpilane saab ise valida aja ja tempo, suhtlus toimub näiteks e-kirja teel või läbi mõne foorumi.
