2025. aasta 3. detsembril esietendus Kanuti Gildi SAALis Hanna Kritten Tangsoo, Sigrid Savi ja Sunayana Shetty lavastus “Three women walk into a bar…“. Olles entusiastlik kehanohik, ütlen lohutuseks ka väiksema kogemusega tantsulavastuste külastajale, et taolises metamaailmas võib konkreetset lugu otsides hulluks minna igaüks, kuid salabaari sissekõnd on selge kutse unikaalsete seoste leidmisele kehade, lavaruumi ja kogeja individuaalse tähenduskapitali vahel. Ürgnaiselik olmetraagika ja auditiivne esitluskunst kutsuvad esile ennenägematute liikide vallapäästmise, mida jääb tund aega hiljem saalist lahkudes saatma peenekoeline nukrus.
Võib vaielda, kas kõik algas hetkel, mil publik kollektiivselt vaikida otsustas või esimene laud oma initsatiivil maha kukkus. Mängureeglite ebarealistlikud mõõtmed said aga kehtestatud ja unes ilmsiks. Fantaasia lõngakera rullub lahti ja logistikast haaratuna kujutan ette, kuidas keegi keldris magneteid liigutab. Kiiresti saan endal aga kratist kinni ja annan ruumi kolmele kehale, kes sisenevad ja liituvad meiega oma maailma asukatena. Nende liikumine on abstraktne, kordumatu ja lavaruumi hoomav. Ümberringi leitavad materjalid oma argises olemuses aga lohutavad: katkise mööbli asümmeetriline maastik ja kangad, millest esimene oleskleb väljapääsu juures – justkui kattes valgusriba, mis reedab, et see tuba viib teise ja et viibime majas – ning teise dementorit meenutav siluett paneb küsima, kas hakkame nägema neljanda peidus etendaja salasepitsusi? Lisaks kaks seintele kriidistatud melanhoolse alatooniga pealkirja. Aju ei taha juba jutustatud narratiive luua, vaid lasta vastuvõetaval infol iseennast defineerida.
Mulle meenub neljandale seinale mõeldes aastatetagune reaalsuskaader Tartu hotellitoas Animal Planeti kanalilt USA-s filmitud inimeste vaatamine. Selle brechtiliku momendi võib võrdlusena paigutada tantsusündmuse kõrvale. Veidrasse loodussaatesse sisenemine on kui rabas müttamine, seejuures üldse mitte kaheldes, et sealsed loomad on tantsijad ja liigist, keda võib vahel kohata stuudiourust väljumas. Kujutlusvõime ja helimaastiku toel kehastuvad nad pidevalt ümber. Olukord on ühtaegu koomiline ja nukker – konkreetne põhjus vajab lakkamatult ümbersõnastamist –, ent samas ka rõõmus, sest privileeg tantsida ning selle tunnistamine on igati tähistamist väärt sündmus.
Läbi ja igati laetud trio – Sigrid valges kasukas rütmikaalsuse areenil; Hanna eraldi taiesena ülikonnas ja tema näolihaste sürrealism; ning narmaliste pükstega Sunayana – näisid kogemas ka ise, millised üksikud monstrumid ja salgakombinatsioonid nende vahel juhuse ja koreograafia tõttu tekivad. Tantsijat liikuma panev mootor ja selle järelkaja on mu jaoks huvitavad teemad. Üha enam tundub tantsuga tähistatav sisu ning selle vorm hyper tõsine, millele antud lavastus vastupanu osutab. Siiski norin retooriliselt, mis veidraid asendeid ihaldavas kehas üldse ratsionaalset on peale kindla tee kõdumiseni ja trajektoori muutmise huvitavamaks selle suhtes? Vastan ka ise, et iga keha paigutub sotsio-poliitilisse konteksti, mille akuutne mõju tuleb meil kõigil pidevalt lahti mõtestada. Kas kehal on ka teisi kohti avalikus ruumis olla kohatu? Mis rolli mängib piinlikkus ja kuidas pakkuda turvatunnet tantsijatele, kes enam normaalsed ei oska olla?
Paralleelselt iga “karakteri” kehakeelega tutvudes hakkasid laval volüümi koguma eelmainitud salapärased kangakuhjad, mis kiiresti ellu ärkasid ja maailma suuremaks tegid kui kehad selle sees – või paisusid nad koos? Lavastuse jooksul sai kinnituse fiktsioon, et kindla rütmi ja õhuga mängimise abil võib ellu äratada nii mõnegi elutu materjali ja paremal lavanurgas magas lõpuks kindlasti sügavalt üks tundmatu tegelane. Google’i otsingumootor annab esimese valikuna 3 women walk into a bar… joke, millest kui metoodikast tuleb juttu teise etenduse järgses vestluses – huumor on etendajate sõnul hea viis edasi anda karme teemasid. Siinkohal võib uurida, mis on nende lavastuses käsitletud ja läbitulevate teemade skaala? Minu tõlgendamist mööda näiteks keha võimatus ajal, mil miski pole enam võimatu ja selle absurdsus; infoüleküllus; nali kui padi; vältimatu humanitaartraagika ja sellega koos liikumiskunsti viljelemise must pilveke, sest raha ei ole, kindlustust ei ole, aga keha on elu lähtepunkt.
Kordagi ei naera ma tol õhtul SAALis tobeda liigutuse üle. Pigem tunnen ära ja muigan selle üle, millise sürreaalse katastroofi vaid hetkeliselt kinnipüütav kombinatsioon tekitab. Siinkohal ei saa lahutada heli kehast ja tantsu kui niisama trippi, vaid nentida olukorda, et oleme ise need loomad, keda loomaaias vaatame. Serveeritakse rohkem eksootiliste kui koduloomade mõistmatut jõudu, mida kajastab tantsija tugev keha. Koos liigikirjeldustega antakse edasi laetud ebamäärasust, mis on oma terviklikkuses tõhus. Kangastub põhja-Safari unenäomaailm, kus naisel on krislikaru jõud ja vahel näib ruumis olevat millelgi suurem kaal kui kehal, mis tahab selle sees midagi korda saata. Kolmikus leiduva valguskunstniku meisterdustöö annab tunda: varjud ja kontrastid toetasid etenduskogemust ja võib väita, et valgus ning keha olid võrdsed partnerid. Lavatossu abil loodi võluvaid maastikke, mis andsid kujutluspiltidele külma ja/või sooja vundamendi. Temperatuur oli kohati kõrge küll, vähemalt tantsijad higistasid. Hanna näolt alla nirisev meik toimis kui malbe hällilaul, mis on kohe lõppemas ja uuesti algamas. Midagi olemuslikult paeluvat on mu jaoks puhtfüüsilises läbiolemises ja selle tunnistamises, tehes kadedakski.
Kui bande toetava helikujundusega lõpuks ühise koreograafiani jõuab, on kätte jõudnud pseudopuhkus. Sunayana esituses laul edastab jaburat paratamatust, kuidas põlevat maailma päästame tolmu pühkides, meenutades aastatetagust vestlust laval viibinud kolleegiga puhtusehullusest. Kust tuleb tolm ja mille toimetulekustrateegia on liigne koristamine? Klišeelik küsimus, kas ka see on tants? On magus näha laval kehašvamme, mis taidlevad olelusvõitluses ja mis on ka laiemalt tantsukunstis aktuaalne nähtus – nii läbi huumoriprisma kui ilma selleta. Tragikomöödia pitsitus on lavaruumis pundunud nagu kaks udus lendlevat objekti, mitte üldse pisendades nende kõrval liikuvaid kehasid oma meeldivas koguses materjalikülluses.Jen Rosenbliti dramaturgilise käekirja äratundmine pakkus pärast esietendust tehtud lisalugemise käigus palju äratundmisrõõmu — tema õpetustest meenub hulgaliselt erialaseid ahhaa‑hetki ning ka raamatusoovitus Lauren Berlanti teosest “On the Inconvenience of Other People.” Lavastus resoneeris minuga mitmel tasandil ja naljakuul on seda võimalus veel näha.
