Ilma Adamson on olnud liikumise ja tantsumaailmas aktiivne üle 70 aasta ning mõjutanud mitut põlvkonda noori, õpetajaid ja kolleege. Tema karjäär, mis algas 1950. aastatel, ei ole mitte ainult muljetavaldava pikkusega, vaid ka sisuliselt kandev. Ta on olnud nii õpetaja, koreograaf, rahvatantsujuht kui ka üks suurimaid entusiaste, kes näeb tantsus elujõudu ja sisemist tasakaalu.
Üks märkimisväärsemaid jooni Ilma Adamsoni elutöös on tema järjepidevus ja aktiivsus isegi kõrges eas. Ta õpetab tänaseni, peab loenguid ja juhendab noori, olles ise elujõuline 90-aastane. Üks tema juhtmõtteid pärineb õpetaja Ullo Toomilt: „Ära raja oma teed küünarnukkidega, vaid töökuse ja tarkusega.“ Adamsoni mõttemaailm on tihedalt seotud distsipliini, kohalolu ja rütmitajuga. Tants pole üksnes väljendusvorm, vaid viis mõista maailma ja iseennast. Tema lähenemine on terviklik: liikumine peab lähtuma südamest, olema rütmist kantud ja tähenduslik ning oluline on mõista, mida ja miks me parasjagu teeme.
Oma elu jooksul on Ilma Adamson kogenud nii rõõmu kui kurbust, õppinud elama ja hindama hetki. Elutarkus, mille ta on aastatega kogunud, ei peegeldu mitte ainult tema õpetamises, vaid ka tema sõnades. Ta on loonud 12 mõttetera, mida ta jagab oma tantsukursustel õpilastega. Need elutõed räägivad aususest, järjekindlusest, sisemisest tasakaalust ja inimlikkusest, kandes väärtusi, mis ei kehti mitte ainult tantsus, vaid kogu elus. Ilma ütleb, et kõik need tarkused on tema enda eluteel kandvat rolli mänginud.
Ilma elus on iga tarkusetera olulisel kohal. Meie jaoks kõlas eriti tugevalt kuuenda punkti mõte: „Kanna põues kaitsekilpi õeluse ja kadeduse vastu, tea – tühja õunapuud ei pillu keegi.“ See mõtteviis, et jääda iseendaks, hoolimata teistest, iseloomustab hästi ka Ilma enda eluteed ja suhtumist. Tantsuõpetajana ei ole ta jaganud ainult samme ja mustreid, vaid aidanud kasvatada ka inimeseks olemise kunsti.
Ilma Adamson on lahutamatult seotud kahe olulise ettevõtmisega: tantsuansambel Sõpruse asutamise ja juhtimisega ning hiljem Ilma Adamsoni tantsukooli loomisega. Need on kahtlemata tegemised, mis jätavad sügava jälje mitme põlvkonna tantsijatesse ning Eesti rahvatantsu ajalukku.
Tantsuansambel Sõprus loodi Ilma Adamsoni eestvedamisel 1958. aastal, mil temast sai ka kollektiivi kunstiline juht ja peaballettmeister. Ansambli ametlik nimi kinnitati 1962. aastal, mil avati ka õppestuudio. Esialgu ei pannud Ilma tantsijate leidmiseks isegi ajalehte kuulutust, ent ukse taha kogunesid sajad inimesed – soov tantsida oli suur. Ansambli töö kandis kiiresti vilja ning 1966. aastal omistati Sõprusele Eesti NSV teenelise kollektiivi aunimetus.
Ilma ei piirdunud vaid ühe kollektiivi juhendamisega – aastatel 1958–1966 tegutses ta ka rahvatantsurühma Tuisuline juhendajana. Seetõttu tuli tal igal aastal lavastada ja ette valmistada lausa kaks aruandluskontserti. Aruandluskontsert oli nõukogude kultuuripraktika, mille eesmärk oli kollektiivi loomingulise taseme ja arengusuundade hindamine, mille käigus esitati aastas tehtud töö tulemused komisjonile, kes otsustas kollektiivi tiitli, staatuse ja edasise tegevuse toetamise üle. See eeldas tohutut töömahtu, distsipliini ja pühendumust. Oma intervjuudes on Ilma rõhutanud, kui oluline oli tema rahvatantsuõpetaja teekonnal vene keele oskus – see oli toona vajalik nii ametlikuks suhtluseks kui ka rahvusvaheliseks koostööks.
Ilma Adamsoni töö Sõprusega kestis kuni 2002. aastani, mil ta andis ansambli juhtimise üle Agne Kurrikoff-Hermanile ja Tõnu Pomerantsile. Alates 2006. aastast on ansamblit juhtinud Kurrikoff-Herman koos Kätrin Järvisega. Tänaseni tegutsev Sõprus on jäänud truuks oma juurtele, hoides repertuaaris nii traditsioonilisi rahvatantse kui ka autoriloomingut. Samuti osaletakse aktiivselt rahvusvahelistel festivalidel.
Pärast Sõprusest lahkumist ei jäänud Ilma tantsust kaugeks. 2016. aastal rajas ta oma tantsukooli, mille eesmärgiks on rahvuskultuuri traditsioonide jätkamine ja rahvatantsu kvaliteedi tõstmine. Kool keskendub rahvatantsuõpetajatele täienduskoolituste pakkumisele, õpetades muu hulgas treeningsüsteeme, terminoloogiat ja lavastamise põhimõtteid. Ilma sõnul on tema kooli põhiväärtusteks loovus, julgus ja pühendumus. Loovus väljendub avatud mõtlemises ja kultuuride mitmekesisuse väärtustamises, julgus tähendab eristumist ja oma arvamuse eest seismist, pühendumus aga isiklikku arengut ja koostööd ühise eesmärgi nimel.
Ilma Adamsoni tantsukooli töö ei piirdu üksnes tantsutreeningutega – selle osaks on ka loengud pärimuse ja psühholoogia teemadel. Selline terviklik lähenemine peegeldab tema sihikindlust ja missioonitunnet pakkuda süvitsi minevat haridust, kus tants on enamat kui liikumine – see on kultuurilise eneseväljenduse ja elutarkuse kandja. Tema koolis toimuvad tunnid kolmel päeval kuus – ühe nädala reedel, laupäeval ja pühapäeval. Tunniplaan avaldatakse lausa aasta ette, võimaldades õpilastel oma aega pikalt ette planeerida.
Ilma Adamsoni tegevus tantsuvaldkonnas on järjepidev ja ta on andnud sisuka panuse Eesti rahvakultuuri – ta ei ole mitte ainult loonud tugeva rahvatantsukollektiivi, vaid arendanud edasi ka tantsuõpetust süsteemsel ja süvitsi mineval moel. Tema töö peegeldab sügavat missioonitunnet, professionaalsust ja armastust kultuuri vastu, mille viljad elavad edasi nii laval kui ka klassiruumis.
