„Kohates kord Tuglast Toomemäel, ütles see: „Miks sa ei teeks oma tantsude õhtut? See siht koondaks tööd, teeks selle intensiivsemaks. Olgugi, et oled õpilane, igal ühel on nooruse tööd ja meil oleks huvitav tulla ja vaadata.“[1]
Sissejuhatuse tsitaat pärineb Eesti tantsija Ella Ilbaku (1895 Pöögle vald – 1997 Pontiac, Michigani osariik) 1953. aastal esmailmunud biograafiast „Otsekui hirv kisendab…“. Kirjeldatud stseen pidi toimuma 1917. aasta lõpupoole, sest juba 1918. aasta kevadel leidis aset Ilbaku esimene iseseisev tantsude õhtu. Tantsija viimne ülesastumine toimus aga napilt vähem kui 50 aastat hiljem – 1967. aastal New Yorgis.[2] Valisin sissejuhatuseks just selle Ilbaku poolt kirja pandud Friedebert Tuglase tsitaadi, kuna esiteks toob see lause tantsija väga konkreetselt Tartusse ning teisalt näitab ka küllaltki familiaarset suhtlust Ilbaku ning Eesti kultuuritegelase, käesoleval juhul Tuglase, vahel.
Üldkunstiajalugu pöörab enamasti tähelepanu arengutele kujutavas kunstis ning arhitektuuris, sellest eraldi räägitakse teiste kunstide lugudest – kirjandus-, muusika- ja tantsuajaloost. Temaatiline eristus on kindlasti praktilistel põhjustel otstarbekas, kuid võib soodustada unustamist, et erinevate kunstidega tegelevad inimesed suhtlevad sageli valdkondadeüleselt ning kultuurielu on tihe ja läbipõimunud tervik. Aktiivne kommunikatsioon tundub veelgi tõenäolisem, kui rääkida suhteliselt väikse riigi, nagu Eesti, kultuurist või hoopis kunstielust mingis konkreetses linnas, siinkohal Tartus. Sellistest mõtetest mõjutatult tekkiski huvi uurida Ella Ilbaku seoseid Eesti ja eriti Tartu kunstnikega. Kuivõrd ta tundis end ise kohaliku kunstimaastiku osana?
Tants kui kunstiliik
Lisaks ajalisele paralleelile, on teine oluline põhjus, miks kõrvutada Ella Ilbaku tantsu tema kaasaegse Eesti kunstiga – tantsustiil, mida ta viljeles. Selleks oli plastiline tants. 19. sajandi lõpus toimusid kõrvuti muutustega kujutava kunsti vallas märkimisväärsed arengud ka tantsukunstis. Perioodi 19. sajandi lõpust kuni umbes 1930. aastate alguseni võibki üldiselt lugeda moderntantsu kujunemisfaasiks või ka plastilise või vabatantsu ajajärguks – nii nimetati enamiku selle suuna viljelejate tantsutegevust.[3] Ühe olulise muutusena käsitletaval perioodil võib näha tantsukunsti lähenemist teistele kunstiliikidele. Moderntantsu esiemadena tuntud Loie Fuller, Isadora Duncan ja Ruth St. Denis nägid oma tegevust vastureaktsioonina varasemale. Nad olid pettunud olemasolevates tantsustiilides ning pidasid neid kas liiga kammitsevateks või kunstiliselt väärtusetuteks. Püüdes distantseerida end teadlikult mõiste „tantsija“ meelelahutuslikust tähendusvarjundist, nägid kõik kolm end eelkõige just kunstnikena ning kõrvutasid end seeläbi teiste kunstiinimestega – kirjanike, skulptorite, maalikunstnike ja muusikutega.[4] Loomulikult ei leidnud aset tantsijate agressiivne tungimine teiste kunstnike sekka, vaid nad olidki oma loominguga kunstikogukonna täisväärtuslikud liikmed – St. Denis tegutses Ühendriikides ning Fuller ning Duncan Euroopas, kõige enam just Pariisis. Prantsuse filosoof ja esteetikateoreetik Jacques Rancière arvab, et Loie Fulleri 1893. aasta lavastused olid art nouveau kontekstis lausa märgilise tähendusega, kuna ühendasid endas kunsti ning oma aja tehnoloogilised saavutused.[5] Fulleri rolli kunstimaalimas märgib ka hulk säilinud teoseid – teda on kujutatud maalidel, plakatitel, temast on mitmeid skulptuure. Isadora Duncan on samuti jätnud märkimisväärse jälje kultuurilukku – ta on ilmselt üks üldtuntumaid tantsijaid, kelle nimi ja tegevus kajastub ka paljudes kunsti-, kirjandus- ja muusikaajaloolistes teostes. Nii Fulleri kui ka Duncani mõjul hakkasid teiste alade kunstnikud järjekindlamalt tundma huvi tantsukunsti vastu.
Tantsu-uurija Lea Torimis peab ka Ella Ilbakut just Duncani suuna ja loomingulaadi viljelejaks[6], kusjuures võib mainida, et 20. sajandi II kümnendiks olid kuuldused Isadora Duncanist ja plastilisest tantsust jõudnud juba Venemaa kaudu Eestisse ning huvi klassikalisele balletile vastanduvate liikumisviiside vastu oli kindlasti kunsti- ja laiemalt kultuuriinimeste hulgas olemas[7]. Tuglas oli Duncani esinemisi näinud 1911. aastal ning 1913. aastal Pariisis[8], Peterburi etendusi nägi ka Johnnes Semper. Mõlemad hindasid Duncanit väga kõrgelt.[9] Ilbaku 1918. aasta esinemise arvustuses kirjeldab Friedebert Tuglas ülevoolavalt poeetilises keeles oma nägemust tantsust: „Tants on ainus kunstiharu, kus inimene ise oma kehaga koondub teose materjaliks ja vormiks. Iseenesest, ainult oma kehast, vaba ja mõttekujutusrikka vaimu juhil peab ta looma maailma täis realistlikku olemasolu tunnet ja veetlevat luulet.“[10]
Seoste haprus, kirjad ja kriitika
Tuginedes kunstiloome lokaalsetele aspektidele ning plastilise tantsu tunnustatud kunstilisele väärtusele, kerkib Ilbaku Eesti-sidemete uurimisel siiski esile ka takistusi. Esmalt tuleb Ilbaku tegevusest rääkides märkida, et suurema osa oma professionaalse loomingu perioodist ei viibinud Ilbak Eestis. Vaadates tantsija elukäiku, oli Eestis toimunud ülesastumiste arv kahjuks märkimisväärselt väike. Alates 1921. aastast viibis ta põhiliselt välismaal. Seetõttu jäi ta ka ilmselt suures osas Eesti kunstielust siiski kõrvale. Samas armastas Ilbak kirjutamist ning pidas tihedat kirjavahetust hulga inimestega. Ilmselt suur huvi kirjasõna vastu sidus teda esmajoones siiski kirjanikega. Tartu Instituudi Arhiivis Torontos on säilinud näiteks kirjavahetused August Gailiti, Bernard Kangro, Raimond Kolki, Pedro Krusteni, Marie Underi ja teistega, samuti Eesti tantsukunstnike Ida Urbeli ja Rahel Olbrei-Kompusega. Säilinud kirjavahetust vaadates jäi Ilbak kahjuks Eesti kujutavast kunstist kaugeks, vähemalt välismaal viibimise ajal. Kirjanikega seob Ilbakut ka fakt, et tantsukriitikat kirjutasid tol ajal põhiliselt nemad: Suits, Tuglas, Visnapuu, Semper, Adson ja Raudsepp.[11] Kirjanikud kiidavad nii Ilbaku liikumise poeetilisust kui tema intelligentsi ja karakterit.[12] Siiski avaldati 1918. aasta ajalehes Postimees ka lühikene arvustus, mille autoriks oli Aleksander Tassa, kes samal aastal sai ka kunstiühingu „Pallas“ juhatajaks. Tassa laitis esinemispaiga nõrkust nii lavakujunduse kui ka valguse osas, kuid märkis ära Ilbaku oskuse meeleolu edasi anda, kiitis tantsija muusikavalikut ning liikumisjoonte rütme. Ta kirjutab: „Ja meie väiksearvuline kunstnikkude pere on ühe tegelasega, proua Ilbak’i näol, rikkamaks saanud ja seda kunstialal, mis meil sootu söödis. Meie jääme uute külastuste ootele!“.[13]
Tartu 1917–1921
Ilmselt ongi ainus kindel periood, millega seoses leidub veidi rohkem infot Ilbaku kokkupuudete kohta sündmustega Eesti kujutava kunsti maastikul, alates aastast 1917, mil Ilbak naasis õpingutelt Peterburis taas Tartusse, kuni 1921. aastani, mil tantsija oma „maailmaränduri“ elu alustas. Nendel aastatel Tartus aset leidnud sündmuste olulisust ei saa alahinnata – 1918. aastal asutati kunstiühing „Pallas“ ning 1919. aastast hakkas tegutsema Pallase kool. Samal aastal laiendati ka kunstiühingu liikmeks võtmise korda ning sellega liitusid Ilbakut tundvad kirjanikud nagu Tuglas, Suits ja Gailit. 1919. aastal leidis aset ka esimene eesti kunsti ülevaatenäitus.[14] Elulooraamatus vihjab Ilbak korduvalt koosviibimistele kohvikus Werner, seda nii siurulaste seltsis[15] kui ka „meie kirjanikkude ja kunstnikkude killas“[16]. Ta kirjeldab seltskonna hoogu, tööindu ning huumorit ning nimetab kunstnikest Ado Vabbet, Anton Starkopfi ja Konrad Mägit.
Kui eelnevalt pidasin oluliseks rõhutada plastilise tantsu kunstilist väärtust ning selle sisulist sobivust modernistliku kunstiga, siis kahjuks Ella Ilbak ise kirjutab, et pelgas Werneri-istumiste ajal kunstialaseid vestluseid, kuna talle tundus, et ta oli kaaslastega võrreldes alles oma kunstis algaja ning kartis, et teda peetakse lapsikuks.[17] Kui ta aga hiljem Eestit külastas ning oleks ehk ise rohkem valmis olnud oma arusaamistest ning kogemustest rääkima, sai ta sageli pigem negatiivse või kriitilise vastuvõtu osaliseks. Ilbak tundis veel kõrges vanuses, et teda ja ta loomingut nii kirjanduse kui ka tantsukunsti vallas Eestis ei mõistetud ning ta jäi kodumaal võõraks ning tõrjutuks. Tõepoolest ei leidnud ta oma eluajal Eestis ametlikku austust ning üldrahvalikku tunnustust.[18] Ella Ilbaku tähtsust Eesti kultuuriloos hakati käsitlema alles pärast tema surma.
Nagu klaasseinte vahel[19]
Oma biograafias „Otsekui hirv kisendab …“ on Ella Ilbak ühest küljest väga ekspressiivne ja väljendab hoogsalt ning rohkelt erinevaid kirjanduslikke kujundeid kasutades oma mõtteid ja emotsioone nii kunsti kui ka elu kohta. Samas eluloolised sündmused on edasi antud visandlikult – aeg, kus, kes, üksikute stseenide kirjeldused; kuid väga harva kirjeldab ta oma isiklikke suhteid või tundeid. Ta on üheaegselt nii väga avatud kui ka kiivalt varjatud. Raamatus mainib ta järjekindlalt Eesti kultuuritegelasi, kellega ta kokku puutus, ehk tsiteerib ka lõiku mõnest vestlusest, kuid kõikide inimsuhete puhul jääb kontakti sügavus lahtiseks – nii ka eelnevalt mainitud Werneri koosviibimiste puhul. Teise näitena – Ilbaku sõnul nimetas Ants Laikmaa teda Lõvilakaks ning ootas entusiastlikult tantsija esimest ülesastumist Tallinnas[20], kuid selline möödaminnes mainimine jätab lahtiseks suhtluse sügavuse. Kas Laikmaa oli noore naise suhtes lihtsalt ülevoolavalt familiaarne või tõepoolest ootas huviga võimalust näha tantsukunstnikku laval? Kuna Ilbaku Eestist eemalviibimise tõttu puudusid tal ametlikud kontaktid Eesti kunstitegelastega, on küllaltki keeruline aru saada, kuivõrd ulatuslik või sisukas oli tema suhtlus kohatud kunstnikega. Ta ise rõhutab, et ei olnud sündinud ei seltskonna- ega pereinimeseks ning peab vajalikuks sageli üksinda olemist.[21] Samas pidi ta siiski niivõrd karismaatiline olema, et suutis leida endale esinemisvõimalusi erinevates paikades üle maailma ja köitis ka üksi laval olles vaatajate tähelepanu.
Lahtised otsad
Tantsuajaloolisest perspektiivist on Ella Ilbak kindlasti väga oluline isik. Ta oli esimene professionaalne tantsija, kes tõstis Eesti plastilise tantsu harrastusliku taidluse vallast elukutselise kunsti tasemele. Nii tantsija enda tekste kui ka eluloolisi käsitlusi lugedes jääb temast üsna enigmaatiline mulje. Ühest küljest on ta väga otse oma mõtteid väljendav, teisalt tagasihoidlik. Tema julgusest annab märku lahkumine Eestist, kus ilmselt ei oleks tema uuenduslikule tantsulaadile kestvalt publikut jätkunud. Seoses oma lahkumisega, ehk osati ka isiksuslike omaduste tõttu, jäi Ella Ilbak ilmselt siiski Eesti kultuurielus kõrvaltvaataja rolli, seda nii siin viibides kui ka hiljem, eemalt siin toimuvat jälgides. Ta ise kõrvutas end pigem kirjanike kui kunstnikega ning meenutuste järgi saab vaid õrnalt hellitada lootust, et Ella Ilbak siiski nägi kunstiühingu „Pallas“ sündi ning selle esimeste aastate tegutsemistuhinat.
KIRJANDUS
Eest kunstiajalugu 5: 1900–1940. 2010. Toim M. Kalm. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Einasto, Heili 2000. 100 aastat moderntantsu. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Ilbak, Ella 2009. Otsekui hirv kisendab .... 3. trükk. Tallinn: Tänapäev. Noorhani, Piret 2002. Mõõk ja leek. Pedro Krusten Ella Ilbakust. – Tuna nr 4, lk 92–102. Noorhani, Piret 2009. Ella Ilbaku jätkuv taastulemine. – Otsekui hirv kisendab... Tallinn: Tänapäev, lk 264–272. Rancière, Jacques 2013. The Dance of Light. – Aisthesis. Scenes from the Aesthetic Regime of Art. London: Verso, lk 93–109; http://brown.edu/conference/dance-theory/sites/brown.edu.conference.dance-theory/files/uploads/Aisthesis%20Fuller.pdf (10.03.2015). Tassa, Aleksander 1918. Preili Ella Ilbak'i eilane esinemine. – Postimees nr 59. Tormis, Lea 1967. Eesti balletist. Tallinn: Kirjastus Eesti Raamat. Tuglas, Friedebert 2004. Tants ja tantsijanna – Ella Ilbaku esinemise puhul „Estonias“ ja „Vanemuises“. – Kogutud teosed 10. Kriitika VII. Kriitika VIII. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 362–368. Valgma, Kadi 1995. Ihuks saanud luuletus klaveri saatel. – Eesti Päevaleht 16.11.
[1] Ella Ilbak, Otsekui hirv kisendab ... Tallinn: Tänapäev, 2009, lk 88
[2] Piret Noorhani, Ella Ilbaku jätkuv taastulemine. Tallinn: Tänapäev, 2009, lk 264.
[3] Heili Einasto, 100 aastat moderntantsu. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 19.
[4] Ibidem, lk 20.
[5] Jacques Rancière, The Dance of Light. London: Verso, 2013, lk 108.
[6] Lea Tormis, Eesti balletist. Tallinn: Kirjastus Eesti Raamat, 1967, lk 21.
[7] Ibidem, lk 27.
[8] Friedebert Tuglas, Kogutud teosed 10. – Kriitika VII. Kriitika VIII. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2004, lk 502.
[9] H. Einasto, 100 aastat moderntantsu, lk 27.
[10] F. Tuglas, Kogutud teosed 10, lk 362.
[11] Kadi Valgma, Ihuks saanud luuletus klaveri saatel. – Eesti Päevaleht, 1995.
[12] Ibidem.
[13] Aleksander Tassa, Preili Ella Ilbak'i eilane esinemine. – Postimees, 1918.
[14] Eesti kunsti ajalugu 5: 1900–1940. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2010, lk 19–21.
[15] E. Ilbak, Otsekui hirv kisendab ..., lk 83.
[16] Ibidem, lk 128.
[17] Ibidem.
[18] Piret Noorhani, Mõõk ja leek. Pedro Krusten Ella Ilbakust. Tuna, 2002, lk 92.
[19]E. Ilbak, Otsekui hirv kisendab ..., lk 83. „Tuglas aga ütles vahel, ja just siis kui näis, et ta mu tunde ja mõtete käiku tõesti oli mõistnud ... „Issand jumal, sa kõnnid ju elust läbi nagu klaasseinte vahel. Kõike sa näed ja mõistad, ometi ei ela sa seda mitte...““
[20] E. Ilbak, Otsekui hirv kisendab ..., lk 88.
[21] Ibidem, lk 120.
