Inspireerituna Emmanuel Levinasest ja Martin Buberist, kes mõlemad oma töödes käsitlevad suhet teisega, mina-sina filosoofiat, olen palju mõelnud iseenda nägemisele läbi teise. Mõni aeg tagasi viisid need mõtted arusaamale, et idee soolost ei mõju mulle intrigeerivalt ega edasiviivalt ning kui kokkuleppe tõttu soolo kui formaat tõesti eksisteerib, siis sisuliselt ei saa soleerimist toimuda. Sealt jõudsin omakorda Katariina Undini – leidsime, et oleme sarnases suunas mõelnud, meievaheline dialoog hakkas aina enam huvi pakkuma ning sellest koostööst sündis „raska/unt/unt/raska” lavastus (esietendus 8. märts 2020 TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia mustas saalis – toim.). Inimsuhete potentsiaal ehk mina suhtes teisega on midagi, millega lavastuse kontekstis tegelesime – mis mõjutusi ja impulsse me teiselt saame, aga ka mis takistused ning raskused seoses teisega meis tekivad.
Päris prooviperioodi alguses jõudsime järeldusele, et oleme teineteisele küll head mõttekaaslased, kuid kehadega on justkui vastupidine tunne – vaimselt ühenduses, füüsiliselt distantsil. Hiljem tuli kehalisele kontaktile/suhtele tähelepanu pööramisest selgem arusaam, kuidas saan iseennast läbi Katariina näha, vähemalt meie töös. Kuidas teisel on võime tõestada mulle minu enese olemasolu ning mis rolli mängib suhtlemisel füüsis. Nende kahe keha kohtumine selles aegruumis oli vajalik, sest see andis võimaluse vahetule suhtlusele ning seeläbi ausamale enesevaatlusele. Vaadates teist ehk antud hetkel Katariinat, sain tänu füüsilise kontakti sidumisele psühholoogilise reaktsiooniga teada enda nõrkustest ja tugevustest. Säärases vahetus kooseksisteerimises ja teise kaudu enese märkamises saab võrdlemisi hästi täheldada, millal ma tunnen ennast ohustatuna või hoituna ning seejärel seda oma igapäevaellu tõlkida (mis on üks võimalustest enda kui sotsiaalse olendi kohta midagi teada saada).
Kevadine eriolukord andis mõtetele füüsilisest kokkupuutest ning teisest muidugi veel hoogu juurde. Veetsin selle aja, elades taas koos inimesega, kellega sõprus sai alguse kaheksa aastat tagasi. See periood muutis meid füüsiliselt lähedasemaks, kui seda olime enne. Üllataval kombel piirdusime seni pigem kohtumis- ja hüvastijätukallistusega. Eriolukorraga sai aga füüsiline lähedus igapäevaseks osaks meie sõprussuhtes. See füüsiline lähedus justkui ei muutnud midagi. Võiks lausa öelda – hea, et läbi muutuse saime täheldada varasema füüsilise läheduse puudumist. Toimunud nihe on ka midagi, mis meile tegelikkuses loomuomasem on. Samas, miski tunne minu sees on siiski teine. Ilmselt avaldus sellest, et lõputu usaldus, mida enne arvasin end tundvat, saab aja jooksul ikka aina lõputumaks kasvada. See on kasulik meenutus, et ei eksisteeri totaalsust, vaid on pidev protsess ning see on miski, mille leidsin endas teisest põrkuva peegelduse kaudu. Kontakt ja impulss teiselt võimaldas (/võimaldab) mul ennast kaardistada ning näha lõplikkuse olematust (mis seejuures kannab endas ka võimalusi ehk metafüüsilist liikumist).
See kogemus meenutas, kuidas rääkisime Katariinaga, et peame oma kehad sõpradeks tegema, olid ju inimsuhted ka meie peamine fookuspunkt. Tänu pikaaegsele sõprussuhtele taipasin tegelikult, kui olulise sammu Katariinaga tegime. Nii “raska/unt/unt/raska” teenistuses kui ka minu isiklikus sfääris. Teadvustan alles nüüd, nende kahe situatsiooni abil, inimese omadusi, mis avalduvad vaid läbi teise ning valehäbita füüsiline kontakt võimaldab neil omadustel eredamalt ilmsiks tulla. Kuigi usun, et nii ehk naa avalduvad kõik inimese omadused kokkupuutes teisega (ehkki sõnu seades pean eelkõige silmas teist inimest, siis viimase puhul olgu selleks inimene, loom, objekt või mõni muu nähtus), siis see teadvustamine andis füüsilisele kontaktile teatava lisadimensiooni. Antud olukorras saaks siis öelda näiteks, et minus ei oleks hoolivust, kui ei oleks teist. See on miski, mis on nii täielikult seotud teisega.
Ilmselt paljudele tuttav näide sellest, kuidas puudutusel on võime kinnitada nii-öelda tõde, võib olla füüsiline ja vaimne vägivald. Järgnevaga ma kindlasti ei väida, et üks on raskem kui teine, pigem proovin läbi võrdluse avada oma mõtteid kehalisest kontaktist füüsilise vägivalla kontekstis. Tundub, et vaimse vägivalla juhtumite puhul on tagantjärele lihtsam tekkida mõttel, et äkki on see mälestus juhtumist vaid teatav aju trikitamine, enese ohvrirolli panemine. Teadagi saab sõnu kergelt väänata ja lõpuks ei taha ise oma nõrkust kellegi teise kaela ajada (mis võib vaimse vägivalla juhtumid muidugi ka keerulisemaks muuta). Sellele saab lisanduda veel tasand, kus (vaimselt) tagakiusav inimene ise oma süüd ei tunnista. Antud teemast kirjutab ka Katrin Saali Saul oma päevakommentaaris ajakirjas „Edasi”: „Emotsionaalse vägivalla puhul juhtub pahatihti nii, et vägivallatseja ütleb, et ohver sai ta sõnumist valesti aru. Oskusliku manipuleerimise abil püüab ta ohvrile selgeks teha, et ohver ise provotseerib end kiusama, tema on aga hooliv ja puhas kui prillikivi. Võib-olla ta möönab, et tema keelekasutus on pisut reljeefne ja emotsionaalne, aga et ta kedagi solvanud on, see on küll väljamõeldis.” (Saul 2020)
Arvan, et füüsiline vägivald jääb aga niivõrd meelde ja eelkõige kehasse (kehamälusse), et seda ei saa samamoodi nagu vaimset vägivalda enda jaoks “ümber mõelda” (kuigi ka vaimne vägivald mõjutab kehalisi/füüsilisi reaktsioone, impulsse) ning isegi kui usume, et oleme suutnud unustada, siis keha seda nii lihtsalt mälust ei heida. Vägivallatseja võib juhtunu küll tagasi lükata, aga ohvri keha on informatsiooni talletanud ning see jääb ühel või teisel moel saatma.
Mõtiskledes nende eelnevalt kirjeldatud olukordade üle, mõistsin ja märkasin, et minus peitub tihti instinkt olla füüsilises kontaktis lähedastega, aga enamasti olen peljanud seda väljendada, päriselt teha. Olen justkui harjunud seda enese sees tegema, kuid mitte seetõttu, et kardan teise reaktsiooni või arvamust sellele, vaid pigem pelgan siseneda nii isiklikku ruumi. Tihti kardan seda isegi siis, kui teine on omalt poolt näidanud puudutuse mugavust. Kauaaegse sõbraga läks pikalt, enne kui päriselt uskusin, et võin tema ruumi sellisel moel siseneda. Algul oli vaid lõputu imestamine meievahelise puudutuse üle, kuid see muutus siiski mugavaks.
Situatsioonis Katariinaga oli asi veidi teisiti. Meie leppisime puudutuses sõnaliselt kokku ning tegime seda proovisaalis. See ei olnud miski, mis tekkis orgaaniliselt nagu teises näites. Ma ei tea, kuidas Katariina, aga tagantjärele mõeldes olin „raska/unt/unt/raska” kontekstis ikkagi rollis, mida küll ei oska sõnastada, kuid mis lubas mul teise ruumi siseneda. Ehk see, et omistasin endale alateadlikult rolli, viis selleni, et puudutuse vabadus, mida tundsin, ei tulnud proovisaalist välja. Mõneti tundub see kummaline, sest lähenesime lavastusele vägagi läbi meie endi, Anumai Raska ja Katariina Undi, aga järelikult on Anumai laval ikka veidi teine kui mujal. Laval võin ma olla kõike ja seda veel nii tundlikult, et ise ka usun, aga eraelus olen vaid Anumai. See omakorda paneb mind imestama, et ma ei osanud oma tundlikkust puudutuse suhtes enne märgata. Ometigi olen ju teadlik, et ma alati märkan, kui keegi mind puudutab, aga mitte puudutamisest ei ole ma mõelnud. Ma ei ole mõelnud või täheldanud, mida tähendab mitte puudutada ning kuidas mitte puudutamisest saab puudutus. Kuigi lavastuses tegeleme nende vaimsete ja füüsiliste kokkupõrgetega, jäi mulle veidral kombel kahe silma vahele selline suur mõjutaja eneses.
Kui ma nende mõteteni jõudsin, võtsin asjaks teha üks isiklik eksperiment – proovisin Baltoscandali festivalil oma puudutusega seotud reaktsioone ning impulsse rohkem märgata ning ka rakendada. Baltoscandal tundus mulle selle jaoks põnev ja sobiv sündmus, kontekst. Seal oli kohal palju sõpru, tuttavaid, kelle abil sain tundlikult ja delikaatselt ühel ajal, ühes ruumis vaadelda/võrrelda iseenda reaktsiooni erinevate inimeste puhul ning hiljutine eriolukord lisas sellele veel oma põnevuse. Siiski tundus, et äsja lõppenud isolatsiooniperiood ei mõjutanud liiga tugevalt inimeste füüsilist lähedust. Eelkõige avastasin instinktiivse füüsilise kontakti rakendamist ikkagi justkui tavapärases olukorras, mitte eriolukorra järelkajana. Kui sai kedagi tavapärasest rohkem emmatud, tundus, et miski hakkas meie vahel ka teisiti resoneerima. Kajama hakkas varasemast teistmoodi usaldus. Füüsilise kontakti lubamine, juhul kui tekib vastav reaktsioon, tekitas minus suuremal määral tunnet, et olen siin ja kohal ning vastas oleva inimese suhtes paistis, et ka tema tajub minu „siin ja praegu” olemist. Muidugi oli samamoodi oluline selle juures märgata, millal inimese ruumi mitte minna, aga nagu eelnevalt mainitud, on see olnud mulle lihtsam kui puudutus. Baltoscandalil kogetu avardas minu jaoks mõtteid, mida seni olin mõelnud ainult kahe inimese kaudu. Sain veelgi kinnitust, et puudutus tõepoolest on märkimisväärne komponent inimsuhtes. Lisaks tundub oluline säärastest kehalistest impulssidest mõelda seetõttu, et need on seotud sellega, mille üle mõistus ei valitse ning meie kehad kannavad endas meeletult infot, mille kaudu õppida iseenda ning maailma kohta.
Nüüd, oktoobris, nendele mõtetele ning niinimetatud eksperimendile tagasi vaadates, saan jälle endale teadvustada, et mitte miski, mis on seotud loomulikuga (antud hetkel inimsuhted), ei liigu enamasti mööda lineaarset loogikat. Baltoscandalil tajutud „teistmoodi usaldus” on loomulikult vahepeal nii kasvanud kui ka langenud, kuid igal juhul tundub relevantne nii isikliku huvi ja mõtete, aga ka Eestis akuutsete teemade valguses meenutada teist kui tänuväärset fenomeni, mis meid õpetab ja liigutama paneb.
Kasutatud materjal:
Saul, K. S. 2020. Emotsionaalne vägivald valitsuses. – Edasi, 18. oktoober.
