Vestleme Gerd Neggo preemia 2024 laureaadi Helen Veidebaumiga Tallinna Muusika- ja Balletikoolis (MUBA). Kahe tihedalt täis graafikutega oma ala fanaatiku kohtumiseks sobiva aja leidmine oli tõeline väljakutse. Seetõttu oli meie vestlus aga ka mõtestatum, läbi tunnetatum ja eelhäälestatud.
Helen on endine Rahvusooper Estonia balletiartist, tal on mitmekülgne õpetamiskogemus. Viimasel kümnendil on ta olnud õpetaja Tallinna Balletikoolis (tänaseks MUBA).
Me ei olnud varem Heleniga ametlikult tuttavad, aga tema avatud energia ja suhtlusviis tekitasid juba esimesest hetkest sõbraliku ja vaba olemise. Mõtlesin, et ehk on tema selline olek üheks oluliseks faktoriks, et Gerd Neggo preemiaga sel korral just teda tunnustati. Helen suutis peenelt ja märkamatult luua avatud vestluse, kus ei olnud midagi ranget ega liigselt struktureeritut. Jõudsime esimese 10 minuti jooksul rääkida mitmest elulisest asjast (sealhulgas ka sellest, millise looma aasta oli algamas), haarasime MUBA õpetajate toast kohvi ja liikusime lobisedes oma intervjuud tegema. Sisse elamiseks avasin enda kui intervjueerija tausta ja jõudsin mainida, et usun muutustesse, aga mitte lammutamise, vaid ümberkujundamise kaudu. Ja sellest lausest algas meie intervjuu otsekui poole pealt, nagu pooleli olnud vestlus…
…Ja tead, ma kohe võtan sul selles kohas sabast kinni. Vot see on üks asi, mis tohutult minu südant liigutab – õpetada, hoides traditsioone, tehes muudatusi seal, kus vaja. Oluline on, et uuendusi tehes ei visataks head koos pesuveega välja. Tuleb aru saada, mis nendes aastaid olnud traditsioonides head on. Tarkus peitub just oskuses hoida olemasolevat väärtuslikku ja samal ajal luua midagi uut, mis täiustab ja viib edasi. Lammutamine on tõesti lihtsam tee, aga tõeline meisterlikkus seisneb selles, kui suudetakse hoolikalt valida, mis väärib säilitamist, ja ehitada sellele midagi veelgi paremat. Ja et see ka toimiks.
See on alati natukene raskem, eks… No vot, saime hea sisendi alguseks.
Gerd Neggo preemia üleandmisest on nüüd paar kuud möödunud. Sul on olnud aega, et seda tunnustust analüüsida, teadvustada, kogeda ja ehk ka natukene distantsilt mõtestada. Mida see äramärkimine Sinu jaoks tähendab? Mida see tähendab balletimaailmas?
Ma ei oskagi Gerd Neggo tunnustuse mõju spetsiifiliselt balletimaailma kontekstis näha, aga võib-olla natuke aega läheb mööda ja siis ma näen seda. Mul on aga tõeliselt hea meel – see on minu jaoks ikkagi märk, et liigun õiges suunas. Mul on tõesti hea meel, et seltskond inimesi on minu tegevust märganud. Ma ei osanud arvata, et ma võiksin kuidagi silma paista, kuna ma alles n-ö “siblin” siin õpetamise maailmas. Näiteks on minu mentor selles valdkonnas tegutsenud sama kaua, kui mina olen elanud. Tunnustus tõstab kahtlemata mu motivatsiooni ja on suureks toeks.
Kas sa täpsustaksid, kes on sinu mentor?
Jaa. Mul on lihtsalt nii tohutult hea meel, et mu kõrval on inimene, kelle poole saan pöörduda oma küsimustega. Olgu need siis targad või rumalad. Mul on keegi, kellega erinevaid teemasid arutada – see on tohutu suur õnnistus. Minu mentor on Ljudmilla Kirš. Ka Ljudmilla on Tallinna balletikooli lõpetanud. Ta õppis õpetajaks Peterburis Vaganova kunagiste õpilaste, väga vanade meistrite käe all. Eks see on selline rätsepaülikond – teadmised otse allikast. Ljudmilla teadmine on hästi autentne ja mina olen nagu filter või tõlkija – keegi, kes võtab tema kogemuse ja paneb tänapäeva põlvkondadele arusaadavasse keelde. See (teadmine) seondub tõeliselt hästi pilateses õpetatavaga (Helen on ise ka pilatese õpetaja). Kui teadlikult me seda märgata oskame, on iseasi. Me ikkagi püüame teha nii, et inimesed ei läheks balletti õppides katki, vaid kohandame seda inimese kehaga. Balletitehnikas on pilatesega palju sarnasusi, ühendussildu, mida tuleb osata lihtsalt märgata ja tõlgendada.
See on huvitav. Mulle on alati meeldinud mõelda, et kerge on süüdistada tehnikat, anda sellele hinnanguid, aga võib-olla on teinekord küsimus ka selles, kuidas me seda tehnikat õpetame.
Ma arvan, et selle intervjuu pealkirjaks võiksidki panna “Kuidas?” (naerame mõlemad entusiastlikult ühises äratundmises). Mina olen küsimusega “kuidas” tegelikult terve oma elu tegelenud. Mäletan, et juba lapsena, kui hakkasin balletti õppima, tekkisid erinevad “kuidas” küsimused. Kuidas ma need jalad ikkagi välja pööran ja kuidas ma suudan neid selliselt hoida? Ma ei saanud mitte midagi aru. Mul läks väga palju aega ja ikka oli tunne, nagu leiutaksin jalgratast. Ma arvasin, et minu kehale need reeglid lihtsalt ei toimi, aga jõudsin väga suure ringiga arusaamale, et tegelikult ikka toimivad küll. Tuleb kuulata ja süveneda, see on märkamise teema. Kuidas aga õpetada nägema seda, kui mingi teemaga joostakse justkui peaga vastu seina, et see on koht, kus tuleb mõelda teistsuguse vahendi või sõnastuse peale? Kui ma huvihariduse pedagoogiks õppisin, siis minu lõputöö teema oli, kuidas õpetaja kasutab tunnis keelt ja keele motiive või erinevaid väljendeid. Sellest võib tegelikult väga palju sõltuda.
Õpetaja ei saa ka kogu vastutust enda peale võtta. Seda valusat õppetundi olen ma omal nahal kogenud. Tuleb osata ka lahti lasta. Mõnikord on lihtsalt nii, et oled andnud endast parima, teinud kõik, mis võimalik, kuid lõpuks sõltub midagi ka vastuvõtjast. Kui tema on oma elus hetkel faasis, kus ta ei ole valmis pakutut vastu võtma, tuleb osata seda mõista ja aktsepteerida. On olukordi, kus rohkem teha ei saa – ja see on osa elu loomulikust kulgemisest.
Inimeses on palju aspekte, mille osas meie ei saagi spetsialistid olla.
Sinu lõputöö teema tundub õpetamise kontekstis äärmiselt põnev ja oluline. Sellest lähtuvalt küsin, mida sa kindlasti tunnis teed ja mida mitte. Mida sa kindlasti proovid öelda tunnis ja mida mitte?
See on päris raske küsimus. Ma üldiselt niisuguseid piire endale ei sea, kuna õpetamine on siiski natukene ka looming. Erinevatele olukordadele tuleb otsida loomingulisi lahendusi. Ma püüan aga mitte kedagi solvata ega alandada. Lõppkokkuvõttes ei tea me kunagi, mida inimene oma peas mõtleb või tunneb. Ma püüan leida lahendusi ja kujundeid, et liikumist selgitada, sest tants on tunnetus. Jah, balletis on palju poose, mida saab matkida ja sageli seda ka tahetakse teha. Nii on ka mul tihti dilemma, kas ma näitan või räägin.
Seda tuleb kindlasti tasakaalukalt doseerida, sest kui midagi ette näitan, näen, kui tõhus see teatud inimestele on. Loomulikult sõltub see inimesest – mõni õpib visuaalselt, teine pigem kuulates. Sageli kipuvad õpilased jääma vaatlejateks, kuid tegelikult on vaja arendada kehatunnetust. Juba õpilasena mõistsin, et tahtsin teada, mis tunne peaks olema, kui ma midagi teen. Selgitamise vajadus tekkis just sellest. Liigutus peab lähtuma väga sügavalt sisemusest, mitte olema ainult pinnapealne jäljendamine, sest kui liigutusi lihtsalt matkida, muutub see pealiskaudseks. Tants on aga mitmekihiline ja nõuab tunnetust, mis ulatub kaugemale pelgalt välistest liigutustest.
Selleks, et vabalt liikuda, peab midagi paigal olema. See on see stabiilsus, mida Pilatese tehnika meile õpetab. Kust tuleb jõud, tasakaal. Mulle väga meeldib ka Labani süsteem, mis kirjeldab tasandeid. Kui nüüd hakata balletti nendesse süsteemidesse panema, siis toimib see väga hästi. Toredad ühendused ja seosed tekivad erinevate stiilide vahel.
Gerd Neggo tunnustuspreemia videos ütleb üks sinu kolleeg, et sul on võime olla nõudlik selliselt, et sul säilivad õpilastega head suhted. Kuidas sa selle saavutad ja kui palju on sinu õpetamises õpilaste refleksiooni õppimise kohta?
Eks inimesed on erinevad, mistõttu tuleb ette ka erinevaid suhteid. Mõnega sa lihtsalt klapid kergemini ja teisega keerulisemalt. Mõnega vaatad, õpid ja vaikselt tekib usalduslik suhe. Oma töö reflekteerimiseks küsin ma palju küsimusi. Aeg-ajalt lasen õpilastel vahetada rolli – lasen neil kirjeldada, kuidas nad midagi seletaksid või õpetaksid. Minu arvates vastab tõele, et kõige parem õpilane on õpetaja. Kui õpetad teistele midagi, saad selle endale palju selgemaks. Nii saan ka mina tagasisidet selle kohta, kuidas õpilased materjalist aru saavad.
Noorematega on oht, et nad tahavad väga tublid olla ja ei ütle, et nad ei saa mõnest asjast üldse aru. Kui vahel kuulan, kuidas nad omavahel räägivad, ja ei saa nende jutust aru, siis tekib mul mõte, et ehk ei saa nemadki alati minust aru. Sellepärast proovin küsimuste abil välja selgitada, kui palju nad tegelikult mõistavad. Minu jaoks on väga oluline, et ma ei tekita suhtluses hierarhiat – et mina olen siin (näitab käega kõrgemale) ja sina seal (näitab madalamale). Pigem pean oluliseks luua võrdne ja toetav suhtlus.
See tuleb natukene ka minu lapsepõlvekogemusest. Minu ema võttis mind alati samaväärsena. Ma olin küll väiksem ja rumalam, aga ta kohtles mind võrdsena – sellest pean ma väga lugu. Selliselt meeldib mulle ka oma õpilasi õpetada. Minu kogemus ei tee minust kõrgema klassi inimest kui minu õpilased. Samasuguse kogemuse sain ka ülikoolist. Mul olid hallipäised dotsendid, kes siiski seletasid asju minu tasandil, nii sain õpitavast ka paremini aru. Ma olen omal nahal tunda saanud, et selline suhtumine võib väga aidata.
… Et selline suhtumine ei võta sinult kui õpetajalt mitte midagi ära, vaid hoopis rikastab protsesse.
Jah. Pole suuremat rõõmu kui see, et olen kellelegi midagi õpetanud. See võib-olla ongi see, miks ma õpetajatööd üldse teen. Ma tahaks, et minu õpilased ei peaks nii palju vaeva nägema ja nii “rumalad” olema – mina pidin pika tee läbi käima, et jõuda teatud arusaamadeni. Tahaksin, et minu õpilased saaksid varem sellised teadmised ja võimaluse neid rohkem oma tantsijaelus rakendada. Minu suurim soov on näha laval säravaid Eesti tantsijaid, kes kannavad endas nii tehnikat kui sügavust. Ja muidugi, nende edusammude ja saavutuste nägemine pakub tõeliselt suurt rahuldust.
Väga lahe. Ma olen balletimaailmast ikkagi kaugel ega tea, kuidas asjad siin sisemaailmas käivad. Ja eks väljastpoolt vaatajatel võib olla ka valesti mõistmist ja müüte. Nii tore ja huvitav on kuulda, et teie õpilastega tegelevad õpetajad, kes harutavad põhimõtteid selliselt lahti nagu sina.
Aga sa nimetasid ühe eeskujuna oma ema. 2014. aastal Delfile antud intervjuus tõid sa välja, et balletikool on olnud sinu arengus väga oluline. Millised on veel olnud need pidepunktid, mis sind õpetajana on kujundanud, lausa murdnud või avardavad olnud?
Muidugi on balletikool väga tugevalt kujundanud ja suunanud kogu minu elu. Ma tahtsin juba viieselt sinna väga minna. Mõjutanud on ka mõned inimesed, kellest üks on olnud Anu Ruusmaa. Anu on üks neid õpetajaid, kes hakkas kehasõbralikkusest klassikalises balletis rääkima. Me ikkagi teadsime seda, et murra oma keha ja venita rohkem.
Ma otseselt ei vaidle eelöeldule vastu, kuna tugev oma panus peab balletis olema, aga mitte selle hinnaga, et lähed katki. Targalt treenimine on tegelikult võimalik. Just selle teadmise tõi minuni Anu Ruusmaa. Balletikoolis ma ei saanud sellisest lähenemisest veel aru. Mul ei tulnud kõik lepase reega, mul olid omad komistuskohad. Klassikalise tantsu tehnika oli minu jaoks keskmisest raskem ja ma ei mõistnud, miks on oluline seda just nii teha. See näis mulle alandavana ja alavääristavana. Kui aga alustasin tööd teatris, suutis Anu Ruusmaa mulle kõike selgitada.
Võimalik, et balletikooli õpilasena ei olnud ma lihtsalt piisavalt vastuvõtlik. Estonia teatri hoolitsus oma tantsijate eest mängis samuti suurt rolli. Erinevate inimeste kaudu hakkasin ma mõndagi mõistma, näiteks plié tehnikat.
Minu õpilased lihtsalt naeravad end alati rõngasse, sest minu tunnis kõlab pidevalt üks ja sama väljend – plié tehnika. Aga see ongi nii oluline! Ilma selleta näeks tants välja nagu tabureti peal hüppamine, mitte sujuv ja dünaamiline liikumine. Tahan, et nad õpiksid maanduma pehmelt ja kontrollitult – nagu kassid, kes puudutavad maad vaevu kuuldava kergusega. Oluline on, et õpilased ei põrutaks oma sääreluid. Samuti on väga tähtis kontakt põrandaga – vaatamata sellele, et ballett on hästi üles tõstetud.
Kahesuunaline liikumine
Justnimelt. Üles ja samal ajal ka alla. Mäletan hästi, kui Age Oks ja Toomas Edur Estoniasse tööle tulid – see, kuidas Age töötas keha telje leidmisega…. Ja Tiit Härmi ajast pärineb selline kassilik liikumine ja põrandatunnetus, mis kehasse jäid. Alles pärast pikka aega tantsijana töötamist hakkasin neid nüansse päriselt mõistma, vahetult enne varvaskingade varna riputamist. Mul on tõesti, kellele tänulik olla, ja kõiki neid väärtuslikke teadmisi tahan ka oma õpilastele edasi anda. Mõnes mõttes tunnen isegi headmoodi kadedust – millised võimalused tänastel noortel tantsijatel on! Kui meil oleks koolis olnud näiteks Pilatese tehnika või spetsiaalsed venitustreeningud… Soovin, et mu õpilased kasutaksid kõiki neid võimalusi.
Gerd Neggo tunnustusvideos tuuakse välja, et sulle väga meeldib areneda, kasvada, et sa oled uudishimulik. Kas see laieneb ka balletimaailmast välja?
No uudishimulik saab olla mitut moodi. (Muigame mõlemad) Ma olen rohkem selline toimetaja. Mulle meeldib proovida uusi asju. Hiljuti ma liitusin õpetajate laulukooriga ja tahaksin laulupeole jõuda. Ma pole seda enne teinud.
Sa tundud selline arengu-uskumusele suunatud inimene.
Jah, mulle meeldib teada saada, kuidas asjad käivad. Või et oh, selline asi on ka olemas. See mulle meeldib küll… jah.
Sellessamas 2014. aasta Delfi artiklis oli veel üks tore ja lihtne mõte, mida tantsuinimesed ikka ütlevad – tants on eneseväljendus. Kui palju seda kaasaegses balletiõppes on?
Tead, sa lõid praegu täiesti naelapea pihta. Kui ma balletikooli lõpetasin, siis ma tegelikult läbisin emotsionaalses mõttes enda jaoks väga raske hetke. Ma tundsin ennast nagu uppunud kass, sest ma vaatasin balletile otsa ja mõtlesin, aga kus siin on kunst, ma näen siin ainult sooritust ja sporti. Ma olin selle küsimusega päris tükk aega hädas. Mul läks kaua aega arusaamiseks, et balletis on kõik väga täpselt paigas, aga seal on siiski ruumi ka interpretatsioonile ja on vahe, kuidas erinevad tantsijad sooritavad sama liigutust.
Ehk siis meie eesmärk ei ole liigutuste puhul keskenduda sellele, kes hüppab kõrgemale, jõuab kaugemale või teeb rohkem piruette. Oluline on hoopis see, mida sa nende liigutustega öelda tahad. See on koht, kus lavastaja ja tantsija peavad tegema omavahel väga head koostööd. See nõuab, et lavastaja võtaks aega, et oma nägemust selgitada või laseks tantsijal ise vajaliku tähenduse leida. Sellisel juhul peab lavastaja aktsepteerima ka seda, mis protsessist välja tuleb. Sisukusele tuleb pöörata vähemalt sama palju tähelepanu kui tehnilisele sooritusele.
Tänapäeva balletimaailmas, mitte nii väga Eestis või Estonia teatris, aga laiemalt, näiteks sotsiaalmeedias on palju selliseid videoid, kus näidatakse, kes seisab kauem üliraskes poosis, mitu piruetti või milliseid hüppeid suudetakse teha. See kipub tõesti kohati tsirkuse suunas liikuma, mis ei ole aga balleti tegelik mõte. Ballett on ikkagi eeskätt kunstiliik. Tantsuga me ei illustreeri, vaid teeme nähtavaks tundeid ja situatsioone, mida elus kogeme ja millega ka vaataja saab samastuda.
Noore tantsijana võis ka minu fookus alguses kalduda vales suunas. Mäletan, kuidas ma oma peas pikalt selle üle vaagisin, aga ei osanud ka kelleltki küsida, sest lihtsalt ei osanud küsimust sõnastada. Mul lihtsalt ei läinud see pusle kuidagi kokku.
Siis aga olin vigastuse tõttu mõnda aega tantsust eemal. Tantsijana pidevalt rakkes olles ei ole lihtsalt mahti oma kunsti kõrvalt vaadata. Aga siis, olles sunnitud pausi tegema, läksin vaatama lavastust, mida ma ise tavaliselt tantsisin. Ja see kogemus raputas mind emotsionaalselt. Siis sain aru, et balleti mõte ongi viia inimesed tavaelust välja, oma mõtetega kuhugi mujale, raputada nad läbi harmoonilise muusika või siis hoopis mitte nii harmoonilise muusika – sõltub lavastusest – rutiinist lahti ja pakkuda neile emotsionaalset laengut. Et nad tuleksid saalist paremate inimestena välja.
Et olukordi tuleb vahel vaadata või kogeda mõne teise nurga alt ja siis järsku avanevad mingid hoopis teised tasandid.
Jah. Kaasaegses tantsus on rohkem võimalust, et lastakse ka tantsijal improviseerida ja ennast rohkem avada. Balletis rakendatakse seda vähem, aga kaasaegses balletis küll, mis on tõesti tore, sest mõnes mõttes loob see jälle nagu uue võimaluse klassikalise tantsu tehnikat kasutada ja mitmekesistada. Minu hiljuti taaslavastatud “Tormis” ei ole kindlat narratiivi, see ongi pigem niisuguste tunnete skaalal erinevate eluliste situatsioonide kujundlik väljatoomine ja läbi selle mingi loo jutustamine. Inimene vaatab ja teeb sisust oma otsused. Kõige olulisem on, et lavastus ärgitaks teda mõtlema ja tundma.
Kui palju on balletikeele õpetamisel ruumi teaduslikule keha funktsioneerimise lähenemisele? Teadmised inimese aju ja keha kohta on ajas muutunud. Kas see balletti ka kuidagi mõjutab või kas lastakse mõjutada?
Vägagi mõjutab ja eks me proovime seda aina rohkem ja rohkem sisse tuua. Kinesioloogia on ju nii tohutult arenenud. See, kuidas me praegu mõistame inimese keha funktsioneerimist, on midagi hoopis muud. Kui me räägime Pilatese tehnikast, siis sealt on ju füsioteraapia paljuski välja kasvanud, aga seda on hästi tänapäevastatud. Ma lihtsalt näen, et Pilatest saab kasutada ka klassikalises balletis: kuidas keha toimib, mismoodi liigesed liiguvad, kuidas need võimaldavad või ei võimalda liikumist? Loomulikult on see väga palju muutnud balleti tehnikat ja kuidas seda tehakse kuni sinnani välja, et maailma praktikas tehakse tihedat koostööd füsioterapeutidega, liikumisteadlastega nt tunni ülesehituse osas. Alati tasub asjade sisse vaadata, vaielda, mõelda, proovida. Kui ei toimi, minna tagasi eelmise lahenduse juurde või siis hoopis edasi liikuda.
Meil on koolis (MUBA) tugimeeskond. Meil on oma füsioterapeut, psühholoogid. Praegu areneb tohutult ka spordipsühholoogia, mis tegeleb paljuski soorituspsühholoogiaga. Balletiõpilasele on õppimine pidev üle enese varju minek. Ja iga kord ei pruugi üldse kerge olla viia omavahel vastavusse seda pilti, mis sa arvad, milleks sa suuteline oled, ja milleks sa tegelikult võimeline oled. Siin on veel väga palju avastada, kuidas inimene õpib ja kuidas seda paremini kasutada selleks, et õpilastelt paremad tulemused kätte saada.
Millest sina kui õpetaja veel unistad?
Ma tahan lihtsalt head koostööd, inspireerivaid inimesi enda ümber. Uusi väljakutseid paistab mul natukene lähitulevikus olevat – inspireerivaid kohtumisi ja inimesi. Ükski klass ei ole kunagi täpselt samasugune kui eelmine. Kui mu juurde saabub uus grupp inimesi, tekib alguses tunne, nagu ma ei oskaks midagi. See pakub väga palju uut ja on avastamist väärt.
Sinu õpilased kirjeldavad sind tunnustusvideos väga erinevate liigutuste või põhimõtetena. See on kuidagi nii lahe, lihtne ja liigutav kontseptsioon. Millise liigutuse või põhimõttena sa ise end kirjeldaksid?
Ma arvan, et ikka port de bras’na, sest seal on nii liikumist, sirutust kui ka kuhugi välja jõudmist. Dünaamika ja liikumine on vist minu teema. Ma ei taha väga palju jäigalt paigal olla. Ma usun liikumisse…
Me jalutame veel MUBA-s ringi, räägime tantsumaailmast laiemalt. Tõstatame mõned huvitavad arengukohad ja lahkame erinevaid probleemseid aspekte tantsumaastikul. Selle arutelu avaldamine jäägu juba mõneks teiseks korraks.
