Olen pikemat aega tegelenud mõtetega, et kuhu suundub meie praegune tantsuharidus kõige laiemas mõistes, st erinevatel haridustasanditel. Kas on üleüldse veel olemas eraldi tantsuharidust või räägime inter- ja transdistsiplinaarsest etenduskunstide haridusest? Kuhu ja kelle jaoks on vaja reaalelus olevaid tantsuõpetajaid? Kuidas õpetada tantsuõpetajaid, kes peavad olema valmis enam distants- kui kontaktõppeks? Milline valmisolek peab üleüldse olema tänapäevasel tantsuõpetajal? Kas lisaks üldisele haridusparadigma muutusele on muutunud ja muutumas ka tantsuõpetamise senine paradigma?
Ja täiesti õigel hetkel, oktoobris pöördus minu poole Tantsu KuuKirja toimetaja Evelin Lagle-Nõmm ning pakkus tantsuharidusliku artikli kirjutamist jaanuari numbrisse. Nii sain paar kuud sellega tegeleda, mõtteid koondada, valdkonna inimestega arutada, neid küsitleda. Alljärgnevalt olen koondanud enda, rahvusvahelise tantsukogukonna ning Viljandi tantsutudengite arvamused.
Tantsuhariduse paradigma on kindlasti muutumas. Nagu ka üldine õpetamise paradigma. Kellele, kuidas ja milleks, on olnud kriitilist meelt omavale tantsuõpetajale alati küsimused. Nüüd on need minu hinnangul järjest enam päevakorras. Isegi ilma koroona mõjuta seisavad meil ees küsimused: Kas me peaksime gruppidena koos käima? Millise sisuga tantsuõpet vajame? Mida annab tants, mida teised kehalis-kinesteetilised distsipliinid ei anna? Mida annab tants, mida teised kunstilised distsipliinid ei anna? Mis üleüldse on tants, mis on tantsuoskus, kas ja kuidas seda õpetada nüüd ja kümne aasta pärast?
Esimene vaade
Töötades TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias tantsupedagoogika lektorina, on järjest enam tekkimas tunne, et elame siin kõrgkoolis oma elevandiluust tornis ega ole enam kontaktis tantsuhariduse päriseluga. Üliõpilased, kes üldmõistena tantsu õppima tulevad, on väga erinevate eelnevate tantsukogemustega ning ka erinevate ootustega mõiste tants osas. Ilmselt ei ole meil kellelgi enam selge, mis täpselt see tants on. Kui ma kõnnin, siis kas see on või ei ole veel tants? Tantsu mõiste loob ilmselt see, kui me anname sellele kõndimisele tähenduse, kontseptsiooni, raami. Nii oleme kõrgkoolis pidevas arutelus filosoofiliste tantsu mõistmise ja mõtestamise teemade üle, järjest vähem ise tantsides. Kõrgkooli tantsutudengid on saanud enamasti erialase tantsuhariduse kas huvikoolist, stuudiost või tantsuga tegelevast keskkonnast. Mõnikord küll ka „metsast“, kuid siis reeglina ei jää see inimene kauaks kõrgkooli püsima, sest vaimne ja/või füüsiline koormus võivad osutuda liiga intensiivseteks. See, kuhu noored peale kõrgkooli lõpetamist aga lähevad, on sageli jälle seesama päris tantsu maailm. Eesti eripära, st väiksust arvestades saavad vähesed eriti kindla visiooniga lõpetajad jätkata oma teed vaid tantsu filosoofilistel ja kontseptuaalsetel väljadel. Enamik neist teeb multitasking´ut, tegeledes tantsuväljal nii loomise, õpetamise kui näiteks korraldamisega.
Nii tundub järjest enam, et kõrgkool on justkui katkestus sujuvale, lineaarsele tantsuteele, ajades pea sassi, loputades ajud läbi, võimalik, et põhjustades isegi kehalise taandarengu. Siin on enda füüsise vormis hoidmine pigem õppija enda kui institutsiooni vastutus. Võrreldes huvihariduses kogetuga, ei pruugi enam olla palju praktilist ja füüsilist koormust. Loomulikult tuleb seda tantsu kõrgkoolitasandil mõtestada, mitte tuimalt ja mõtlematult lihtsalt edasi teha, pikendades eelnevat kogemust. Kõrgkool peabki tõstma õppija kõrgemale, kogemise tasandist ka mõtlemisele, analüüsimisele ja sünteesimisele. Küsimus on selles, et need filosofeerivad tantsuõpetajad ei sobitu enam peale lõpetamist hästi tantsuhariduse praegusele laiahaardelisele laiatarbemaastikule. Jah, peale mõningast edasiõppimist ja praktiseerimist võiksid nad tulla ise kõrgkooli tantsuõppejõududeks. Kuid süsteemi mõte ei ole ju end taastoota, vaid anda omandatud kogemus edasi laiemale ringile, tantsukogukonnale, seda edasi arendades ja ümber mõtestades.
Samal ajal töötavad sadades Eesti tantsustuudiotes, klubides, rühmades tantsuõpetajad, kes on ise kas samast või mujalt rühmast välja kasvanud, osutunud natuke südikamateks nii füüsilises kui õpetamise plaanis ja asuvad või kutsutakse tantsuõpetajatena tööle. See on üks võimalus autodidaktina end arendada. Olles aga viimasel ajal koolituste käigus hulgaliselt algajate ning ka edasijõudnud iseõppinud tantsuõpetajatega kokku puutunud, võin öelda, et neil puudub laiem arusaam nii tantsust kui selle õpetamise põhitõdedest. Õpetatakse vaid seda, mida oma õpetajatelt tantsijana on õpitud, meetodil, kuidas teda oldi õpetatud. Kahjuks puudub mul arvuline ülevaade, kui paljudel Eestis tegutsevatel tantsuõpetajatel on erialane haridus või kasvõi täiendkoolituste kaudu saadud haridus. Kokkupuudete põhjal arvan, et see on suhtega 1/3 erialase, 2/3 mitteerialase haridusega õpetajad.
Lisaks ei defineeri tantsukõrgharidusõpe end enam vaid läbi tantsu, vaid pigem läbi etenduskunstide, olles inter- ja multidistsiplinaarne, erialadeülene. Nii väheneb seos tantsuhuviharidusega veelgi, mis valdavalt tegeleb siiani päris tantsuga rohkem kui interdistsiplinaarsusega. On üldteada, et lapsed ja noored tahavad jätkuvalt tantsida. Gruppides, suurte hulkadena, hoolimata koroonast. Tants on küll individuaalne väljendusviis, kuid tantsuõpe toetab ning ka eeldab ajaloolis-kultuuriliselt sotsiaalset suhtlust. Kuuluvust, grupis toimetamist. Tantsupeod, Koolitantsud, Kuldsed Karikad jne. Lapsed ja noored ootavad tundi, ootavad teistega kohtumist. Kõrgkooli tantsuõppel on hetkel suurem seos või ühendus etenduskunstide väljaga, mis on rohkem aldis inter- ja multidistsiplinaarsusele kui tantsuhuviharidus.
Ja nii triivivad väikesel Eesti tantsumaastikul eraldi laevad – tugeva organisatsioonilise toega huviharidus, sellega järjest nõrgemates sidemetes olev tantsukõrgharidus, kelle missioon oleks koolitada nii õpetajaid, kunstnikke kui erinevaid tantsuvaldkonna inimesi (kirjutajaid, arendajaid, korraldajaid, kes tunnevad tantsuspetsiifikat) ja professionaalne skeene nii kaasaegse kui ajaloolise (ballett) suunaga.
Teine vaade
Nendes muutunud aja muutuvates oludes on hea tutvuda, kuidas mujal asjad käivad, et saada enda mõtetes ja valdkonna arengutes veidi selgust. Alljärgnevalt teen lühiülevaate teemaderingist, milliseid muutusi tantsuhariduses tajutakse rahvusvahelisel tasandil. Kasutan selleks uuringut „Dance pedagogical practices in contemporary contexts“ (2020), milles ka ise osalesin. Küsimustik saadeti üle maailma tantsuväljal tegutsejatele, nii uurijatele, praktikutele kui teoreetikutele. Uuringu tulemustest lähtuvalt soovitakse kaasajastada Stockholmi Kunstiülikooli tantsupedagoogika bakalaureuseõppe programmi (The Bachelors’s Programme in Dance Pedagogy at Stockholm University of the Arts, Sweden). Ehk siis kaasajastada sama kõrgharidustasandit, milles õpivad Eesti tantsukõrghariduse üliõpilased (Viljandis rakenduskõrgharidusõpe, Tallinnas bakalaureuseõpe). Küsiti järgnevat: 1) Mis muutus/signaal on sinu arvates tantsuhariduses toimunud/toimumas? 2) Kirjelda seda muutust/signaali. 3) Kirjelda muutuse/signaali potentsiaali. 4) Too välja allikad, mille alusel seda muutust/signaali oled märganud, millele tugined.
Kuna tegemist oli rahvusvahelise uuringuga, siis ka teemad olid suured. Toodi välja vajadust hariduse, pedagoogika ja teadmiste dekoloniseerimiseks Euroopa ja Ameerika kesksustest; põlisrahvaste „hääle“ kuuldavõtmist ja nende teadmiste viimist uuringutesse, akadeemilistesse ja poliitilistesse ringkondadesse (Maori, Uus-Meremaa ja Aafrika näitel); rassismi tantsuhariduses ja pedagoogikas (tumedanahaliste tantsuteadmiste ja -oskuste marginaliseerimine ning nende dehumaniseerimine / Black Lives Matter); ebaõiglust sisserändajate suhtes, mis on laienenud viisanõudest keeldumiseni tantsijatele, kes soovivad Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse esinema, looma ja koostööd tegema minna; samuti on koolides ja kogukondades suurenenud viha sisserändajatest õpilaste vastu. Samas tuuakse välja, et maailm on muutumas väiksemaks suurenenud mobiilsuse ja piiride lahustumise tõttu. Aga ka vastupidi – maailmavaated on pigem globaalsed kui lokaalsed. Inimesed loovad kontakti nendega, kes ei näe välja nagu nemad, ei räägi ega mõtle nagu nemad. Ühes kohas õppimine lakkab olemast norm.
Järgmine suur teemadering olid võrdsed võimalused, mitmekesisus. Uuringus toodi välja järgmine mõte: „Mitmekesisusest on saamas selle maailma, milles elame, korralduspõhimõte. Mitmekesisus hõlmab muuhulgas inimesi, ideid, traditsioone, tavasid, ajalugu. See mitmekesisus kajastub ka klassiruumides ja tantsustuudiotes viibivatel inimestel. Kuid õppekavad on endiselt kinni euro-ameerika domineerimises.“ Tähelepanu tuleks pöörata põlvkondadevahelisele tantsuharidusele, kus akadeemilistesse programmidesse tuleks integreerida aineid, mis toetaksid üliõpilaste oskusi, töötamaks põlvkondadevahelises keskkonnas – erinevates vanustes ja võimetega inimestega. Haridus sellise tuleviku jaoks, mis hõlmab mõtete mitmekesisust ja on siiski kriitiline, st suudab kaaluda perspektiivi positiivseid ja negatiivseid külgi, on oluline, kui inimesed soovivad säilitada kodanikuühiskonda. Hädavajalik on tantsuõpe, mis hõlmab erinevaid vaatenurki ja ideid.
Rohkete arvamustega esindatud valdkond oli mitmekülgsete oskuste vajalikkus vastavalt tööturu vajadustele. Tehnoloogiad muutuvad kiiresti, mis on viinud kiirete muutuste vajadusteni lõpetajate oskustes ja teadmistes ning turu nõudmistes ja vajadustes. Õpe peaks pakkuma erinevaid oskusi või keskkonda, kus soodustatakse võimalust mitmekesiste oskuste arendamiseks. Tehnoloogia areneb nii kiiresti, pakkudes tantsijatele platvorme loomiseks, koostööks, esinemiseks, jagamiseks, kriitikaks, teadmiseks, õpetamiseks, uurimiseks, küsitlemiseks, õppimiseks ja kasvamiseks. Füüsilise tantsustuudio seinu laiendatakse ning tehnoloogiad muutuvad üha enam koreograafia, õpetamise, õppimise, koostöö, uurimistöö, performance‘i ja tantsu uuesti leiutamise alustaladeks.
Siit järgneb loomuliku jätkuna transdistsiplinaarsuse teema. Akadeemilised erialad on muutumas transdistsiplinaarsemaks. Õpetamine ja uurimistöö toimub üha rohkem erinevate teadusharude koostöös. Isoleeritud teadusharudes ei saa teadmisi enam maha vaikida. Maailm on jõudmas ajastusse, kus elu pöörleb tehisintellekti, autonoomia ja suurandmete ümber. Need arengud mõjutavad teadusharusid ja ka teadusharud neid arenguid.
Samas tuuakse välja kahtlused: Kas me kaotame võime õppida ühte või kahte asja põhjalikult, enne kui ühendame oma teadmised ja kogemused teiste teadusharudega? Kas pidev teabevoog muudab meid pimedamaks tundlikumate detailide ees ja ümbritsevas maailmas? Tants ja liikumine on inimese eksisteerimise keskmes. Meie keha väljendab midagi ja selles on tantsu- ja liikumiskunsti tohutu tugevus. Tantsuhariduses peab pedagoogiliste praktikate üks põhirõhk olema liikumise ja väljendamise õppimisel, et tantsule kui performatiivsele praktikale tähendust anda. Interdistsiplinaarne õpe seob erinevad erialad ja oskused ning on kaotamas ära tugevad identiteedipiirid erialade vahel. Tants on kaotamas oma distsipliinina iseseisvust ning on hajumas kõrgharidustasemel üha enam etenduskunstide ühisnimetaja alla.
Tantsuhariduse paradigmaatiliste muutustena tuuakse välja ka jätkusuutlik areng, milles säästva arengu küsimus on lahutamatu osa teadus- ja uurimisdiskursustest ning poliitikast. Samas viimase 5–10 aasta jooksul näivad olevat suurenenud tantsuüliõpilaste vaimse tervisega seotud probleemid. Ehkki põhiküsimused on laiemad ja viitavad üldistele ühiskondlikele probleemidele (kliimamuutused, sotsiaalmeedia, kultuurilised muutused), ei saa eitada asjaolu, et tantsuõppekavad pakuvad noortele inimestele ja rühmadele tohutut füüsilist ja vaimset väljakutset. Selle reaalsuse äratundmine tekitab küsimusi tugistruktuuride, õppekava tüüpide ja dialoogivormide kohta.
Tuuakse välja kõrgharidusõppe jäikus – puudub kompetentsuse järgi õppimine ning jätkuvalt lähtutakse õppetasemetest. Grupid komplekteeritakse kursuste, mitte oskustepõhiselt. Ühe kursuse läbimine on eelduseks järgmisele kursusele liikumisel ning seetõttu on takistatud mittetraditsiooniliste õpilaste tantsuhariduse omandamine, mis omakorda võib kaasa tuua õpingute katkestamise, kui õpingud ei vasta üliõpilaste endi tasemele, huvile ning ka elukorraldusele.
Kõrgharidusõpe ei ole ka kõigile juurdepääsetav, sh taskukohane. Majanduslikult õiglasemat tantsuharidust võimaldaksid tasuta või väikese tasu eest õppeprogrammid, mis annaksid õppijatele võimaluse näha enda potentsiaali tulevaste kunstnike/koolitajatena.
Uuringu alusel võib kokkuvõtvalt välja tuua, et tantsupedagoogika võiks reageerida muutuvatele ja mitmekesistele ühiskondlikele väljakutsetele. Keegi ei pea kõike professionaalina teadma, kuid igaüks saab kasutada omaenda kutseoskusi oma üldise pädevuse täiendamiseks ja mitmekesistamiseks. Riiklikud ja rahvusvahelised ühiskondlikud vajadused eeldavad multidistsiplinaarseid lähenemisviise ja multiprofessionaalset töökeskkonda.
Kolmas vaade
Küsisin samu küsimusi Viljandi tantsukõrgharidusõppe bakalaureuse ja magistritaseme üliõpilastelt ehk siis valdkonna tulevikutegijatelt: 1) Mis muutus/signaal on sinu arvates tantsuhariduses toimunud/toimumas? 2) Kirjelda seda muutust/signaali. 3) Kirjelda muutuse/signaali potentsiaali. 4) Too välja allikad, mille alusel seda muutust/signaali oled märganud, millele tugined.
Toodi välja tähelepanekud, et tantsuharidus on liikunud tantsutunnist ka väljapoole ja tantsuteemat käsitletakse nii kehalise kasvatuse ja liikumisõpetuse tundides kui draamatundides ning seetõttu on võimalik tantsukogemus saada ka neil, kes otseselt tantsutrennis ei käi. Tants on olemas ka riiklikus õppekavas.
Tantsuõpetajad on muutunud teadlikumaks selle osas, mida ja miks nad õpetavad. Tantsuõpetaja haridust väärtustatakse. Õpetajad huvituvad koolitustest. Tantsuõpetaja ise on juba väärtus, keda tuleks hoida ja temasse suhtuda aupaklikult. Kui inimene on valmis astuma kooli ja õppima tantsuõpetajaks ning on hiljem valmis oma teadmisi edasi andma, siis ühiskond on saanud ühe professionaali võrra rikkamaks.
Toimub liikumine tantsuspetsialisti/tantsuõpetaja kutsestandardite poole. Korraldatakse koolitusi, mis on suunatud nii kutsestandardi taotlemisele kui ka üldisele tantsuõpetaja enesetäiendusele (portfoolio, refleksiooni- jne koolitused, mis toetavad tantsuõpetaja pädevusi). Nõudmised tantsuõpetajale suurenevad. Tantsuõpetajad on aina kõrgemalt haritud, oma ala professionaalid ja pedagoogid. Varem võis iga harrastaja teha oma tantsurühma, kuid nüüd eeldatakse lisaks oma erialaoskustele laiemaid teadmisi pedagoogikas, füsioterapeudi oskusi ja üldkultuurilisi pädevusi. Mida laialdamate teadmistega on õpetaja, seda haritumad on ka õpilased.
On tekkinud võimalus õppida tantsuõpetajaks magistriõppe tasemel. On hakatud väärtustama haritud tantsuõpetajat. On tõusmas tantsuõpetaja positsioon ja tähtsus pedagoogikamaastikul, võrdsustumine üldhariduskooli õpetajatega.
Samas toodi välja, et tantsu kõrgharidusõppes on vähenenud oma erialaste oskuste praktikas täiendamise olulisus. Õppekavade sisu muutub laiahaardelisemaks; ei ole piisavalt õpetamise praktikat; tantsuõpetaja eriala omandab justkui “viimase valiku” rolli; otsitakse kunstnikke. Eesti tantsumaastikule tekib järjest rohkem värskelt kõrgharitud tantsukunstnikest tantsuõpetajaid, kellel ei ole praktilist pagasit, mille najal õpetajatööd teha. Kooli lõpetanud hakkavad justkui uuesti õppima.
Tantsu definitsioon on laienenud ning õpetamisviis muutunud vabamaks. Tantsu mõiste laiali võtmine ja erinevalt mõtestamine katab liikumise erinevad küljed ja vajadused. Käib vaidlus, kas tants on sport või kunst. Tants kui kunsti tegemine ja tants kui sport – kindel tehnika omandamine. Kas on tantsutreener või tantsuõpetaja? Kuidas neile palka maksta? Pilt tantsumaastikust võiks selgineda: ilmselt paljud lähenemised jäävad kahe võimaluse vahele, kuid on ka kindlasti neid, mis on ühele või teisele poole rohkem kallutatud.
Tundub, et tantsuhariduses ja -stuudiotes õpetatakse just seda (tantsustiil, liigutused, laulud), mis on tol hetkel populaarne ja mis on kõige enam levinud sotsiaalmeedias. Sotsiaalmeedia kiire areng mõjutab paratamatult ka tantsuharidust, mis võib kaasa tuua keskendumise rohkem meelelahutusele kui harimisele. N-ö trendikad tantsustuudiod ja tuntud tantsuõpetajad on keskendunud alati uue ägeda tantsu väljamõtlemisele, mis tekitaks äratundmise efekti, aga ei ole kindel, et õpilasteni jõuab ka mingi sügavam mõte tantsust.
Toimunud on performatiivsuse areng ning tihti on lapsed tantsutehniliselt mingil määral juba kõrgemal tasemel kui õpetajad, seega tekib õpetajal võimalus arendada noortes lavalist olekut/kohalolu/performatiivsust. Niimoodi saavad noored kogeda varakult etendaja rolli. Lisaks muutub ka arusaam tantsust – tants ei ole ainult tehnika ja muusika kompositsioon. On tekkinud dialoog õpetaja ja tantsija vahel, kus tantsija panustab samuti loomeprotsessi, mille tulemusel toimub mõlemal areng. Tantsu loomine on kollektiivne protsess keha ja vaimu koostöös. Tundide andmise, läbiviimise formaat on muutunud.
On toimunud sovjetliku/vene kultuurile omase õpetamismeetodi langus. “Vene kooli” pedagoogiline meetod on asendumas aina enam “läänelikuga” – tehniline asendub rohkem tunnetuslikuga. Asendumas on enesekohasem õpe laiema maailma- ja minapildi konstrueeritusega. Tantsu enda tähtsus tantsuõpetamise tundides on vähem oluline kui see, mida tants võib arendada teistes eluvaldkondades. Tants ei paku huvi ainult nende jaoks, kes näevad sellel alal tulevikku, vaid kõik saavad sealt endale midagi, mida kasutada ka muudes distsipliinides.
Tantsukunsti võimalused suurenevad, publik saab aru, et tantsulavastus ei tähenda tantsija pidevat kargamist laval publiku meelelahutuseks, vaid et tantsulavastusele on võimalik panna ka mõte juurde. Tantsus enam ei liiguta sellepärast, et publikule meelelahutust tekitada (kuigi see jääb ka ikka alles), vaid rohkem sellepärast, et anda edasi sõnum – mõtestatud liikumine.
Kokkuvõtvalt võib märgata, et tantsutudengid näevad tantsuhariduses samuti inter- ja transdistsiplinaarsust, tantsuõpetaja suurenenud teadlikkust, vajalikkust õpetaja multiprofessionaalsete oskuste järele, dialoogi õpetajate ja õpilaste vahel, laiemat maailmapilti ning arvestamist õppijate erisustega, aga ka tantsuõpetaja töö suuremat väärtustamist ja võimalust end täiendada ning juurde õppida. Olenevalt eesmärgist (harrastajad või professionaalid), ei pruugi ”tants” olla eesmärk omaette vaid üks võimalik vahend teiste eesmärkide (kehatunnetus, koordinatsioon, kohalolu, koostöö, väärtused, sotsiaalne ja kultuuriline keskkond) saavutamiseks. Lisaks neile üllatele ideedele tuuakse välja ka tantsukõrgkooli lõpetavate noorte vähest praktilist pagasit tantsuõpetajana töötamiseks (vt ka esimene vaade).
Võib-olla ongi veelahe tekkinud või tekkimas tantsu kõrg- ning huviharidustasandi vahel, kuna kõrgharidus oma olemuses liigub uute ideede, laiemate konseptsiooonide, suurema mõtestamise suunas ning huviharidus tegeleb igapäevaste baasväärtuste loomisega. Kuidas ja miks võiksid kõrgharitud tantsuõpetajad tahta minna oma ideid jagama valdkonnas alles esimesi samme tegevate noorte juurde, asuda koos õpilastega sellele uurimisretkele? Selleks on minu hinnangul vaja anda algajatele tantsuõpetajatele aega, eksimis- ja katsetamisruumi, võistlusvaba keskkonda ja toetavat tugistruktuuri. Noortel õpetajatel endil on vaja huvi õpetamise vastu, oskusi, pädevusi ning missioonitunnet. Nii nagu õpetajahariduses üldiselt, on jätkuvalt päevakorras küsimused – kuidas saada noori kooli ja kuidas nad jääksid kooli?
Kokkuvõteks
Muutunud aja muutunud maailmas ei oska keegi ette ennustada ei pikemat ega lühemat tulevikku. Haridus olevat alati oma ajast maas. Küsimusi on palju, oletusi on mingil määral ning vastuseid püstitatud küsimustele peaaegu ei ole. Mida saame tantsuhariduses teha, on ilmselt sama, mida saame inimestena teha. Õppida kohanema. Kohanema uutes klimaatilistes tingimustes. Kohanema uutes õppimis- ja õpetamistingimustes. Kohanema uues elurutiinis. Kahtlustan, et sellises külluslikus laiaulatuslikus ja laiapõhjalises tantsuhariduses – kõigile kõike, ei saa me enam kunagi kümmelda. Meile jääb alles keha, mis vajab liikumist, ja meel, mis vajab uusi signaale, emotsioone, elamusi. Kuidas need olemuslikud vajadused saaksid tantsu abil toetatud, on kõigi meie, kes me ühel või teisel moel tantsuhariduses toimetame, ühine ja üksteise toetust vajav küsimus. Miljoni dollari küsimus. Kui keegi teab vastust, siis olen diskussiooniks avatud.
Tänud kaasa mõtlemast!
