Uurisime oma seminaritöös Maie Orava panust Eesti rahvatantsu kui kultuuripärandi edendamisesse ja hoidmisesse, lähtudes varasemalt ilmunud allikatest, Orava enda töödest, metoodilistest lähenemistest ning isiklikust panusest rahvatantsu valdkonda. Neil teemadel viisime Maie Oravaga läbi ka kolmetunnise intervjuu, mis kujunes meie uurimuse üheks peamiseks allikaks.
Rahvatants on lahutamatu osa Eesti kultuurist ja pärandist – ajas küll muutunud, kuid säilitanud oma sügava tähenduse. Rahvatantsuajaloo tundmine ja edasiandmine noorematele põlvkondadele on hindamatu väärtusega. Just sellele on Maie Orav pühendanud oma elu, kandes südamega edasi tantsukultuuri vaimu ja väärtusi läbi õpetamise ja eeskujuks olemise.
Maie Orav (neiupõlvenimega Veskar, (Aassalu, 1996)) on sündinud 28. mail 1941 Kolga vallas (Alas, 2006). Peale gümnaasiumi lõpetamist sai ta oma esimeselt tantsuõpetajalt Karin Vahterilt kingiks Ullo Toomi raamatu „Eesti rahvatantsud“ ning sellest hetkest teadis Maie, et soovib minna tantsu õppima (Tamm, 2016). Edasi suundus ta Tallinna Kultuurharidusala Kooli (tänase Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia eelkäija) kultuuritöötaja-tantsujuhi erialale, mille ta lõpetas 1958. aastal (Alas, 2006). Oma silmapaistva karjääri jooksul on Maie Orav lavastanud tantsupidusid, loonud hulgaliselt uusloomingulisi tantse ning algatanud rahvatantsumaastikul traditsioone mitmete tähenduslike sündmuste kaudu. Ta on õpetanud rahvatantsu ja pärimuskultuuri erinevates asutustes ning tegutseb mentori ja inspireeriva eeskujuna tänaseni, hoolimata oma kõrgest east.
Maie Orava panus avaldub eelkõige kolmes valdkonnas: ta on olnud üldtantsupidudel liigijuht, meeste tantsupeo idee autor ja pealavastaja ning pikaajaline rahvatantsuõpetaja, tegutsedes põhiliselt oma kodulinnas Rakveres. Tema loodud tantsud on jäänud püsivalt rahvatantsurepertuaari, rikastades nii tantsupidude lavastusi kui ka Eesti rahvakultuuri tervikuna. Ta ei piirdu üksnes traditsioonide hoidmisega, vaid oskab neid loovalt kohandada ka tänapäeva väärtuste ja esteetikaga.
Isiklik kohtumine temaga kinnitas, et isegi kõrges eas on ta jäänud kindlaks oma põhimõtetele ning väljaütlemistele. Maie on elu jooksul kasvatanud endale paksu naha, mistõttu ei näi teiste arvamused teda märkimisväärselt kõigutavat. Tema enesekindel ellusuhtumine on inspireeriv ja värskendavalt ehe. Julguse kõrval paistab silma ka ettevõtlikkus – Maie tegudes on see joon korduvalt esile tulnud.
Maie on olnud rahvatantsumaastikul erakordselt tegus ja mõjukas. Ilma temata ei oleks meil ilmselt meeste tantsupidu ega rahvatantsuansamblit Tarvanpää. Tema elutöö peegeldab sügavat pühendumust, sihikindlust ja kestvat armastust rahvatantsu vastu. Maie Orav on hingega asja juures – ta ei pelga uusi väljakutseid, loob endiselt tantse, õpetab ja jagab kogemusi. Just see järjepidevus ja kirg ongi tema eduloo võti. Intervjuus ütleb Orav aga, et tema arvates heaks tantsuõpetajaks vist ikkagi sünnitakse, mitte ei saada. Kuigi me ei saa seda väidet lõplikult kinnitada ega ümber lükata, usume siiski, et tema edu eelduseks on töökus, järjepidevus ja pealehakkamine. Maie Orava näide kinnitab, et uute väljakutsete ja pakkumiste vastuvõtmine võib nõuda küll mugavusstsoonist välja astumist, kuid on edasiseks arenguks paratamatult vajalik. Kindlalt saame veel väita, et Maie Orav on patrioot, kelle tegevus rahvatantsu edendamisel peegeldab sügavat armastust ja panust Eesti kultuurile. Tema tegevus rahvatantsu valdkonnas, isegi keerulisel Nõukogude ajal, tõendab tema kindlameelsust ja südikust Eesti kultuuri säilitamisel. “Kultuur ja kombed loovadki eestluse,” ütles meile intervjuus Maie Orav ning nende sõnade järgi on ta ka toiminud. Näiteks sündis meeste tantsupeo idee praktilisest vajadusest Eesti mehed rohkem tantsima panna. Ta võib oma õpilaste sõnul olla vajadusel karm ja otsekohese ütlemisega, sest ega ainult hellitamisega tema arvates läbi ei löö. Orav leiab, et tantsuõpetuses on oluline distsipliin, sest see tagab õpilaste arengu ja selge suunitluse eesmärkide poole pürgimisel. Ta suudab leida tasakaalu enesekehtestamise ja soojuse vahel, mis on tantsutunnis üks olulisemaid aspekte. Kõige eelneva juures hindab ta huumorit ja naeru, ent nende vahel ei saa unustada korda, sest tantsuõpetus ei seisne pelgalt lõbusates tantsusammudes, vaid ka eesmärkide saavutamises. Näiteks on Orav tantsupeo proovides öelnud ikka nii, et väljak naerab laginal, unustamata oma positsiooni.
Maie Orav ütleb, et ta ei salli „ninatarku“ inimesi, vaid väärtustab ambitsiooni ja nutikust. Ta tõi välja, et tantsutöös tuleb olla sihikindel ja keskendunud ja „kui sul ei ole seda silma, et väljakul tööd teha, siis võta omale tark assistent“. Tõeline tarkus ei seisne ainult teadmistes, dokumentides ja tunnistustes, vaid ka võimes neid teadlikult rakendada ning vastavalt olukorrale reageerida ja kohaneda. Sellest saab järeldada, et Orav väärtustab inimesi, kes on oma nime väärilised, ning usub, et tarkusega ei tohiks uhkustada. Meiegi saame oma kohtumise järel öelda, et Maie Orav ei ole oma saavutustele vaatamata üleolevaks muutunud. Ta tunnistab ka oma puudujääke ja tõdeb, et kui tal oleks võimalus midagi muuta, siis ta seda kindlasti ka teeks.
Vestluses rõhutab Orav korduvalt, et oluline on jääda loomulikuks ja autentseks. Ta eelistab, et traditsioonid säilitaksid oma algse ehtsuse, kuna tema arvates võivad suured muudatused ja tänapäeva trendide järgi kohandumine hägustada traditsiooni tõelist tähendust ning sidet minevikuga. Orav kardab, et suured muudatused või keerulised lavastused võivad muuta arusaama meie kultuuripärandist. Tema jaoks on oluline, et rahvatants jääks nähtavaks, kergesti mõistetavaks ning ühendaks inimesi kultuurilisel ja rahvuslikul tasandil. Meie intervjuus rõhutab Orav samuti isikupära olulisust. Ta ütleb, et on Märt Agule korduvalt öelnud: „Ära matki oma isa!“ Ta toob välja, et iga inimene on omaette isiksus, kes peaks leidma omaenda tee.
Seega saame järeldada, et Maie Orava isiksuseomadused, nagu hingestatus, enesekindlus, praktiline meel, eestimeelsus ja loomulikkus, on loonud tugeva aluse tema edukale õpetajakarjäärile ning rahvatantsu traditsioonide edendamisele. Tema elukestev töö on näidanud, et pühendumus, visioon ja julgus oma põhimõtteid järgida võivad viia kaugele nii kultuuripärandi säilitamises kui ka uute algatuste elluviimises.
Tema armastus rahvatantsu vastu ja järjepidev tegevus selle hoidmisel ja arendamisel on võimaldanud järgnevatel põlvkondadel hinnata ja edasi viia Eesti rikkalikku kultuuripärandit. Maie Orava töö on inspireeriv näide sellest, kuidas loovus ja sihikindlus võivad muuta traditsioonid elujõuliseks ja tähenduslikuks ka tänapäeval.
Leiame, et Maie Orava lugu on eeskujuks meile kõigile, meenutades, kui tähtis on jääda truuks iseendale, väärtustada oma juuri ja julgeda unistada suurelt. Taas sai kinnitust tsitaat, et olgem need, kes oleme, hindame erilisust, märkame annet, elame ja loome täiel rinnal ning naudime elu (Paškevicius, 2025).
Allikad: Aassalu, H. (1996). Maie Orava tantsud I. Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskus. Tallinn. Alas, A. (2006, 10. november). Aasta naine 2006 on Maie Orav. Eesti Päevaleht. https://epl.delfi.ee/artikkel/51063715/aasta-naine-2006-on-maie-orav Ehasoo, M. E. ja Schotter, M. (2025). Maie Orav eesti kultuuripärandi edendajana, panustades eesti rahvatantsu traditsiooni. Seminaritöö. Tallinna Ülikool. Paškevicius, K. (2025). Isiklik kirjavahetus. Tamm, Ü. (2016, 1. juuni). MAIE ORAV: „Tantsupidu Kuusalus on mu kummardus kodukandile''. Sõnumitooja. https://sonumitooja.ee/maie-orav-tantsupidu-kuusalus-on-mu-kummardus-kodukandile/
