Helena Krinal on tantsukunstnik ja tantsuõpetaja, kes tegutseb Palestiinas ja Eestis. Tema viimaste aastate loometegevuse hulka kuulub interaktiivse tantsulavastuse „Kujumuutja“ (2023 juuni, Ramallah; 2023 august, Tartu) loomine ja etendamine beebidele vanuses 6–18 kuud, tantsulavastuse „Hool“ (2024 september, Tallinn) loomine koos Zuga Ühendatud Tantsijatega ning liikumistundide arendamine ja läbiviimine vanusele 8 kuud – 3 eluaastat. Praegu õpetab Helena Palestiinas kolmes Ramallah ja Al-Bireh linna lasteaias, viib läbi iganädalasi tunde beebidele 8–24 kuud ja nende vanematele ning igakuiseid loovliikumise kohtumisi Ramallah linna lasteraamatukogu ruumides lastele vanuses 2–4 aastat ning nende vanematele. Helena töötab hetkel välja ka loovmüramise tundide kontseptsiooni, kus lapsed (alates 3. eluaastast) ja nende täiskasvanud hooldajad liiguvad loovalt lapse juhtimisel. Helena on hetkel ka ette valmistamas järgmisi interaktiivseid tantsulavastusi, sel korral vanustele 1,5–3 aastat ja 4–6 aastat, mis loodetavasti etenduvad Eestis 2026. aastal.
Intervjuu aluseks on Palestiina lasteaia Colors 1–3-aastaste tunnid, mida Helena on lasteaia õppekava osana kord nädalas läbi viinud alates novembrist 2024.
Mis on sinu eesmärk õpetades tantsu 1-3-aastastele lastele?
Peamine eesmärk on loovuse julgustamine läbi liikumise. Mina usun, et loovuse arendamine annab sisendit probleemide lahendamise oskusele, millest kasvab välja innovatsioon, julgus enda mõtteid väljendada ja uusi lahendusi otsida. Usun, et loovuse arendamine läbi liikumise on selles vanuses lastele kõige loomulikum. Lisaks pöörame tähelepanu eneseväljendamise julgusele ja hoolivusele – nii enda, teineteise, ruumi kui ka vahendite suhtes. Otsime koos viise, kuidas ruumis vabalt, loovalt ja julgelt tegutseda, ilma et keegi tunneks end kõrvale tõrjutuna või üle sõidetuna. Õpime arvestama üksteisega nii, et meie vabadus ei sünniks teise arvelt – et ei tekiks kokkupõrkeid, asjade ärarebimist, tõukamist, löömist või hammustamist –, vaid et igaüks saaks ruumis turvaliselt ja lugupidavalt ise olla. Kõigil on ruumi ja kõigil on õigus osaleda tegevuses nii palju ja nii vähe, kui nad soovivad. Oluline on laste enda agentsus – võimalus ja julgus ise otsustada, mida, millal ja kuidas teha.
Mis on 1-3-aastastele sobiv tunni sisu?
Tund võiks olla võimalikult mänguline, ka õpetaja võiks olla mängus sees, samas ühe silmaga jälgides, et olukord on turvaline. Tunni pikkus võiks jääda alla poole tunni, sest pool tundi keskendunud mängu on lapse jaoks juba päris väsitav töö. Tunnis peaks olema rõõmu, ruumi, aega ja vabadust valikuteks.
Milline on tunni sobiv pikkus ja ülesehitus? Milliseid õpetamismeetodeid kasutad?
Minu tundide pikkus on 22 minutit, ruumi tulemise ja lahkumisega koos 25 minutit. Selle pikkuseni jõudsime umbes kolme tunniga ja koostöös rühmaõpetajatega, kes tundi vaatlesid. Alguses oli lastehoiu soov 30-minutiline tund, mille siis praktika käigus lühemaks timmisime.
Tund on minu poolt 90% ulatuses mitteverbaalne. Väga oluline on ruumi ja lastehoiu töötajate ettevalmistamine:
* ruum võiks olla võimalikult lage, ilma mänguasjade, mööbli ja muu kõrvaliseta, põrand peaks olema puhas ja ilma vaipadeta;
* vahendid on mul valmis sätitud, et saaks need kiiresti kätte ja käest ära panna. Vahendid, mis meil kasutuses pole, on silme alt ära ja ka laste käeulatusest väljas. Telefon ja kõlar on samuti kõrgel ja pigem silma alt ära;
* lapsed on ilma jalanõudeta;
* rühmaõpetajad on passiivses rollis: pühivad ninasid, kui tarvis, aga pigem on ühes kohas ja lasevad pelglikematel lastel endi juures olla, st ei survesta lapsi ruumi keskele tulema, vahendeid kätte võtma või mind ega teisi lapsi kopeerima. Kui mõni laps nutab, jääb ta samuti rühmaõpetaja juurde – emotsioonid on alati lubatud. Teised töötajad ruumi kaudu ei liigu ning uusi inimesi ruumi pigem ei lisandu, et säilitada võimalikult rahulik ja segajateta õhkkond.
Minu tunni formaat on alati sama:
a) 7 min 30 sek – algus, teineteisega kontakt. Märgiks, et oleme valmis alustama, teen kolm sügavat sissehingamist, viies käed üles, ja hingan seejärel välja huuli põristades, lastes kehal samal ajal maha lõdvestuda. Seejärel jään istuvasse või põlvitavasse asendisse ning hakkan peegeldama laste liigutusi – olgu need juhuslikud kõikumised, pea sügamised, ninanokkimised või mõni muu spontaanne žest. Mida rohkem sama grupiga kohtun, seda enam hakkavad nad juba teadlikult mulle liikumisvõimalusi pakkuma. Vahel teevad nad sama hingamist, mis mina alguses, vahel hüplevad, vahel jooksevad, vahel pakutakse mulle keerulisi tantsulisi liikumisjadasid, mida siis võimalikult tõetruult järele teen. Kui võimalik, püüan selles tunniosas võtta kasvõi hetkelise kontakti iga lapsega. Samal ajal lastele, kes alles hoiavad õpetaja „seelikusabast kinni“, väldivad kontakti või püüavad end peita, annan aega ja ruumi lihtsalt olemas olla, ilma et neile survet avaldaksin või kontakti peale suruksin. Olenevalt atmosfäärist jääme mõne grupiga pikemaks ajaks peegeldamismängu juurde, mõne grupiga liigume aga üsna kiiresti edasi lintide juurde. Võtan taskust ühekaupa eelnevalt rulli keeratud värvilisi linte: vahel lasen need põrandale lahti rulluda, vahel lihtsalt käest pikalt alla langeda. Kui lapsed on juba tuttavamad, pakun neile ükshaaval lindiotsa – laps saab sellest kinni haarata ja tõmmates keerleb lint meie vahel rullist lahti. Kui kõigil on lindid käes (pelglikumatele lastele poetan need lihtsalt jalge ette ega suru kontakti peale), pakun välja paar lihtsat tegevust või liigutust lindiga: näiteks lehvitada linti küljelt küljele, joonistada õhku kujundeid, plaksutada linti kahe käe vahel, koguda lint kokku ja visata see, riputada see pähe, kaela või õlavarrele, asetada lint maha joonena ja sellel kõndida jpm. Tavaliselt pakun korraga vaid 2–3 tegevust, valides need oma kogemuse ja hetkeinspiratsiooni põhjal. Samal ajal jälgin, mida lapsed ise teevad, kui keegi midagi uut avastab, siis liitun nende mänguga ja võimendan nende tegevust läbi oma liitumise. Kui muusikasse tuleb pikem paus (30 sek), liigun edasi järgmise vahendi juurde.
b) 5 min – algab uus muusika, sarnaselt esimesega on see rahulik, ühekihiline, korduv meloodia. Toon kotikese, mille sees on erkroosad šifoonist sallid, mis on keeratud pallilaadseteks keradeks. Tõstan koti laste peade kohale ja lasen pallikestel sealt välja pudeneda. Uus asi pakub enamasti kõigile elevust, lindid jäetakse maha ja minnakse sallipalle vaatama. Uurin neid ka ise: viskan palli, libistan seda, tupsutan sellega oma nägu vms. Selleks ajaks on lastel loovus juba valla ning enamasti tegutsevad nad iseseisvalt või väikeste kambakestena sallidega. Mina korjan samal ajal märkamatult lindid kokku ja panen need ära. Hakkan enamasti üsna pea nende poolt väljamõeldud liigutusi peegeldama. Mõne minuti jooksul hakkame ka palle sallideks lahti harutama, mis pakub jälle uusi mänguvõimalusi. Näiteks kahe käe vahel salli hõõrudes tekib krigisev sahin. Nendega saab põrandat hõõruda, neid saab endale rätikuks pähe ja seelikuks selga panna. Vahel pakun mina, vahel peegeldan nende poolt pakutut, liitun nende mängudega. Kui muusika otsa saab, tean, et on aeg tuua välja uus vahend.
c) 5 min vaikuses, ilma muusikata – selles osas on vahendiks suur hularõngas või puust munakõristi. Mõlema vahendi juures pakub huvi uus kujund, uus materjal ja võimalused teha ise heli. Toon vahendid välja, jagan laiali ning seejärel korjan võimalikult märkamatult eelmised vahendid kokku ja peidan ära. Ilma muusikata osa on väga oluline, kuna mõned lapsed muutuvad aktiivsemaks ja julgemaks just siis, kui muusikat pole. Sel ajal hakkavad kostma ka erinevad hõiked ja häälitsused. Toetan seda, pakkudes lastele ise erinevaid helitegemise viise. Nii liigume sammhaaval ka sümbolistlike mängude juurde – näiteks saab hularõngast keerutada nagu autoratast, samal ajal põristades või tuututades autohääli.
Munad on alati täielik hitt ja pakuvad ka võimalust õpetada, et muna viskamine on ohtlik, munaga sõbrale seljale koputamine teeb haiget. Neid õpetusi viin läbi jooksvalt, reageerides sellele, mis juhtub ja mida tehakse. Pigem kõnelen lapsega vaikselt, tema kõrval olles, kasutades pigem miimikat ja häälitsusi, kui pikki lauseid. „Ai.., see teeb haiget“ ja hõõrun „haiget“ saanud kohta, manan näole kurva ilme. Hoian natuke pausi ja siis pakun alternatiivse tegevuse vahendiga. Praktika on näidanud, et kui tunni atmosfäär on rahulik ja mõnus, ilma väliste segajateta, siis lapsed reageerivad väga kiiresti ja pigem hoiduvad tegevustest, mis kellelegi haiget teevad. Lärmi tegemine on muidugi lubatud.
d) 4 min 30 sek – algab jälle muusika, natuke rütmikam, aga ikka pigem ühekihiline ja rahulik. Toon välja õhku täis pehmed kummipallid, mida on paar tükki rohkem kui lapsi. Kõiki vahendeid on mul varutud rohkem kui rühmas lapsi, sellegipoolest tegeleme aeg-ajalt ka asjade jagamise keerukusega. Pallid maandavad ja pakuvad ehedat lusti. Tegevustena ma viskamist või jalaga löömist välja ei paku, kuid enamasti ma seda neile ka ei keela. Samas, kui jalgpallimäng muutub liiga tormakaks ja pallid hakkavad kaaslastele näkku lendama, siis suunan „jalgpallureid“ teiste tegevuste juurde. Suur hitt ja maandaja on palli peal istumine ja enda põrgatamine. Lisaks pakun välja ka kõhuli palli peal lamamist, palliga keerlemist, jalgadega palli üles tõstmist, palli kallistamist, näpistamist, keerutamist. Ühel hetkel jõuame enamasti ka muusika rütmis palli patsutamiseni. Löön rütmi pallil vahelduvate kätega, mis laste jaoks on alguses väga huvitav väljakutse, ning liigun rütmiga järjest kiiremaks.
Kui viimane muusika vaibub, teen uuesti kolm suurt sissehingamist ja põristamisega maha sulamist, mis tähistab meie jaoks tunni lõppu. Kõigi fookus pöördub mulle, räägin rahulikult oma tunni pikimad laused: „Aitäh teile, väga mõnus oli koos tegutseda. Tänaseks on tund läbi, kohtume jälle nädala pärast. Nüüd aga on aeg sööta need pallid Pallikollile!” Pallikoll on tekikott, mille sees palle transpordin. Võtan selle sama tekikoti välja, kotisuu muutub pallikolli suuks, kuhu lapsed siis palle sisse söödavad. Iga palli kotti langedes teen kotisuuga söömise liigutusi ja helisid ja „koll“ tänab iga palli eest. Kui kõik pallid on kotis, siis tänan jälle lapsi, jätan nendega hüvasti ja saadan nad koos õpetajaga uute tegevuste juurde, ruumist välja.
Ma olen oma tunni baasi ehitanud üles Birute Baneviciute (Dansema Tantsuteater, Leedu) välja töötatud metoodikale, mida olen läbi enda praktika edasi arendanud. Birute tutvustas mulle oma metoodikat läbi üks ühele mentorluse aastatel 2022–2023. Selle õppe tulemusena hakkasin läbi viima loovliikumistunde beebidele (koos vanematega) vanuses 8–14 kuud. Sealt edasi, esimestes tundides osalenud beebide kasvades ja nende beebide vanemate tungival soovil, hakkasin katsetama sama metoodikat ja ülesehituse printsiipe vanusele 15–24 kuud. Avastasin, et kahe vanusegrupi peamine vahe on selles, kuidas me – mina ja lapsed – tunnis liigume. Sama muusika ja samad vahendid annavad piisavalt inspiratsiooni ja loovad võimalusi loovalt liikumiseks ka vanematele lastele. Sealt edasi kutsuti mind loovliikumise tunde andma ühte Palestiina lasteaeda sõimerühma vanuses lastele. Seal sain katsetada, kas sama metoodika töötab ka siis, kui igal lapsel pole oma turvainimest – lapsevanemat – kaasas, vaid kogu rühma peale on üks turvainimene – õpetaja. Nüüdseks, olles samal ajal pidevas arengus ja otsingutes, viin teatava enesekindlusega läbi tunde beebidele (koos vanematega) vanuses 8–24 kuud ning väikelastele (lasteaedades) vanuses 1–3 aastat.
Kirjelda, millised su õpilased on. Mis on neile kerge, raske, jõukohane, eakohane? Millised on nad oma arengus füüsiliselt, emotsionaalselt, sotsiaalselt? Mis on olulised tähelepanekud, millest lähtuda või mida peaks neid õpetades teadma?
Selles vanuses laste jaoks on kõige eelduseks see, et nad tunnevad end turvaliselt. Et ruum oleks neile turvaline, et nendega oleks ruumis õpetaja, keda nad tunnevad. Et tegevus, mida pakutakse, oleks mänguline. Et nad tunnevad, et nad saavad ise otsustada, kuidas ja kas tegevustest osa võtta. Esimesed tunnid on pigem passiivsed, sest lapsed alles õpivad mind tundma. Arengus on nad alguses mitteverbaalsed, sageli veel ei kõnni või teevad esimesi samme (1a), vanemad õpilased juba jooksevad, jutustavad ja tegelevad fantaasiamängudega, näiteks politsei ja pätt, paneme lapse magama, lähme ujuma, olen vanaema jne. Neile pakub siirast rõõmu ja tuge see, kui õpetaja (mina) liigub nagu nemad: rullib maas, liigub neljakäpukil jms. Väga oluline on, et ma liigun võimalikult palju nende tasandil ja tajun nende soove. Samas, kui on väga aktiivseid ja sensoorseid lapsi, kes mind näpistavad, hammustavad, selga ronivad, suunan ka neid pehmelt eemale või väljendun läbi miimika, et hammustamine pole mulle meeldiv.
Selles vanuses lapsed on kohalolu meistrid. Nad tegutsevad siin ja praegu, sellisel moel ja läbi nende tunnete, mis neil siin ja praegu on. Mina täiskasvanu ja õpetajana püüan võimalikult palju lähtuda nende energiast, tujudest ja tegutsemisest ning hoida oma ootusi ja eeldusi vaka all. Vahel on meil väga aktiivsed tunnid, vahel väga passiivsed, aga loovliikumine läbi mängu toimub alati. Õpetajana püüan olla sajaprotsendiliselt mängu sees, samas jälgides, et ruum ja olukord on turvaline. Püüan kontakti leida ka passiivsete lastega, isegi kui see juhtub alles päris lõpus kolli söötes. Mina lähtun sellest, et minu tund on ennekõike lapsele. Minu jaoks on tähtis lapse heaolu. Vahel kohtan rühmaõpetajaid, kes lapsi survestavad rohkem tegutsema, väga heade kavatsustega, või kuulen, et lapsevanemad nõuavad, et nende lapsi survestataks-suunataks rohkem tegevustest osa võtma. Sellistel juhtudel leian, et minu roll on selgitada teistele täiskasvanutele, kes nende laste eest hoolitsevad, et mängu viise on erinevaid ja ka vaatamine ja jälgimine on mäng. Kui laseme lastel olla oma soovide järgi, siis kasvab nende endi julgus. Kui nad lõpuks (kasvõi alles viiendaks tunniks) avanevad ja tunnist aktiivsemalt osa hakkavad võtma, siis on see nende arengus tunduvalt suurem samm kui see, et nad meie suunamisel-survel tegutsevad.
Milline on õpetaja roll 1–3-aastasi lapsi õpetades?
Mina näen enda rolli kureerijana – kureerin ruumi, tunni ülesehituse ja tegevuse. Suunan tunni energiat vastavalt vajadusele: kui üldine tegevus muutub liiga aktiivseks ja riskantseks, pakun välja rahulikuma tegevuse; ning vastupidi, kui seltskond on liiga passiivne, tõstan ise aktiivsust ja pakun uusi tegevusi.
Seon mängud ja tegevused arendavate liikumistega, näiteks ühe käega kummipalli näpistamine on suurepärane käelihaste arendamiseks. Hüppame mõnikord kaks jalga korraga üle lindi, hiljem kasutame linte või rõngaid nagu hüppenööre ning rõngaid autode moodi põristades saame harjutada R-tähte ja muid oskusi.
Milline on 1-3-aastastele lastele sobiv õpetamise ja õppimise keskkond?
Püüan luua võimalikult JAH-ruumi, et arendada loovust. Eemaldame ruumist kõik, millega mängimine pole turvaline või lubatud. Ei hõika välja halvavat EI-d, suunan lapsi vaikselt eemale tegevustest, mis neile või teistele haiget võivad teha. Kui haiget saadakse – kokkupõrked, libisemised jms ikka juhtuvad –, hoian ruumi nende valu väljendamiseks. Enamasti istun nende kõrval, paitan selga või aitan lapse õpetaja juurde. Selles vanuses laste puhul – ja mul on väike kahtlus, et ka vanemate laste ja täiskasvanute puhul – on minu jaoks üleliigne ühese tähelepanu nõudmine verbaalselt (pean silmas „ole hea, vaata mind, kuula mind, keskendu ainult minule“) mingite juhendite andmiseks. Pigem ma liigun ja kuna minu keha on nendest suurem, siis paratamatult tõmban tähelepanu. Kui vahel on tarvis endale tähelepanu saada, teen mõne naljaka häälitsuse, ohke või hõike ja siis tegutsen edasi. Selles vanuses lapsed toetuvad maailmast aru saamiseks väga palju teiste inimeste kehade ja miimika jälgimisele, keel on nende jaoks veel süsteem, mida nad alles õpivad. Selle asemel, et lastele öelda, et nad kükitaks, on palju lihtsam ise kükitada ning need, kellele see huvi pakub, teevad järele, mida mina ees teen. Õpe toimub kerges kaoses ja iga laps areneb läbi mängu.
Kuidas annad 1-3-aastastele tagasisidet, kas ja kui oluline see neile on? Kuidas arutlete-reflekteerite tegevuse-tehtu üle?
Me ei arutle-reflekteeri. Keel pole veel nende põhiline tööriist, vähemalt mitte liikumistunnis. Annan vahetut tagasisidet oma miimika, keha ja tegutsemisega. Püüan olla võimalikult siiras.
Miks sa teed sellises vanuses õpilastega tööd? Mis sind inspireerib, kuidas ühtlasi julgustad ka teisi seda tegema? Millist suuremat eesmärki selles töös näed?
Minu jaoks on see väga huvipakkuv. Sünnist kuni 3. eluaastani toimub meie ajudes 80% arengust[1]. Ülejäänud elu jooksul areneb see ülejäänud 20%. Minu jaoks on väga huvipakkuv see, et kehadega tegutsemiseks pole tarvis verbaalset seletamist. On tarvis tugevat ettevalmistust ja veel tugevamat kohalolu. Lapsed on selles vanuses äärmiselt ehedad. Kui neil on kehv tuju, siis nad annavad sulle teada. Kui neile miski meeldib, siis nad annavad seda teada. Mina mõtisklen nende tundide ajal ja järel sageli õpetaja rolli üle. Selle üle, kuidas ma saan osa sellest seltskonnast, mängust ja liikumisest, samas pehmelt tunni tegevust suunates ja turvalisust jälgides; kuidas õppetöö toimib läbi mängu ja lusti; kuidas pole tarvis nõuda distsipliini, vaid piisab teineteise jälgimisest ja teineteisest hoolimisest; kuidas õpetaja ei pea olema autoriteet, vaid toetaja, kaasteeline ja abistaja; kuidas sama ülesehitus ja samad vahendid pakuvad nädalast nädalasse nii palju uusi mõtteid, sh ka igavust, millest omakorda kasvab välja uus loovuselaine; kuidas vähem ongi vahel rohkem; kuidas täiskasvanu jäägitu tähelepanu ja kohaolu tegevuses on tänapäevases maailmas, kus me elame nii palju digitaalmaailmas oma telefonides ja kuhu lastel sellest pääsu pole, täielik luksus nii lastele kui ka täiskasvanutele.
Mulle tundub, et õpetajatena toetume tihti liialt palju verbaalsele väljendamisele, mistõttu pelgame anda tunde lastele, kes end keeleliselt veel nii vabalt ei tunne. Seeläbi hakkame sageli mõtestama liikumist ja tantsu läbi keele. Kuigi inimese arengus me ju enne liigume ja jälgime teiste kehasid, kui räägime või kõnest aru saame. Lisaks tundub mulle, et kipume arvama, et lapsed, kes end keeleliselt ei väljenda, justkui ei mõtleks, ei looks või ei teeks teadlikke otsuseid. Ja sageli me pelgame õpetajatena tunde anda, kui me keelele toetuda ei saa, võttes sellega endilt ära võimaluse töötada lastega, kes end veel verbaalses maailmas mugavalt ei tunne. Samas mulle tundub, et just läbi liikumise ja tantsu avaneb meil, tantsuõpetajatel, võimalus õpetada lapsi, kes end (veel) verbaalselt ei väljenda ning seda mõnusat võimalust avastada koos lastega nende loovust ja julgustada neid seda väljendama nii noores vanuses, tasub kindlasti proovida.
[1] Brain Development: (https://www.firstthingsfirst.org/early-childhood-matters/brain-development/
