Helena Pihel on Eesti Tantsuagentuuri Tantsukooli kaasjuht, kompositsiooni ja tantsuanalüüsi õpetaja ja mentor. Tema tänaseks fookuseks on kvaliteetse huvihariduse pakkumine ning noortele õpetamisest huvitatud valdkonna professionaalidele arenguvõimaluste loomine.
Ta on lõpetanud Tallinna Ülikoolis tantsuõpetuse ja koreograafia magistriõppe ning pedagoogilise õpetajakoolituse. Lisaks töötab ta Ruila Põhikoolis õppejuhina, tantsu, loovtöö aluste ja inimeseõpetuse õpetajana ning klassijuhatajana. Kooli juhtkonna liikmena peab ta oluliseks kooli väärtuste teadlikku edasikandmist kogu õppetöö kaudu.
Helena tööpõhimõtted toetuvad õppija autonoomiale, õppimise mõtestatusele ning turvalise ja loova õpikeskkonna loomisele, kus iga õppija saab areneda nii liikuja kui ka inimesena.
Tants 4.–6. klassis: liikumine kui mõtlemise ja inimeseks kasvamise viis
4.–6. klassi õppijad on veel kahe maailma vahel. Nad ei ole enam väikese lapse vahetu julguse ja valehäbita loovusega, kuid nad ei kanna veel teismeea pinget ja eneseteadlikkust, mis igat liigutust varjutada võib. Nad liiguvad mängulisuse ja mõtestamise, katsetamise ja vastutuse tunnetamise vahel. See on vanus, mis soosib tantsu kui õppimise ja maailma uurimise viisi kõige loomulikumal moel.
Tants ei ole selles vanuses, tegelikult ju mitte üheski vanuses, pelgalt füüsiline tegevus. Tants on uurimine, otsimine, mõtestamine — viis, kuidas laps saab aru iseendast, teistest ja ümbritsevast. Minu eesmärk ei ole õpetada lastele üksnes liigutusi, vaid pakkuda neile teed, mille kaudu nad hakkavad nägema maailma terviklikult.
Aja jooksul olen mõistnud, et selles vanuses laps ei õpi kunagi ainult ühes mõõtmes. Ta õpib korraga kehas, mõtetes, suhetes ja kultuuris. Kõik, mis tunnis toimub, on osa tema maailmatajude kujunemisest. Seetõttu on minu jaoks kõige olulisem, et tantsutund ei asetseks eraldiseisva saarekesena – see peab olema osa suuremast tervikust.
Kuidas tants lõimib maailma? Minu olulisimad eesmärgid õpetamisel.
Minu jaoks on tants kõik ja tantsus on kõike! Selles vanuses on lapsel alles loomulik oskus tajuda maailma ühtse tervikuna – tema silmis ei ole matemaatika, kunst, ajalugu, loodusõpetus ja liikumine eraldi lahtrid. Ja kooliharidus ei peaks seda lõhkuma. Õpetaja roll on seda terviklikkust hoida ning näidata, kuidas teadmised toetavad üksteist. Tants on selleks ideaalne vahend, sest liikumine on ühtaegu konkreetne ja kujundlik, isiklik ja jagatav, ajalooline ja tänane.
Matemaatika põimub tantsutundi peaaegu märkamatult. Muster, rütm, sümmeetria, diagonaalid, kordused, ruumiskeemid – see kõik on tantsu igapäevane töökeel. Kui laps mõistab, et diagonaal on geomeetria, ruumiskeem on tegelikult muster ja „kaheksa takti edasi ja neli tagasi“ on rütmiline kordus, siis hakkab ta nägema matemaatikat kui keelt, mis elab tema kehas. Näiteks võivad nad uurida, kuidas liikumine muutub, kui ruumiskeemi pöörata 90 kraadi või peegeldada partneri järgi. Ta lihtsalt kogeb mõistet, mida muidu peaks mõistma teooria kaudu.
Kunstiga on seos veelgi otsesem. Tants ja visuaalkunst räägivad mõlemad kompositsioonist, kujunditest ja sellest, kuidas elementide paigutus loob tähenduse. Kui õpilased uurivad mõnda Joan Miró teost ja tõlgivad selle liikumiskeelde, hakkavad nad märkama värvi, joone, tempo ja kujundi suhet ruumiga. Nad õpivad küsima: „Mis liikumine võiks olla selle punase ringi roll? Mis juhtuks, kui see kuju liiguks?“ Nii on tants osa kultuuri laiemast mõistmisest, mitte eraldiseisev kunstiala.
Ajalugu ja kultuurilugu on tantsu sees loomulikult, vahel peaaegu märkamatult. Rahvatantsu põhisammud, pärimustantsude lood, erinevate kultuuride liikumiskeeled ja ajastute esteetika õpetavad last lugema kultuuri läbi oma keha. Me võime uurida, kuidas inimesed on eri ajastutel liikunud, millised väärtused ja kombed neid vormisid, millised lood või rituaalid liikumise taga olid. Kui laps paneb rütmilise mustri kõrvale vana taluloo või kuulab regilaulu enne ülesannet, hakkab ta tajuma liikumist mitte kui väikest sooritust, vaid kui kultuuri kandjat.
Loodusõpetus lõimub tantsuga läbi jõudude, kujundite ja kehaliste seaduspärade. Tuul, raskus, juured, vesi, aastaring – need on õpilasele äratuntavad ja liikumises kergesti kogetavad. Laps tunneb, kuidas tema keha reageerib survele ja toele, kuidas raskuspunkt liigub, kuidas saab end „juurdada“ või „voolata“. Maailmast saab miski, mida ta päriselt kogeb, mitte ainult loeb.
Keele ja kirjanduse lõimimine pakub tunnis sageli kõige poeetilisemaid hetki. Tants aitab mõista metafoore ja sümboleid, sest keha annab neile elu. Kui laps proovib kehaga mõnda poeetilist kujundit – näiteks „ma kasvan valguse poole“ –, saab ta mõista, mida kujund tegelikult tähendab. Lapsed loovad lugusid, tõlgivad lauseid liigutusteks ja otsivad kehas tähendust, mis muidu jääks sõna tasandile.
Inimeseõpetus on tantsuga põimunud kõige loomulikumal viisil. Liikumine on emotsioonide keel. Selles vanuses on oluline rääkida kehapildist, piiridest, kuulamisest, reageerimisest ja empaatiast. Rütm ei ole mitte ainult muusika, vaid ka suhtlemise viis; paindlikkus ei ole ainult kehaga seotud omadus, vaid ka suhtlemise oskus.
Lõimimine ei ole minu jaoks eraldi tegevus, mida ma „lisan“. See on viis mõelda ja õpetada. Kui laps tajub, et maailm ei ole tükkideks jaotatud, vaid elab tema kehas ühtse mustrina, siis tekib õppimises rõõm, mis on päris.
Kuidas õppija selles vanuses muutub ja kuidas tants seda toetab?
Neljandas klassis võib laps veel olla väga vahetu ja julge. Tema kehaline aktiivsus on loomulik, ta tahab proovida ja katsetada, olla mänguline ja liikuv. See on ideaalne aeg füüsiliste oskuste mitmekesistamiseks ja uute liikumiskvaliteetide avastamiseks.
Kuuendas klassis muutub laps tundlikumaks. Murdeea algus võib tuua kaasa koordinatsiooni kõikuvust, ebakindlust, väsimust ja võrdlemise kasvu. Selles vanuses on eriti oluline, et õpetaja ei laseks tekkinud eneseteadlikkusel liikumist kinni panna. Turvaline ruum, pehmed üleminekud, kohanemiseks antud aeg ja sõnum, et igasugused muutused on normaalsed – see kõik on osa tundlikust pedagoogikast.
Tantsutund peab seetõttu olema koht, kus laps saab hingata. Kus ta saab olla ebaühtlane, uudishimulik, vahepeal ebakindel, vahepeal väga julge – ja kõik see on lubatud. Kui laps kogeb, et tema muutuv keha on teretulnud, mitte hinnatav, tekib usaldus, mis on aluseks õppimisele.
Tunni ülesehitus, kestvus ja meetodid
Tunni kestvus oleneb minu jaoks paljuski, millises keskkonnas ma õpetan ja mis on õpilaste eelnev ja järgnev koormus. Koolis saan kenasti hakkama 45 minutiga, huvihariduses oleks minu jaoks selle vanuse puhul ideaalne 1 h – 1 h 15 min kestvusega tund.
Kuigi minu tundide sisuline tuum – turvalisus, uurimine, loovus ja mõtestamine – on kõikjal sama, kujuneb tunni ülesehitus eri keskkondades veidi erinevaks. ETA tantsukool ja Ruila Põhikool on oma olemuselt väga erinevad õpikeskkonnad ja seetõttu erinevad ka rõhuasetused, kuigi mõlemas töötan lähtuvalt ainekavadest ning õpitulemustest.
ETA Tantsukoolis on õppijad huvihariduses. Nad on tulnud sinna eesmärgiga areneda tantsijatena, mis tähendab, et tehniline edasijõudmine on neile oluline. Samas ei ole tehniline töö minu tundides kunagi kuiv ega mehaaniline. Tehnika tuleb alati mõtestamise, uurimise ja ülesannete kaudu, mis panevad õppija aru saama, miks ta midagi teeb. ETA tund algab alati häälestusega, mis ei ole lihtsalt soojendus, vaid teadlik liikumise avamine. See võib tulla kujundi, idee, ruumitunde, kvaliteedi, kujutluspildi või muusika kaudu. Häälestus loob selguse ja kohalolu: see on esimene samm, mis tõmbab mõtte ja keha ühele lainele.
Soojendus ei ole kunagi eraldi plokk, mis tuleb „enne päris tööd“ ära teha. See on osa tunnist, põimitud uurimispõhisesse tegevusse. Õpilane ei tee harjutusi sellepärast, et „nii peab“, vaid ta avastab, kuidas keha valmistub tööks, kuidas raskus ja tugi toimivad ning kuidas hingamine toetab liikumist. Kõik tehnilised oskused sünnivad läbi ülesannete, mis aitavad keha ja mõtet korraga avada. ETAs on oluline, et õppija mõistaks tehnikat mitte vormina, vaid mõtlemise tulemusena – liikumine ei ole koopia, vaid arusaamine.
Tunni keskel töötame sageli kompositsiooni või improvisatsioonilise mõtlemisega. Selles vanuses on oluline, et noores tantsijas kujuneks teadmine, et tal on oma liikumiskeel ja mõtlemisviis. Selle mõistmine annab talle enesekindluse ja loob baasi, millelt hiljem edasi kasvada. Kompositsioonilised ülesanded, ruumi- ja rütmianalüüs, liikumise transformatsioonid ja teemade uurimised aitavad õppijal aru saada, et tants ei ole valmis vastus, vaid protsess, mis tekib valikutest. Tunni lõpus sõnastame kogemuse. Mitte hinnanguna, vaid mõistmisena: mis täna arenes, mis tundus huvitav, mis jäi küsimuseks.
Ruila Põhikoolis on tundide ülesehitus teistsugune, sest kontekst on teine. Meie kool kasutab lõimitud õppe mudelit: teatud perioodil on ühine teema, mis läbib kõiki aineid. See tähendab, et minu tantsutunnid on osa terviklikust mõtlemisprotsessist. Kui kooli fookuses on kindel õpioskus, siis minu tunnid toetavad seda – me harjutame sõnastamist, planeerimist, seoste loomist, refleksiooni. Kui perioodi teema on näiteks traditsioonid, identiteet, loodus või koosloome, siis tantsutunnid peegeldavad seda teemat nii liikumise, analüüsi kui ka loovtegevuste kaudu. Tants muutub nii nagu teisedki ained osaks sellest suuremast mõtlemisvõrgustikust.
Koolitunni alguses on häälestusel veel suurem roll, sest kooliõpilased tulevad tundi väga erinevatest olukordadest. Häälestus peab looma keskkonna, kuhu laps saab korraks maanduda. Sageli kasutan kujutluslikke, seikluslikke või mängulisi algusi: pesade loomist, aardejahte, liikumiskaarte, ruumi uurimise mänge või ülesandeid, mis avavad mõne ajastu, kunsti, loodusnähtuse või märgisüsteemi. Need ei ole kunagi „lihtsalt mängud“, vaid läbimõeldud metoodika, mis aitab lapsel uurida ruumi, keha ja mõtte koostoimet.
Soojendus koolis sünnib samuti ülesannete sees. Laps ei tee „harjutusi“, ta liigub ülesande lahendamisel. See on õrn ja väga tõhus viis valmistada keha tunniks ette nii, et laps ei tunne survet ega ärevust. Koolis õpetan ka konkreetseid tehnilisi elemente, sest ainekava näeb ette teatud põhioskuste kujunemise, kuid tehnika on alati uurimuse tulemus. Laps peab tunnetama, mitte kopeerima. Kui ta mõistab, miks mingi liikumine sünnib või millele see toetub, siis jääb see temasse püsivalt alles.
Tunni teine osa või nädala teine tund koolis on enamasti loov või uurimuslik, kuid sageli seotud mingi laiema teemaga, mis on koolis parasjagu aktuaalne. Kui fookuses on koostöö, siis uurime, mida tähendab olla partner, kuidas kuulata teist ja kuidas oma ideid jagada. Kui fookuses on identiteet, siis uurime liikumise kaudu, kuidas keha väljendab seda, mida sõnad ei pruugi tabada. Kui teemaks on loodus, siis liigume aastaaja, jõu, aga ka rütmi ja mustrite kaudu. Tantsul on selles vanuses eriline jõud muuta abstraktne teema kogemuslikuks.
Tunni lõpus toimub alati refleksioon. Mõnikord lühike ja suuline, mõnikord liikumisega, mõnikord vaikuses. Laps peab tajuma, et tema kogemusel on tähendus. Refleksioon ei ole kontroll ega hindamine. See on õppimise loomulik osa – võimalus mõelda, mis minuga täna toimus, mida ma märkasin, kuidas ma kasvasin või mis küsimus mul veel alles on. Viimastel aastatel väärtustavad lapsed ja noored väga kõrgelt 5 minutit vaikuses lõdvestumist – pehme muusika, hämara valguse ja iseendaga olemise taustal. Arvan, et see annab tihedas koolipäevas hetke rahuneda ja end reguleerida.
Kuigi ETA Tantsukool ja Ruila kool on erinevad, on minu tundides üks läbiv joon: tehnilised elemendid on alati olemas, aga nendeni jõutakse läbi uurimuse, mängu ja loovuse. Laps ei õpi kunagi lihtsalt liigutust – ta õpib mõtlemist, mis selle liigutuseni viib. Ja kui laps mõistab, miks ta midagi teeb, siis areneb tema oskus sügavamalt, ausamalt ja kauakestvamalt kui mistahes drilli puhul.
Tagasiside
Tagasiside on minu tundides sama loomulik osa õppimisest kui liikumine ise. See ei ole kunagi midagi, mis tuleb tunni lõpus „ära teha“, ega midagi, mis on mõeldud hindamiseks või õigete vastuste kinnitamiseks. Tagasiside on dialoog – viis, kuidas me mõtestame, mida me teeme, miks me seda teeme ja kuidas me edasi liigume. See on osa õppija identiteedi kujunemisest, sest just tagasiside kaudu hakkab laps märkama oma arengut, pingutust ja potentsiaali.
Tunni alguses teeme alati lühikese tagasiulatuva häälestuse ja tagasisidestame oma pingutust. Meenutame, mis eelmises tunnis juhtus, mida uurisime ja millised küsimused meil lauale jäid. See aitab õppijal tajuda õppimist kui terviklikku protsessi, mitte üksikute tundide jada. Lapsed meenutavad, mis ja miks neil eelmises tunnis õnnestus, milliseid lahendusi nad leidsid, milliseid raskusi kogesid ja mis neile põnev tundus. Alles seejärel sõnastame, mida me seekordses tunnis silmas peame.
Tagasiside peab olema edasiviiv. See ei ole hinnang inimese kohta, vaid kirjeldus sellest, mida me näeme õppimise ja pingutuse kohta. Lapsed kuulevad väga täpselt, kas tagasiside kirjeldab nende tööd või neid inimesena. Seetõttu annan endast parima, et minu tagasiside oleks alati keskendunud pingutusele, katsetamisele, valikutele ja protsessile.
Mõnikord tähendab see lühikest julgustavat märget; mõnikord vestlust nelja silma all; mõnikord rühmaülesannet, kus nad ise õpivad märkama ja sõnastama teise panust.
Üks osa tagasisidest on see, et nad annavad seda ka üksteisele. Aga see ei ole oskus, mis lihtsalt „tuleb“ või sünnib viienda klassi lapses iseenesest. Seda tuleb õpetada, modelleerida ja koos harjutada juba varasemates etappides. Enne kui nad suudavad üksteisele pakkuda toetavat, mittevõrdlevat tagasisidet, peavad nad tundma, kuidas seda tehakse: kuidas märgata pingutust, kuidas kirjeldada nähtut ilma hinnanguta, kuidas keskenduda protsessile, mitte tulemusele. Selleks teeme palju dialoogiharjutusi, kus lapsed saavad proovida lauseid, mis kirjeldavad, mitte ei arvusta. Näiteks: „Ma nägin, et sa proovisid mitut erinevat lahendust, enne kui otsustasid selle liikumise kasuks“ või „Mulle jäi silma, kuidas su hingamine hakkas toetama sinu rütmi.“
Lapsed ei õpi tagasisidet mitte sellepärast, et õpetaja seda „nõuab“, vaid sellepärast, et nad kogevad seda iga kord, kui nad tunnis midagi loovad või jagavad.
Tagasiside on ka kuulamise kunst ja kui õppija tajub, et teda kuulatakse, siis ta õpib ka ise kuulama – nii iseennast kui teisi. See on üks tugevamaid õppimise alustalasid.
Tagasisidestamine ei loo mitte ainult oskusi. See loob inimeseks olemise viisid. See aitab lapsel näha, et ta ei ole „hea“ või „halb“, vaid protsessis, kus iga samm on osa teekonnast. See aitab tal märgata pingutust enda ja teiste sees. Ja lõpuks, see loob keskkonna, kus õppimine ei põhine hirmul eksida, vaid julgusel proovida.
Miks ma selles vanuses õpetan ja miks võiksid seda teha ka teised?
Sest selles vanuses laps on aus. Ta ei varja veel oma mõtteid ega mängi rolle, mis talle ei sobi. Ta ütleb välja, kui miski teda ei kõneta või miski teda puudutab. Õpetajana on see hindamatu võimalus – õppida, kuulata ja koos kasvada.
Mind inspireerib hetk, kus laps avastab, et tal on oma loov hääl. Et ta võib astuda keset saali ja teha midagi, mis on ainult tema oma, ning see ongi piisav. Mind inspireerib, kui näen, kuidas laps hakkab usaldama oma keha ja oma tempot, kuidas ta õpib ühtaegu olema tugev ja pehme.
Minu suurem eesmärk ei ole kasvatada tantsijaid. Minu eesmärk on kasvatada inimesi – noori, kes oskavad mõelda, tunda ja küsida; inimesi, kes ei karda eksida ja kes julgevad olla nemad ise. Tants on lihtsalt kõige ausam keel, mille kaudu seda teha.
Selles vanuses õppijad on uskumatult terased. Nad saavad hetkega aru, kas õpetaja tahab päriselt nendega olla või täidab lihtsalt kohustust. See tähendab, et seda tööd ei saa teha poole südamega ega pelgalt tehnilise ülesande täitjana – selles vanuses laps vajab õpetajat, kes on päriselt kohal, kes tahab kuulata ja näha ning kellele läheb korda mitte ainult liikumine, vaid ka inimene selle liikumise taga. Just seda tõde ma teistele õpetajatele edasi annan: mitte keegi ei oota täiuslikkust, aga noored ootavad ehtsust. Kui õpetaja astub ruumi päriselt kohal olles, siis hakkab töö ise voolama.
Julgustamine sünnib kõige lihtsamal moel – näidates, kui palju rõõmu selles vanuses õppijatega töötamine tegelikult annab, kui õpetaja on valmis kuulama, avastama ja olema aus. Ma ei ütle kunagi, et „kõik peaksid seda tegema“, sest see ei oleks tõsi. Seda tööd peaksid tegema need, kes tahavad luua ruumi, kus laps saab proovida, küsida, vahel eksida ja alati uuesti alustada. Kui õpetaja näeb, kuidas laps reageerib turvalisusele, aususele ja mõtestatud tööle, tekib julgus seda tööd ise proovida.
Ma usun, et selles vanuses õpetamine ei ole ainult tehniline ja metoodiline väljakutse, vaid ka inimlik suhe. Kui õpetaja lubab endal olla aus, uudishimulik ja kohal, siis avaneb ka noor. Ja kui õpetaja näeb seda muutust – väikest nihkumist enesekindluses, mõtlemises või suhtumises –, siis tekib inspireeriv aimdus, et see töö on väärtuslik.
