Selleks, et olla osavõtlik tantsija, on vaja juhendamist, usaldust ja inspiratsiooni. Mina kohtusin oma kursusejuhendajaga Eesti Tantsuagentuuris, kui astusin väikese tüdrukuna, kes polnud piruettide ja plié’de maailmas kindel, Helena kaasaegse liikumise tundi. Ma ei teadnud tol hetkel, et sellest tähelepanuväärsest inimesest mu ees saab üks olulisemaid mõjutajaid, et tantsu- ja etenduskunste peale gümnaasiumi Taanis edasi õppida. Olles nüüd ise tantsija ja koreograafi rollis, töötubasid või tunde juhendades, rändan tänase päevani tagasi ajas, et toetuda just Helena tundidele.
Kogu maagia peitub tema loodud turvalises atmosfääris. Mentorina on ta alati olemas – toetav, mõistev ja kohal. Eesti Tantsuagentuuris õppides oli Helena lisaks kursusejuhendaja rollile ka mõistev mentor, toetades iga inimese potentsiaali avanemist. Tema oskus olla kohal ja avatud on kindlasti olnud minu isiklikuks arengukiirendiks soovitud eesmärkide saavutamisel. Helena ruumis ollakse noored, omapärased, autentsed isikud, keda julgustatakse oma olemust uurima. See varjupaik on eneseleidmise mängumaa, mis ei toeta ainult tantsija tehnilist arengut, vaid ka empaatilisema ja enesekindlama inimese õitsengut. Pedagoogina on tal võime leida tasakaal juhendamise ja õpilaste iseseisva arengu vahel. Tunnis ei vasta ta lihtsalt küsimustele; need on justkui seemned, mis on istutatud kasvatamiseks ja kasvamise jälgimiseks. See nüansirikas lähenemine võimaldab noorel areneda, kahelda ja avastada oma ainulaadseid viise, kuidas ületada eksimishirm ja kujundada koostööoskusi teistega, nii tantsuvaldkonnas kui ka väljaspool. Helena ei suru peale ainuõigeid lahendusi, vaid juhendab õpilasi oma vastuseid leidma. See suund annab võimaluse kriitiliselt mõelda, samal ajal avastades, mis on igaühe intuitiivne loominguline tunnetus.
Helenat saab kutsuda inspiratsioonimajakaks. Tantsuõpetaja ameti juures on vaja omada tohutut energiat, innovaatilisust ja vastupidavust. Tema pühendumus ja vastupidavus on imetlusväärne. Isegi keset rutiini domineerib tema huumorimeel, muutes iga õppetunni pigem uurimistööks kui ülesandeks. Nagu ka eelnevalt mainitud, mängis Helena otsustavat rolli minu otsuses tantsu- ja etenduskunstidega edasi tegeleda, ajendades mind uusi horisonte uurima. Tema julgustus ei puudutanud ainult liikumiskunsti; see oli endasse uskumise tunde sisendamine, suunates mind vankumatu sihikindlusega oma soove ja visioone ellu viima. Olen selle eest tohutult tänulik.
18. novembril, Gerd Neggo preemiat vastu võttes rõhutas Helena oma südamlikus kõnes, et me peame märkama, et me ka teeks seda, mida räägime. See mantra kõlas minus sügavalt. “Tee, mida sa ütled” on lihtne öelda, aga tihti raske praktiliselt rakendada. Helena endise õpilasena seostan seda lauset tema armastusega oma töö vastu. “Armastama” on tegusõna, see on keel, mida räägitakse tegude, mitte sõnadega. Sestap armastus nii eriline ongi, et see manifesteerub tegudes. Õpetajatöö vilju ei saa ka kokku n-ö rääkida, vaid saab näha pidevalt tegutsedes. Helena puhul on minu jaoks selleks armastusteoks olnud alati olulisele aega võtta ja anda. Kui keegi pühendab sulle aja, siis sa tunned, et oled oluline. Kui sa annad noorele inimesele tunde, et ta on märgatud ja nii tema mõtted kui ka tunded on väärtuslikud, lood usalduse, mille pealt saab kasvatada uudishimu ja ausaid vestlusi.
Tema rõhuasetus tantsijate omavahelisel ühendamisel, loomingulise vabaduse edendamisel ja autentsuse eest seismisel ei ole mitte ainult muutnud minu lähenemist tantsule, vaid on rikastanud ka minu arusaamist kunstist, kuidas ma lähenen liikumisele kui nutikale ja inimlähedasele kunstiliigile.
Minu tantsuõpetajale, mentorile ja nüüdseks kolleegile eluteel – aitäh, et sa mitte ainult ei õpetanud mulle tantsukeelt, vaid sisendasid julgust end vabalt väljendada. Inspireerid mind märkama, tuletades meelde, et elus pole miski staatiline, inimene ise kõige vähem. See mõju ulatub stuudiost kaugemale, kujundades mitte ainult tantsijaid, vaid empaatilisi, vastupidavaid ja lahendustele orienteeruvaid inimesi. Tean, et ma ei ole ainuke õpilane, kes on igavesti tulvil tänutunnet, et on saanud just Helena käe all kasvada.
