IADMS konverents Montreal 2019. Foto autor: Inna Sulg
1990. aastal lõi grupp tantsumeditsiini praktikuid, tantsuhariduse esindajaid, tantsuteadlasi ja tantsijaid rahvusvahelise tantsumeditsiini ja -teaduse ühenduse IADMS. 1991. aastal oli ühenduse liikmete arv 48. Tänaseks on see kasvanud enam kui 900 liikmeni kolmekümne viiest riigist. IADMSi tegevus on pühendatud tantsija tervisele. Ühenduse algusaastatest toimub igal aastal konverents, kus saavad kokku teadlased ja praktikud, jagamaks teadmisi, kogemusi ja seadmaks uusi sihte. IADMSi konverentsid toimusid algselt USAs, 1995. aastast üle aasta Euroopas ja 2007. aastast sai konverentsi toimumiskohaks üle kahe aasta ka Austraalia ja Kaug-Ida regioon. Käesoleval sügisel saab teoks 30. konverents, seekord Jaapanis.
Nende aastate jooksul on IADMSi tuumik innustanud paljusid liikumisteadlasi ja -praktikuid tegelema tantsija tervise ja esituse parandamise temaatikaga, mille tõenduseks on regionaalsed konverentsid. Üheks Euroopa lipulaevaks tantsuteaduse valdkonnas on Inglismaa.
IADMSi kodulehelt leiame organisatsiooni missiooni sõnastuse: „IADMS enhances health, wellbeing, training, and performance in dance by cultivating medical, scientific, and educational excellence.“
1997. aastal toimus konverentsieelsel päeval esimest korda eraldiseisev Day for Teachers (Päev õpetajatele), kus oli võimalik osaleda konverentsi programmist eraldi. 2005. aastal ühendati see konverentsi põhiprogrammiga ja laiendati sihtgruppide valikut. Nüüd on see suunatud meditsiinivaldkonna inimestele ja õpetajatele, füsioterapeutidele, tantsuliikumise uurijatele ja tantsukinesioloogia õpetajatele, üliõpilastele jne. Päev kannab nimetust Special Interests Groups (SIG) Day (Erihuvigruppide päev). Jätkuvalt on võimalus osaleda ainult sihtgruppide päeva programmis. Konverentsil osalejad saavad kuulata SIG Day ettekandeid lisaks põhiprogrammile.
Mina „komistasin“ IADMSi ja tantsuteaduse otsa 2005. aastal, mil osalesin tantsuteaduse konverentsil Stockholmis. See oli minu jaoks uus, põnev, kirgastav kogemus hulga avastamiste ja uute teadmistega. Samas andis see mulle kui õppejõule kinnituse, et olen õigel teel. 2006. aastal, osaledes IADMSi konverentsil Palm Beachis USAs, tekkis mul pöörane idee korraldada meie oma konverents, tuua tantsuteaduse mõte koju, Eestisse. Kahel korral sai see mõte ka teoks, 2007. aastal Viljandis ja 2010. aastal Tartus. Kindlasti aga ei ole mul plaanis jääda oma mõtetega ajalukku või mälestustesse kinni, vaid olla tänases päevas.
Kuhu on tantsuteadus kolme aastakümne jooksul välja jõudnud? Tuginen siinkohal värskele kogemusele 29. tantsuteaduse konverentsilt, mis toimus 2019. aasta oktoobris Montrealis Kanadas. Üldises plaanis on tantsuteaduse fookuses tantsija füüsiline ja vaimne tervis, tantsuõpetaja roll ja võimalused tantsija ettevalmistuses, vigastused – nende põhjused, ennetamine ja nendest taastumine – ning teadusuuringute rakendamine praktikas. Kui varem oli ülekaalus keskendumine balletitantsijatele, balletitehnika omandamisele ning esitamisele, siis nüüd on huvisfäär avardunud. Vaadeldakse ka kaasaegset, tänava- ja folkloorset tantsu.
Lõviosa tantsuteadusest keskendub tantsija kehaga töötamisele. Need uuringud ja praktikad puudutavad kogu tantsustiilide kirevat maastikku, sest inimese keha on ikka sama, hoolimata sellest, kas tantsitakse balletti või hiphopi. Jätkuvalt uuritakse skeleti-lihassüsteemi, teisisõnu tugi-liikumisaparaati. Võtmesõnadeks on siinkohal peamised tantsulise tegevusega seotud liigesed, lülisammas (joondumine ja kõrvalekalded), vigastused ja nendest hoidumine ning paranemine. Näiteks seekordse konverentsi SIG Day teemadeks olid “Tantsija lülisammas” ning “Ületades lünki teooria ja praktika vahel”. Mina kasutasin võimalust kuulata ettekandeid, mis käsitlesid kõiki lülisamba piirkondi ja avasid lülisambaga seotud võimalikke probleeme.
Järjest enam pakub uurimiseks ja avastamiseks ainest meie sidekude – FASCIA –, mis on kõikeühendav, piiranguid ja vabadusi loov kude inimese kehas. Sidekude on teema, millega tegeleb põhjalikult ka näiteks Annemari Autere, kes käsitleb fascia´t oma raamatus „Balletikeha tunnetamine. Tantsija instrumendi ehitamine kooskõlas BalletBodyLogic meetodiga“. Tantsuteaduse huviväljas on jätkuvalt ka tantsija hingamine tantsimise ajal, toitumine ja tantsija areng – tema treeningprotsessi kujundamine.
Uuema valdkonnana saab esile tuua uurimistööd, mis on seotud tantsimise mõjuga täiskasvanud elanikkonnale, sh vanemaealistele. See on tantsuteaduse vallas kasvav trend. Järjest enam jõuab meieni teavet selle kohta, kuidas tantsimine mõjub tavainimese tervisele ning eriti vananevale organismile. Tantsuteadus uurib näiteks, kuidas mõjutab ballett või mõni muu tantsustiil tasakaalu, koordinatsiooni, Alzheimeri kulgu või parkinsonihaige seisundit.
IADMSi konverentside üheks osaks on praktilised sessioonid, kus saab tutvuda erinevate somaatiliste meetodite rakendamisega tantsija kehalise võimekuse arendamiseks, nt Feldenkraisi, Pilatese, Alexanderi tehnikad, või praktikute endi metoodikatega, nt Annemari Autere BalletBodyLogic süsteem.
Sõnades lühidalt seda kõike edasi anda ei ole võimalik ja seetõttu lõin ma lehekülje, kuhu panin posteresitlused viimaselt konverentsilt. Kellel on tõsine huvi teema vastu, siis usun, et nendelt postritelt leiab huvitavat mõtteainest. Materjal on leitav siit.
Lõpetuseks soovin välja tuua veel tähtsa momendi, millele oli pühendatud ka üks Montreali konverentsi paneeldiskussioon „Creating an artist“ – tantsuteaduse keskmes on tantsija kui kunstnik.
