26. septembril – 5. oktoobril toimus esimene Sõltumatu Tantsu Lava korraldatud Sõltumatu Tantsu Festival. Kümnel päeval nägi Telliskivis loomelinnakus Euroopa tunnustatud tantsu ning kuulis tantsijatee murekohtadest. Jõudsin kuuele etendusõhtule, kus nägin üheksa koreograafi töid, mis olid oma vormilt sarnased: minimalistliku lavakujundusega, hõlpsasti kokku pakitavad ja transporditavad. Lavastuste teemad keerlesid keha ümber, kuid enamgi tundusid need tiirlevat tantsija kui sotsiaalse rolli ümber. Otsustasin festivali ülevaate asemel süveneda kahte tervikusse, mis puudutasid: Viktor Szeri “Fatigue” ja Silvia Gribaudi “Graces”.
Musta ruumi täidab põrandast laeni kerkiv valget portaali meenutav põranda- ja seinakate. Lava on justkui tühi, kuid valge kontrast musta taustaga täidab saali ootusärevusega. Vaikselt sumbub ruumi tummine helifoon, mis on tuntavalt aeglustatud. Mustade akside vahelt sammub tantsija sirge sammuga otse lava keskmesse…
Keha hakkab hiiglama aeglaselt lainetama, jalad kindlalt põrandas kinni. Õrnalt, pea märkamatult pöörab keha end publiku suhtes viltu, mõne aja pärast on vasaku õla välja vahetanud parem ja tantsija oma suunda vahetanud. Kõik kordub. Liikumise impulss näib tulevat õlgadest, mitte peast ega lülisambast: ikka parem õlg teeb eest läbi tuleva ringi, millega kaasub laine, ning seejärel vasak. Aeglased, kuid väga hästi õlitatud hammasrattad – õlad – dikteerivad ülejäänud terviku liikumise tempo ja suuna. Vaikselt tõusevad ka käed, kuid selleks hetkeks olen juba uppunud lainetusse, tajumata aja ja ruumi kulgemist.
Viktor Szeri “Fatigue” on üdini kehaline kogemus, enamik saali nõtkub summutatud helides, peegeldades alateadlikult tantsija kehakeelt. Lainetuse nõtkus poeb vaataja keharakkude vahele ning hakkab seal omasoodu loksuma, isegi kui tahaks, ei suudaks ilmselt täiesti paigal istuda. Nii nagu kellgi, kui üks hammasratas juba tööle on hakanud, siis aktiveerub kogu süsteem.
Keha lainetab oma samas aeglases rütmis, vahet pole, mis sisendit heli, valgus ja video ruumi heidavad. Usun, et paljudele on tuttav tundmus, et elu liigub sinust justkui läbi ja mööda ning sul ei ole suutlikkust võimalustest kinni haarata, sest oled pidevast voolamisest väsinud, aga ära lõpetada ka ei saa, sest lainetus jätkub nagu see lause siin. Kurnatus (inglise keeles fatigue) jõuab vaataja tunnetusse mitte illustreerivalt ega kujundlikult, vaid seisundi kaudu. Aeglustatud helikujunduses võib aimata poplugude nihestunud lüürikat, kuid see on piisavalt hägune, et on võimatu midagi päriselt kinni püüda. Heli kohiseb kõrvadest mööda nii nagu eklektiline videokujundus tantsijast üle, värvides ta ühel hetkel punastesse leekidesse, järgmisel jätab ta sootuks varju.
Keskkond sunnib liigutama, reageerima ja aktiveeruma, kuid kurnatusest räsituna tehakse seda tihti ühe koha peal tammudes, justkui vanast harjumusest, mida seljast maha ei suuda raputada. Nii ka Szeri, kes kogu etenduse vältel ühtegi sammu ei tee, kuigi keha on pidevas liikumises. Suunates pilgu hämarasse publikusse, on märgata lainetust ka teistes kehades, kes minuga ühes kohapeal voolavad, tooli sulavad ning fookusel hajuda lasevad. Fookus hägustub, sest millestki polegi nagu kinni võtta – abstraktne videopilt asendub ühel hetkel küll filmitud kaadritega, kuid need vahelduvad nõnda kiirelt, et aju ei jõua tervikut luua, sest uus pilt on juba peale tulnud. Ülim kurnatus teeb sedasama – kõik indiviidi ümber liigub ja loksub edasi, uut infot tuleb küll pidevalt peale, kuid sellest kinni haaramisel polegi nagu lootust.
Mõni õhtu hiljem istun sama maja märksa suuremas kõrvalsaalis, nõnda väljamüüdud etendusel, et osa publikust istub toolide asemel treppidel. Silvia Gribaudi nimi on tõenäoliselt paljudele nüüdistantsufännidele tuttav, nii ka mulle, kuid tema töödega olen siiani vaid videote kaudu kokku puutunud. Skulpturaalne pop-tükk[1] – nagu Gribaudi teost “Graces” STL’i kodulehel tutvustatakse – on väga täpne žanrimääratlus. Ühtpidi lihtsa valemiga üles ehitatud lõbus komöödia, mis paneb endalt küsima, miks ma selle üle üldse naeran. Samas peen manipulatsioon publikuga…
Kolm lühikestes pükstes treenitud kehadega graatsiat tulevad lavale ja teevad end kohe väiksemaks, kui nad tegelikult on. Loomulikult oskavad nad väga hästi tantsida, kuid selle asemel on nende liigutused poolikud, koomilised ja mängulised. Kohal on ka koreograaf ise, kes julgustab nii publikut kui kolme graatsiat ennast laval toimuvale kaasa elama, seda nii naeru, nipsu kui plaksuga.
Publikut kasvatatakse ja treenitakse algusest peale: kaasa elamine ei ole siinsele publikule kuigi omane, eelkõige väljendatakse oma poolehoidu ikka lõpus kõlava aplausiga, mitte etendust katkestavate ovatsioonidega. Antud juhul teevad aga tantsijad ühe asja kohe selgeks: kui publik nende mänguga kaasa ei tule, siis nad lihtsalt edasi ei lähe. Terele tuleb vastata terega ja aplausile aplausiga – tundub lihtne? Ongi! Ja ometi taban end pool tundi hiljem, suu ammuli, saalis istumas. Tantsijad suudavad eesti tantsupubliku panna ooperinoote imiteerima ning nõnda koreograafiale helikujundust looma.
“Graces” on kui tugeva koorega sibul, kui esimesest naeru täis kihist end läbi närida, avaneb selle all tihke tervik, mis esitab lugematul arvul küsimusi: Milline keha mõjub laval ootamatuna? Milline tants on laval lubatud? Millele on publik valmis kaasa elama? Kui kaua saab publikut nõnda lõa otsas hoida? Missugune tants väärib tähelepanu? Kuidas on publiku kohalolu teatrisaalis muutunud, võrreldes renessansi või isegi Vana-Roomaga? Kust tõmmata piir kunsti ja meelelahutuse vahele? Ja nii edasi ja nii edasi…
“Graces” ja “Fatigue” on mu jaoks ühe parabooli kaks tippu, üks seisundiline, teine kujundlik, ning jäävad esimest Sõltumatu Tantsu Festivali iseloomustama.
[1] Silvia Gribaudi ''Graces”. Sõltumatu Tantsu Lava; https://www.stl.ee/lisaprogramm/festival/graces.
