Olen osalenud nii etenduskunstnik, tantsija ja näitleja Anumai Raska liikumistundides kui temaga koos lavastanud ning mind on alati paelunud, kui täpselt ja loomulikult oskab ta improvisatsiooni oma kunstipraktikas rakendada. Räägime alljärgnevalt improvisatsioonist kui meetodist (mitte kui vabaimprovisatsioonist). Kui seda nimetada juba meetodiks, siis peavad olema mingid parameetrid, mille sees praktiseerida, ning eesmärk, miks seda meetodit kasutada. Olgu selleks lavastus, liikumistund või liikumisuurimus – peas on siht, milleni ei pruugita jõuda, kuid mida hoitakse improviseerides siiski meeles.
Millised eeldused peavad olema täidetud, et sa improvisatsiooni juurde saad liikuda?
Kui mu eesmärk on juhendada grupiimprovisatsiooni, siis on tarvis ruumi ja aega. Kui tahan, et liikumine oleks eriti mugav, võiks see olla siseruum, kus kõiki näen.
Kui mu eesmärk on luua rolli, siis ma saan improvisatsiooni kui meetodit kasutada ükskõik mis olukorras. Näiteks sõita bussiga ning tajuda, kuidas mu tegelane ühistranspordis käitub.
Improvisatsioon on justkui redel, kus leian pulga, millest kinni haarates saan end lähemale tõmmata järgmisele pulgale.
Kui vähem metafoorselt, siis improvisatsioon eeldab ka mingeid lihtsamaid ülesandeid. Näiteks kuidas saab käsi horisontaalselt, vertikaalselt, ümmarguselt, kandiliselt tõsta või kuidas hoida ja liigutada oma pead jne. Neid harjutusi ei pea iga improvisatsiooni alguses tegema, kuid on oluline, et osaleja oleks need kunagi enda jaoks läbi käinud ning oma keha ja liikumist sedakaudu tundma õppinud.
Väga põnev, mis siis on sinu jaoks improvisatsiooni olemus?
Improvisatsioonitunde juhendades on mulle oluline, et osaleja saab enda keha ja iseennast tundma õppida, mitte ei jäljenda mind. See on isegi vaata et mu õpetamise kese: ma ei õpeta midagi, suunan osalejaid ainult ise otsima.
Improvisatsioonis peab mõistus olema okupeeritud ülesande lahendamisega. Kui juhised ei paku piisavalt tööd mõistusele, tekivad pähe mõtted: kuidas see välja näeb, kuidas see endale huvitavaks teha, milline on mu tehniline sooritus, kas mu kogemus on piisav jne. Ma arvan, et need kahtlused ei toeta improvisatsiooni.
Kuidas sa juhendajana improvisatsioonis harjutusi üles ehitad?
Ma näen ennast tingimuste loojana. Olen näiteks taibanud, et mida rohkem on ruumis vabadust, seda enam ülesandeid pean andma, et osalejad uitama ei läheks. Kui viin läbi improvisatsioonipõhist liikumistundi, siis mul on eesmärgid seatud ning hääldan need ka osalejatele välja. Näiteks täna õpime oma isikliku keha sõnavara tundma. Mulle endale meeldib, kui ülesannetest tekib pigem ülekoormus kui selline lahja tunne. Rohkem ülesandeid aitab vältida analüüsi ja ma usun, et need kaks protsessi peaksidki olema lahus. Loomulikult pärast tundi/sessiooni on ruumi analüüsile, aga seda siis, kui oleme esmalt midagi juba teinud, mida üldse annab analüüsida. Mõnikord olen tajunud ka seda, et osalejaid peab lihtsalt füüsiliselt ära väsitama, et nad ei jõuaks tegeleda sellega, kuidas nad välja näevad.
Mulle tundub, et improvisatsioon meetodina ootab osalejatelt rohkem vastutust kui mõni teine lähenemine. Kui tegemist on pigem kehalise jäljendamisega, võin ma teatud osa oma mõtlemisest välja lülitada. Improvisatsioonis pean aga võtma vastutuse, et ma okupeerin oma pea selle ülesandega ja et ma olen enda vastu aus, kui ülesandest n-ö välja kukun.
Nõus ja samas pakub improvisatsioon ka mingit vabadust, mida muidu ei ole. Mul on vastutus oma kogemuse ees ja samas vabadus selle sees. Kui otsustan, et soovin nüüd 30 sekundit põrandal lamada ja end mitte liigutada, siis impros on mul võimalik seda teha, koreograafias mitte.
Teisalt ei tohi alahinnata juhendaja vastutust. Ma olen ise tajunud, kui erinevad võivad olla päevad ja kui palju minu enda meeleolu tunni kulgu määrab. Rääkimata sellest, kui improvisatsiooni eesmärgiks on lavastuslik tervik, siis loomulikult vastutab ka juhendaja.
Mida eeldab improvisatsiooni kui meetodi kasutamine osalejatelt ja mida algatajalt või suunajalt?
Ma arvan, et see ei ole ainult improvisatsioonipõhine, aga usun, et sellest on kasu, kui osaleja ei anna endale hinnanguid ja julgeb eksida.
Improvisatsiooni läbiviimisel on tegelikult nii palju võimalusi, kuidas ülesandeid kiht kihi haaval üles ehitada, et osalejal ei oleks ruumi ega võimalust n-ö ära kukkuda. Selle struktuuri peaks üles ehitama ikka juhendaja, mitte osaleja. Puhtalt ülesandes olemisest on osalejal vast rohkem õppida ja kogeda ka. Osalejana on kõige ägedamad olnud just need kogemused, kuhu sisenen ning järgmisel hetkel teadvustan aja kulgemist alles siis, kui see on juba läbi.
Juhendajana on kohe näha, kas osaleja on okupeeritud sellest ülesandest, mille olen püstitanud, või hakkab tegelema teiste küsimustega.
Kuidas sa sellistes olukordades käitud?
Ega ma kellegi pähe sajaprotsendilise kindlusega ju ei näe, seega info vahetamine on improvisatsiooni puhul ülioluline. Ma võin aimata, mis osalejaga toimub, aga alles siis, kui ta ise midagi välja ütleb, saan sellest juhendajana õppida. Seega ma pean ise sõnastama ja kuulama, kuidas osalejad oma kogemusest räägivad.
Kuidas on lood usaldusega, mis roll sellel on ning kuidas seda luua?
Kui rääkida juhendamisest, siis olen küll tajunud, et osalejad pigem kardavad teineteist, eriti kui nad on üksteisele võõrad. Selleks on praktilisi ülesandeid, näiteks üksteisega silmside otsimine kõndides jne. Aga kui sa küsid, mis ma teen selleks, et mind ja minu tundi usaldataks, siis vastan: armastan.
Mulle tundub, et usalduse tekkimise juures on hästi oluline, et sellega tegeletakse kohe algusfaasis. Olen ise osalenud paaris sellises protsessis, kus alguses hakatakse koos suure hooga minema. Ühel hetkel saadakse aru, et suund pole see, mida ette kujutati ning siis proovitakse tiimi vahele usaldust ehitada. Sellises olukorras on see aga juba palju keerulisem.
Kuidas ära tunda, et improvisatsioon on küps, et sellega saab lavale minna?
Sellisel puhul ma arvan, et küsimus on kompositsioonis, mitte improvisatsioonis. Lavasituatsioonis räägime ju millestki enamast kui sellest, mida üks inimene oma kehaga teeb. Keha koos ruumi, valguse, muusika jms loob kompositsiooni ja seal peab ikkagi olema teatud kontsentratsioon. Tahaks öelda, et ülesandeid peab olema nii palju, et üks ei domineeriks teiste üle. Ma näen improvisatsiooni kaudu loomist kui terviku orkestreerimist, kus tunnetuslikult saadakse aru, mida millal tegema peab, aga nende kokkulepete vahel jääb osalejatele vabadus.
Kas natuke nagu noodikiri siis, et otsid teatavaid n-ö kõlasid ja tajud, mis toon või heli on puudu ning lisad seda jooksvalt?
Jah, tegelikult vist küll. Ma usun, et sümfonismivõtted saavad olla tööriistaks lisaks koreograafiale ka improvisatsioonis.
Millist ajaraami improvisatsioon vajab?
Isegi kui on ette teada, et kindlat ajaraami ei ole, siis on väga oluline, et ma saan usaldada, et juhendaja lõpetab ja suunab mu teekonnast väljuma. Kui eesmärk on lavastuslik tervik, siis on mulle oluline, et oleks kõrvalpilk, mille puhul ma tunnen, et see hoiab ja märkab mind. See pilk annab mulle ka usalduse tõesti minna uitama ja avastama oma liikumisvõimalusi.
Improvisatsioon on mu töövahend, aga elus on hetki, kus näen koreograafiat. Näiteks hommikud, kus mul on üsna spetsiifiline liikumismuster. See on see aeg, kus ma liigun kõige rohkem automatismis. Ma olen kujundanud endale mingid rituaalid, mis mind toetavad, näiteks kohvi joomine. Need rituaalid on koreograafiamaigulised, kuna korduvad päevast päeva.
Ja kui sa lähed koduuksest välja, siis algab improvisatsioon?
Vabakutselisena põhimõtteliselt jah.
