“Leedus sündinud Anna-Marija Adomaitytė (1995) õppis Šveitsis La Manufacture’is (Haute École des Arts de la Scène) kaasaegset tantsu. Praegu Genfis resideeruv Anna-Marija on ühenduse L’Abri – Genève kunstnik, kus ta arendab koreograafilist uurimistööd žestide standardimisest ja keha vastupidavusest. Tema esimest sooloteost “workpiece” esitleti Leedus, Šveitsis ja Prantsusmaal. Paralleelselt oma koreograafia-alase tööga omandab Anna-Marija kaunite kunstide magistrikraadi ECAL-is (École Cantonale d’Art de Lausanne). Lavastusega “PAS DE DEUX” valiti ta Euroopa tantsuvõrgustiku Aerowaves Twenty 22 artisti hulka.” [1]
Balti Tantsu Platvormil 2022 esitles Adomaitytė oma sooloteost “workpiece”.
Milline kunstnik Sa oled? Kuidas end kirjeldaksid?
Hea küsimus.. Püüan oma teema suhtes aus olla ja seda ausalt kujutada. Alguses pole vormil või meediumil vahet, see tuleb hiljem. Ma tõesti proovin endalt kõigepealt küsida, mis see on, millest ja miks ma rääkida tahan. Kõik performatiivsed elemendid tulevad pärast seda. Ma ei uuri kunagi mõnda kindlat esteetikat või lihtsalt liikumist, see on alati mõni teema, millest mul on vaja rääkida. Sealt algab kõik muu.
Kas sul on välja kujunenud teemad, mille juurde Sa kunstnikuna tagasi tuled/jõuad? Kui lai on Su huvide spekter?
Ma olen täheldanud, et tegelen vägivalla küsimusega. Aga mitte otsese füüsilise, vaid rohkem ühiskonnas ja sotsiaalsetes normides leiduva vägivallaga, nagu kõik need väikesed asjad, mida oleme õppinud või mida teeme, mis on meie ühiskonna süsteemis ja mis on vägivaldsed. Mu esimene töö rääkis vägivallast töökeskkonnas, teine rohkem patriarhaalsest kontseptsioonist ja sealsest kehadesse kinnistunud vägivallast ning küsitles, kas teineteise kujutamises, näiteks soo seisukohalt, on vägivalda. Seega ma ütleks, et see on rohkem sotsiaalne vägivald, millega ma tegelen.
”workpiece” on Su esimene soololavastus?
Jah, peale seda oli duett, mis tegeles balleti ja patriarhaalse režiimiga, soouuringutega.
Kas soolo kui vorm pakub Sulle eraldiseisvalt huvi või kuidas selleni jõudnud oled?
Tol ajal oli loogiline soolo teha, sest see lavastus sai alguse kaks aastat tagasi minu enda töökogemusest McDonald’sis. Ma olin tudeng Šveitsis, kus on väga kallis elada. Ja Leedust tulnuna oli kontrast eriti suur, seega pidin osalise tööajaga töötama. Ma ei osanud siis veel prantsuse keelt ning McDonald’s oli koht, kuhu sai minna keelt oskamata. Töötasin seal aasta aega, kuigi “workpiece” tuli hiljem, sest pidin teemat natuke seedima. Aga sealt tuli igal juhul soov rääkida ja kuna toetusin oma töökogemusele, siis seepärast ka soolo. Hiljem vestlesin ka teiste töötajatega natuke, et mitte ainult oma kogemusele toetuda. Uurisin, kuidas nad end selles asutuses tundsid ja palju muud, kuigi samal ajal oli ikkagi oluline, et see kogemus käiks läbi mu enda keha. Samas jäädes avatuks mõistma teiste kogemusi – nendega rääkimine oli suureks abiks.
Sa mainisid juba natuke, kuidas Sa töötad, aga kust tuleb tung lavastust luua? Või millal Sa näiteks aru saad, et tegeled millegagi, mis vajab vormi? Ja kas siis järgid oma intuitsiooni või oled kunstilisel lähenemisel hoopis analüütiline?
Need on väga haruldased hetked, aga vahel tunnen millegagi, et see läheb mulle väga korda. Ja kui nii juhtub, siis ma mõtlen, et okei, võibolla on mõtet sellest rääkida, seda uurida ja selle kallal töötada. Ja siis on protsess minu jaoks väga aeglane. Ma tõesti proovin pikalt uurida, et oma teemat mõista, ja samal ajal nii analüütiline kui intuitiivne olla. On faase, kus on väga pikk uurimistöö oluline, ja samal ajal on mõned valikud, eriti grupiga töötades, millele proovin inimlikult ja intuitiivselt läheneda, toetudes grupi loomingulistele teadmistele.
Aga kas on raske aru saada või ära tunda, mis see on, mis Sulle väga korda läheb?
See on minuga kaks korda juhtunud, kui olen tundnud, et okei, ma tahan sellel teemal lavastuse teha. Seega on see väga haruldane, aga kui see juhtub, siis ma tunnen, et olen selles kindel ja pean selle teema juurde jääma. Asi pole lavastuses, vaid teemas. Sest teemat ennast ma ei küsitle. Küll aga seda, kuidas teemat esitleda ja mis see olema saab. Aga minu jaoks on asi tõesti teemas, mõnega haakun ja mõnega mitte.
Räägi veel natuke ”workpiece’i” tagamaadest. Kuidas näiteks sotsiaalne vägivald, mida enne mainisid, sellega seostub?
Mind huvitas, mida produktiivsus kehaga teeb, aga rohkem avatud viisil. Alates millestki konkreetsest, näiteks keskkonnast, mida ma teadsin või võisin kogeda, kuni üldisema küsimuseni tööst ja sellest, mida see kehaga teeb. Nii et see tegeleb sotsiaalselt ühe spetsiifilise keskkonnaga, aga “workpiece” läheb sealt minu jaoks natuke kaugemale. Kuna sõnumiga, et lihttöö on halb, väärkohtlev ja ekspluateerib töötajaid, nõustub minu publik lavastuse esimesest minutist, siis oli mu soov järele uurida, kuidas keha sellesse suhtub ja mis seisus ta on. Mitte öelda, et see on halb või et see on miski, mida ma kritiseerin. Sest me kritiseerime nagunii, aga minu jaoks oli asi rohkem kehas ja selle keha seisundis, mis elab kapitalistlikus rütmis, tehes asju üliproduktiivsel viisil. Selline lihttöö peaaegu et tarbib meie keha. Lisaks veel küsimused väsimusest ja vastupidavusest, mida proovisin uurida. Aga tõesti eelkõige keha seisundi kaudu ja mitte nii, et vaadake, see töö on halb.
Kas Sa tundsid, et Su keha muutus kuidagi McDonald’sis töötatud aja jooksul?
Tekkisid väikesed harjumused, mida mul enne polnud ja kus tundsin end väga anonüümselt. Näiteks automaatne kõne, pidime ütlema “tere,” “aitäh” ja “siin on teie tellimus.” Ja need sõnad tulevad ootamatult töökeskkonnast igapäevaellu kaasa, see kuidagi tungib isiklikku ruumi ja reaalsusesse. Lavastuse puhul oli minu jaoks oluline näha, kuidas keha suudab sellele olukorrale vastu panna.
Kuhu ”workpiece” Sinu teiste tööde seas asetub või kuidas nendega seostub?
Kasutan palju korduseid ja füüsilist pingutust ning küsimus, kuidas keha saab väsimusele vastu panna, on olnud läbiv. Samuti on väga olulisel kohal Gautier Teuscher, kes tegi “workpiece’i” heli- ja valguskujunduse ning kellega olen kõikide oma loovate tööde puhul koostööd teinud. See on omakorda tekitanud pigem jätkuvust kui eraldi peatükke.
Kas tuleb ka ”funpiece”?
Kui tuleb, siis mitte eraldiseisva eesmärgina, aga mulle meeldiks oma järgmises projektis teismelistega töötada ja ma arvan, et selle generatsiooni energia võib lõbusust tuua küll. Kuigi ma otseselt ei otsi seda, sest mu teemad ei ole tavaliselt esmalt lõbusad, aga kui nii peaks juhtuma, siis võtan selle heameelega vastu.
Mis on Sinu vastutus kunstnikuna? Ja millisest maailmast Sa unistad?
Ma arvan, et on suur vastutus olla kunstnik, sest see, millega me tegeleme, on representatsioon maailmast. Toome alati midagi esile ja see pole kunagi naiivne, kuna kutsume inimesi vaatama midagi, mille pakume välja mistahes olemasoleva teema esitusena. Seega minu jaoks on juba see vastutus, millist representatsiooni ma jagada tahan või millise üle arutada saaks. Ja mis ühe kunstiteose ilusaks teeb, on see, mis juhtub peale etendust, filmi või näitust. Kollektiivne mõtisklus, kus inimesed räägivad nähtud tööst ning arutavad ja loodetavasti jäävad nende asjade peale mõtlema.Võibolla see muudab natuke midagi, mis on olnud stigma või hirm või mõne idee stereotüüp, ja siis saab sellest miski, mis ulatub kaugemale.
Minu jaoks on oluline rääkida ühiskondlikest küsimustest, et anda ruumi representatsioonidele sellest, mis ühiskonnas juhtub ja mida me mõnikord avalikult ei jaga. Me võime küll jagada privaatses sfääris, öelda oma sõbrale, et minuga juhtus selline asi, aga ma soovin, et me saaksime ka kollektiivsemal tasandil nendest küsimustest rääkida. Proovida aru saada, mis asjad ei ole normaalsed, ja tühistada kogu vägivald, rassism, homofoobia, kõik need ühiskondlikud stigmad, mis endiselt olemas on. Tühistada kujutused kehast, mis pärinevad vanematest patriarhaalsetest sajanditest – ma tunnen, et kunstiga saab seda teha. Saame teatud kujutamist esile tuua. Anda lootust, et me saame vähehaaval teisiti mõelda sellest, mis on keha või kogukond, kus me elame. See on meie vastutus, ma arvan.
Kas on midagi, mida tahaksid veel lõpetuseks öelda?
Võibolla julgustada noori, kes unistavad tantsu või koreograafia õppimisest. Ma tean, et vahel on väga raske selleks viise leida või üldse seda teha, sest osades kohtades polegi üldse tantsuharidust või vähemalt sellist, millest unistad. Aga ma lihtsalt loodan, et järgitakse oma unistusi, leitakse viise ja ei lasta lahti, kui see on miski, mis tõesti korda läheb. Ja et me hoolitseks üksteise eest mingis mõttes, nii professionaalsel tasandil kui inimestena.
Artikkel on transkribeeritud ja inglise keelest tõlgitud 21. mail 2022 toimunud intervjuu põhjal.
[1] https://stl.ee/lavastus/balti-tantsu-platvorm-2022-workpiece/
