Kohtume Heili Lindepuuga ühel aprillikuu pühapäeva hommikupoolikul Tallinnas, et rääkida tema ja Tallinna Tantsuteatri tegemistest. Päikeselise olemisega Heili ütleb, et pole mitu kuud Tallinnas käinud, aga see-eest naasis just Itaaliast, kus korra enne kibekiiret kevadet aja maha võtta sai.
Millega sa hetkel tegeled? Räägi pisut sellest, mis parasjagu käsil.
Ametlikult töötan ma TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias projektispetsialistina. Põhimõtteliselt on tegu seguga huvijuhist ja produtsendist, aga ma pole seotud otseselt ühegi osakonnaga, vaid produtseerin üleülikoolilisi sündmusi. Praegune kevad ongi Viljandis hästi tihe ja kiire, alles oli kooli 65. aastapäev. Olen juubeliürituste peakorraldaja, mis tähendab loomulikult väga palju tööd. See on ka põhjus, miks Tallinna Tantsuteater (edaspidi TTT), mille produtsent-juhataja ma samuti olen, sel poolaastal n-ö kannatab. Võtsin sealt kevade vabaks, see tähendab, et minu poolt ei toimu praegu ühtegi etendust ega uue lavastuse väljatoomist. Viimase etenduse tegingi tänavu veebruaris. Aga selle pausi puhul oli tegu hästi teadliku valikuga, mis oli juba aasta aega tagasi paigas.
Sina elad nüüd Viljandis, aga Tallinna Tantsuteater asuks justkui Tallinnas. Kuidas sul enda kahe linna vahel jagamine õnnestub?
Tegelikult on nii, et kuna teatril ei ole oma ruume, siis ei saa ka öelda, et ta asub Tallinnas. TTT asub seal, kus on minu arvuti ja kus olen mina. Kahjuks valitseb olukord, kus meil pole ei oma statsionaarset prooviruumi, kontorit ega ka esinemispaika. See, et meie nimes esineb sõna “Tallinn”, ei tähenda, et me oleksime Tallinna-keskne teater. Enamiku oma etendustest annab TTT siiski väljaspool Tallinnat ja sageli toimuvad meie esietendused hoopis Tartus või Viljandis. Meil pole ka püsivat riigi- ega linnatoetust ja kuidagi on kujunenud nii, et Tartu linn toetab meid tegelikult rohkem kui Tallinna linn. Oleme läbi nalja isegi mõelnud, et võiks olla siis TTT – Tartu Tantsuteater.
Ja etendusi annate ju ka kõikjal üle Eesti…
Jah. Meil on TTT-s kindlad tasumäärad, mille järgi me inimestele maksame ja me lihtsalt ei veaks rahaliselt välja, kui ainult Tallinnas etendusi annaksime. Samuti tahame ju, et etendusi mängitaks siiski piisav arv kordi, seega on üle Eesti minek täiesti elementaarne. Viljandi-Tartu-Pärnu-Rakvere on meil alati ringis sees. Ja Pärnus näiteks meie publikuarv iga korraga tõuseb. Meile küll räägitakse alati, et Pärnus ei käi keegi tantsu vaatamas, aga reaalsus on hoopis teine – püsiv järkjärguline publikuarvu tõus. Seega käiakse küll, kui reklaami teha.
Selleks, et inimene tantsulavastust vaatama tuleks, on hea lavastuse juures oluline ka hea produtseering. Räägi pisut oma tööst Tallinna Tantsuteatri produtsendina.
Ega ma ei hakanud ju tegelikult produtsendiks, esimesed paar aastat ei tahtnud ma TTT-s end üldse produtsendiks nimetada, olin projektijuht. Mul pole peaaegu ühtegi omadust, mis heal produtsendil olema peaks.
Millised omadused siis heal produtsendil olema peaks?
Kõik need, mida minul ei ole (naerab). Mina ei ole selline lobistaja. Ma ei oska seda, ma ei taha seda teha. Produtsendiks olen ma aja jooksul kasvanud. Ühel hetkel tekkis arusaamine, et ma ei tee enam tükitööd, ei kirjuta lihtsalt projekti ja aruannet, ei pane pileteid müüki, vaid et see on ikkagi süsteemsem töö. Töö selle nimel, et tekiks tervik – et viia lavastaja taotlused kooskõlla teatri eesmärkidega, et reklaam toetaks nii lavastust kui teatrit, et sobitada TTT-s toimuv muu meie tantsumaastikul toimuvaga. Ja see kõik on tegelikult õpitav! Kui juba minusugune udu suutis sellega hakkama saada… Arvan, et võrreldes sellega, kust ma alustasin, olen läbi teinud väga suure arengu. Kuigi samas, nähes, mida teeb näiteks Priit Raud, saan aru, et on meeletult palju, mida peaksin endas veel arendama. Mulle näiteks ei meeldi üldse turundada, aga paraku lihtsalt pean seda tegema. See on üks neist asjust, mille olen pidanud lihtsalt selgeks õppima. Ja ma mõtlen alati sellele, et selle taga on ju minu nimi. On väga oluline, millist infot ma välja saadan. Eks ma olen endale ka karuteeneid teinud sellega, aga seda hellem ma nüüd olen. Minu jaoks on tõesti oluline, millist lavastust ma reklaamin.
Milline on sinu jaoks üks hea produtseering, selline, mille poole sa püüdled?
Ideaal on see, et oleks nii palju raha, et mul poleks piinlik vaadata tantsijatele otsa, kui ma nendega palgaläbirääkimisi teen. Et saaks neile vähemalt riiklikku miinimumigi maksta ja lasta teha nii palju proove, kui tegelikult vaja on. Et ei peaks tõmbama proovide arvu sellepärast kokku, et meil pole raha maksta saali rendi eest. Kõik sellised olmeasjad. Või et lavastaja ei peaks tegelema mingisuguste pseudoprobleemidega, vaid saaks olla saalis ja luua. Selle poole püüdlen ma küll, et luua lavastajale see maailm… Las mina tegelen kõige sellega, mis jääb väljapoole proovisaali. Samas on minu jaoks hästi oluline, et ma saaksin käia proove vaatamas ja olla kursis saalis toimuvaga. Selles mõttes mulle meeldis väga viimane koostöö Raho Aadlaga. Oli hea tunne, kui ma hakkasin mingisugust teksti kuhugi välja saatma ja teadsin ka, mis tegelikult toimub, mitte ainult seda, milles me kunagi enne Kulka taotlust kokku leppinud olime. Minu jaoks on oluline, et lavastaja kaasab mind protsessi, et ma olen lavastusterviku üks osa, mitte üksnes vahend lavastaja enda eksponeerimiseks. Aga siis põrkub asi jällegi selle taha, et lavastaja ja tantsijad peavad tassima poodiume, sest kedagi teist ei ole. Need on asjad, millega ma ei taha, et nad tegelema peaksid. Eriti etenduse päeval. Sellist ideaalsust tahaks küll – et anda kunstnikule kõik see.
Tantsija ja lavastaja on Tallinna Tantsuteatris väga austatud…
Jah. Ja tehnikud ka. Nemad on kohe eriti minu hoole all. Kui tehnik peab näiteks hommikul kella üheksaks majja tulema, olen ka mina temaga sel kellaajal kohal. Eks erandeid ole olnud, aga üldiselt veedan ma tehnikuga etenduse päeval terve päeva. Lihtsamad tööd saan ka mina ise ära teha, sest mul ei ole tol päeval tegelikkuses ju midagi muud teha. Las ma siis aitan valgus- või helitehnikut nii palju, kui minu füüsiline jõud ja oskused lubavad. See on muidugi omaette küsimus, kuidas luua valguskunstnikule proovi ja etenduse vahele rohkem vaba aega. Nende töökoormus on ikka hästi suur. See on ka põhjus, miks tehnik peab olema keegi, kellega ma hästi läbi saan – temaga veedan ma etenduste ajal kõige rohkem aega koos. Ja teda ma hoian.
Tundub siiski, et ega ka produtsendi töökoormus just väike pole…
Meil on Eestis produtsentidest väga puudus. Tantsuprodutsentidega on see halb asi, et olles valdkonna produtsent, ollakse ka selle eestkõneleja ja arendaja, seega tuleb sellesse jäägitult uskuda. Viljandis õpivad kultuurikorraldajad etenduskunstide suunal ja kui ma vaatan, miks nad tantsu juurde ei tule ja siia ei jää, siis ma näen mentaliteeti, et ma võin ju tulla ja korra teha mingi lavastuse või aidata kellelgi midagi välja tuua, aga siis läheb tantsukunstnik ära ja teeb järgmises kohas järgmise inimesega midagi muud. Peab tõesti olema valdkonna fanatt, et tahta olla tantsuprodutsent. Sest ega see raha sisse ei too, kuulsate näitlejatega ühele pildile ei saa… See on ikkagi fanatism, usk millessegi.
Kas sina usud Eesti kaasaegsesse tantsu?
Jah.
Millist teatrit sulle endale vaadata meeldib – nii tantsu- kui draamavallas? Kui suures osas TTT ja sinu enda maitsed kattuvad?
Mulle meeldib vaadata häid asju! Aga loomulikult, kui ma valin lavastajaid, siis peab nende looming olema minu maitsele vastav, sellest ei saa mitte kuidagi mööda. Kõige olulisem on ju see, kui ma midagi reklaamin, sellele oma nime alla panen, siis ma pean ju sellesse uskuma, ja ma ei saa uskuda asja, mis mulle endale ei meeldi, sest paraku tuleb nende lavastuste taha teatud mõttes võrdusmärk minu nimega. Minu moto, mille järgi ma elan, on see, et ma teen kõike, mis mulle meeldib. Kui ma ikkagi näen, et asjal pole mõtet, siis raha ei ole motivaator. Ma olen ka niimoodi töölt lahkunud, kui asjal enam perspektiivi ei näinud.
Mis on see, mis sind inspireerib ja edasi töötama innustab?
Kui ma mõtlen teatri seisukohalt, siis mulle tundub, et see on segu ideedest ja kindlatest tantsukunstnikest. TTT-s on kahtemoodi – ühel puhul teeme pakkumise konkreetsele inimesele, mis tähendab, et me austame teda kui kunstnikku ja anname talle täieliku vabaduse. Mingid põhimõtted räägime muidugi läbi, aga ma arvan, et kui kunstnik tahab TTT-s lavastada, siis ta juba teab, milline on teatri suunitlus – et meil on tantsupõhine teater ja keskmes on füüsiliselt tugev, väga hea kehatehnikaga tantsija. Laval peab tantsu nägema. Teine variant on see, et meil on idee ja me otsime sellele ideele lavastajat. Sel puhul muutub oluliseks isiksus pluss tema nägemus tantsust. Lõppkokkuvõttes viib kõik ikkagi selleni, et inimesed on hästi olulised. Mulle läheb väga korda, kes on meeskonnas. Mis ei tähenda, et meil poleks olnud läbikukkumisi või et see, mida ma olen inimeselt eeldanud, olles näinud tema eelmisi töid ja pidanud temaga läbirääkimisi, on hoopis midagi muud, kui ma siis laval näen. Aga ebaõnnestumisi on ju igaühel, see on osa elust. Hästi kahju on, et meie lavastustest ei ilmu üldse retsensioone. Ma olen selle peale pikalt mõelnud ja püüdnud aru saada, kuidas me sellisesse auku oleme sattunud. Me sooviksime ausat tagasisidet ja kajastust, aga oleme olukorras, kus meie viimane kajastus arvustusena ilmus aastal 2011. Kui kümne aasta pärast vaatab keegi kriitika põhjal Eesti kaasaegse tantsu maastikku, siis TTT-d ei ole seal olemas. Aga me oleme küll olemas!
Tegelikkuses on ju TTT-st kasvanud Eesti tantsumaastikul oluline omanäoline väiketeater. Kes, mis ja kuidas Tallinna Tantsuteatri kunstilise nägemuse kujundavad?
See on meil kõigi peale ühine (TTT juhatusse kuuluvad peale Heili Lindepuu veel Dmitri Harchenko ja Triin Hook – toim.). Me pakume välja lavastajaid, ideid või esinemispaiku ja siis vaatame, kuidas need meile nii ajaliselt kui sisuliselt sobivad. Jälgime näiteks, et üht lavastajat ei tuleks samasse aastasse mitu korda, vaid et kõik jaguneks enam-vähem võrdselt. See on meil ühine töö. Kui me teatri asutasime, olin mina projektijuht, Dima kunstiline juht ja lavastaja ning Triin Hook lihtsalt kolmas juhatuse liige. Sealjuures oli mul tegelikult see mõte, et ma soovin ka lavastada. Jõudsin ma aga selleni alles aastal 2015 ehk kuus aastat hiljem. Ja ka siis polnud see tegelikult minu enda koreograafia, sest “Tantsud Eesti filmidest” kasutas ikkagi katkendeid kindlatest filmidest. Seega päris oma lavastuseni pole ma tegelikult veel jõudnud, sest aega ei ole. Produtsenditöö võtab lihtsalt kogu aja ära.
Millised on TTT tulevikuplaanid? Oleksid sa nõus pisut ka järgmise hooaja kaarte avama?
Augustis teeb TTT Tartu armastusfilmide festivali tARTuFF-i etenduskunstide programmi, sel suvel võtame sellise eksperimentaalsema suuna, kus tantsijad, näitlejad ja lavastajad pannakse erinevatesse situatsioonidesse ja siis näidatakse tulemit. Järgmisel hooajal lavastavad veel Ruslan Stepanov ja Arolin Raudva. Kaugemale ei tahakski ausalt öeldes minna. Iseenesest on meil teatri asutamisest seitse aastat möödas. Seitse aastat aga tähendab seda, et siis toimuvad mingid muutused. TTT ongi praegu hästi tugevas muutuses, vaatame, kuhu suunas ta areneb. Ka meie kunstiline nägemus on ajaga muutunud ja oleme selle osas hetkel otsinguil, et see siis kuidagi selgelt enda jaoks uuesti välja ütelda.
