Sabatants on alustamas oma viiendat hooaega. Missuguseks esimene juubelifestival kujuneb?
Kristiina: Ütlesid väga õigesti, et oleme alustamas oma hooaega – juba teist aastat toimetab Sabatants terve aasta vältel, mitte ainult ühel kevadisel nädalavahetusel.
Juba 19. novembril alustab tantsuõhtute sarja „Sabatants Hopneri majas“ pöörlemise õpituba. Paari pöörlemise motiiv esineb väga paljudes traditsioonilistes tantsudes. Esialgu tundub see aga keeruline ning peletab teinekord väiksema kogemusega tantsijad põrandalt eemale. Niisiis tundus see igati paslik õpitoateema hooaja esimeseks õhtuks. Pärast aastavahetust jätkame aga eelmisel hooajal alustatud erinevate Eesti piirkondade tantsupärimuse tutvustamisega. 21. jaanuariks on käed löödud hiidlastega. Hooaeg kulmineerub muidugi kevadise põhifestivaliga 12.–14. mail 2016 Tallinnas.
Rääkige festivali programmist: kes on esinejad, õpetajad ning mis toimuma hakkab?
Leanne: Festivali kaugeimad külalised on seekord gaskoonid. Gaskooni rahvakillu nimi on eestlastele vast kõige tuttavam kolme musketäri kaaslase d’Artagnani kaudu. Gaskooni kultuur ja muusika on Prantsusmaa ja terve Euroopa kontekstis väga eripärane ja rikas. See kuulub ühte kultuuriruumi pigem baskide kui prantslastega. Sabatantsule tulevad virtuoosne torupillimängija Arnaud Bibonne, sama virtuoosne viiuldaja Camille Raibaud ja tantsuõpetaja Audrey Deloffre. Gaskooni tantsud on osalt väga eesti tantsude moodi: neil on sarnase rütmikaga reinlendreid, polkasid jm. Teine osa gaskooni tantse, mis on ühised või sarnased baski tantsudega, on aga eestlastele tõeliseks väljakutseks, sest nõuavad pehmet ja plastilist põrkamist mööda põrandat ja teatud jalaosavust.
Kristiina: Festival on iga aastaga kasvanud. Plaanime tänavu tuua esimest korda programmi paralleeltegevused. Juba aastaid on festivali üheks oodatuimaks osaks meeste tantsu õpituba. Seekord pakume naistele samal ajal põnevat „kogemusõpituba“. Tantsides pärimustantsu ei saa mööda vaadata asjaolust, et traditsiooniliselt on naised kandnud pikki raskeid villaseid seelikuid. Kihnu naiste ja tüdrukute pealt näeme tänagi, kuidas see mõjutab nii liikumisi kui tantsu välist ilmet. Seega jõudsime järeldusele, et tasuks teha üks labor-õpituba, kus naised on kõik rahvarõivaseelikutega ja tantsivad omavahel, ka pilli tuleb mängima naisterahvas. Vaatame, katsetame ja arutame, kas ja kuidas see meie tantsu mõjutab.
Samuti muudame veidi hommikuste seminaride formaati. Viimastel aastatel on toimunud positiivne areng selles suunas, et inimesed räägivad omavahel avatult, teatakse ning aktsepteeritakse teineteise seisukohti. Niisiis saadame hommikused „maailma parandavad“ arutelud mõneks ajaks puhkusele. Selle asemel inspireerisid meid eelmise festivali ajaloolise sissevaatega õpitoad ning ungari külaliste loeng-õpituba. Viienda festivali hommikutel on niisiis oodata loeng-seminari tüüpi vestlusringe, kus küsimused ja arutelude algatamine on muidugi jätkuvalt teretulnud.
Kodulehel ja tutvustavates tekstides rõhutate alati, et festival pakub uusi teadmisi ja tantsumõnu nii algajatele kui traditsioonilise tantsuga sina peal olevatele tantsijatele. Tantsuõpetajana olen mina pidevalt hädas üheaegse vastamisega algajate ja edasijõudnute vajadustele. Kuidas see teil reaalselt välja näeb? Mismoodi saavad ühes õpitoas targemaks niivõrd erineva varasema kogemusega tantsijad?
Kristiina: Siin on mitu võimalust. Üks asi on see, et näiteks n-ö tehnikaõpitubades märkavad ja kogevad teadjamad ning algajad erinevaid asju. Algaja keskendub sammude põhiskeemidele, koostööle paarilisega jms, samal ajal on kogenud tantsijal põnev uurida, kuidas „süsteem“ laiemalt töötab ja kui rikkalikke võimalusi pakub.
Teine universaalne olukord on keskendumine ühe väga väikese või võõra pärimusgrupi traditsioonile. Algaja saab ettekujutuse tantsu ja ümbritseva konteksti mitmekülgsusest, detailsusest, mida ta oskab edaspidi otsida ka teistest tantsudest ja tantsusituatsioonidest. Laiemate teadmistega õppija seab uue spetsiifilise info juba olemasolevasse pilti, tõmbab oma kogemusest lähtuvalt paralleele ning märkab erinevusi, loob seoseid ja avardab selle kaudu oma seniseid teadmisi.
Sabatantsu festivalil pööratakse suurt tähelepanu labajalavalsile ja polkadele. Kas festivali rõhuasetus ongi vanemal traditsioonil?
Leanne: Me peame tõepoolest oluliseks pöörlemise ja tantsutehnika õppimist, mis on tänapäeva inimese jaoks vanemate tantsude puhul võibolla raskem. Samal ajal peame vähemalt sama oluliseks praeguseid külamuusikuid, kes oma kunsti täiuslikult valdavad ja pakuvad peale tantsumuusika veel palju enamat – omaette maailmavaadet ning ellusuhtumist.
Otsi ka „Sabatants Hopneri majas“
