Kuidas läheb, Janne?
Oh, väga kiirelt, põnevalt ja teguderohkelt.
Mis sul siis käsil on?
Janne Ristimetsa Tantsustuudios oli vahepeal juba selline tunne, et kõik on nii stabiilne ja rahulik ning et kõik toimib kahe saaliga stuudios, mille 9 aastat tagasi olime loonud. Siis saime aru, et me ei mahu sinna ära. Leidsime endale lisaks suurema koha ja siis läks jälle mölluks lahti. See möll tähendab seda, et ruumi tuleb sisustada, tunniplaane ümber vaadata. Millised tunnid uude, millised vanasse saali. Ja uus saal nõudis ka natuke nokitsemist, investeerimist. Aga see kõik äratas mind taas ellu. Selline areng ning kasvamine on põnev.
Mida, keda ja kus sa praegusel hetkel õpetad?
Kui õpetamisest rääkida, siis mul on ikkagi see pisikeste aura ümber. Neid on mul tõesti endiselt palju. Ma küll igal aastal mõtlen, et võtan endale vähem tunde, aga nad on mulle ikka jäänud, samuti laste loov- ja vabatantsud. Lastejooga mõned tunnid olen ära andnud aga noorte jooga on mulle jäänud. See on selline mõnus lõõgastus, meditatsiooni- ja massaaži tund, kus me noortega räägime, sirutume ja leiame erinevaid viise, kuidas pärast pikka ja vahel ka pingelist koolipäeva lasta kõik vabaks ja lihtsalt lubada endal olla. See on mu lemmik ning seda on mõnus teha.
Stuudios on sul siis teisi õpetajaid piisavalt palju, et saad võtta ainult väiksemate laste tunnid?
Jaa, õnneks on minu kõrvale tulnud ka Triinu Rähn, kes samuti oskab väikestega töötada, sest paraku ei ole neid õpetajaid väga palju, kes just kolme-, nelja- ja viie aastastega oskaks, tahaks ja jaksaks toimetada. Et ka praeguse aja muutuste keerises on püsimatust nii suurtel kui ka väikestel aina rohkem, on tarvis vaeva näha, et neid kuidagi fookusesse saada ja huvituma panna. Ma olen väga tänulik, et meie stuudiosse jõudis minu kunagine õpilane Kati Kuura, kes annab noortele kaasaegse tantsu tunde ja on neile eeskujuks. See klapp, teineteise mõistmine ja õpetaja-õpilase suhe peab toimima! Ja muidugi Marje Arumäe, meie akrobaatikaõpetaja ja -treener, kes on inspireerinud nii paljusid lapsi kukerpallitama ja hundirattaid viskama! Kristel Rääk on lastes äratanud üles armastuse balleti vastu. Lisaks tantsu suundadele on meil veel jooga- ja kiigutunnid nii lastele kui täiskasvanutele.
Sina ikkagi haldad kogu Janne Ristimetsa tantsustuudio tegevust?
Haldan ikka jah, kool on hästi mõnusalt kasvanud. Nii et kui ma kõik õpetajad kokku kutsun, jõuluolemiseks või kevadel aasta kokkuvõtteks, siis tellin laua juba viieteistkümnele inimesele. Selle numbri sees on ka administratiivne pool ja finantsjuhtimine. Kool on kasvanud jah nii suureks juba, õpilaste arv on pisut üle kolmesaja. Alustades oli õpilasi pisut üle saja. Aga erakoolina oli see väga hea algus! Kolmteist aastat sain oma nime teha ja üles töötada Pärnu Kunstide Koolis ning Gabriele moe- ja tantsukoolis. Enda kooli avades oli mu nimi võib-olla natuke juba tuntud ja oli veidi lihtsam.
Mis on sinu jaoks olnud teetähised või olulised murdepunktid oma erialasel arenguteel? Kuidas oled selleni jõudnud, mida sa praegu teed?
Kui erialaselt päris kaugele tagasi minna, siis ema pani mind viieaastaselt tantsima ja nii ta läks. Pärnus ei olnud peale peotantsu suurt midagi. Lisaks olid vaid populaarsed disko suunad. Mida aeg edasi, seda põnevam ja loogilisem tantsuõpetaja amet mulle tundus. Ja nii ma millegipärast leidsin Valgevenes ühe toreda kooli, kus ma seda tantsu ka õppisin. Pärnusse tagasitulek oli ka väga loogiline. Pärnu Kunstide Koolis sain teha praktikat, mind võeti kenasti vastu. Ma olen väga tänulik, et ma sain õppida, komistada ja kasvada arusaamani, et ma tahaks teha päris oma kooli. Olin vahepeal veel õppinud ja täiendanud end. Eriti tänulik olen Eve Noormetsale Viljandist, kes avas mu silmad laste märkamisele ja loovusele. Enne mul oli ju Valgevenest selline “kõva vene kool”, mis ka on väga äge. Aga kuidas läheneda lastele? Mu silmad läksid särama, kui nägin, et ka laste silmad saavad särada. Ei pea ainult samme tuupima, vaid saab läheneda mänguliselt. Saab uurida, mis lapsi üldse huvitab ja kõnetab. Siis avaneski minu jaoks uus uks. Kuna olin nii palju ennast täiendanud ja õppinud, siis sain aru, et tava süsteemis ei olegi võimalik seda kõike rakendada. Alates sellest hetkest, kui laps või lapsevanem kooli sisse astub, kuidas ta võiks ennast juba tunda, mis õhkkond võiks seal olla. Ja nii ta vaikselt läks. Selleks, et päris uutmoodi looma hakata, on naisel tihtipeale vaja korraks koju jääda. Lapseootus ja lapse sünd, kodus olemine ja palju uusi mõtteid. Kui kodus olin, siis meie kooli finantsjuht küsis, kui kaugele ma oma unistusega olen jõudnud. Siis mõtlesin, et ma isegi ei tea, kust alustada. Kas minna kõigepealt ruume vaatama või koolitusluba taotlema või panka või kuhupoole üldse jooksma hakata, sest mingisugust seljakotti rahaga mul ei olnud? Samal ajal õppisin lastejooga õpetajaks. Pühendumine ja uskumine oma unistusse, iga päev eesmärgi nimel töötamine vist viiski selleni, et see kõik sai võimalikuks. Ju siis oli ikka õige asi. Saime koolitusloa, saime EASi stardikapitali, saime pangast toetuse. Kui pangas mu käest küsiti, mida ma siis teen, kui oma stuudio loomine mul ei õnnestu, siis ütlesin, et ega ma muud teha oska, lähen siis lihtsalt õpetajaks tagasi, aga kui te mulle raha annate, siis teen paremini. Oma nõuannetega oli mulle tollal erakooli loomisel toeks ka Jane Miller-Pärnamägi, kes on tänaseks Eesti Tantsuhuvihariduse Liidu eestvedaja ja väga palju korda saatnud tantsu huvihariduse maastikul.
Mul on küsimus, miks sa teed seda tööd või mis on hoidnud sind selle töö juures nii pikalt?
Muud ma võib-olla ei oska ka. Ma ei tea, kas nüüd lausuda neid suuri sõnu nagu missioonitunne või kuidas see on nii loomulik, aga eks see on minu jaoks kuidagi nii loomulik protsess olnud tõesti. Ja nüüd on ta juba nii suur südameasi. Loomulikult ei ole kõige kergem olnud. Et esimesed aastad üldse ellu jääda ning kõik EASi nõuded täita ja inimesi palgata. Kohati see tundus ikkagi absurd, aga olen kuidagi toetatud olnud. Teadagi huvihariduses tantsuvaldkond ju suvel puhkab. Kuidas siis suvel ellu jääda? Aga õnneks olen lastega kogu aeg töötanud, nii ma lehvisin mööda Eestit ringi, Pipi patsid peas, et hoida kooli ja ruume ka suvel. Selle oma asjaga on tekkinud ka mõnus kogukond, lapsevanemad, kes on usaldanud ja toetanud. Ma arvan, et tänu nendele imelistele peredele oleme üle elanud ka kogu selle koroona aja, kus pidi uksed kinni panema. Korraks oli küll selline hirm, et mis nüüd saab. Kui veebruaris saime teada, et nüüd peab uksed kinni panema, siis mõtlesin, et märts, aprill, mai ja siis veel kolm suvekuud, pool aastat on kool kinni. Aga toimetasime nii, nagu võimalik oli. Läksime õue või olime arvuti taga. Alguses oli seal kõigil põnev. Vanema või noorema kooliastme õpilased tegid arvuti taga veel trenni, pisikestel aga oli algul tore ekraani taga lehvitada või oma kutsusid ja kiisusid näidata, aga mingi hetk see ikkagi ei toiminud enam. Nad väsisid ära. Tantsustuudio üks mõte on ju lapsi arvuti tagant ära saada. Aga olime tänulikud, et tol ajal sai kasvõi niimoodi.
Mis selles töös sulle rõõmu teeb?
Tagasiside, laste säravad silmad. Kuna lapsed ja noored upuvad arvutitesse ning telefonidesse nii palju, siis on tore näha, et nad käivad siiski ka trennis. Ja et me oleme suutnud koolis välja töötada nii palju uusi alasid, mis inspireerivad noori ikkagi saali tulema. Kasvõi meie kiigutunnid, mis on nii populaarsed, et sügisel oli järjekord ukse taga. Ajastul, kus me räägime, et lapsed ja noored on ülekaalulised ja neid ei saa kuidagi trenni, siis meil on selline tore ala, kus on järjekord ukse taga. Siis saimegi aru, et proovime panna meie noored tunde läbi viima või ette näitama. Igal noorel on oma mentor loomulikult kõrval, sest mõni noor õpetaja on ikka väga noor. Aga see ala, nagu meie kiigujooga või kiigutunnid või kiiguakrobaatika, mis sai meie koolis ise välja töötatud, seda meiesugused vanemad pedagoogid väga enam ei suudagi ette näidata ja me ei inspireeri enam neid lapsi nii palju kui noored õpetajad. Ehk siis see, mida need noored suudavad teha, nende võimekus ja nende füüsis, see inspireerib. See ongi loomulik, mingid alad on sellised. Ega neid noori treenereid uksest-aknast sisse tulemas ei ole. Erinevad akrobaatikakoolid koolitavad samamoodi enda õpilaste seast treenereid.
Aga mis on selle töö raskused või väljakutsed?
Vastutus, ma arvan. Kui sul on juba meeskond, siis riskide võtmine ja vaatamine, mis otsuseid sa teed, et õpetajatel oleks palk. Prioriteediks on, et õpetajad saaksid ikkagi väärilise tasu kätte. Et tuba oleks soe ja kõik maksud saaksid makstud. Eriti uue suure saaliga. Aga õpetajana on rõõm ikkagi see, et teen seda, mida armastan. Ja see, kui minu juurde satuvad lapsed, noored ja pered, kes on mind usaldanud, kes on õnnelikud ja tänulikud. Raske on võib-olla see, et hästi palju erilisi lapsi satub tundidesse ja kuidas leida see keel, mis neid kõnetab. Seda enam väga ei ole, et tuled saali ja kõik on tulnudki sinna trenni tegema. Paljud tulevad sinna lihtsalt seltsielu elama või mängima või vanemad arvavad, et trenn on tore, aga laps väga ei taha. Et kuidas siis seda last või noort motiveerida või ühtne grupi õhkkond luua, et nad tahaks teha. Töötan koostöös Pärnu linnaga juba mitmeid aastaid eriliste lastega. Tundidesse tulevad koolide eriklasside lapsed, kellel on hariduslik või füüsiline erivajadus. Seal lähtun tunnetusest ja veel kord tunnetusest. Ma isegi ei küsi, mis diagnoos on lapsele pandud, lihtsalt vaatan ja tunnetan. Mõni tahabki vaid kiigu või pleedi sisse pugeda ja siis saabki teda muusika ja hea sõnaga toetada. Mõni, kes tuleb, ainult lendaks ringi. Mõned lendavad sisse ja mõtlen, kuidas nad koolis üldse ellu jäävad, kui nad ainult karjuks ja peksaks üksteist.
Raske või siis väga ebameeldiv on ka see, kui keegi teeb tahtlikult haiget. Nüüd ma räägin täiskasvanud inimestest, kes mingil lapselikul moel soovivad haiget teha ja piltlikult kaikaid kodaratesse loobivad. Panen käe südamele ja ütlen kindlalt, et kõik meie stuudio õpetajad töötavad lastega suure südamega. Ajal, kus räägitakse nii palju sellest, et lapsed on ülekaalulised, vähe liiguvad, oleme loonud väga palju uusi ja atraktiivseid võimalusi, et lapsi saali meelitada ja suvelaagritesse õue, loodusesse liikuma viia. Ja siis nagu välk selgest taevast saime kirju Haridusministeeriumist, Tööinspektsioonist, Maksu- ja Tolliametist, et keegi saadab vihjeid meie tegevuse kohta… Ma pikemalt ei soovi sel teemal peatuda, ütlen vaid seda, et tulime sellest kõigest veel tugevamana välja. Ükski institutsioon ei leidnud pärast meie aruandlust ning pikka ja põhjalikku kontrolli menetluseks põhjust. Ka selle raputuse eest olen tänulik. Elu näitas, et kõik inimesed ei ole alati ilusad ja head.
Millist tuge sa vajaksid tantsuõpetajana?
Enesetäiendust, mis on oluline siiski kogu aeg. Meeldetuletust, kui vahepeal ideed ja mõtted otsa saavad. Kogukonna toetust, suhtlemist ja jagamist teiste õpetajatega. Ja nagu igas valdkonnas, on oluline eelkõige enda eest hoolt kanda, vaid siis on meil midagi anda, jagada, kui me oleme nii vaimselt kui füüsiliselt terved, kui n-ö meie “teetass” on täis.
Millised on su enda erialased arenguplaanid?
Kõige rohkem võib-olla selles valdkonnas, kuidas psühholoogiliselt paremini mõista lapsi ja noori ning neid toetada. Arvan, et mu suund läheb rohkem sinna. Päris puhast tantsu ma võib-olla oma arenguplaanides praegu ei näegi. Koolijuhina otsiksin imelisi õpetajaid juurde. Just ka nooremaid õpetajaid, kes motiveeriksid ning sütitaksid lapsi ja noori tantsima ja liikuma.
Kuidas sinu enda jaoks praegu jagunevad proportsioonid tantsuõpetaja ja koolijuhi rollide vahel?
Praegu vist rohkem võtab üle koolijuhtimine. Võib-olla tänu uue saali loomisele. Küsimusi on nii palju: kuidas leida õigeid inimesi, tehnilised küsimused, meedia küsimused, finantsküsimused, turundus, ehitus, koristada on vaja. Ja siis festivalid, laagrid, kogu aeg mõtlen, mida põnevat veel lastele luua, et nende aega sisukalt, harivalt ja toredalt sisustada, et nad sooviksid liikuda ja areneda. Et nende silmad säraksid!
Läheme siis selle mõnusama poole, tantsu õpetamise, juurde tagasi. Mida selle juures pead oluliseks, mida sa ei jäta tunnis kunagi tähelepanuta või tegemata?
Kõige olulisem on minu jaoks, kuidas tund algab ja kuidas see lõpeb. Kuidas ma lapsed kokku korjan, millest me räägime, mis tunnis sündida võib, mis neid huvitab. Ja seda, mis tunni sisu tuleb, ei pruugi ma üldse alati ette teada. Oluline on, kuidas tund mõnusalt kokku võtta, otsad kokku tõmmata, leida meelerahu ja lõõgastus tunni lõpus.
Milline on sinu moto või sõnum tantsuõpetajana, mille peale oled tabanud end mõtlemas või mis sind toetab?
Usalduslik suhtlemine ja et märgata last või noort, kuidas ta jõuaks selle mõnusa loomuliku liikumiseni. Alati ei tule need kindlasti välja. Minu jaoks on oluline, et grupp koos hästi toimiks. Kuigi lastel ja noortel võib omavahel igasuguseid probleeme tekkida, sest lapsed on erinevad. Palju on ju ka paaristööd, grupitööd, kuidas ja kes kellega klapib, kes ei klapi. Kogu aeg peab märkama. Ega ise ei lähe ka ju paaristantsu tantsima inimesega, kes sulle ei sümpatiseeri või kelle lähedus ei sobi. Tants on ikkagi nii füüsiline. Partner ja tema lähedus peavad sobima. Et kuidas see koostöö ikkagi oleks, et keegi ei saaks haiget. Alati on igas grupis ju keegi, kes jääb välja, lapsed on nii ausad: ühtepidi siirad ja teistpidi ka nii õelad. Kui keegi on teistmoodi, kohe näed ja tunned, kuidas ta lükatakse välja. See, kuidas grupi tunnet siis luua, on nii oluline. Õnneks on meil stuudios ka teised õpetajad minu poole pöördunud, kui on märganud, et gruppides on mingisugune lõhenemine tekkinud. Vahel piisab lihtsalt sellest, et räägin, kuidas me teistega käitume, või palun õpilastel kasvõi korraks panna ennast sellesse olukorda, kus ollakse kuskil üksinda ja mitte keegi ei taha midagi koos teha – kuidas sa ennast tunned? Ma ikka ütlen, et ma ei saa valida teile südamesõpru, aga austada üksteist me võiksime. Võib-olla sellel lapsel on siin saalis ainuke koht, kus teistega koos olla. Äkki tal ei olegi sõpru. Kui sa temaga ühe paaristöö ära teed, äkki ta on õnnelik ja tänulik. Need teemad on mulle hästi olulised. Võib-olla seetõttu mulle meeldib pisematega rohkem tööd teha, et nad on nii ausad. Näen ju, kui neil on igav, nad väljendavad seda kohe. Samuti näen kohe, kui neil on tore. Näen samuti kohe, kui nad valivad sõbra, kellega koos teha. Aga nii, kui nad kasvavad, tulevad juurde need viisakuse kombed, “maskid”, millest me alati läbi ei näe. Ma tunnetan päris palju, aga alati ikkagi ei näe. Nad vaatavad sulle otsa ja tegelikult ei saagi aru, mis seal taga toimub, kas kõik on hästi või ei ole.
Me elame põneval ajal, nii palju on muutumises ja pidevas loomises. Nii palju on väljakutseid ja nii palju on võimalik areneda. Tantsuõpetajal on võimalik väga palju last ja noort tema arengus inspireerida ja motiveerida, et ta kasvaks nii seest kui väljast terveks ja haritud inimeseks.
Aitäh, Anu, tänu intervjuule oli mul väga põnev ja see oli kohati ka väljakutse enda sisse vaadata ja mõtiskleda mulle nii olulistel teemadel.
