Julia Koneva on koreograaf, tantsija ning tantsuõpetaja, kes on lõpetanud Tallinna Ülikooli koreograafia osakonna magistriõppe. Samuti on ta ennast täiendanud erinevatel rahvusvahelistel platvormidel Prantsusmaal, Itaalias, Rootsis, Soomes, Poolas jne. Igapäevaselt toimetab ta täismahus Eesti tantsumaastikul: Julia on ETA Tantsukooli kaasjuht ja tantsuõpetaja, kollektiivi Dreamland kunstiline juht ja DanceAct Tantsustuudio tantsuõpetaja. Lisaks on ta erinevate projektide loominguline juht, mitmete ürituste korraldaja, koreograaf mitmetele moeetendustele, artistidele ja projektidele.
Koreograafi ja tantsuõpetajana peab Julia oluliseks märgata ja tunnetada oma liikuvat keha, kasutades ära nii oma võimekuse tugevaid kui ka nõrku külgi. Iga tantsija ja tema liikumine on individuaalselt oluline. Julia liikumiskeeles ja koreograafiates põimuvad mitmed tantsustiilid, tehnikad, lähenemised ning kohtuvad vastandlikud liikumiskvaliteedid. Olulisel kohal on rikkalik kujutlusvõime, mis loob aluse rikastada oma liikumist ja arusaamist tantsust.
Mis on sinu eesmärk, õpetades tantsu gümnaasiumi vanuses õppijatele?
Mina õpetan tantsu gümnaasiumi vanuseastmes nii üldharidus- kui huvikoolis. Ehkki need sihtgrupid on pisut erinevad, on minu fookuses alati kogukonna loomise tunne ning iseenda keha, liikumise ja oskuste väärtustamine, vastuvõtmine ja arendamine.
Üldhariduskoolis püüan selle vanuseastme õpetamisel alati seada fookusesse julguse ja loovuse arendamise. On selge, et mitte kõik õppeained ega teemad ei sobi ühtviisi igale õppijale, kuid minu juhendatavates tantsutundides on kesksel kohal avatus tantsule ja liikumisele – nii iseenda kui ka kaaslaste suhtes. Kuigi tantsualases huvikoolis võivad eesmärgid olla teistsugused, ei erine sealsete noorte mõtted, hirmud ega ebakindlused kuigivõrd. Sageli on peamiseks murekohaks ebakindlus ning kriitiline suhtumine oma oskustesse ja võimekusse, olgu selleks improvisatsioon, tantsutehnika, koreograafia õppimine või tantsu loomine. Õpetajana soovin neid hetki märgata ning leida igale inimesele sobivad tööriistad, mis aitavad tal oma hirme teadvustada ja aktsepteerida ning seeläbi liikuda selle MINA poole, kelleks ta inimese, liikuja ja tantsijana soovib kujuneda.
Gümnaasiumi vanuseastet õpetades on oluline luua turvaline keskkond, kus saab lisaks tantsule ja liikumise uurimisele märgata inimeseks olemist, avatust ja armastust enese vastu.
Mis on sellele vanusele sobiv tunnisisu? Mis peaks tunnis kindlasti olema, mis kindlasti ei tohiks olla? Mõned konkreetsed näited.
Minu tundide sisu toetub erinevatele jazz-tantsu tehnikatele ja alastiilidele. Kindlasti saab gümnaasiumi vanuses õpilastega uurida juba ka laiemaid ja sügavamaid teemasid. Minule meeldib läheneda võimalikult laia ampluaaga, nii et noor tantsija saaks avaneda ja kasvada nii mitmekülgseks liikujaks kui ka mõtlevaks inimeseks.
Minu nägemuse järgi peaks selles vanuseastmes õpilaste tunnis kindlasti olema:
- üldfüüsiline treening, mis toetab vastupidavuse arengut;
- tantsutehniliste oskuste arendamine vastavalt tantsustiilile;
- venivuse ja painduvuse arendamine;
- musikaalsuse ja rütmitaju arendamine;
- teadliku kehakasutuse arendamine: oskus mõista oma keha ning leida vastavalt ülesandele või harjutusele õiged lihased, liigesed ja kehaosad;
- analüüsi- ja refleksioonioskuse arendamine: võime õpitavaid oskusi teadlikult analüüsida ning liikumist mõtestada;
- erinevad improvisatsioonilised ülesanded;
- performatiivsuse uurimine ja katsetamine;
- ülesanded ja mängud, mis loovad koostööd ning aitavad üksteist paremini tundma õppida;
- austuse ja avatuse kujundamine kaasõpilaste suhtes;
- sotsiaalsuse ja sotsialiseerumise toetamine liikumise kaudu;
- julguse arendamine iseseisvalt liikuda ja tantsida.
Mulle tundub, et gümnaasiumi vanuseastme tantsutundides käivad käsikäes järjepidevus ja vaheldus. Järjepidevus on vajalik, et toimuks areng ning kujuneks sügavus ja põhjalikkus, samas kui vaheldus loob värskust ja annab loovusele uut hingamist.
Näiteks meeldib mulle koos tantsijatega teha plaane ja seada eesmärke, kuhu soovime õppeaasta jooksul jõuda nii grupina kui ka individuaalselt ning milliseid kogemusi selle aja jooksul soovime kogeda. Eesmärgid ja ettevõtmised võivad olla erinevad, kuid iga-aastast õppeplaani koostades püüan kindlasti hõlmata ka eelpool välja toodud olulised tunnisisud. See tähendab, et kui mõne grupi soov ja vajadus on keskenduda esimesel poolaastal enam tantsutehnikale, ei jää sellest siiski kõrvale fookus loovusele, koos liikumisele, improvisatsioonile ja teistele olulistele aspektidele. Võtmesõnaks on tasakaal.
Milline on tunni sobiv pikkus ja ülesehitus? Milliseid õpetamismeetodeid kasutad?
Minu hinnangul on sobiv tunni pikkus antud vanuseastmes 1–1,5 tundi, kuna pikem tund annab võimaluse käsitleda tunni teemasid põhjalikumalt ja süvenenumalt. Minu õpetamismeetodite hulka kuuluvad näiteks:
- iseseisev teema, liikumise ja keha uurimine;
- õpetamine ette näidatud materjali kaudu;
- õpitud materjali tõlgendamine oma kehas;
- loovuse ja kujutlusvõime avamine ning uurimine;
- paaris- ja grupitöö nii harjutamisel kui ka loomisel;
- kirjutamine ja analüüs.
Kirjelda, millised nad on! Mis on neile kerge/raske/jõukohane/eakohane? Millised on nad oma arengus füüsiliselt, emotsionaalselt, sotsiaalselt? Mis on olulised tähelepanekud, millest lähtuda või mida peaks neid õpetades teadma?
Gümnaasiumi vanuseaste on väga huvitav ja heas mõttes kirju seltskond. Mulle tundub, et selles vanuses on igal inimesel käsil täiskasvanuks saamise ja individuaalseks inimeseks kujunemise protsess. Minu kogemus on olnud väga erinev ehk siis mõni küpseb varem ja jõuab paari aasta jooksul leida isegi mitu uut suunda ning mõne protsess on vastupidiselt pikem ja aeglasem.
Keeruline on üldistada, sest 10. klassi noored ei ole võrreldavad 12. klassi noortega. Gümnaasiumi esimeses pooles on kindlasti rohkem õhinat ja rõõmu, kuid samal ajal ka rohkelt hirme ja muresid. Lisaks võivad füüsilised arengud muuta mõned oskused keerukamaks, kui need olid nooremas eas. Minu kogemuse põhjal võib sel perioodil nihkuda ka arusaam oma keha tunnetamisest, mis omakorda soodustab segaduse tekkimist.
Gümnaasiumi lõpuks on õpilased heas mõttes märksa teadlikumad oma soovidest ja tahtmistest ning samal ajal valmis märkama, vastu võtma ja toetama teisi, kes nende abi või tähelepanu vajavad.
Mulle tundub, et see on vanus, kus tuleb väärtustada, et iga õpilane on indiviid ning anda talle kannatlikult ruumi selleks, et ta jõuaks lähemale iseendale, teistele ning maailmale.
Milline on selles vanuses õppijate jaoks õpetaja roll?
Mulle tundub, et austus oma õpetaja vastu jääb alatiseks, samuti arusaam, et õpetaja pagas on mahukas, ja teadmine, et sealt saab veel kindlasti midagi enda jaoks kaasa haarata.
Mulle tundub, et selles vanuses lisanduvad juurde mõned võrdväärsemad vestlused ja teemakäsitlused. Kindlasti suureneb õpetaja ja õpilase vaheline usaldus ja vastutus, kuid ka õppija iseseisvus ja initsiatiiv juhtida protsesse.
Milline on neile sobiv õpetamise ja õppimise keskkond?
Igas vanuses on oluline, et õpikeskkond oleks ka emotsionaalselt turvaline. Seda turvatunnet saavad kujundada igas ruumis nii õpetaja kui ka kaasõpilased, kusjuures õpetajal on oluline roll ka kaasõpilaste omavaheliste suhete ja hoiakute suunamisel.
Tantsu õpetamisel on kindlasti mugav väiksem või suurem saal, kus saab liikuda, õppida, uurida ja analüüsida. Gümnaasiumi vanuseastmega saab muidugi katsetada ka kõikides muudes vähem või rohkem avalikes ruumides või hoopis kohaspetsiifilistes lokatsioonides – maailm saabki olla üks lõputu keskkond, kus tantsu uurida, õppida ja inspireeruda. Mulle tundub, et selles vanuses õpilastega ongi suur rõhk katsetamisel ning olukordade uurimisel.
Kuidas annad sellises vanuses õppijatele tagasisidet, kas ja kui oluline see neile on? Kuidas arutlete-reflekteerite tegevuse-tehtu üle?
Tagasiside andmine on kindlasti oluline igas vanuses õppijate puhul. Minu tantsutundides toimub tagasiside andmine nii individuaalselt kui ka kollektiivselt – näiteks arutleme koos, mida oleme grupina saavutanud või vastupidi, milliseid oskusi ja aspekte soovime veel arendada. Samuti on toetatud õpilaste omavaheline tagasiside andmine ja teineteise märkamine.
Olulisel kohal on viis, kuidas tagasisidet anda – see on midagi, mida tuleb teadlikult suunata, eriti siis, kui õpilased jagavad tagasisidet üksteisele. Need vestlused peavad olema turvalised ja toetavad ka olukordades, kus tagasiside võib suunata ebamugavuse, muutuse või kasvamise poole. See on üks teemasid, mida me tantsutundides teadlikult käsitleme ja arutame.
Õpetajana kasutan tagasiside andmisel sageli küsimuste esitamise meetodit, mis loob õpilasele võimaluse ise reflekteerida ning märgata oma arengut, kogemusi ja teekonda. Samuti annab see ruumi õpilase enda küsimustele – just nendele, mis tema isikliku kasvu juures olulised on. Need hetked on minu jaoks ühed kõige ilusamad, kui eneseteadlik noor tantsija või õppija jõuab toetavate küsimuste kaudu arusaamisele, kuhu ta on jõudnud ja milliseid samme ta soovib oma edasise arengu nimel astuda.
Miks sa teed sellises vanuses õppijatega tööd? Mis sind inspireerib, kuidas ühtlasi julgustad ka teisi seda tegema? Millist suuremat eesmärki selles töös näed?
Mind inspireerib tantsu õpetamise juures eelkõige võimalus uurida ja õppida tantsu koos eri vanuses laste ja noortega – see rikastab mind nii inimese kui ka õpetajana. Iga vanuseastme õpetamine on energeetiliselt omanäoline ja eriline kogemus. Gümnaasiumi vanuseastme sütitav energia ning küpsem suhtumine inimestesse, maailma ja loovusse loob mulle õpetajana põneva ja inspireeriva platvormi, kus inimestega koos toimetada.
Tunnen, et just selles vanuseastmes on inimeste suunamine julguse ja avatuse poole – ausalt iseendaga olemisse ning teistesse inimestesse avatult ja hoolivalt suhtumisse – üks olulisemaid eesmärke. Ükskõik kuhu nende teekond neid lõpuks viib, on oluline kohelda teisi nii, nagu soovid, et koheldakse sind ennast. See põhimõte on tähenduslik ka liikumises, sh tantsus, sest just seal võivad paljud olla erineval moel haavatavad.
Enda lisamõtted-kommentaarid-tähelepanekud!
Mulle meeldib ikka mõelda, et tantsu õpetamine on väga tihedalt seotud inimeseks olemise õpetusega. Igast inimesest, tantsijast, õpetajast, õpilasest hakkab maailm, mis nende endi ümber kujuneb. Selles maailmas liikudes tahaks, et igaüks saaks tunda ennast hästi, toetatuna ja nautida õhku ning tantsu.
