Möödunud suvel osalesid kaks Eesti etenduskunstnikku Raho Aadla ja Liis Vares Hiinas China-CEEC Summer Dance Camp’il. CEEC tähistab Kesk- ja Ida-Euroopa riike (Eestit, Lätit, Poolat, Slovakkiat, Makedooniat, Albaaniat, Bulgaariat, Tšehhit). Kohtumisel osales 40 hiinlast ja 11 eurooplast. Üheskoos veedeti kolm nädalat tantsutundides treenides ja Hiina kultuuri ajalugu õppides.
Hiina ja Euroopa tantsukunstnike kohtumine tundub väga põnev kogemuste vahetus. Ajalooliselt on meie kultuuriruumis juurdunud sügav vastandus lääne ja ida kultuuri vahel. Kas tundsite seda vastandust, kui veetsite kolm nädalat Hiinas ida-lääne segaseltskonnas ja kogesite ühtaegu mõlema kultuuri pärandit?
Raho: Antud küsimusele on äärmiselt keeruline vastata, kuna nii palju, kui tundsin end erinevat hiinlastest, erinesin ka teistest eurooplastest. Grupisiseselt mängisid inimkarakterid kindlasti kaalukamat rolli kui kultuur ise. Loomulikult on inimese olemus, väärtushinnangud, agentsus jms tingitud teda ümbritsevatest mõjuritest, mis võivad aga juba ühe linna piireski kardinaalselt erineda.
Naerda meeldis kõigile, positiivset tähelepanu nautis igaüks, sõim ja solvang haavas inimest olenemata rahvusest, joovastusest joobuti, kurbusest nuteti ja igavusest väsiti. Viimane mainitutest eristas vist kõige eredamalt selles projektis osalenud hiinlasi ja eurooplasi. Mulle jäi mulje, et eurooplased suutsid pikemalt keskenduda ka igavatele tegevustele, samas kui hiinlased olid ammuilma kas üksteisega sädistama hakanud või oma nutitelefoni sukeldunud. Tähelepanu pöörasid nad pigem valmis produktile või sooritatud trikile, mis avaldus 90ndate Hollywoodi filmidest tuttavate ühisaplodeerimiste näol. See oli äärmiselt kummaline nähtus.
Kõige suuremaks erinevuseks minu jaoks oli muidugi inimasustus – inimesi oli kõikjal. Metsik puutumata loodus põhimõtteliselt puudus. Sõitsime Xi´ani provintsi kolme nädala jooksul risti ja põiki läbi ning kõikjal olid ainult majad, maisipõllud, teeistandused või viljapuuaiad. Samuti oli kahetsusväärselt palju prügi ja mustust. Samas olid inimesed õnnelikud ja ei lasknud end ümbritsevast kuidagi häirida ega teinud ka samme olukorra muutmiseks: mängiti kaarte või vaadati lihtsalt puu all päiksevarjus istudes päeva kulgu. Võõraste rahvuskaaslastega suheldi kui vanade tuttavatega, vahetult ja võõristamata. Õhtuti kogunesid inimesed parkidesse ja väljakutele ühiselt tantsima ilma igasuguse valehäbita (ja alkoholita, mis paraku Eesti kultuuriruumis sellise olukorraga tihti kaasneb.)
Liis: Ma tundsin pigem sissejuurdunud vastandamist kui vastandust ennast; eelhäälestust vastuoluks; kinnismõtet sellest, kui erinevad me oleme ja seda just lääne poolt. Mulle tundub, et sageli jäid kahjuks olemasolevad sarnasused ja ühendavad osad seetõttu märkamata ning teatav potentsiaal kasutamata. Kaasaegsed tantsutehnikad toetuvad ju paljuski hommikumaa tarkustele ja praktikatele.
Ida ja lääs on aga liiga üldistavad mõisted. Kui rääkida Hiinast, siis seal tundsin ma enda kultuuriruumile omast individualistlikule mõtteviisile vastanduvat kollektiivmõtlemist ning kollektiivi kaudu enese identifitseerimist. „Mina“ kõlas seal vähe. Oluline on roll, mida üksikisik täidab suures süsteemis ja selle rolli täitmisel ei ole ruumi interpretatsiooniks. Ometi tundsin Mina, Liis, suhestades ennast inimeste, mitte süsteemidega, end sageli rohkem ida kui lääne poolel. Tundsin meiega töötanud Hiina õpetajate lähenemisega lähemat suhet kui n-ö lääne ehk antud juhul Ida-Euroopa õpetajatega. Kui aus olla, siis ei tundnud ma end tulevat ei idast ega läänest, vaid põhjast.
Saite nuusutada Hiina kultuurilugu väga erinevate nurkade alt. Kas on mingi läbiv joon või essents, mis kogetut (kalligraafiat, laulmist, võitluskunste, ülikute eluolu, tantse, rõivastust, savipottide valmistamist, kanga kudumist, paberist põrsaste välja lõikamist jms) raamistab?
Raho: Traditsiooniline kultuur on äärmiselt fikseeritud märgisüsteem, kus igal liigutusel, värvil, dekoratiivsel elemendil, kostüümil jms on vääramatu tähendus. Selleks, et jutustatavaid lugusid täielikult mõista, tuleb omada meeletut infohulka. See mõjutab kindlasti ka hiinlaste vaateid kunstile. Neile on väiksest peale õpetatud, et on olemas õige ja vale viis mingi nähtuse kujutamiseks kunstis.
Kohtasin nii mõnelgi korral mõtteviisi, et kui pakutav teos ei ole publikule üheselt loetav, siis ei saavuta see oma maksimaalset potentsiaali. Loomulikult ei saa sellist lähenemist üldistada kõikidele hiinlastele, aga kui võtta arvesse fakt, et Xi´ani provintsi ühes külas hakati naistel orkestris mängimist ja pillide õppimist lubama alles 2000. aastal, sest traditsioon nägi ette, et antud tegevust praktiseerisid ainult meessoost isikud, kellele võib teadmisi edasi anda ainult nende naise isa, siis on Hiinas säilinud ohtralt pärimuskultuurile omaseid toimemehhanisme. Kusjuures muusika üles kirjutamist ei toimu, kuna siis kaotaks nähtus traditsioonilisuse, mis toidab omakorda autoriteetide võimu ning pärsib õpilase staatuses olevate indiviidide autonoomset otsustusvõimet.
Kunsti kirjeldamisel tegeleti enamasti visuaalselt nähtava keelelise kirjeldamisega stiilis „see nukk on kõrget positsiooni omav ametnik, kuna tal on kaks punast sulge peas ja kuldsete nööpidega roheline keep“. Etendatavas stseenis jutustati õpetliku sõnumiga lugu selle tegelase juhtumistest.
Liis: Ajaloo mask.
Mis oli kõige huvitavam?
Raho: Kõige huvitavamaid asju oli palju. Kindlasti see, kuidas üks Euroopa õpetaja püüdis hiina traditsioonilise tantsu esteetilist vormi, mis põhiliselt baseerub fikseeritud torsoga käte ja jalgade liigutamisel, asendada puusade väänutamise ehk siis lihtsalt teistsuguse esteetilise vormiga, väites, et just see ongi kaasaegne tants.
Samuti see, et enamik hiinlastest ei ole kunagi jões ujunud, kuna neile on õpetatud, et ujutakse basseinis. See on ühelt poolt ka arusaadav – seal jões ujusid peale meie ka kummikindad ja kilekotid.
Põnev oli veel see, kuidas me Liisiga hiina teismelistele autogramme jagasime ja ohtralt kohalikega fotode tegemiseks poseerisime.
Ka see, kuidas valgusfoorid olid soovituslikud, kuidas inimesed pargis tantsisid, kuidas meid viidi ekskursioonile kliiniliselt puhtasse teevabrikusse, mis ilmselgelt oli ainult turistide tarvis ehitatud, sest reaalset tootmist seal ei toimunud.
Samuti oli loodus huvitav ja see, kuidas inimesed päise päeva ajal pidevalt ilutulestikku taevasse lasid, mõistmata, et see veel rohkem sudu juurde tekitab.
Liis: Kõige huvitavam oli rännak eneses, enda kohandamine süsteemi, ettekirjutatud päevakava järgimine ja tagasi jõudes tõdemine, kuidas see kollektiivsus on minusse imbunud ning kuidas ma olen suure osa endast „magama pannud“, et selle süsteemiga kohaneda. Igapäevane oli küsimus, mis rolli mina mängin ja kuhu me jälle läheme. Kuna hiinlastel ei ole kombeks pidevalt arvata ja tunda ning end selles osas väljendada, siis mingil hetkel tundsin, kuidas ruum oli paks väljanäitamata emotsioonidest, lausumata sõnadest (mis oli tingitud ka keelebarjäärist). See imbus minusse ja mulle tundus, et minust on saanud selle kõige kehastus. Ma ei kehastanud enam ennast, vaid kogu kollektiivi. See oli huvitav kogemus.
Huvitav oli ka see, et hiina tranditsiooniline tants mõjus kohati palju kaasaegsemalt kui esitletud läänelikud tehnikad. Põnev oli näha, kuidas kaks Hiina noort, nägu naerul, näitavad näpuga taevasse ja teevad pilti imeväikesest valgest pilvest, sest pekinglaste jaoks on see kui tabatud ime.
Ja nüüd tants, millest põgusalt on juttu olnud. Ehkki saan aru, et kohtumisel oli põhirõhk Euroopa liikumistehnikatel, saite põgusa kogemuse ka hiina traditsiooniliste kehatehnikatega. Mida kogesite?
Raho: Hiina kehatehnikatest pakuti meile kung fu´d ja taiji´d. Samuti oli igal grupil (mida oli kolm) üks hiina õpetaja, kes õpetas spetsiifilisemalt oma tantsutehnikat. Minu grupi õpetaja oli klassikalise hiina lavatantsu õppejõud ja tema tunnid olid äärmiselt meeldivad. Põhimõtteliselt oli tegu balletiesteetikale sarnase liikumissüsteemiga, millel on oma paika pandud käte koordinatsioon ja jalgade sammustik. Kere on klassikale omaselt fikseeritud. Presenteerimisviis nii liikumises kui karakteri psühholoogilises läbielamises on jutustatava loo kontekstis väga täpselt fikseeritud.
Teine õpetajatest tegeles enda loodud improvisatsioonitehnikaga ja kolmas traditsioonilisi sugemeid sisaldava kaasaegse tantsu tehnikaga.
Liis: Minu kogetud traditsioonilise tantsu tehnika oli väga kaasaegne ja kehasõbralik. Seda kindlasti seetõttu, et meie grupil oli õpetaja, kes otsustas astuda välja oma õpetajarollist ning jagada seda, mida ta indiviidina soovis ja viisil, kuidas ta soovis ning tantsu tunnetas. Hiina traditsiooniline tants võib olla väga terav ja täpne, samas väga pehme ja voolav ning see muutus ühest teise on väga kiire ja detailne.
Mida on ühel Euroopa tantsukunstnikul hiina kehatehnikatest õppida?
Raho: Iga kehatehnika on uus kogemus, teistsugune lähenemine harjumuspärasele. Õppida on avanemist ja avardumist.
Liis: Õppida on täpsust detailides; muusikaga suhestumist – võtta muusikat kui tantsupartnerit; vormi sisse minekut ja kehastamise oskust, mitte liigutuste ja liikumiste sooritamist, vaid kehastamist; vaimu ja füüsise koos liikumist ja liigutamist.
