Anu: Teed oma igapäevast tantsualast tööd Lõuna-Eestis. Miks sa just seal tegutsed?
Kalli: Setumaal on juba 20 aastat minu kodu. Enne seda elasin vanematekodus Tartus. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetamise järel 2012. aastal, juba kümme aastat tagasi, ei olnud mul ambitsiooni, julgust või siis vajadust siirduda Tallinna, nii nagu pooled minu kursusekaaslased (Raho Aadla, Maarja Tõnisson, Mari-Liis Eskusson, Katrin Kreutsberg, Kristiina Vilipõld) tegid. Ometi natuke see toona kripeldas, sest püüdsin oma lavastustega lisaks Tartule ja Viljandile ikka ka Tallinnas ära käia. Tundus, et seal on just see õige publik.
Hakkasin esimese kõrgkooli – Tartu Kõrgem Kunstikool, praegune Kõrgem Kunstikool Pallas, kus õppisin 2001–2005 – järel flamenkotantsu õpetama kodukoha lähedal Räpinas, hiljem ema Tiina Pikase stuudios Tartus ning Viljandis õppimise ajal ka Viljandis. Seega oli mul õpetajatöö Lõuna-Eesti piirkonnas juba olemas. Tartus annan ema juhitavas tantsustuudios Duende flamenkotunde praegugi ja teen tantsijana oma loodud flamenkotantsu koreograafiatega kaasa Vanemuise teatri balletilavastuses „Metamorfoosid“.
Räpinas töötasin loovtantsuõpetajana nii koolis kui ka lasteaias, kuid mulle see lõpuks siiski ei sobinud, sest soovisin olla sõltumatu. Vahetult enne pandeemiat hakkasin looma oma stuudiot. TantsuKunstistuudio Kallid ja Pai avas Räpinas oma uksed kõige raskemal ajal, 10. oktoobril 2020. Soovisin ühendada kahte tegevust – maalimist ja tantsu, mida ise olen õppinud. Ma tahan neid rakendada käsikäes, andes inimestele võimaluse väljendada end nii läbi tantsu kui värvi. Kuna Räpina on väike koht, töötab see stuudio praegu pigem küll elamuse pakkujana peredele või mõne ürituse raames, näiteks sünnipäevadel pakutava tegevusena, mis tellitakse minu stuudio ruumides. Ehkki Räpinas on olnud piisavalt erinevate tegevuste võimalusi, püüan minagi end sobitada selle väikelinna kultuurimaastikule. Nii õpetades flamenkotantsu (üle 10 aasta), mille hetkel panin küll huvipuuduse tõttu pausile, kui ka oma stuudioga.
Jätkuvalt olen liikuv. Näiteks Vastseliinas viisin möödunud aasta jooksul läbi erinevate tantsustiilide tunde, millest kokku vormus terviklik sari. Inimesed, kes avaldasid soovi proovida balletti, kaasaegset ja karaktertantsu, said selle võimaluse. Tundides muidugi tantsisime, aga samas proovisime ka näiteks erinevate stiilidega seotud kostüüme. Balletitunnis proovisime varvaskingi ja balletiseelikut, flamenkotantsus suurt seelikut ja muid selle stiili juurde kuuluvaid vahendeid – lehvikud, sallid, kastanjetid jne.
Anu: Millisena tunnetad oma missiooni niivõrd iselaadset kunstilist lahendust pakkudes? Vahel ju minnakse mõnda väikesesse kohta, et seal kultuurielu mingi uue vaatenurgaga rikastada. Küsin seda, sest enamik kultuuritegevust on siiski ju koondunud Tallinna. Pealinnas toimub tohutult palju. Kas sina tegutsed Lõuna-Eestis põhiliselt seepärast, et see on sinu kodukoht või on veel mingeid käivitavaid mõttemõlgutusi, soove ja unistusi, mida tahad teostada. Või on need hoopiski siinsed inimesed? Saan aru, et see on ebamugav küsimus, sest missioonitundest tänapäeval tihti enam ei räägita.
Kalli: Minu tegevus oli vajalik, sest flamenkotantsustuudioid oli ja on Tallinnas mitu, Kagu-Eestis polnud toona aga ühtegi. Pälvisin selle tegevusega 2007. aastal Räpina linna ja valla aasta tegijate tunnustusüritusel „Märka ja tunnusta” isegi kultuurivaldkonna Hõbemärgi.
Ajapikku on huvi flamenkotantsu vastu kogu Eestis vähenenud ja olen otsinud uusi lahendusi ja väljundeid, kuidas ise ellu jääda, hakkama saada ja samal ajal teistele vajalik olla. Kui hakkasin oma stuudiot tegema, oli missioonitunne ikka väga suur. Tahtsin pakkuda lastele võimalust olla loov nende endi soovist lähtuvalt ja täiskasvanutele anda võimalust avastada taas oma loovust, mis on tihti hirmude taga lukus. Ma olen seda omal nahal lapsena kogenud.
Anu: Praegusel ajal on loovuse avamine äärmiselt oluline, sest inimesed saavad internetist valmisprodukti ja enda isikliku loovuse väärtustamine on muutumas teisejärguliseks. Kõik on justkui ette ära määratud, kuidas vaadata, mõelda või tunda. Mis on õige ja mis on vale, mis ilus, mis kole, mis efektne ja mis igav.
Kalli: Tõsi. Ka tantsustiilide (ballett, flamenko, tänavatantsud jms) õpetamine käib metoodilisel viisil, kus õpetaja näitab ette ja lapsed teevad järele. Loovust seal esialgu just palju ei ole. Improvisatsioon tuleb alles hiljem, kui oled tehnika omandanud ja saad omandatu põhjal ise vastavas stiilis liikumisjadasid kombineerida. Mina soovisin loovamat lähenemist. Stuudio tegin kindlasti ka oma laste pärast. Olen kasvanud koolisüsteemis, kus on „õige ja vale“ joonistamine või „õige ja vale“ tantsimine. Või üks stiil on ülevam kui teine. Mõistsin, et just sellisest suhtumisest saavad alguse hirmud olla loov või kole, kõik peab ju ilus olema ning enese avastamine jääb ära. Ometi ma tean, et on võimalik üles ehitada mõttemaastik, kus vaba loovus on võimalik. Tahan, et igaühel, kes minu juurde jõuab, oleks võimalus avastada oma individuaalsust, jäädes oma isikupärase loovuse juurde. Kui veel ise õppisin, oli „õige ja vale“ reeglistik kohustuslik. Ka minu juhendatud loovtantsu tunnid toimusid koolis kehalise kasvatuse tunni raames, kus kõik lapsed ei tahtnud tantsida ning osa tegi seda sunniviisiliselt. Soovisin luua vaba stuudio, kuhu tuleksid lapsed ja täiskasvanud, kes tõesti tahavad tegeleda tantsulise liikumise ja maalimisega. Kuna erinevalt täiskasvanutest lapsi ei tulnud, siis mulle tundub, et lapsed on juba lukus. Ma siiski usun, et aja jooksul tekib huvigrupp.
Anu: Looming peab olema sõltumatu eneseväljendus. Sinu soov on, et inimesed saaksid vabalt tegeleda sellega, mis neist endist välja kasvab, hinnanguid andmata ja kriteeriume kehtestamata.
Kalli: Jah, soovisin luua sellist turvalist ruumi, kus inimesel oleks võimalik ise kogeda, ise avastada, nii ennast kui ka tantsu ja maalimist ning austada sealjuures enda ja teiste valikuid. Peab olema usaldus ja teadmine, et pole kindlat õiget ega valet, on valikud, mis ei kahjusta sind ennast ega teisi.
Anu: Ehk tood mõne konkreetse näite.
Kalli: Olen individuaalselt erinevate peredega viinud läbi „Tantsumaali“ ideed. Iga kogemus on olnud täiesti erinev, sest iga pere oma väärtustega on ainulaadne, avaneb erinevalt ning avastab oma pereliikmete kohta midagi uut. Ka mina alles saan teadlikuks selle protsessi erinevatest võimalustest. Noor pere väikeste lastega erineb perest, kes tuleb koos täiskasvanud lastega. Minu lähenemine on samuti vastav iga pere omapärale. Sünnipäevad on jälle teistmoodi, sest siis on sünnipäevalaps ju A ja O ning kõik võiks tema meelest käia tema soovide järgi. Muidugi on see võimalik, aga jällegi on mulle ja ka osalistele hea võimalus leida lahendusi, et arvestataks ka kutsutute soovidega. Keegi ei taha olla kohas, kus tema eest pidevalt otsustatakse. Lisaksin kogemuse Just Tantsukoolist, kuhu mind kutsuti „Tantsumaali“ tundi andma. Sain seal töötada erinevas vanuses lastega, mis oli väga mõnus. Laste tagasiside oli värvikas ja täis üllatust, et nii ka võib ja tohib. Selgus, et nad pole kunagi varem saanud maalida jalgadega või suuga ning olla värviga koos. Lapsed avanesid, muutusid julgemaks ja katsetasid erinevaid võimalusi, sest keegi ei piiranud nende fantaasiat hinnangutega, et nii on ilus ja naa on õige. Sündis lastepoolne vaba looming, mis tegi neid väga rõõmsaks. Minu jaoks oli ja on see kõik väga põnev. Tulevikus soovin ühe lasterühmaga sellist protsessi kasutades pikemalt tegutseda, et teada saada, kuhu on võimalik välja jõuda. Praegu on olnud lühikesed protsessid mõne tunni vältel, kuid loodan, et mingigi loovust ja vabadust julgustav välgatus jääb lastesse pikemalt püsima.
Minu stuudio on veel lühikest aega tegutsenud, pealegi on ajad keerulised. Aga saadud kogemused on näidanud, et see, mis ma teen, on vajalik ja ühislooming arendab ka mind ennast. Missiooni mõttes loodan ja soovin, et see, mida pakun, oleks ka teraapiline. Mõnes mõttes tegelikult ongi! Avastades iseennast, oleme avatumad ja julgemad ennast väljendama, suheldes teistega läbi erinevate kunstistiilide.
„Ma ei oska joonistada ja ma ei oska tantsida“ võiks ideaalis olla tunni lõpuks ületatud hirm (mõni vajab muidugi pikemat protsessi) ning lapsed, aga ka täiskasvanud, leiavad läbi enda avastamise uusi eneseväljendamise võimalusi. See on minu missioon! Ja selle täitmiseks olen samuti liikunud oma stuudio ruumidest välja ja läinud ise inimeste juurde, kui kutsutakse. Olen loonud oma kodulehe (www.kalligalerii.ee) ja pidevalt õpin juurde, olemaks iseendale tööandja ning pakkumaks teistele olulist väärtust. Loodan, et järjest rohkem inimesi, peresid, gruppe, kes seda vajaksid, leiab tee minu juurde. Liigun tasapisi edasi. Facebookiga liitudes jagasin lõpuks sealgi oma eheda argipäeva nägu sellisena, nagu ma päriselt ilustamata olen. Tahan luua enam armastust maailma, et inimesed ei tegeleks eneseeitusega, vaid vastupidi, liiguksid endale lähemale.
Anu: Need on ilusad mõtted. Lisaks sellele, et oled loonud värskelt oma stuudio, oled pikalt olnud seotud ka teater Vanemuisega. Räägi sellest kogemusest, palun.
Kalli: Pärast Ida Tantsukooli lõpetamist 2002. aastal läksin edasi Vanemuise Tantsu ja Balletikooli, peale mille lõpetamist 2004. aastal oli mul võimalik minna teatrisse balletiartistina tööle. Olin siis veel Tartu Kõrgema Kunstikooli maaliosakonna viimase kursuse tudeng. Kooli lõpetamine oli minu jaoks oluline ja kuna tundsin, et klassikaline ballett polnud päris minu kirg, mis sest, et lubati peamiselt rolle teistlaadi tantsulavastustes, otsustasin ma sellest tööst loobuda. Igapäevast varahommikust balletitreeningut peab ikkagi sügavalt armastama. Kuigi vabadust tuli juurde, oli see raske valik, sest loobudes teatritööst, jäin tantsijana väga regulaarsetest treeningutest ja esinemistest suurel laval kõrvale. Oli üsna masendav periood ja mind päästis see, et sain flamenkotantsuga edasi tegeleda. Toona oli flamenko veel populaarne ja meid kutsuti esinema väiksematesse kohtadesse, aga soov tantsijana tihedamini laval olla oli suur ja seda mitte ainult flamenkotantsu vahendajana. Soovisin ka muude tantsustiilidega lavalaudadele astuda, sest tantsija kehakoolitus oli mul ju hea. Nii tuli hakata ise uusi võimalusi otsima. Oskus või kogemus koreograafiat luua mul puudus ja otsustasin minna õppima Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiasse (2008–2012). Õnneks jäin siiski Vanemuise balletijuhile Mare Tommingale meelde ning ta on mulle mõningaid võimalusi teatris siiski pakkunud. Näiteks sooloetteasteid rahvusvahelisele tantsupäevale pühendatud galadel. Kaks hooaega tantsisin ooperis „Carmen“ flamenkosolisti. Ja seejärel on mind paaril korral enda projekti kutsunud Vanemuise teatri tantsija ja lavastaja Matthew James Jordan. Tema lavastustes on omavahel sulandunud stepptants ja flamenko. Esimesest lühemast projektist kasvas välja pikem lavastus „Rütm & Sära“ („Rhythm & Flair“), mida näeb hetkel teatri mängukavas oleval kolmeosalisel balletiõhtul „Metamorfoosid“. Olen Vanemuise teatrile nende võimaluste eest tänulik. Lepingulisest teatritööst loobumine võimaldas mul süvenenumalt tegeleda flamenkotantsuga, kuni flamenkokvartett „Castaño“ loomiseni (2015), kus ma tänaseni elava muusika saatel tantsin. Ja nii irooniline kui see ka ei ole, jõudsin seeläbi ikkagi solistina Vanemuise teatrisse tagasi lavastuses „Carmen“, kuid juba selle stiiliga, mida ma armastan.
Et siiski rohkem laval olla ja seda läbi oma loomingu, sündis värvinimetusi kandvate tantsulavastuste sari, mis eristus meie tantsumaastikul selle poolest, et sidusin falmenkotantsu kaasaegse tantsuga ja värv kui meedium oli laval. Olen neid lavastusi esitanud enamjaolt Tartus, aga üritasin, nagu varem mainisin, alati ka Viljandis ja Tallinnas ära käia. Algul olid nii võimalused kui ka publiku hulk Tartumaal üsna väikesed, aga aastatega on need kasvanud. Teha tantsulavastusi selles Eesti piirkonnas vabakutselise lavastaja ja tantsijana on olnud omamoodi julgus ning väljakutse. Aga nii ma valisin.
Anu: Räägi palun värvide sarjast.
Kalli: Värvide sari sai alguse pooljuhuslikult Viljandis õppides. Minu sisseastumistöö oli justkui ettekuulutus sellele sarjale. Sisseastumiskatsetel anti ülesanne lavastada tervelt kümme minutit liikumist etteantud muusikale, mis oli umbes kolm minutit pikk. Mul oli raske kümme minutit liikumist luua. Suutsin vaid selle kolm minutit täita ja esitasin sama koreograafiat kolm korda. Mul oli ülestikku seljas kolm sama lõikega kleiti, mis olid eri värvi: kollane, roheline ning punane. Otsustasin lahendada ülesande läbi erinevate emotsioonide ja kolme värvi. Siis unustasin värvide teema. Teisel kursusel tuli minilavastusele panna pealkiri. Mul on alati olnud raske pealkirju välja mõelda. Ka oma maalidele pole ma neid seepärast pannud. Töö sai must-valgete kostüümide juures olnud üksikute roosade detailide tõttu pealkirjaks „Roosa“, sealt edasi, kui kolmandal kursusel sündis „Valge“, teadsin, et neljandal kursusel tuleb „Must“ ja akadeemia lõpulavastuseks „Punane“. Ja nii ta läks. Hiljuti küsiti minult, kas ma tõesti teadsin ette, et teen sellise sarja sellises järjestuses värve kasutades. Ei, ma ei teadnud, aga see küsimus viis mu mõtted sisseastumiskatsete juurde, et ju siis midagi on ikkagi kuskil ette määratud. Jah, mul oli kooli lõpetamise järel kindel teadmine, et veel on tulemas sellised värvid, nagu lilla, roheline, kollane, sinine ja oranž, aga ma ei teadnud, mis järjekorras. Lihtsalt usaldasin seda, mis tuleb. Lavastused sündisid tunnetuse ning hetke eluolu ja kogemuste pealt.
Alguses kasutasin meetodit, kus lõin koreograafia, edastasin selle muusikutele ja nemad lõid originaalmuusika liikumise järgi („Roosa“, „Punane“, „Roheline“, „Kollane“). Muusikuteks on olnud Argo Vals, Kaarel Kuusk, Mati Tubli, Markus Kohv, Viiulitrio Midrid (Lee Taul, Sänni Noormets, Cathy Sommer), Maarja Soomre, Helen Kirsi, Andre Maaker, Anu Taul, Liis Ring. Viimase lavastuse „Lilla“ järel küsiti minult: „Ega sa ei solvu, kui ma ütlen, et muusika oli pool lavastusest!“ Minu meelest on see imeline, et muusika ei domineerinud ega jäänud ka muule lavastusele alla, vaid oli sünergias kogu looduga. Minu lavastused ei ole ju ainult minu looming, vaid koostöö suurepäraste inimestega vastastikuses usalduses.
Lisaks olen heli ise lindistanud („Valge“, „Kollane“, intervjuud „Lillas“) ja neid on aidanud kokku monteerida Kaur Kenk ja Riho Luhter. Heli on koos etendajatega sündinud ja etendajad on need laval ette kandnud („Sinine“, „Lilla“). Selleks ajaks oli (enese)usaldus nii suur, et lavastasin nende etendajatega, kes ise tulid ja soovisid osaleda. Ma ei valinud neid oskuste ja „mõõtude“ järgi, nagu kooli ajal ja ka vahetult peale lõpetamist sündinud „Rohelises“. Ma olengi väga palju loonud harrastajatega, enda flamenkotantsu õpilastega, kes on juba aastaid selle alaga tegelenud. Eesti kõrgkoolides seda tantsustiili ei õpetata. Hiljem tekkis soov ära proovida loomine juba olemasolevale muusikale ja valituks ostus Andre Maakeri plaat „Andalusian Illusion“, mille ta mulle ühel esinemisel kinkis. Sellel plaadil oleva muusika järgi sündis lavastus „Oranž“. Viimases osales laval koos Andre Maakeriga kakskümmend seitse inimest. Mulle meeldib, kui muusika ei tule plaadilt, vaid ka muusikud on laval ja mitte orkestriaugus, vaid orgaaniliselt etendusse sisse põimitud. Kuues lavastuses („Roosa“, „Punane“, „Roheline“, „Sinine“, mainitud „Oranž“ ja „Lilla“) on mul seda elavat maagiat õnnestunud lavale tuua. Ise olen üheksast lavastusest tantsijana laval olnud samuti kuues värvis, sest tantsija minus nii väga soovis lavale. Viiel korral on päris reaalne värv kui meedium olnud samuti laval. Ja lavastuses „Oranž“ kõditasid publiku meeli ka looduslikud lõhnad, sest kaasasin protsessi lõhnakunstnikuna Inna Sidoruki. Viimases lavastuses „Lilla“ jäin esimest korda ainult lavastajaks. Koreograafia loomise usaldasin tantsijatele.
Anu: Mida need värvid sinu jaoks veel kannavad, sest sisu ja mõtte tasandeid, mis läbi vormi endale kunstilist lahendust otsivad, on kindlasti veel. Milline oli sinu tunnetus ja mida teadvustad lavastusi luues?
Kalli: Tagantjärele mõeldes sümboliseeris „Roosa“ (2009) seda, et ma olingi loojana veel väga alguses. „Valge“ (2011) sisaldas näiteks kõiki värve ja oli pühendatud meie kursusele, kus olid eranditult kõik väga värvikad ja karismaatilised inimesed. Ja kuna eespool said osad juba mainitud, siis ma tooksin välja ka teised, sest 11 sisseastujast lõpetas üheksa ja tantsuga tegelemise juurde on jäänud kaheksa, mis on minu meelest imeline. Margarita Margarjan tegutseb Narvas. Helena Krinal elab praeguseks Palestiinas, kuid tegutseb tantsukunstnikuna ka kodumaal Eestis. Minu kaks viimast värvinimetust kandvat lavastust said edukalt välja toodud just Helena abiga, kes oli mõlema projekti juures produtsent ja dramaturg. Aitäh! Reelika Randmaa ja Liina Luik valisid spordi. Neist viimane osales oma õdedega maratonijooksjatena ka olümpial (2016. a Torino). Nüüd õpib ta kehakultuuriõpetajaks TLÜ-s. Tiina Tillo Trukits lõpetas Tartu Ülikooli füsioteraapia erialal ja töötas valitud alal. Hetkel on ta Invarus abivahendite nõustamis terapeut.
Aga tulles värvide juurde tagasi, siis koolitöös „Must“ (2011) oli tants videol ja seotud leina ning kurbusega, minu sõbra ja tantsija traagilise hukkumise tõttu. Diplomilavastuses „Punane“ (2012) liikusin juurte ja naiseks olemise (naisena sündinud) teema juurde. Alles hiljem, peale kooli, kui olin lavastanud „Rohelise“ (2013), mis kätkes eluringi teemat ja alustasin „Kollase“ (2016) loomist, taipasin, et minu lavastused on seotud energiakeskustega minu kehas ja on mulle kui teraapia. „Kollases“ tegelesin otseselt päikesepõimikuga, kus oli kasvanud minu esimene laps ja parasjagu oli kasvamas teine, ehk ka lapsekandmise ning sünni ja sünnituse teemadega. „Sinises“ (2018) oli „peategelaseks“ kõri, kommunikatsioon, usaldus eneseväljenduse suhtes. „Oranž“ (2019) oli seotud põlvkondade vahetusega. „Lilla“ (2022) puudutas kuulamist, kuulmist, kuuletumist ja kõrgemaga kontaktis olemist. Aga alati jätsin avatuks võimaluse, et publik saaks etendusest välja lugeda endale sobivat, püüdmata dikteerida, kuidas keegi peaks mõtlema, tunnetama ja aru saama.
Anu: Sa väitsid, et varem oled oma lavastustes sidunud värve emotsioonidega. Inimesed elavad aina enam peas, surudes emotsioonid alla, oskamatusest neid väärtustada, teadlikult rakendada ning suunata. Teadvustamata allasurutud emotsioon saab praegusel keerulisel ajal tihtipeale parimal juhul valla lastud sotsiaalmeedias. Seal justkui oleks see vabanemise võimalus kõik välja plahvatada. Traagilisematel juhtudel, kui inimene ei tule enam oma emotsioonidega toime, võib lõppeda inimese elu suitsiidiga. Minu meelest on läbi kunsti eneseavastamine, olgu siis lavastaja, tantsija või publikuna, üks võimas viis keerulistel aegadel suhestuda kõige toimuvaga. Kui oma tantsutundides tegeled sa vabastava eneseväljendusega, siis kas lavalaudadel püüad kunsti kaudu jätkuvalt emotsioonidega tegeleda?
Kalli: Emotsioonid on paratamatult elu osa, protsessiga alati kaasas, kuidas keegi nendega toime tuleb, on individuaalne, aga kohe kindlasti on need igaühe isiklik vastutusala. Minu lavastused on olnud mulle endale teraapia eest, kuid muidugi ei tegelenud ma oma lavastustes vaid ainult iseendaga, eelpool mainitud teemad on ju üldinimlikud. Ma ei ole ainuke, kes nende teemadega tegeleb. See puudutab ühel või teisel viisil kõiki inimesi. Usun, et minu lavastused on olnud teraapilised ka nendes kaasa teinud osalistele ja kindlasti on mõjutanud ka publikut.
Anu: Ja nüüd oled sarja lõpetanud või kripeldab miski veel?
Kalli: Jah! On küsitud, kas nüüd tulevad veel käsitlemata värvid, näiteks kuldne, pruun, hall jne. Paraku mitte, sest ma ei tunne, et need värvid mind kõnetaksid, need pole tulnud minu nägemustesse. Mul ei teki nendega seoses kontakti ega soovi neid lahendada. Saan tõesti öelda, et lõpetasin „Lillaga“. See oli minu jaoks kõige keerulisem värv, mida ei olekski osanud lahendada varem kui nüüd. Vaatamata sellele, et juba kümme aastat tagasi tekkis mul nägemus, kus lillale värvile mõeldes nägin laest laskuvat mikrofoni. Ma ei mõelnud siis, miks. Lavastuse helifooni osaks said vestlused lapsevanematega, kus ma ise hoidsin intervjueerijana mikrofoni. Mikrofonid olid ka laval nii sümboli kui helikadjana.
Nii palju veel värvide sarjaga seoses unistan, et soovin selle sarja kokku võtta näituse vormis, kus lavastustega seotud maalid, muusika, videod, rekvisiidid, kostüümid, butafooria ja suurepärased visuaalmaterjalid saaksid veel kord „etenduda“! Eespool sai räägitud tantsijatest ja muusikutest, aga lavastuse loomiseks sellest ju alati ei piisa. Valguskunstniku tööde, millesse ma olen „sekkunud” kõige vähem, eest olen südamest tänulik Emil Kallasele, Madis Nurmsile ja Kristjan Suitsule. Üle ega ümber ei saa ma oma emast, Tiina Pikasest, kes on eranditult kõigi lavastuste juures olnud kostüümikunstnikuna minu visioonide teostaja õmblusmasina taga. Ja ära soovin märkida veel ka Annes Hermanni, kes on üsna mahukate dekoratsioonide teostaja mitmete lavastuste juures, ja butafoorid Kaido Torni ning Elise Niguli. Ilma mainitud inimesteta poleks minu lavastused sündinud sellistena, nagu need sündisid. Näitus oleks tore juubelikingitus mulle, tänuavaldus kõigile osalejatele, aga ka põnev vaatamine nii praegustele kui tulevastele tantsukunstnikele. Kui praegu tehakse etenduse järel vestlusi, siis mind kõnetab näituse idee.
Ja tunnen, et nüüd, pärast värvide sarja, olen lõpuks valmis üheks omalaadi soololavastuseks. Kas nii ka läheb, näitab aeg. Tavaliselt teevad värsked koolilõpetanud esimesena just soololavastuse, kuid minuni jõuab see mõte alles nüüd. „Kollane“, mis tõi mulle üllatuseks kaasa Eesti Teatri aastaauhindade tantsuauhinna nominatsiooni, ei lähe arvesse, sest olin ju laval koos tütrega, kes tol hetkel oli kõhubeebi! Võimalik, et soolo pole vajalik olnud ka selle tõttu, et olen flamenkotantsijana korduvalt solistina laval tantsinud.
Anu: Räägi palun sel suvel esietendunud „Lillast“ lähemalt. Ka nendest paljudest huvitavatest kihtidest, mida lavastus endas kandis, ning protsessist, sest see on alati huvitav.
Kalli: Ma usaldasin selles protsessis kõige rohkem juhust või kõrgemat juhatust ja lõin tingimused, kus kõik osalejad said olla võrdsed loojad ning jääda mõnuga vaid oma osa juurde. Meestantsija Raho Aadla oli minuga sõlminud kokkuleppe juba 10 aastat tagasi, seevastu naistantsija Anna Kõivistik ilmus mulle hoopis unenäos. Muusik Liis Ringiga kohtusime juhuslikult metsas.
Töötasin mitmete märksõnadega, mis minu jaoks lilla värvi, kroontšakra ja ühiskonnas geisid lillaks sildistava negatiivse varjundiga seostusid. Tantsijad said samuti lisada märksõnu. Kogu lavastuse kulgemise jada panime kokku loosi teel ja nii jõudsime lõpuks üsna läbiva struktureerituse juurde. Geiteema vastu mul otseselt huvi ei olnud, aga ma ei saanud seda kõrvale jätta. Sõna „violetne“ mind ei köitnud ja „lillat“ seostatakse kahjuks geiteemaga. Mind hakkas see teema lõpuks kõnetama lapsevanema vaatepunktist. Mis minuga toimuks, kui minu laps tuleks ja ütleks, et ta on gei. Ta kogeb maailma minust erinevalt. Paraku enamasti ei mõelda, et iga gei või mustanahalise taga on ka tema pere ja lähedased. Otsustasin intervjueerida lapsevanemaid, kes sellist olukorda on kogenud. Samuti liikusime laiendatult vähemuste teema juurde: näiteks kui laps abiellub 30 aastat vanema kaaslasega või hoopiski teisest rahvusest või kultuuriruumist pärit inimesega. Lisaks tegelesin, nagu eespool mainisin, ka vaimsete teemadega, mis justkui tundub pragmaatilises maailmas tabu. Kuidas ellu jääda ja tasakaalus püsida, kui meil on selja taga üliraske koroonaperiood? Kas räägib mõistus või tunne ja kuidas ma suhtlen teise inimesega, kes elab teistsuguses väärtusruumis? Keda ma kuulan ja kuulen? Kellele kuuletun? Kuidas hoida tasakaalu meis kõigis oleva mees- ja naisenergia vahel? Mulle olid olulised meie enese sisekõned. Kuigi laval oli kaks inimest, sümboliseerides mees- ja naisenergiat, olid nad minu jaoks oma mono- ja dialoogidega üks hing. Nende ühendajaks olid muusik kui tasakaalustav valgustelg kahe pooluse vahel ja muusika, mis terviku kokku võttis. Punase ja sinise värvi kokku sulandumine, et tekiks lilla, igaühe jaoks just tema enda toon, et ühenduda selle kõige vägevamaga. Seega sai lavastuses omamoodi väärtuslikuks kroontšakra, mis ongi värvusena lilla, sümbolina kroonid. Need olid tantsijate peas ja publiku käes olevate värvipurkide ümber. Me oleme kõik ühendatud, mistõttu oli ka lavastuse seisukohast oluline, et etenduse kulgemise protsessis osales iga publikuliige oma loositud sõnaga ja valitud värviga ning selle kandmisega või mitte kandmisega lavale, maali.
Anu: Lavastuse sünd sai alguse koroonakriisi lukustatud maailmas, kuidas sa toime tulid ja kuidas jaksasid protsessi lõpuni viia.
Kalli: Alustasime rõõmsalt residentuuriga. Minu jaoks oli hästi põnev see, et loojateks-tantsijateks olid üks erialase diplomiga tantsuspetsialist ja teine päevatööl käiv harrastaja. Siis tuli ligi kaheaastane paus, mis võimaldaski veel rohkem süvitsi minna. Eesti Kultuurkapitali abil saime “Lillaga” piirangutejärgselt siiski edasi liikuda. Väga aitas see, et mul on oma saal. Tunnen, et kui on koht, kus omaette toimetada, siis on juba hästi ja on põhjust tänulik olla. Oli vaja leida lisarahastust tegevustele, mida Kultuurkapital ei katnud, kuid siin tulid appi sponsorid.
Vahetult enne esietendust tuli veel taluda edasilükkamise valu ja rõõmu, kuna üks tantsija jäi haigeks. Kõik pidi ju vastama nõuetele, et kui oled lubanud teha kuus etendust, siis teedki. Tänan produtsenti, kes kõik ümber korraldas. Kogesin mingit sisemist jonni, et esietendust on raske edasi lükata, aga lõpuks taipasin, et see ei tähenda ju midagi. Soov jagada läbi kunstiloome armastust oli suur ja kui juba residentuuri järel üks tantsijatest läks koju ja ütles elus esimest korda oma vanematele, et ta neid armastab, siis tundsin, et teen õiget asja ja küllap kõik muu etendusega seonduv samuti laheneb. Nautisin armastavalt protsessi, püüdsin seda kõigi teiste jaoks samuti võimalikult armastavana hoida ja lõpptulemus oli lihtsalt rosin. Tegemist polnud ju äriprojektiga ning vaatajad tegid teadliku valiku, kui seesugust lavastust vaatama tulid. “Lilla” puhul ei tea, kas kuue etendusega see protsess lõppeski. Lavastus ju küpseb tegelikult laval. Kui teed pool aastat intensiivset tööd ja saad teha vaid kaks etendust, siis on kurb. Meil on läinud hästi. Elame, näeme, kas tuleb veel etendusi.
Anu: Ja publiku tagasiside?
Kalli: Tagasiside on olnud igal juhul soe ja põnev. Näiteks nende kõrval, kes ütlesid, et ei saanud midagi aru ja sedalaadi lavastused ei meeldi, oli rohkem kuulda, et nüüd täitsa julgeks veel vaatama minna, sest sellisel viisil publiku osalus oli äärmiselt meeldiv ja loomulik, kuna oli väga konkreetne tegevus, mille võis ära teha, kuid ei pidanud. Sissejuhatus oli usaldust tekitav ja lõi vabaduse kaasamisest mitte pabinasse sattuda, sest niikuinii olid kõik kaasatud. Leiti, et tore oleks, kui seda näeksid inimesed, kes millegipärast arutut vihkamist väljendavad teistsuguste vastu, mis samas on paratamatu. Tavaliselt kipub olema meie suhtlus meile sarnaste vaadetega inimestega. Ja oma sõnadega tooksin välja kahe maalikunstniku kommentaarid.
Aitäh veelkord erilise elamuse eest! Nii hea oli näha kahte erinevat “Lilla” etendust. Protsessid toimisid, justkui rännakul enese sees, kihtidest läbi. Läbi kõigest, mis inimeses ongi. Helgus jäi kõlama ja Maailm sai parem läbi etenduse ja inimeste, kes seda reisi kaasa julgesid teha. Vahva, et jaksasid ja ikka edu edaspidiseks!
Piret Kullerkupp
Kummaline. Jäi külge nagu mälestuste mikroosakesed närvivõrgus. Siiani mõjutab. Ilmselt unikaalne ja oma lihtsuses julm. Õnneks anti piisavalt, mitte liiga palju, aega, et sõnumid läbi töötada. Siiski, alateadvuse teema ja kel on end vaja pinnapealsusega kaitsta, peaks sellisest etendusest eemale hoidma.
Monika Del Norte
Anu: Üheksakümnendatel oli aeg, kus tuli alles kaasaegsele tantsule publikut hakata kasvatama. Etenduste arv oligi väike ja lavastuse areng jäi lühikeseks. Vaataja areneb koos pakutavaga ning neid, kes oskavad ja julgevad vaadata ning suhestuda, tuleb juurde. Publik poeb tihtipeale peitu suhtumise taha: ma ei saa midagi aru. Nüüd ometi juba julgetakse vaikselt avaneda. Õpitakse aina enam tunnetama. Puust ja punaseks suhtumine jääb aina enam minevikku. Kindlasti toetavad sellelaadset arengut lavastused, kus publik saab ise osaleda, olla vaba looja.
Kalli: Jah. Mulle tundub, võin ka eksida, et see publik on olemas Tallinnas, kuna etenduskunstnikud on enamasti koondunud sinna ja sealseid kaasaegse tantsu lavastusi tuuakse harva keskusest välja. Heal juhul Tartuni. Lõuna-Eestis on endiselt publikuga nukker seis. Sellest hoolimata otsustasin kõik “Lilla” etendused oma kodukandis teha, et oleks vähem organisatoorset rabelemist. “Lilla” järel kahjuks kogesin, et vist ongi kõik, et enam ise nii aktiivselt ei jaksa mässata. Motivatsioon publiku vähesuse tõttu ikkagi kahanes. Kelle jaoks ma rabelen? Samas tean omast käest, et kui minul on keeruline Tallinnasse uusi põnevaid lavastusi vaatama sõita, siis miks peaks sealne tantsupublik lõunasse tulema? Loodan, et ma siis vähemalt kasvatasin veidigi siinset publikut ja õnneks uus pakkumine Iliehi teatri alt tõi mu nukrutsemisest kiiresti välja. Aitäh, Heili Lindepuu! Tegemist on taas kahte kunstivaldkonda siduva lavastusega, mis on ju üdini minu teema. Rõõmustan, et koostööd olid nõus tegema Raho Aadla (kaaslavastaja, koreograaf, esitaja) ning Helena Krinal (dramaturg). “SIIS-SIIN-SEAL” sihtgrupiks on sellel korral just lapsed. Oleme saanud Kõrgema Kunstikooli Pallase endale kampa ja see on tore ning julgustav. Eesmärk on seekord mudilastele näidata, kui erinevalt on võimalik maalil inimesi kujutada ja kuidas erinevates tantsustiililides liikuda. Etendus saab taaskord olema publikut kaasav ja produtsendi soovil võiks protsess jätkuda ka peale etendust järgmistel päevadel lasteaiarühmas. Seega oleme koostamas lisaks lavastusele ka töölehte õpetajatele, et lapsed saaksid nähtut ise ka paberil katsetada. Elame, näeme, kuidas see lõpeb, sest hetkel on see protsess alles alguses. Mõistlik ongi elada rohkem siin ja praegu. Ma tänan sind, Anu, et sa soovisid minuga seda intervjuud teha. Aitäh sulle, lugeja! Olge püsivalt terved!
