„Kapriisid“ on sotsiaalselt avatud kontseptsioon. Avar galeriiruum annab (aknast enda peegelduse otsijaile) märku, et siin kaasa kannatama ei pea – läbi klaasi pole näha ühtegi depressiivset teost.
Uksel võtab vastu sisseviskaja metafoorne sildike, mis loob külastajale introverdisõbraliku alguse. Saan läbi kujundite oma sisemaailma seostesse sukelduda, mis mulle hästi sobib. Olen ruumis üksi – lisaks minule vaid nurgas istuv valvur, kellel pole mingit ambitsiooni minu välja (ega vaatevälja) trügida.
Avanev galerii-box on esteetika Meka. Armsus ei muutu läägeks ja kujutlusvõime tiibu ei kärbita.
Lavastatud näituse kontseptsioon teeb kummarduse teatri arsenalile. See on soovunelm, mis kutsub Sulle sobival ajal „teatrisse“, unistama etendusest, mis Sind toidab. Vahet ei ole, mis ajal Sa saabud – oluline on, et Sa jõuad kohale ja ka hilinejad lastakse sisse. Kaheteistkümnest kuueni.
Kogu galerii roosade toolide eksponaat on reserveeritud justkui mulle. Tegelikult on toole mitukümmend, ootamas veel kedagi, kes neid soojendaks. Ja „etendus“ algab. Artistid seisavad pidulikult „laval“ – nunnud marmorprožektorid. Tahaks neid käega katsuda. Kes mind keelab – mitte keegi.
„Esimese vaatuse“ lõpus lähen tagasi välisukse juurde, et veinipunast uksematti silitada. Nii pehme ja sametine nagu lootus paremast elust. Miks ma ei lähe „vaheajal“ õue? Sest ukseavas on vallatu diskokerade orgia – kõik üksteise otsas kutsuvas sädeluses.
Algab „teine vaatus“.
Sõidan pilguga üle ruumi. Kui mina olen siin Alice, siis kus on mu „söö mind“, „joo mind“ purgikesed? Roosa „Puhveti“ silt galerii seina ääres kutsub mind end põranda ligi kahandama, et kujuteldavasse baari ära mahtuda. Eksponaat on nii apetiitne, et kõht läheb tühjaks. Söön silmadega aknalaual lebavat hiigelprožektori mudelit ja tõden, et kahandatud ego tõstab pead ning taban end küsimas: „Kas ma pean end suureks jooma, et elu rambivalgus mind läbi ei põletaks?“
Galerii valgeid seinu katavad kujuteldavate lillede kleepsud kujuteldavatelt fännidelt. See on jälle üks võimalus valida, mida antud näitusel näha ja kellelt. Delikaatne vorm. Nüüd võib veel lavastuse lõpuaplausi kõla ja kestvust vaimusilmas näha ning kõiki neid lilli, mida lavale loobitakse… Siinkohal minu „etendus“ lõppebki.
„Kapriisid – eelvõim“ tutvustab külastajale teatriruumi alustalasid, mis ajahammaste löögi enda peale võtavad. Lava rekvisiitide presentatsioon on unenäoliselt ilus, mitte realistlikult funktsionaalne. Selles on tuttavlikku äratundmisrõõmu.
See on vist see, kuidas ma oma päeva alustan – iga kord natuke ebarealistlikult hoogsalt, et ma jõuan palju rohkem tehtud ja oldud, kui õhtu lõpuks to-do-list näitab. Samas „Palju tahad, vähe saad. Vähe tahad, ei saa midagi“. Ehk kui poleks lootust, siis poleks motivatsiooni inspiratsioonistki välja teha ja looming jääks vangi.
„Kapriisid – eelvõim“ annab märku, et piire ei ole ja energia saab vabalt voolata. Minus voolab see pärast kogetut veel päevi edasi. Ilmselt ka teistes külastajates, ehk isegi „Kapriisid 4“ esikani. Kuulda on, et to be continued…
