Olen nüüdseks teinud Tantsu KuuKirja rubriigi „Fookuses on tantsuõpetaja“ jaoks seitse intervjuud ja mitte kellegagi pole olnud nii keeruline aega kokku leppida. Tundub, et sa oled ülihõivatud. Nii küsingi alustuseks, kuidas sul läheb, millega sa tegeled, mis kuulub sinu erialasesse argipäeva?
Tõenäoliselt kohtume minu jaoks kõige turbulentsemal ajal. On veel õppeaasta algus (vestlus toimus 13. oktoobril – autori märkus), millele lisaks on mul uus väljakutse – olla olude sunnil ka 8. klassi klassijuhataja. Mitte et mul otseselt klassijuhatamise vastu midagi oleks, aga ma arvan, et klassijuhatamise töö on hästi vastutusrikas. Selle jaoks peaks tegelikult olema palju aega, loodan teisel poolaastal sinna rohkem panustada.
Teine tegevus, mis argirütmi vürtsitab, on ZUGA[1]-ga uuslavastuse “Ilma” väljatoomine, milleni on hetkel täpselt kaks nädalat, 26. oktoobril on esietendus. Ees ootab kaks meeleolukat nädalat, millest üks on õnneks koolivaheaja nädal, mistõttu õpetajatööd on natukene vähem. Võtan ka Jarmo (Jarmo Karing, Kärdi elukaaslane – autori märkus) endale tugigrupiks appi, et ta mõned minu tunnid asendaks. Jagan ennast hetkel kahe õppeasutuse vahel: Veskimöldri lasteaed ja Püha Johannese Kool (PJK). Minu tunnikoormus on päris suur. Kipun vaimustuma ja “jah“- sõna andma vahel enne, kui olen lõpuni kaalunud, kas kõike ikka jõuan. Samas näen, kuidas üks pingutus teist toetab – kõik tegevused on omavahelises seoses ja täiendavad teineteist.
Kui tervis on korras, kui suudan oma argirütmi ja heaolunäitajaid hoida – lähen õigel ajal magama, söön mõistlikult ja liigun ka nii-öelda iseenda jaoks –, siis tegelikult saan hakkama. Minu jaoks on väga olulised head harjumused: hommikune külm dušš, sidrunivesi kaneeli ja meega, harjutused ning ideaalis ka jalutuskäik koeraga toetavad algavat päeva kõige paremini. Hetkel küll on harjutused jäänud unarusse, sest püüan 8.15 juba koolis olla. See annab kohe tunda. Enda vaimse ja füüsilise heaolu eest hoolitsemine on tasakaalu hoidmiseks ülioluline. Kui see on paigas, jõuab palju.
Minu arvates oled sa üks vähestest tantsuõpetajatest, kes töötab ka üldhariduskoolis liikumisõpetajana. See ei ole üldlevinud praktika. Räägi täpsemalt, mida teed Püha Johannese Koolis.
Uue liikumisõpetuse ainekava valguses on ju tegelikult kõik üks liikumisõpetus. Ma põimin tantsu liikumisõpetuse ainekavasse. Koolis alustasin ma kunagi aga puhtalt tantsuõpetajana. Püha Johannese Koolis on mulle antud piisavalt vabadust, nii olen saanud ise sättida, kuidas, mida, mis klassile annan. Tänaseks olen ma ka nii-öelda kehalise kasvatuse õpetaja. Ise pean end ikkagi liikumisõpetajaks ja proovin tantsualaseid fookuskohti, väärtusbaasi või ka oskusi tuua tavalisse liikumistundi. Et õpitav materjal oleks kehasõbralik ja alati lisanduks loominguline nüanss, mis paneb mul endal silma särama ja mulle tundub, et ka õpilastel. Osa õpilaste jaoks, kes tahavad rohkem võistelda, on see mõnikord harjumatu. Alati on grupp õpilasi, kes armastab võistluslikkust. Püüan tundides leida ka selle momendi, aga mitte võidu saavutamise eesmärgil, vaid rõhutades osavõttu, koostööd ja meeskonnatunnetust.
Tantsutunnid on mul Püha Johannese Koolis endiselt. Õpetan kaasaegset tantsu huviringina kolmes grupis esimesest kuni kaheksanda klassini. Päris paljud õpilased, kes on saanud neist tundidest tantsupisiku, on liikunud edasi stuudiotesse, kus on õpetajate variatiivsus suurem ja tehnikate mitmekesisus laiem. PJK tantsutunde teeme kahasse Laura Kvelsteiniga. Eks nende tundide õpetamine tegelikult tahaks ka rohkem aega ja panustamist ja tunnid võiksid olla tõhusamad, aga Koolitantsu festivali näitel tundub, et looming, mida me esitame, läheb korda. Osaledes oleme pea alati jõudnud n-ö finišijoonele. On hästi tänuväärne, et sellist sündmust korraldatakse. Võistlusmoment on Koolitantsul minimeeritud ja sellest on saanud ausa nimega festival, kus on võimalik näha, mida mujal tehakse. Kirjutan kahe käega alla mõttele, et tants on kunst või vähemalt peaks minu arvates olema. Festival on noore- ja lapsesõbralik. Tõesti näen, et seal esitatud looming ei ole vaid õpetajate nägu ning ka lapsed-noored on saanud oma ideede ja liikumiskeelega panustada. Lisaks on äge näha, kuidas suurtes stuudiotes on tehniline meisterlikkus juba väga kõrgel tasemel. Vaatajana on minu jaoks oluline, et tehnika ei varjutaks kunsti, et sõnum, idee pakuks elamust. Samuti terviklikkus ning laste-noorte enda olemus ja panus etteastes oleks nähtav.
Kas sul on liikumisõpetajana Püha Johannese Koolis täiskoormus?
Jah, ma olen sellest aastast täiskoormusega liikumisõpetaja. Ühe osa sellest koormusest moodustab loominguline panus: aastaid olen lavastanud PJK-s aktuseid, mille eesmärk on kaasata kogu koolipere. Aktused on meil sellised lavastuse mõõtu sündmused, kuhu uue liikumisõpetuse valguses olen alates kevadest põiminud sisse ka liikumispause publikule. PJK on nüüdseks kasvanud gümnaasiumiks ja mina hetkel õpetangi liikumisõpetust 5.–12. klassini, välja arvatud 7. klassis. Alates 8. klassist on meil koolis seltskonnatants, rumbad-sambad-valsid. Mitu aastat olen tunde läbi viinud koos külalisõpetaja Matis Toomega. Tema professionaalsus, see, kuidas ta noortega suhtleb ja kuidas oma väärikuse, sirgeselgsuse ja väljapeetusega neile eeskujuks on, on väga inspireeriv. Oleme Jarmoga mitu aastat seltskonnatantsu kursustel käinud ja püüame nüüd sellel aastal esimest korda iseseisvalt hakkama saada.
Töötad liikumisõpetajana, varasemas mõistes kehalise kasvatuse õpetajana. Kas oled siis juurde õppinud kehalises kasvatuses vajaminevaid oskusi, spordialasid jms?
Jah, iseõppijana õpetajana töötades on minu ainuke võimalus võtta kogu aeg ise koolitusi juurde. Pedagoogilist haridust me Pedagoogilises Instituudis koreograafiat õppides ei saanud. Õpetaja kutse taotlemiseks pidin läbi töötama ja lahti mõtestama kogu oma teekonna õpetajana. See oli päris töömahukas, ent ka väga äge protsess. Seda, kuidas võrkpalli, korvpalli ja sulgpalli õpetada, olen pidanud ise juurde õppima. Just hiljuti toimus näiteks äge “Sulgpall kõigile” koolitus. Iga uue teemaga pean ikkagi jälle kõik asjad ise uuesti üle kordama: alates reeglitest, lõpetades harjutusvara ja metoodiliste nüanssidega. Numbrid mulle üldse ei meeldi, seega võin vabalt sassi ajada, mitme punktini on näiteks võrkpalli üks geim.
Nii et kogu noorte liikumisõpetus PJK-s on sinu vastutada või olete valdkondlikult ära jaganud?
Meil on PJK-s kokku neli liikumisõpetajat. Oleme kõik pisut erinevate liikumisvaldkondade inimesed. Püüame tunde üles ehitada nõnda, et kõigi oskused saaksid parimal viisil rakendust. Meie süsteem on veel üsna toores ja vajab kindlasti parendamist ja täiendamist. Meesõpetajad, kes on jalgpallis, võrkpallis või korvpallis palju meisterlikumad, annavad rohkem pallitunde, mina jälle keha ja meele praktikaid, tantsutunde ja grupidünaamikat toetavaid tegevusi. Aga mulle meeldib ka pallimängutunde anda. Kogu aeg on midagi juurde õppida.
Kui kaua oled sellist liikumisõpetaja tööd Püha Johannese Koolis teinud?
Tantsuõpetajana vist saab sellel aastal kümme aastat täis. Liikumisõpetajana on see kuidagi sujuvalt läinud, umbes viis aastat.
Kas tants ja sport on sinu jaoks loomulik kooslus? Mäletan enda kogemusest waldorfkooli liikumisõpetajana, et mulle kui tantsu baasharidusega liikumisõpetajale oli just kõige keerulisem spordi pool. Kui läksime õpilastega võistlustele, nägin, kuidas nn vanakooli kehalise kasvatuse õpetajad suutsid lastest isegi lihtsas rahvastepallis rohkem välja pigistada kui mina oma toreda inimliku suhtumisega. Rohkem motiveerida või distsiplineerida. Tundsin, et mul jäi spordihinge poolt puudu. Kuidas sul?
Jah, arvan, et mul jääb ka spordihinge poolt puudu. Või vahel ka vastupidi, lähen võistlussituatsioonis liialt hoogu. Kõik õpilased on erinevad ja neile meeldivad erinevad tegevused. Tasakaalu leidmine tunnis on kõige olulisem. On neid, kes väga naudivad tantsutunde, ja ka neid, kes tahavad vaid pallimänge mängida. Kui ma liikumisõpetajana tööle hakkasin, siis kogesin oma tütre klassis seda, kuidas iga kord peale kehalise kasvatuse tundi tuldi sealt vaenujalal tagasi. Raudselt oli tülli mindud, keegi oli kellelegi halvasti öelnud, keegi võitis, keegi kaotas. Seda olen nüüd neli aastat korrigeerinud ja hetkel julgen öelda, et neist on kasvanud üks meeskond.
Vahel ma pingutan tunnis analüüsimisega üle. Eriti eelmisel õppeaastal, kui läbisin ka SPIN+ koolitust. SPIN-programmi eesmärk on arendada ja tugevdada noorte sotsiaalseid ja enesejuhtimise oskusi. Nii suulised kui ka kirjalikud analüüsid tunnis toimuva kohta on seal olulisel kohal. Pean tunnis väga oluliseks mõtestamist ja arusaamist, miks me midagi teeme. Ma ei ole veel kaugeltki meister, aga püüan selles osas areneda. Olulised on küsimused, miks me midagi teeme, kuidas me midagi teeme, millised on keha kvaliteedid. Kuidas me kükke teeme, kui palju on kükkidel erinevaid variatsioone, millist piirkonda kehas see kükk tugevdab, kuidas me hingame? Mis on mängu taga? Kõigile nendele detailidele olen varasemaga võrreldes väga palju rohkem tähelepanu pööranud.
Mõni õpilane hindab tunnisisest reflekteerimist väga, mõne jaoks on see tüütu ja ta küsib, miks me juba ei mängi rahvastepalli. Kui ma saan uue klassi, siis teatakse peaasjalikult neĺja mängu: jahimeest, porgandimängu, lippu ja rahvastepalli. Minu arvates ei ole rahvastepall alates viiendast klassist enam eriti mõistlik mäng, on paremaid. See mängurõõmu amps on muidugi äärmiselt oluline. Mulle tundub, et kõik need loomingulised ülesanded on ju tegelikult mängud, aga see ei ole alati õpilastele nii selgelt nähtav (nüüd ma muidugi pean veidi oma sõnu sööma, sest 5. klass tahab rahvastepallivõistlustel osaleda ja hakkasime rahvastepalli harjutama).
Tunni struktuuri poolest on minu jaoks oluline selline flow-tund – tekib tervikkaar või ring. Näiteks kui ma kasutan tunnis mingit vahendit, siis püüan sellest vahendist imeda välja kõik, nagu meile ülikoolis õpetati. Kui on pall laval, siis selle palliga peab kõik asjad ära tegema. Ma püüan vältida tunde, kus mul on näiteks seitse erinevat vahendit. Mulle endale väga-väga meeldib selline voolav tund, kus üks asi viib teiseni, mäng loominguni. Ma tõesti mõtlen läbi, mida nad selles tunnis õpivad, mida mingi mäng arendab.
Hästi oluline on koostöö, liikumistund on üks väheseid tunde, kus saab gruppi päriselt ehitada ja luua sinna juurde väärtusbaasi, mida nad nii-öelda tavalises istumistunnis liiga palju ei tee. Kui räägime üldpädevustest kui elu oskustest, siis see on just suund, mida liikumistund hästi oma tegevustega võimaldab. Olulisel kohal on ka tundi häälestumine ja tunnist välja häälestumine, refleksioon: kuidas mul täna läks, mida kogesin, mida õppisin, mida tundsin.
Õpetajatöö kõrval on minu jaoks väga oluline tegutsemine ZUGA-s. Prooviruumis kogetud erilised hetked – aeg iseendaga tantsupõrandal ja sõpruskonna siseruumi naljad. Imetlen Helen Reitsniku tundlikkust, Tiina Mölderi põhjalikkust, Ajjar Ausma lahenduskesksust ja Päär Pärensoni ainukordsust. Lisaks kõik need kunstnikud, keda me enda töödesse kaasame – kõik see kokku on rikastav loomelabor. See, kuidas me ühiselt arutades, katsetades, vaieldes ja leppides teemasid avame ja nähtavaks teeme, uurime, kuidas need võiks kõnetada noori, on äärmiselt inspireeriv. Ilma selle kogemuseta tundub mulle, et ma ei suudaks oma õpetajatööd täielikult teha. Olen alati oma tööandjatele öelnud, et ma ei saa ZUGA-s toimetamist kõrvale jätta, sest see on suur osa inspiratsioonist, mida oma õpilasteni viin. Usun, et tegelikult on siin hea kaubavahetus: õpilased inspireerivad ka meie grupiliikmeid väga, paljud ideed põrgatame tundides läbi, enne kui need lavale jõuavad.
Kas sinu arvates on võimalik tantsuõpetaja kogemuse pinnalt, kui huvi on ja ennast liikumisõpetuse vallas juurde harid, liikumisõpetajana töötada? Kas julgustad seda valikut tegema?
Materjal ehk keha, millega me töötame, on ju üks. Väärtused, millega me töötame, võiks olla samad: terviklikkuse printsiip, liikumisrõõm, looming, teadlikkus, oskused ehk kehaline kirjaoskus tervikuna. Mulle tundub, et tantsuõpetajast liikumisõpetaja on julgem katsetama. Tal on rohkem loovust ja julgust, mängulisust, mida tundi tuua. Väga palju sõltub inimese enda ambitsioonidest, tahtest. Kes tahab ikkagi rohkem laval olla, siis need kaks asja tegelikult ajalises mõttes liiga hästi omavahel kokku ei klapi. Mina ise tahaksin ka rohkem tantsida, aga sellisel tantsumaastikul, nagu meil Eestis hetkel on, ei näe ma selleks majanduslikus mõttes võimalust. ZUGA ei moodusta hetkel sellist üksust, mis saaks järjepidevalt toetust. On kooslusi, kes suudavad seda, see ei ole võimatu, aga kui struktuur puudub ja endal häid projektijuhtimise oskusi ei ole, siis… Minu arvates on tantsuõpetaja töö kõrval põnev ka liikumisõpetaja töö.
Kui hakkasime vestluseks aegu kokku leppima, siis enne kella kuut õhtul ei olnud sul üldse aegu. Kas sa oled nii pikalt koolis?
Klassijuhataja tööga on lisandunud see, et ma püüan jõuda kooli hommikul kella kaheksaks, et öelda õpilastele tere ja korjata ära nende telefonid. Koolitunnid kestavad tavaliselt neljani ja siis on huvikooli tunnid või mõni koosolek kuni viie-kuueni. Koolis olen kolmel päeval.
Veskimöldri lasteaias teen kahel hommikul liikumistunde. Seda olen teinud üle 20 aasta ja tunnen, et ma tõesti juba oskan seda, julgen end lasteaia liikumisõpetajana meistriks pidada. Viimased kaks nädalat olen koolitundidest jooksnud otse ZUGA uue lavastuse proovidesse.
Need õpilased, kellega sa Koolitantsul käisid, on siis PJK kooli huviringi õpilased või on sul veel kuskil huvikoolis õpilased? Oled toimetanud ka Haapsalus.
Ikka samad õpilased. Haapsalus on meil kaks väga toredat projekti olnud. Mulle tundub, et tantsuõpilastel on samavõrd suur õigus luua täispikka lavastust või olla osa päris tantsulavastusest. Need väikesed kolme-neljaminutilised tantsud Koolitantsul või kuskil teistel festivalidel on ka toredad, aga mulle endale on alati lavastuse formaat väga palju südamelähedasem olnud. Esimene täispikk lavastus tuli aga välja hoopis Tallinnas. See valmis võidu COVIDi pandeemiaga. Lavastuse nimi oli “Juures” ja esitasime seda Sõltumatu Tantsu Laval. Kunstnik oli Kaili Konno ja lavastusele kirjutas originaalmuusika Tatjana Kozlova-Johannes, valguskunstnik oli Janek Viilma. Kõik nagu päris teatris. Laval oli kokku umbes 40 noort tantsijat. Lavastasime seda Tiina Mölderiga kahasse, ent nii nagu meie puhul ikka, oli olulisel kohal ka noorte enda loominguline panus. Teine suurem projekt, kuhu võtsin oma vanemad huvikooliõpilased, oli Ilon Wiklandi lapsepõlvemotiivide piltidest inspireeritud lavastus „Olen alati siin“, mida mängisime Haapsalus kaks suve. Pooled olid minu õpilased Tallinnast ja pooled olid Triin Reemanni õpilased Haapsalu Huvikoolist. Triinuga oli väga mõnus koostöö ja need kaks Haapsalu suve olid meeletult ägedad – kogu protsess ja mulle tundub, et ka tulem (vaatasin ise kõik 20 etendust helipuldis olles ära). Mul ei olnud endal hetkekski igav ja ka tagasiside oli hästi toetav. Viimane Haapsalu asjadest oli „Oskar ja asjad“. Seda tegime paar suve tagasi ja mängisime ka eelmisel suvel, selles lavastuses olin ainult koreograafi rollis.
Räägi ka veidi ZUGA-st.
ZUGA on esiteks üliäge sõpruskond. Kui me viiekesi kokku saame, siis meil on ikka väga tore koos olla. Nüüd hakkab tasapisi esietenduse pinge kasvama, sest meil ei ole lavastus veel valmis ja palju tööd on teha. Me kõik oleme juba sellises eas, et igaühel siit ja sealt midagi logiseb. Aga ikkagi on hästi tore. Minu jaoks on see nagu sild teatri- ja haridusmaailma vahel. Mulle tundub, et see, mida me teeme, on väga oluline, sest etenduse juurde käib tihtipeale ka töötuba. Õpilased mitte ainult ei tule vaatama etendust , vaid neil on võimalik osaleda ka töötoas, kus me läbi kehaliste ülesannete teeme nähtavaks teemat ja neid protsesse, kuidas me lavastust loome. Lisaks töötavad õpetajatena veel Tiina Mölder ja Ajjar Ausma. Neidsamu teemasid ja meetodeid katsetame ka oma koolitundides.
Olen märganud, et oled ka uue liikumisõpetuse õppekava koolitaja.
See on ülitore töö, mulle meeletult meeldib kohtuda teiste õpetajatega. On nii-öelda vanakooli kehalise kasvatuse õpetajaid, kelle jaoks on minu tehtav täielik tuudu-luudu, aga rohkem on ikka neid, kes näevad selles hoopis uutmoodi võimalusi. Sigrid Tilk, kes on Muraste koolis uue liikumisõpetuse õppekava eestvedaja, on öelnud, et tegevused, mida teed, peavad olema asjad, mida osalejad pärast suudavad ise läbi viia. Sellepärast ongi nii oluline, et koolitustel osalejad on füüsiliselt kaasatud, et nad on aktiivsed. Püüan vältida seda, et mul oleks koolitusel istujaid. Nad kõik peavad füüsiliselt saama kogemuse, millest tekib väike idu, kasvõi kaks-kolm mängu või mõtteviisi, kuidas üldse tundi üles ehitada.
Kui keegi tuleks mulle kui tantsuõpetajale õpetama kaugushüppe tehnikat, oleks ma ka natuke ettevaatlik, see ei ole mulle kõige omasem ega lihtsam. Teisalt, kas igaüks, hoolimata eelnevast kogemusest, võiks seda flow’d ja mõnusat atmosfääri osata luua?
Tunni keskkonna loomisel oli alguses paljude õpetajate jaoks kummaline kasutada muusikat. Muusika võib olla ka kõrva paitav ja hariv, see ei pea olema tümps. On nii palju variatiivsust, kuidas muusikaga ruumis atmosfääri luua. Ruumi loomist olen kahel viimasel aastal hästi oluliseks pidanud. Ruum minu enda sees, ruum, mida ma läbi oma isiksuse pakun õpilastele, kuidas ma luban neil avaneda oma ruumis ja siis puhtalt see füüsiline ruum, mille juurde kuulub värske õhk, puhas põrand, korrastatud vahendid.
Mis on olnud sinu erialased murdepunktid, olulised teetähised või mõjutajad, mis on sind toonud praegu siia?
Võib-olla esimene üldse, mis avas tantsu minu jaoks päriselt või andis sellele hoopis uue tähenduse, oli ikkagi Fine5, Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik, kelle tundidesse ma täna olen tagasi jõudnud ja olen neist täiesti vaimustuses. Kahju on, et ma ei ole neis tundides kogu aeg käinud, sest neis on kõik olemas: terviklikkus, kehasõbralikkus, tehnika.
Olulised on inimesed, kellega ülikooli ajal olen tutvunud nii Viljandis kui Tallinnas. ZUGA, kus oma laste sünd oli algimpulsiks lasteetendustele ja täpselt selles laste sirgumise flow’s oleme kasvanud. Samamoodi nagu meie lapsed kasvavad, me neid etendusi ka temaatiliselt ja sisuliselt püüame üles ehitada.
Märgilistest inimestest haridusmaastikul toon välja PJK direktori Liivika Simmuli. See, kuidas ta haridust ja pedagoogikat mõtestab ja oma sõnumit teistega jagab, on olnud hästi-hästi oluline. Samuti õpetaja Tea Oll, kellega koos olen töötanud üle 20 aasta, kes on olnud väga toetav ja inspireeriv just pedagoogilises plaanis. Neid kolleege, kellelt õppida, on PJK-s palju.
Sinu raamatutest ei saa üle ega ümber. See, mis Viljandist on pulseerunud, on hoopis teine mõte kui see, mida me Pedas (Tallinna Pedagoogiline Instituut – autori märkus) kogesime. Siiani on hästi tore koos luua Ajjari ja Pääruga . Sasha Pepeljajev ja võimalus tema lavastustes osaleda. Jarmo Karing, kellega ma õpetajatööd ja kodu jagan – dialoogi võimalus on mulle hästi oluline.
Mis on sind ikkagi nii pikalt tantsuvaldkonnas hoidnud? Miks sa tantsuga tegeled?
Ma olen iseõppija, kogu aeg tahan midagi juurde õppida: et läheks BFMi ja õpiks paremini videoid monteerima või vahepeal tegin Body Art’i treeneri paberid. Joogaõpetaja amet on mu eluaegne unistus olnud, aga kuidagi jõuan lõpuks ikkagi laste ja noorteni. See vahetuskaup, mida ma nendega tunnis teen, seda naljalt kuskilt mujalt väga ei saa, see on hästi rikastav.
Rõõmuhetked on need, kui ma tunnen tunnis, et hingame koos, liigume koos selles voolus. Vahel on niimoodi, et mul on mingisugune mõte, millega ma tundi lähen, aga see teiseneb, tekib sünergia, sünergiapall, mida koos lastega luues saan kogeda. Õpilastes olev tohutu potentsiaal on nii võluv. Kurvad on need tunnid, kui tunnen, et ma ei saanud kirjeldatud tunnet kätte, kuna mu enda energia oli nii maas. Üks asi, mida ei tohi ära unustada, on võtta enda jaoks hetki. Et sul on see tassike teed, mida sa vahepeal jood. Et sul on need oma harjutused, mida sa iseendale teed. Et sa teed oma metsajalutuskäigud, et sa magad piisavalt. Ja veel kõige olulisem, et sul on inimesed, kellega seda kõike jagada – perekond.
Mis tuge sa tantsuõpetajana vajaksid?
Tantsuõpetaja ei tee oma tööd üksi, ta on osa keskkonnast. See keskkond peab olema üksteist mõistev, toetav. Peab olema piisavalt vabadust, millega kaasneb ka vastutus. Kõik baseerub lõpuks koostööl. Tuleb osata kuulata, aga öelda ka ei. Seda ma veel õpin. Ma ei ole kaugeltki täiuslik, mul on nii palju õppida. Arusaamisega, et olen täna siin selles kohas, kaasneb ka sellega leppimine. Rõõmustan olukorra üle, kus ma praegu olen, ja tean, et homme õpin jälle juurde, olen pidevalt arenguteel. Tunnen, et olen väga paljus veel algaja. Näiteks praegu võrdleksin uue liikumisõpetuse ainekava järgi õpetamist palli korvi viskamisega: esimeses tunnis saan aru, et see on pall ja mida sellega teha saab, aga ühel hetkel suudan seda visata korvi ning suunata täpselt vastu sihtmärki. Peab olema jätkuv huvi.
Mida pead tantsu või liikumist õpetades oluliseks, mida sa ei jäta kunagi tähelepanuta?
Tundi sisse häälestumist ja tunnist välja häälestumist. See, kuhu ma õpilased kutsun, kust me hakkame koos minema, et keegi ei jääks sellest teekonnast välja. Huviringi tulevad õpilased erinevatest klassidest, erinevate meeleoludega. Kõigepealt peab nad kuidagi ühele lainele saama, et me saaksime koos edasi sõuda.
Kas sul on mingisugune sõnum endale, mida aeg-ajalt meelde tuletad?
Done is better than perfect. See lause on mind mingist ajast saatnud. Lõputult on võimalik lihvida ükskõik mis asja, aga ühel hetkel pead leppima, et täna on niimoodi. Ja sina oled ka täpselt selline, nagu sa täna oled. Selliste väikeste sammudega on võimalik liikuda, ei ole võimalik teha benji-hüpet alt üles.
Tänan, Kärt, oma väärtuslikku aega ja mõtteid jagamast, oli väga huvitav ja rikastav vestlus!
Jah, Sinuga ka – see on peegelsüsteem, seesama peegelsüsteem on meil oma õpilastega ka igal hetkel.
[1] Zuga Ühendatud Tantsijad on tantsijaid ja koreograafe koondav ühendus, mis on koos tegutsenud 1999. aastast. Nad on ainus järjepidevalt ja regulaarselt lastele tantsulavastusi loov kooslus Eestis. Zuga jaoks on lapsed ja suured võrdväärsed partnerid, kes jagavad sama maailma ja sama elamise ruumi. Nende lastelavastused on pälvinud tähelepanu ning mitmeid teatri- ja tantsuauhindu (Salme Reegi auhind, Draamakese auhind, Eesti teatri aastaauhind, Sõltumatu etenduskunsti auhind jne) ning nad on esinenud oma lavastustega nii Eestis kui väljaspool (Soomes, USA-s, Saksamaal, Leedus, Lätis, Hollandis, Palestiinas, Rootsis, Venemaal, Rumeenias, Horvaatias, Poolas, Inglismaal, Hiinas). https://www.stl.ee/lavastused/ilma (külastatud 23.10.2024).
