Kontsert–konverents–loeng–artist-talk–näitus–moe-show–häng… tantsukunsti ja koreograafi taustaga loojate loomingu puhul ei või kunagi kindel olla, mis vormis lavastust kogeda saab. Kust selline vormivabadus tuleb? Kui valmis on publik nendeks vormimängudeks? Vestlesime noore etenduskunstniku Liisbeth Horniga vormist ja muust Viljandis Tantsunädala programmi raames. Alljärgnevalt jagangi nii meie enda kui avaliku vestluse käigus tekkinud teiste (õppejõudude, üliõpilaste ja vilistlaste) mõtteid.
Kui ma Liisbethi peale mõtlen, siis tuleb mul silme ette vaba radikaal, kes oma töödes etenduse vormi üht- ja teistpidi väänab. “Ma tegelikult ei mõtle endast nii, et ma hullult murraksin vorme,” vastab Liisbeth, kuid tõdeb, et võib-olla lähtub ta vormist rohkem, kui analüüsida oskab. “Selle taga võib olla reaalsus, et ma tulin tantsukunsti õppima, aga ise tantsida ei osanud, seega oli vaja leida teisi lahendusi.” Peamiseks kujunes lähtumine oma huvist, mitte vormist. Isegi kui algul oli tunne, et peaks ikka tantsulavastusi tegema, siis pärast esimese kursuse katsetusi otsustas ta teiste vormide poole pöörduda.
Mulle endalegi tundub, et vaba suhtumine vormi on seotud spetsialiseerumise vältimise või puudumisega. Kui kunstnik ei ole leidnud üht kindlat vormi, milles ta end kõige mugavamalt tunneb, siis on hõlpsam võimalusi laiemalt vaadata. Seekaudu on ehk ka läbikukkumise pelgus väiksem, kuna puudub kindlustunne, et üks vorm, näiteks luuletus, raudselt töötab. Teisalt võib vormivabadus olla ka selge spetsialiseerumise tulemus: kui kunstnik on leidnud selle ühe vormi, mis tema jaoks alati töötab, võib see end varem või hiljem ära ammendada ning siis tekib huvi teiste formaatide vastu. Tõenäoliselt lahendatakse aga sellises olukorras uusi vorme siiski endale kindla ja mugava vormi võtete kaudu. Näiteks lavastada, kureerida ja komponeerida saab koreograafia või montaaži kaudu täitsa edukalt.
Reaalse ja fiktiivse lavaruumi vaheline piir hägustub, kuna teose vorm ei pruugi enam olla lavastus. Sellele hägustumisele aitab kaasa n-ö topelt etendaja, kes läheb lavale nii fiktiivse karakteri kui iseendana, sest aina vähem jäetakse oma isiklikke tõekspidamisi ja väärtusi lava taha. Huvitav, kas seetõttu ongi järjest keerulisem (või lausa võimatu) kunstnikku ja tema tööd eraldada? “Mulle endale tundus pikalt see totaalne fiktiivsus väga fake, kuid viimasel ajal näib neljanda seina lõhkumine võib-olla rohkemgi fake,” ütleb Liisbeth. Lavastuslik situatsioon dikteerib juba eos olukorra, kus tegijate ja kogejate vahelist piiri saab küll eri suundades nihutada, kuid etendusolukorras, kus keegi tuleb kedagi vaatama, ei ole seda ilmselt võimalik täiesti ära kaotada. Mistõttu näiline neljanda seina lõhkumine võibki tunduda võltsim kui totaalne fiktiivsus. Liisbeth jätkab: “Ma saan aina rohkem aru sõnateatri loogikast, nad tegelevad ühe kindla asjaga: jutustavad lugu ning saavad aru, kellena seda teevad.” Võimalik, et see fiktiivse ja reaalse segunemine kaasaegsetes etenduskunstides on levinud just seetõttu, et tihtipeale on lavastajad/koreograafid ise ka laval. Nad loovad ise lavastusliku maailma, kus peavad nii etendaja kui ka indiviidina viibima. Vorm on väljapääs – annab võimaluse end väljendada. Lavaline persona pakub väljapääsu mõtetele, ideedele, soovidele, tunnetele… mida muidu väljendada ei osata.
“Metaeeter” on Liisbethi viimane suurem töö, mis on eetris kord kuus neljapäeval voogedastusplatvormil elektron.art. Autorid (Liisbeth Horn ja Ruslan Stepanov) leiavad, et teose vorm võib liigituda nii performatiivse aktsiooni kui Twitch’i stream’ide alla. Liisbeth: “Kindlasti toimiks “metaeeter” Twitch’i kanalis teistmoodi, sest elektroni programmis tuleb tema olemasolu kuidagi põhjendada, mida mõnes teises kanalis ei oodata.” Tõsi, kas see tuleb aga sellest, et elektron tegutseb maksumaksja raha eest ning vaatajad nõuavad aruandmist, mida nende raha eest küll tehakse… või on kaasaegne kunst end pideva seletamise, õigustamise ja sõnastamisega lootusetult nurka mänginud? Tundub, et muudmoodi ei olegi enam võimalik eksisteerida ega valikuid langetada kui ainult pikalt ja põhjalikult kontseptualiseerides. Samas selles ju “metaeetri” vormi võlu ongi, et elektroni platvorm annab neljatunnistele kohtumistele juurde uued lisakihid: häng kehtestab end teosena ning osalejad muutuvad etendajateks. Kontekstil on uskumatu võim: ma võin sama sisu vaadata kahest eri kanalist või kohast ja see vastuvõtt erineb suuresti. Samamoodi on ka vahendajaga, olgu selleks siis kunstnik, meelelahutaja või diktor. Vormikatsetused hakkavadki ennekõike tööle vist kontekstiga mängides.
Kes peaks otsustama selle üle, mis vormiga on tegu? Enamasti sõnastatakse sisukirjelduses mingi vorm ära. Seda teeb kunstnik, dramaturg või produtsent, kes on kirjutanud sisukirjelduse. Olen just tantsutaustaga loojate puhul täheldanud, et kirjelduses ei mainita kuskil tantsu, ometi saalist väljudes on kuulda tagasisidet ja küsimust: “Miks nii vähe tantsu ja liikumist oli?” Kas selle ootuse kultiveerib vaatajates tõepoolest kunstniku hariduslik taust või vihjab see reaalsusele, et sisukirjeldust ei loetagi? Kärt Kokkota, tantsukunsti teise kursuse üliõpilane, pistab vahele: “Minu meelest on huvitav see, et kui õpitakse näitlejaks, siis ei olda üllatunud, et inimene oskab ka mõnda pilli mängida, laulda või liikuda. Kui õppida tantsu, siis saab aga jätkuvalt tagasiside osaliseks stiilis “Oi, sa said selle rääkimisega laval üllatavalt hästi hakkama, isegi kui sa õpid tantsu.” Millegipärast näitlejate loodud liikumislavastus ei ole nii üllatav kui tantsijate sõnalavastus – miks see küll nii on?”
Tundub, et kriitikud otsivad tantsu sealt, kus seda olla ei pruugi. Liisbeth: “Oma lõputööst mäletan sellist kassi-hiire dialektilist mängu kahe koolkonna vahel, kus radikaalsed kunstnikud on igasuguse defineerimise ja pakendamise vastu, mida kriitikud ja teoreetikud omakorda pidevalt teha üritavad. Ja see konflikt pideva pakendamise ja sellest pakendist välja murdmise vahel arendab kunstimaastikku. Ma ei tea, kas ma sellega lõpuni nõustuda saan, kuid äkki tõesti on sellel teistepoolsel defineerimisel ka omad plussid.” Kindlasti on tantsu kui vormi mitmekesisele kuvandile kaasa aidanud Eesti Teatriliidu välja kuulutatavad tantsuauhinnad, sest aastaid sattus tantsužürii lauale kõik see, mis sõnalavastuste kategooriasse ei mahtunud või kuidagi ei sobinud[1]. See tähendab kõik, mis oli natukenegi imelik, liikus tantsuauhinna nimekirja. Viimastel aastatel on aga tekkinud tantsuauhinna kõrvale ka etenduskunstide auhind, mille puhul võib-olla käivitub sarnane tendents, kus n-ö kõik jäägid selle auhinna žürii ette lükatakse.
Üks huvitav teema, mis vestluses lauale tuli, oli inimeste arusaamine tantsust kui vormist/praktikast. Üldiselt kipub inimestel olema küllaltki selge ettekujutus sellest, mida tantsu õppimine endast kujutada võiks, milliseid stiile, liikumispraktikaid ja kehalisi omadusi üks tantsukunsti või koreograafia õppekava lõpetanud indiviid peaks omama. See eelarvamus paneb nii mind kui Liisbethi kõhklema, kui peame vastama, mis erialal koolis õppisime. Võimalik, et kindel arusaam tantsu olemusest tuleneb tõsiasjast, et ei ole vist kedagi, kes ei oleks kunagi elus tantsinud. Kui nüüd see selge tantsu ettekujutusega indiviid satub aga vaatama nüüdistantsulavastust, tuleb ta enamasti saalist välja mõttega “Ma ei saanud aru”. Laval nähtud tants ei vasta tema arusaamisele tantsust ja see ilmselt blokeerib ka muu fenomenoloogilise vastuvõtu. Seega tundub eriti oluline vähemalt proovida minna saali eelarvamusteta, sest nii võib ka kontsert olla tants ning vormimänguliselt vabastav kogemus.
[1] Vestluses osalesid eri aastatel Eesti Teatriliidu tantsuauhindade žüriis olnud Evelin Lagle-Nõmm ja Kai Valtna.
