Viimaste teatriauhindade valguses on keeruline mitte mõelda sellele, milline on Eesti tantsumaastik ning kas selle mitmekesisus on lõpuks jõudnud kokkukuivamise äärele. Mitte küll sisult ja vormilt, vaid just geograafilisi parameetreid silmas pidades.
Rääkides numbritest. Sel aastal pälvis tantsuauhinna nominatsooni neli lavastust Tallinna produktsioonimajade (Kanuti Gildi SAAL, Sõltumatu Tantsu Lava, elektron.art) alt ning üks iseseisev projekt (Krinalmansour). Seega neli esietendust Tallinnas ja üks Tartus. Eelmisel aastal oli viiest nominatsioonist neli Tallinna produktsioonimajade toel loodud lavastustele, üks VAT Teatrile, seega kõik Tallinnas. Aasta enne seda viis lavastust viiest Tallinna produktsioonimajade juurest, selle erandiga, et ühte lavastust mängiti Paide teatris.
Kas mujal Eestis tantsukunsti ei viljeleta või ei küündi see lihtsalt pealinnas loodu kvaliteedi tasemele? Miks sellest kõigest üldse juttu teha ning millised laiemad probleemid kaasnevad ühe kultuuriharu täieliku institutsionaliseerumisega?
Alustame sellest, et hiljaaegu teatas Tartu Linnavalitsuse kultuuriosakond Lemoot kompanii väikeprogrammi rahastustaotlust (tantsutöötubade korraldamiseks) tagasi lükates, et Lemoot kompanii ei tegele kultuuriloomega: “//…kui teie tantsutundidest sünniks tantsulavastus, siis oleks tegemist kultuuriga.//”
No olgu, võime ju ametnikule vastu vaielda, et ühe tantsukompanii toimimiseks on töö kehaga lausa hädavajalik ning töötubade korraldamine on selle lahutamatu osa. Ent see protest meile leiba lauale ei too. Üldsegi, ehk on kultuuriametnikul õigus, sest ka tantsumaastik ei suuda meid kuidagi omaks võtta. “Oota, millega te tegeletegi” või “Ekspertide kaalutlusotsuse alusel ei leidnud teie taotlus toetust” on meile suhteliselt tuttavad fraasid. Olgu see siis seotud tantsutöötubade korraldamise või lavastus- ja etendustegevusega.
Et oleks siis kõigile üheselt arusaadav, Lemoot kompanii on tantsu- ja etenduskunstikompanii, mis tegutseb kahel suunal: lavastuste loomine ning täiskasvanutele tantsutundide ja -treeningute pakkumine. Lisaks proovime skeene kujunemiseks olulistel teemadel kaasa mõelda ja rääkida. Peame ennast kultuuriskeene täieõiguslikeks liikmeteks, ka siis, kui kõrvalvaatajale tundub, et tegeleme peaasjalikult ninanokkimise ja kultuuriraha noolimisega. Paratamatult tekitab selline pidev identiteediküsimusega jändamine omajagu kõrvalejäetuse tunnet.
Niivõrd kui tahaksime, ei ole võimalik sama kultuurisuuna, see tähendab tantsu, erinevate väljendusvormide vahele tõmmata läbilõikavat joont. Ühe eduka projekti teostamine loob võimaluse järgmiseks ehk menukas töötubade sari võib pakkuda äratundmismomenti, kui tantsuhuviline järgmisel korral teatrisse tahab minna ning vastupidi. Sama loogika tundub kehtivat ka erinevates rahastusorganites. Kukud aga esimeses voorus välja, sest ei tegele kultuuriloomega, oled jälle kolm aastat kaugemal, et püsiv toetus leida.[1]
Süsteemis osalemise teeb keerukaks asjaolu, et tantsukunstniku töös on raske säilitada variatiivsust ja voolavust paralleelselt mõistliku sissetulekuga. Täiskohaga tantsukunstniku töö tähendab, et vajadusel pead ära elamiseks oma munarakke müüma.[2] Oled aga tantsuõpetaja (Tartus), siis võid igasugusest rahastusest ja kambajõmlusest suu puhtaks pühkida. Laias laastus ei oma tähtsust, keda või mis koormusel õpetad. Hooajasiseselt oled oma graafiku küljes kinni ning sinna vahele proove või residentuuri mahutada on suhteliselt keeruline ilma, et üks või teine kannataks. Sellal, kui teised kunstnikud kohtuvad esmalt teatrisaalis ja siis kohvikus, oled sina tõenäoliselt klassi ees ning nii juhtubki, et lõpuks ei ole sinust kuulnud ei kaaskunstnikud ega ka rahastusorganisatsiooni komisjon.
Möödunud aastal tõime lavastuse välja meiegi. “Laboratorio Module 24” esietendus 5. juulil 2024.[3] Tõeliselt lahe projekt, millele lisarahastuse leidmine oli korralik peavalu. Nominatsiooni see lavastus ei pälvinud. Ilmselgelt ei saagi lihtsalt lavastuse välja toomine tagada tantsuauhinna nominatsiooni, ent linnukese reale “aktiivselt tegutsevad tantsukunstnikud” võiks see ju ometi joonistada? Või on ainukeseks variandiks pildil püsida, lavastada Tallinnas mõne produktsioonimaja kaitsva tiiva all? Tartus kahjuks sellist kaasaegsete tantsulavastuste produtseerimisele suunatud asutust ei ole ning iseseisvalt on sellist “tootlikkust”, nagu produktsioonimajad suudavad pakkuda, keeruline ülal hoida.
Aasta lõpuga sai otsa ka Tartu 2024 kultuuripealinna tegevus. Ettevõtmine tõi kaasa vähemalt sama palju ninakirtsutamist kui rõõmu, ent tõele au andes tuleb tunnistada, et nii mõnigi tantsuprojekt jõudis ellu just tänu sellele lisarahale. Nüüd on aasta läbi ning kultuurirahastuse kraan Tartus jälle tilkuma jäänud. Ehk on sellega seoses aeg kolida Tallinnasse, sest tantsuasja ajamine Tartus on muutunud taas tükk maad keerulisemaks. Rääkimata siis Viljandist, Võrust või Väike-Maarjast.
See on veidi paradoksaalne – räägitakse, et pealinna koondumine on probleem, kuid kui püüda Tallinnast kaugemal elu edendada, jääd justkui üksi keset tühja välja. Ehk ei peaks tantsukunsti väärtuse mõõtmisel ületähtsustama publiku hulka, sest see on pealinnas paratamatult suurem kui mujal. Nii, nagu ei tohi eeldada, et iga inimene (ka kunstnikud) jõuab kunsti nautimiseks osta kaks 16-eurost rongipiletit, et Tartust Tallinnasse ja tagasi sõita.
Lemoot kompanii ei ole ainus, kes Tartus tantsukunsti elus üritab hoida. 2022. aastal tegi Deepdance Company oma esimese etenduse “Rituaal” ning kaks tantsufilmi: “Reel” ja “Journey of the Souls”. Edasi tuli 26. mail 2023 lavastus “Falling”, seejärel novembris interaktiivne etendus publikuga “Kõik muutub, kui vaatad”. 2024. aasta märtsis esietendus “Criss-Cross” ja augustis “Piiride puudutus”. Alles hiljuti, 2025. aasta märtsis jõudis lavale “Hääletus”.
Evelyn Tuul, kes Deepdance Company’t eest veab, sõnab: “Ma ei hooli sellest, et Tallinnas ei teata minu töödest midagi, nominatsioonidest rääkimata. Aga see, et Tartus toimub tantsukultuuri ja -kunsti täielik välja suretamine, muserdab mind küll. Suurem koostöö erinevate linnade vahel on hädavajalik. Alles on vaid võistlused ja huvikoolid, mis koolitavad tantsijaid ja loojaid.”
Siit joonistub ehk välja esimene selgem joon, miks selline mõttelõng peale teatriauhindu jooksma hakkas. Kui riik, linn või isegi mitte skeene Tartus toimuvat ei toeta, etendusi vaatamas ei käi ega tunnusta, siis ei leia ka tavakodanik Tartu tantsukunsti kunagi üles. Need asjad on omavahel seotud. See ei tähenda, et iga tantsukunstnik peab puhtalt kohusetundest teatris tantsu vaatamas käima või kõik Tallinnas paiknevad kunstnikud bussiga Tartusse ekskursioonile sõitma, ent kuidagi võiks ju olukord paraneda. Ometi on näiteks Kanuti Gildi Saali etenduskunstide festival Ümberlülitus väga populaarne. Mis eristab neid kohalikest? Kuidas lihtsustada Tartu tantsukunstnike loomingu jõudmist Tartu inimesteni? Kuidas tagada, et kultuurirahastus jõuab ka väiksemate projektideni, mis rikastavad justnimelt kohalikku kultuuriruumi? Mis juhtuks, kui Ümberlülituse festivali kavas oleks oma koht ka kohalikel (tantsu)kunstnikel? Ning ümberlülitus viitaks mitte kohale, vaid tavapäratule mängukavale.
Võib-olla ongi meil tantsumaastikul vaja omamoodi “sookvoote.” Näiteks teatriaastast kokkuvõtteid kirjutavad kriitikud võiksid muuhulgas vastata ka küsimusele: mis on sinu lemmiklavastus, mis sündinud väljaspool Tallinna. See meenutab veidi kunstikriitika “lastelauda” või auhinda aasta naisteadlasele – tunnustus, mille vääriline oldaks ka sootunnustest sõltumata. Aga häda ajab härja kaevu ning nii nagu sõnalavastuste puhul saavad auhinna nii nais- kui meespeaosatäitja, võiks tantsuauhind jaguneda Tallinna kunstnike ning muu Eesti vahel.
Küsimus ei olegi selles, et arvaksime, et tantsukunsti institutsioonide ja produktsioonimajade tegevus ja toimetamine on kurjast, see tähendab ka kogukonda ja tugistruktuuri ning kaitset vähemalt osadele kunstnikele ning läbi selle meie kultuurile. See on skeene toimimise lahutamatu osa. Probleem tekib siis, kui need majad koonduvad samasse piirkonda ja töötavad ajalooliselt sama seltskonnaga, moodustades suhteliselt täpselt formuleeritud seltskonna, kes Eesti tantsumaastikusse panustada saab.
Kuidas pääseda löögile, kui paratamatult tekib tunne, et rahastus (ja nominatsioonid koos kaasneva tähelepanuga) lähevad lavastustele, mis valminud koostöös suurte produktsioonimajadega, aga lavastajana soovid:
a) tuua välja lavastuse enda nime või kompanii alt,
b) produktsioonimaja ei vaibi sinu käekirja ja eelistab midagi, mis on tehtud nende maitsele või
c) tahadki elada ja töötada pealinnast eemal.
Üksiküritajale või mitteinstitutsioonile ei jäägi turul normaalset läbilöömise võimalust, kui võistelda tuleb juba kanda kinnitanud produktsioonimaja reklaamiosakonna või nobenäpust produtsendiga ning samal ajal veenda mõnd vaest kultuuriametnikku selles, et tõesti, ka Tartus tantsukunstiga tegeletakse, mis sest, et publikut ei jagu rohkem kui kolmeks mängukorraks.
Võib-olla tasuks rohkem tähelepanu pöörata ka looja taustale ja varasemale kogemusele ning olla avatud sellele, mida uut ta võiks skeenele pakkuda – isegi siis, kui tema loominguline keel ei lange kokku hetkel populaarsete suundumustega. Oluline on meeles pidada, et institutsionaalne tantsukunst ei defineeri kogu Eesti tantsumaastikku ega selle tegelikku võimekust.
Produktsioonimajad pakuvad turvalist kodu ja rahalist katet, mis võimaldab paremat reklaami ja üldist pildispüsimist, mis omakorda suurendab tõenäosust, et sinu looming jõuab suurema rahvahulgani ja seeläbi hakkavad sinu projektid edaspidi ka rohkem rahastust leidma. See omakorda tähendab, et sinu lavastusmaterjal võiks muutuda põnevamaks, mitmekülgsemaks ja läbitöötatumaks ning töötingimused inimlikumaks.
Jääd aga valitute ringist välja, toimetad vales linnas või oled aktiivselt tegev õpetajana, puhub järsku kogu maailma tuul sulle vastu.
Sellises olukorras on keeruline endale kindlaks jääda. Tundub, et kogu tantsukunsti väärtus seisab sinust kusagil eemal, sõrmeotstest liiga kaugel. Ometi kellegi jaoks on see kõik mõeldud. Kas tõesti siis ainult meile endile? Kas tuleb tunnistada, et piir kvaliteetse ja mittekvaliteetse tantsukunsti vahel ei ole nii väga seotud linnapiiri ja toetajate, vaid meiega?
Vahel tõesti mõtlen, et Tartus tantsukompaniid juhtida on nagu Pisa marmortreppe auklikuks nühkida. Tantsi, palju sa tantsid, aimatav lohuke ei taha tekkida veel järgmised 700 aastat.
[1] Mitmed Tartu linna toetused on taotletavad tingimusel, et taotleja on Tartu linnalt kultuurivaldkonna toetust saanud vähemalt kolmel eelneval kalendriaastal. [2] https://www.levila.ee/tekstid/playbook-kuidas-noore-kunstnikuna-ellu-jaada [3] Lavastuse kohta leiab enam siit: https://tartu2024.ee/laboratorio/
