Foto autor: Madli Paves
Kedja Stretch Turku (16.–20. oktoober) konverentsil Soomes käisid Jaan Ulst, Raho Aadla ja Eesti Tantsuagentuuri TantsuRUUMi eelmise aasta residendid, DreamDancers: Joanna Kalm, Rūta Ronja Pakalne, Madli Paves ja Christin Taul. DreamRoom oli osa konverentsi programmist, mis pakkus võimalust tegeleda hommikuse unistamisega, et avardada keha- ja mõttemeelt eelseisvateks loenguteks ja töötubadeks. Ruum oli avatud neljapäevast laupäevani hommikul 10.15–10.45 ja lõunaajal 12.30–14.00 või veidi kauem, kui inimesi oli. Intervjuu konverentsil osalenutega on tehtud 20. oktoobril tagasiteel koju Soome lahel. Kahjuks ei saanud arutelust osa võtta Rūta Ronja Pakalne.
Raho: Mis on Kedja?
Jaan: Kedja on Põhja- ja Baltimaade tantsuvõrgustik, kuhu kuuluvad erinevate fondide, organisatsioonide esindajad ja tantsukunstnikud. Kedja annab töötubade ja loengute vormis võimaluse jagada oma isiklikke teadmisi ja kogemusi ning saada vastu teiste mõtteid, avardades seeläbi tantsuvaldkonda. Tänavu sai Kedja 15-aastaseks.
Raho: Millistel teemadel Kedja Stretch Turku konverentsil räägiti?
Jaan: Mulle endale meeldis väga esimese päeva avaloeng “Expanding Professionalism” (“Kutsemeisterlikkuse laiendamine”), mille kuulamine ärgitas sõnastama iseenda väärtusi oma erialasesse tegevusse ja endasse vaatamise kaudu. Teine meeldejääv töötuba oli “Age and Dance – Something Lost, Something Gained” (“Vanus ja tants – miskit kaotatud, miskit kogutud”). Sellest vestlusest jäi kõlama tõsiasi, et tantsijakarjääri lõpuperiood on täiesti välja arendamata. Ei ole programme, mis toetaksid kompaniitantsijate või nüüdistantsijate karjääri pikaajalisust. Tantsija karjäär ei pea lõppema tegelikult 35-aastaselt. Karjäär võiks siis alles alata. Toodi välja karjääriredelile vahepulkade ehitamise vajalikkust, et professionaalseks tantsijaks oleks võimalik hakata ka 30-aastasena.
Raho: Kas selles töötoas arutledes jõudsid mõistmiseni, et antud probleemsituatsioonis on Eesti tantsijad teiste riikide tantsijatega sarnases seisus?
Jaan: Norrast ja Rootsist pärit osalejad tõid välja, et nende kodumaal on fondidest rahade taotlemine alati vanusega piiratud. Niisamuti ka erinevad programmid ja audition´id. Kulkas õnneks ei ole taolisi piiranguid – ei ole, et kui keegi on liiga vana, siis ta ei tohi enam näitekunsti sihtkapitalist raha saada. Eestis on selles suhtes olukord avatum.
Christin: Ega meil tegelikult ei ole ka selliseid audition´eid, kuhu üldsegi kandideerida.
Jaan: Töötoas oli vanu tantsijaid, kes on ise ka koreograafid, ja nemad rääkisid, et see nõuab eraldi planeerimist, et noor koreograaf üldse tunneks huvi teha lavastus just piiratud võimalustega tantsijatele.
Joanna: Piiratud kindlasti vaid teatud mõttes. Paljuski on vanemad tantsijad kindlasti avatumad kui noored.
Jaan: Absoluutselt! Mitmekesisuse teema oli väga tugevalt õhus ja kõik nõustusid, et publik ootab lavale ka vanemaealisi tantsijaid. Stockholmis on näiteks vanemaealistele suunatud festival, kus nii laval kui ka publikus on noorte kõrval ohtralt vanemaid tegijaid.
Raho: Mis töötubades teised käisid?
Madli: Ma käisin kahes: töötoas “Working Sustainably as an Artist” (“Kunstniku jätkusuutlikkus töötades”) ja loengus “What is the Point of it All? Working Internationally in the Age of Ecological Crisis” (“Mis on kõige selle mõte? Töötamine ülemaailmselt keskkonnakriisi ajastul”). Jätkusuutlikkus erinevatel rinnetel oligi konverentsil toimunud loengute ja töötubade põhiline fookus. Hästi palju räägiti koos töötamisest. Kunstnikud töötavad tihti üksinda ja ei leia rahastust ega abistavat institutsiooni.
Joanna: Kuigi Kedjal olles olime ikka sellises success-bubble´is (edumullis), sest seal olid kõik hakkama saavad professionaalid.
Madli: Jajah! Räägiti tantsija kestvusest ja keskkonna kestvusest. Keskkond käis tegelikult mitmetest töötubadest läbi. Ahaa, ühes käisin veel! “Artistic Interventions” (“Kunstipärane sekkumine”), kus jooniti alla kunstnike oskusi ja leiti neile rakendusvõimalusi kõiksugustes spektrites – pragmaatilisus ja praktilisus oli igal pool õhus. Konkreetsed lahendused hästi täpsetele probleemidele. Meie DreamRoom oli teiste kõrval arvatavasti kõige avatum platvorm, mis ei osutanud kindlalt ühele probleemile.
Christin: Jah, laskis mõttel suunduda sissepoole. Võtta aeg ja seedida seda, mida oldi kogetud. Konverentsi graafik oli meeletult tihe. Meie pakkusime võimalust välja selgitada, mida täpselt osaline soovis enesega üldse kaasa võtta.
Jaan: Ühes loengus toodi tantsukunstnike oskusena välja võimet luua keskkonda, kus saab aja maha võtta. Iseendasse tagasi tulla. See on midagi, mida saab pakkuda ka teistele erialadele. Selles osas oli DreamRoom antud mõtte täpne näide.
Raho: Mis teemadega te seal DreamRoomis tegelesite?
Madli: Ma ei tea, kas keegi tuli DreamRoomi end ka konverentsil toimunud vestlustest maandama… Teemad töötubades olid tõeliselt põletavad ja tõsised, mistõttu oli osalejate meeleseisund nendes aruteludes vägagi sihikindel. Vähemalt need, kellega mina pärast mõnda loengut või töötuba diskussiooni jätkasin, olid äärmiselt teovalmid. Ma ei teagi, kas see on üldse meeleseisund, mille pinnalt DreamRoomi astuda. Inimesed sattusid meie juurde enamasti hommikuti enne kogu seda möllu. Ehk tulid nad lihtsalt huvist?
Joanna: See olenes inimesest. Mõni oli teinud teadliku otsuse tulla just DreamRoomi. Eks see ole konverentside tüüpiline nähe, et n-ö šopatakse kogemusi. Lõpuks inimene isegi ei tea täpselt, kuhu ta on ennast kirja pannud. Siis ta lihtsalt satub oma juhuslikust huvist kuhugi. See on umbes nagu kiirustada joogatundi, et seal siis aeg maha võtta. Mõned olid aga teadlikult tulnud ja olid valmis dialoogis olema. See on meelestatuse küsimus. DreamRoom oli nii väike, intiimne ja soe, et sinna sai tegelikult lihtsalt maanduda. Meie pakutud energiaga ei olnud väga keeruline kaasa tulla.
Raho: Mis energiat te välja pakkusite?
Joanna: Minu jaoks on DreamRoom koht, mis lubab inimesel oma isiklikus aegruumis enese mõtteid jälgida ja luua. Meie muidugi suuname olukorda, aga see suunamine ei ole kunagi 100%-liselt kindlaks määratud. Osaleja saab võtta vastu otsuse, kuidas osaleda.
Christin: Meie andsime pigem tööriistad ja suuna, et iseendaga tegeleda. Kõrvutades konverentsi ja DreamRoomi tempot, siis arvan, et ega me tegelikult ei ole festivalidel ja konverentsidel harjunud aega maha võtma. Need on tavaliselt siiski lühiajalised kogunemised. Tullakse kuhugi ja soovitakse võimalikult palju saada. Võimalus siseneda aeglasesse ruumi ei ole inimeste harjumusse veel jõudnud, kuigi see vajadus on täiesti olemas. Me ei võta aega ainult selleks, et tegutseda, vaid ka selleks, et oma tempos areneda. Protsess ei saa olla ainult viuh!
Jaan: See mõte käis keskkonnateemalistest aruteludest samuti läbi. Pakuti ideid, kuidas vähendada reisimist ja tõstatati küsimused, kas üldse tasub reisida ja kuhu. Seal oli üks inglise mees, kes pidas loengu videoläkitusena ja hiljem vastas Skype´is küsimustele. Tekkis küsimus, miks me üldse kokku tuleme, kui see on selline kappamine. Tuleviku-Kedja võikski olla ehk rohkem koos tšillimine. Ei tulda täiendkoolitusele, vaid tõesti erilisse ruumi. Konverents toimus Turu ülikooli külastus- ja arenduskeskuses Joki. Osalesin näiteks “Leadership, Teamwork and Trust Building” (“Juhtimine, meeskonnatöö ja usaldus”) töötoas, mis toimus auditooriumis – väga hierarhilises ruumis. See töötuba ei toiminud üldse. Liidrikoolitus DreamRoomis oleks arvatavasti palju efektiivsem olnud kui sellises auditooriumis.
Christin: Konverentsi kontekstis oleks vaja ka vaba aega ja ruumi, et võimalikuks saaksid juhuslikud kohtumised. Kui programm on väga tihe, siis on inimlikku kontakti raske luua.
Madli: Samas, mul oli üks vestlus neiuga, kes oli keskkonnateemade suhtes väga emotsionaalne. Me rääkisime sellest, et aja võtmine on oluline, aga tema tegelikult ei tahtnudki antud kontekstis seda voolu lõpetada, et kui loeng lõpeb, siis lõpeb ka arutelu. Ta tahtnuks, et vestlus jätkuks ja just sellesamuse intensiivsusega, mis sellel loengus oli.
Christin: Aja võtmine ei tähenda, et intensiivsus langeb.
Madli: Muidugi.
Christin: DreamRoom ei välista võimalust tulla ja teha oma väikese seltskonnaga teemaarendust.
Raho: Milline kõige vahvam teemaarendus või unistus DreamRoomis esile kerkis?
Madli: Unistasime sellest, kuidas Kedja saaks olla keskkonnasõbralikum ja tulime mõttele, et järgmine kord võiks toimuda ühine Kedja metsatuka istutamine. See oleks ettevõtmine, kus saaks ühiselt tegutsedes suhelda, see ühendaks osalejaid ja oleks kingitus keskkonnale. Üleüldse oli tõeliselt fantastiline, et ükskõiksust ei olnud. Stretchil ei tekkinud igava konverentsi tunnet. Tunnet, et inimesed on kohustusest tulnud oma riiki esindama.
Christin: Vaja oleks olnud ka keskkonnaspetsialiste, sest kui meie tantsukunstnikena pakkusime välja mingeid lahendusi, siis need jäid tihti meie erialasisesteks aruteludeks.
Madli: Keskenduti just sellele, mida tantsukunstnikud ja institutsioonid saaksid ise ära teha.
Joanna: Ja inimesed olid tegelikult teadlikud teemadest, millest nad rääkisid.
Jaan: Jõuti selleni, et kunstnik ei pea üksi maailma päästma, vaid saab oma oskustega kaasa aidata.
Christin: Soomes pakutakse näiteks kunstnikele rongi- ja laevapiletite ostmiseks suuremat rahastust kui lennukiga reisimiseks.
Jaan: Jah, see oli ka teemaks, et rahataotlemissüsteemid on väga jäigad. Aruandlustes peab samuti keskenduma hoopis teistele teemadele kui keskkonnasäästlikuma liiklemise põhjendamine.
Christin: Üks kunstnik väitis samas, et teemad liiguvad kunstist endast väga kaugele, kui peab ainult keskkonnaga tegelema. Temale näiteks oli oma loomingu tegemiseks oluline kahe riigi vahel reisimine ja lõpuks leidis ta ennast olukorrast, kus pidi põhjendama, miks ta sellise praktika on valinud.
Raho: Loomulikult ei saa ju ette kirjutada, mis teemadega kunstnikud tegelema peavad. Kui kõik tegeleksid ainult keskkonnaga, muutuks loominguline väljendus üheplaaniliseks.
Madli: Kunstnikud reisivad palju ja see on asendamatu osa praktikast ja tagajärjed liikumisele on positiivsed.
Jaan: Just! Kõlama jäi, et kultuuriinimeste reisimise toetamine on oluline.
Joanna: Jah, see on ju lõimumine.
Christin: Ja see kasvatab empaatiat.
Jaan: Muide, “kedja” tähendab islandi keeles ketti. Ma olen mitmel korral Kedja konverentsidel käinud, seal on hea olla ja ringi käia, sest kõik on tuttavad. Algusaastatel, kui Baltimaad tulid juurde Põhjamaadele, kes olid omavahel palju rohkem koostööd teinud, see nii ei olnud. Siis olid meile kõik võõrad. Usaldus ei teki üleöö.
Joanna: Tantsukunsti suureks plussiks on see, et oleme avatud.
Jaan: Jah, sellel korral osales kohtumisel 17 riiki. Kedja on kui magnet, mis tõmbab inimesi ligi.
Kedja järgmine kohtumine Expanding Movement toimub 2020. aasta augustis Göteborgis. Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liit jätkab aktiivset suhtlust teiste Kedja koostööpartneritega ja teavitab oma liikmeid tulevastest sündmustest. Seekordne reis sai teoks tänu Eesti Kultuurkapitalile ja Nordic Mobility programmile. Suured tänud!
