Artikkelnr 126

Kehastunud laused

Kärt Koppel
Nohikust etenduskunstnik

Kadri Sirel

nr 125nr 127
Kehastunud laused

Jeanine Durning’i lavastus „inging” / Foto autor: Ian Douglas.

Kuidas panna keha lausesse? Mil viisil anda edasi kehalisi tundmusi sõnadega? Millistes sõnades või lausetes on keha kohal? Ikka samad küsimused. Seekord proovime Kadri Sireliga kahasse kirjutades otsida, milliste sõnade vahel meie keha kohal on ja kus ta ära kaob.

Avastasime, et meid ühendab mõistmatus, miks tantsu ja teksti sageli vastandatakse – mõlemad vajavad tekkimiseks liikumist, sünnitavad üksteist. Aga mitte ainult see – nende omavahelises mõjumängus tekib huvitavaid tekstuure, liikumis- ja tähendusvälju. Andsime selle protsessi jooksul teineteisele kaks väljakutset. Esimesena püüdsime keha lausesse panna, mis tõi meid märkama, et keha juba on lause.

Mulle meenub eesti keele töövihikust kunagi õpitud reegel — et lause võib koosneda ühest sõnast, kui see sõna on tegusõna. Näiteks: Aita! Tuleb. Lähen.
Keha on tegusõna???!!!!
Aitab, tuleb ja läheb,
töötab
hoolib
ärkab
sõidab
lööb, sööb.
Missuguseid lauseid päeva jooksul kirjutad?

“Kannad kannavad mu muresid.
Varbad varjavad mu tasakaalutust.
Põsed põhjustavad piinlikkust.”

Teine etapp oli sellest keha tegusõnalisusest inspireeritud. Umbes 24 tunni jooksul dokumenteerisime oma tegevusi, liikumisi, tundmusi, kõdinaid, värinaid…

See võib olla ennatlik ning liialt üldistav pakkumine, kuid mulle tundub, et teksti kehalisus väheneb märgatavalt, kohe, kui kirjutamise viis muutub käekirjast klaviatuuril toksimiseks. Sõrmede peenmotoorika, mis tingib igaühele omase käekirja, kaob kui füüsiline kirjutusvahend asendub klaviatuuriga. Trükitud sõnu lugedes kerkib esiplaanile sõnavalik ja -kasutus, grammatika, paremal juhul ka nende visuaalne paiknemine. Kuid võrreldes käekirjaga, annab see autori füüsilisuse kohta palju vähem infot.

Käekiri annab aimu kirjutaja füüsisest. Millise tugevusega on kirjutatud sõnad paberile kantud, kas tähed voolavad – on üksteisega dünaamiliselt seotud või on hoopis teravalt eraldatud. Kiri võib kalduda kummalegi poole viltu, joosta sujuvalt joonte vahel või nende vahelt välja turritada. Mahatõmmatud ning soditud sõnad annavad märku kirjutaja füüsilisest kohalolust ning valikutest, kuidas parandada oma vigu.

Huvitav, et teksti kehalisus avaldub sulle kirjutamise kaudu! Justkui nagu kirjutamine on kokkupuutepunkt kehamaailma ja tekstimaailma vahel. Ma olen su käekirjateooriaga nõus, aga leian et ka klaviatuur on füüsiline kirjutusvahend ja kätkeb mälestust sõrmedest, mis seda puudutasid. Mulle näiteks väga meeldis see lõik, mis sa läpakasse trükkisid:

Sisse hingetõmme on pikem kui välja hingamine. Mu sõrmed liiguvad, minu teadmata. Ma ei hingelda, aga päris rahulik see hingamine ka ei ole. Ma peatnud. Kaks sekundit enne uue lause alustamist. Kell tiksub mu kõrval. Ma istun natuke kõveras. Selja taga on padi, mis toetab minu sissepoole eenduvat lülisammast. Tajun pinget oma õlgades, kas tõesti veedan nii palju aega arvutis, et see pinge saabub nii kui võtan arvuti kätte. Minu vasak õla ja kaela vaheline lihas, (fuck anatoomia, mida ma enam ei mäleta). See lihas on pinges, parempoolne lõualuualune lihas samuti. Sternocleidomastoideus vms 5 sekundit pausi. Kõht, vasak pool, ma ei saa aru, kas seal on magu või soolikad, kuid see annab tunda, nagu väikese nõelaga keegi seestpoolt torgiks. Tuharalihase tõmbasin millegi pärast praegu pingesse ning vabastasin, nüüd kirjutamise ajal veelkord, huvitav kas asend soosib seda. Parem jalalaba tunneb vasaku jala kanna raskust, see on meeldiv. Mitte selline tunne, et midagi peab kandma, pigem midagi toetab.

See tekst tõmbab mu kohe su sisse. Su keha avaldub näiteks kirjavigadest, mis tulevad sellest, et su mõte liigub kiiremini kui sõrmed. Aga ka samastumisefekti kaudu, sest raksutan ka praegu kaela ja hingan kuidagi haklikult – teatud sõnad tekitavad kehalisi tundmusi. Näiteks sõna “hingamine” paneb mindki ohkama. Sa rääkisid viimane kord pikemalt, kuidas teatud sõnade lugemine tekitab sinus füüsilise reaktsiooni. Nagu sünesteesia!

Just! Käsitsi kirjutades on ka tempo aeglasem, sõrmed ei saa mõttest ette joosta nii, nagu arvutikirjas võib juhtuda. Selle võrdluseni juhtis üks puhkepäev, mil märkisin iga 15 minuti tagant üles oma kehalise tegevuse ja asendi. Märkmed kirjutasin telefoni, kuna see tundus kõige mugavam lahendus, eks ole ta väike ja nutikas ning alati lihtne kaasas kanda. Endalegi üllatuseks avastasin õhtul, et kõik 42 märget olin sisse trükkinud paremaga käega. Reaalses maailmas olen vasakukäeline, virutaalmaailmas paremakäeline. 

Keha on eesti keeles kasutuses nimisõnana, kuigi meile mõlemale Kadriga tundub, et pigem on tegemist tegusõnaga – sest milline keha saab mitte midagi teha. Kuidas ja millal saab kehast tegevuse eraldada?

“Kui loen tegusõna libastuma, läbib mu keha judin.

Kui loen tegusõna värisema/väristama, ärkab mu kehas tung seda füüsiliselt järele aimata.

Kui loen tegusõna neelama, tõmbub mu keel instiktiivselt pingesse ning paneb mind neelatama.

Kui loetavas tekstis keegi ohkab, siis hingan ka ise sügavalt sisse-välja.

Lugedes onomatopoeetilisi ülestäheldusi mõtlemishäältest nagu “hmm…” või “mmm”, taas loon neid oma häälega, et lugemiskogemus oleks terviklikum.

Eriti tabavate tsitaatide või kauni/naljaka kõlaga väljendite puhul on samamoodi – tunnen vajadust neid valjult välja hääldada. Mulle tundub, et nii jõuab mõte paremini kehasse st kohale.

Märgates sõna sirutus, teevad mu õlad automaatse poolringi sirgema rühi suunas, vahet ei ole, kas istun, seisan või laman.

Kui loen värskete marjade magusast lõhnast, erksast värvist ja mahlasest maitsest, käivituvad mu süljenäärmed ning neelan entusiastlikult.

Lugedes küünte kriipimisest vastu tahvlit, tunnen näpuotstes sügelust ning hõõrun huuli tugevalt teineteise vastu.

Papi lõikamise kirjeldus paneb mind hambaid krigistama ning õlgu judistama.

Sõna kikivarvul – varbaid sirutama.

Nii nagu… sõna kangekaelsus, mis viitab küll isikuomadusele, kuid paneb mind hindama oma kaela asendit ning tema kangestumise taset.

Lugedes sõna aroonia, muutub mu suu kuivaks ning tagumised purihambad vajutuvad tugevalt kokku.

Omadussõnad: sile, terav, torkiv, liibuv, okkaline, libe, kuum, külm, karvane, pehme – kutsuvad kõik minus esile füüsilise mälestuse, mida keha taastajub mäluillusiooni kaudu. Isegi kui sel hetkel keha ise ei liiguta, on ta vägagi aktiivne, meenutades varasemaid tundmusi.”

  • Ma ei tea, kas ma olen mõnd varasemat teksti kirjutades nii palju nihelenud.

Sõna “punasõstrad” paneb mul sülje ringlema ja toob maanilistelt juukseotsi siluma…

Mõtlesin uuesti tantsu ja keele vastandamisele. Kui keelt peetakse nimetavaks, selgitavaks, tõde otsivaks, siis tants on justkui definitsioonideülene. Aga mulle tundub, et sellest tähendusloome väljast teisele poole jääb teksti tekstuursus, mis ekraanist käe välja pistab ja vere teistpidi ringlema paneb. See tuleb su loetelust kenasti välja –  kuidas sõnad kananahka tekitavad. Et tekst ei kuulu kuskile mittekehalisse sfääri, vaid paitab selga, pigistab organeid või sülitab näkku ja tunneme seda füüsiliselt.

Mulle tegelikult meenub, kuidas selle protsessi alguses pidasin lauset hoopis millekski vangistavaks ja püüdsin ette kujutada viise, kuidas lauset kehast välja saada. Mingi eksortsistlik rituaal? Olen tegelt lihtsalt poststrukturalistidest ülemõjutatud – Derrida kirjutab, et keel on vägivaldne, Lacan räägib sümboolsest korrast ja Deleuze sõnul on keel representatsioon, mis vangistab iha………………………., kas tõesti mu keeleteooria on konstrueerinud surnud prantsuse mehed?! Poststrukturalismil on puudu sensuaalsusest.

Mis on minu keeleteooria?
Keele teooria :P?
Kärt? Kas selle protsessi lõpuks jõudsid lähemale enda keeleteooriale?

Kui siis see, et keel on oma olemuselt sama dünaamiline ja kihistunud nagu keha ja liikumine. Aga ma ei ole kindel – võib-olla mõtlesin ka enne nii.

Keel on organ. Ta on suus. Ta on jäse, mida saab amputeerida. Ta saab alguse kehast, ta loob keha. Keel vormib pehmust sõnade taga. Sõnad teevad valu. Keel loob korda. Kehad alluvad keelele. Nad liiguvad keele poolt organiseeritud süsteemides. Keel otsib tõde. Kehad on tõelised, nende suus on keel. Keel ringleb suus, ajab ila, kirsimahlast punane. Koma hoiab pulssi ja grammatika elu sees. Südamest kirjutamine on südame rütmi järgi kirjutamine, koma, koma, koma ja nii edasi?
Kirjutamine ja liikumine on teineteise tütred.