"Kellelt õppida pärimustantsu" – foto autor Aivo Põlluäär.
Kõigepealt palun lepime selleks korraks kokku, et pärimustantsu ei oska keegi iseenesest. Ei osanud vanasti ega oska praegu. Eriti ei oska tänapäeva tantsija, ükskõik kui hea kaasaegne, balleti-, tänava-, show– või rahvatantsija. Pärimustantsu peab õppima. Õppida saab ebateadlikult ja teadlikult. Siinse kirjutisega tahan olla abiks neile, kelle jaoks pärimustantsu õppimine on teadlik valik.
Veel enne oleks muidugi tulnud selgeks teha, mida ma antud juhul pärimustantsu all silmas pean. Kirjutan siin pärimustantsust selle kitsamas tähenduses, viidates ajaloolise talurahvakultuuri tantsumoodidele. Eestis käibisid sellised enamasti kuni 19.–20. sajandi vahetuseni ja üksikutes piirkondades (väikesaared, Setomaa) kauem. Hiljem on esmaseid traditsioone erinevatel viisidel taaselustatud ja sellega teadliku õppimise vajadus seondubki.
Õppida tuleb, teadagi, parimatelt. Kuidas ma aga tean, mis või kes on hea pärimustantsus? Elava traditsiooni puhul märkab tähelepanelik õppija kogukonna selle hetke väärtushinnanguid ja saab neid oma valikutes arvestada. Katkenud ehk tugevasti muutunud traditsiooni korral on tantsu varasemate ilmingute tundmaõppimine keerukas just sellepärast, et tantsu või tantsija „headuse“ kriteeriumid pole meile enam alati kättesaadavad. Et mitte täita neid lünki vaid nüüdisaegseid tõekspidamisi peegeldavate oletustega, mis on kerge juhtuma, tasub valida õpetaja, kes teab, mille järgi ta õpetab ja oskab oma valikuid põhjendada.
Eri rahvaste tantsupärimuse kogumis- ja uurimislugu on üksikasjades erinev, laias plaanis aga sedavõrd sarnane, et mis tahes kultuurist saabuvalt õpetajalt tasub küsida: Kust sa seda tead? Mille järgi sa õpetad? Miks sa valisid just selle esitaja või informandi? Täiesti pädeva õpetaja vastus võib seejuures olla ka, et tegemist on ainsa või ühega vähestest allikatest, mis teema kohta üldse infot annab. Paraku on tantsuarhiivid enamasti üpris fragmentaarsed, mis ei tähenda, et mitme allika kõrvutamine suuremat pilti ei näitaks. Usaldada võib õpetajat, kes peale oma kultuuri ka teisi on näinud, ent ei rutta nende teiste tantsu kohe õpetama, vaid toetub pikaajalisele ja mitmekülgsele kogemusele ühe kultuuri sees.
Pärimusteadjate seas üles kasvanud kultuurikandjalt õppides võib küsida samu küsimusi või vastupidi, meeles pidada, et tema ei õppinud teadlikult, vaid vahendab isiklikku pärimusmaailma, mille analüütiline vastuvõtt on juba õppija enese teha. Hea õnne korral võib meie tee ristuda õpetajaga, kellele elu on andnud võimaluse liita isiklikule pärimusteadmisele kõrvalt vaatav võrdlev-ajalooline pilk. Sellise kohtumise väärtust ei ole võimalik üle hinnata.
Kui oma sünniaja, -koha ja kasvukeskkonna osas peame suuresti leppima juhtunuga, siis arhiiv on avatud igaühele ja pakub nii õpivara kui põhjendusi materjali valikuks. Anu Vissel koostas 1999. aastal ülevaate[1] allikatest, mis eesti ajaloolise pärimustantsu kohta infot annavad. Refereerin seda allpool, lootuses muuta väärt viited õppijaile kättesaadavamaks ning sidudes juurde 21. sajandil lisandunud võimalused.
Varaseimad andmed eestlaste tantsimisest leiduvad 12.–18. sajandi kroonikates ning võõramaalaste reisikirjades: Saxo Grammaticuse „Gesta Danorum“ (1172) räägib tantsust ja laulust järgmise päeva tapluse eel, Balthasar Russowi „Liivimaa kroonika“ (1584) kirjeldab karglemist kirmesel Brigitta kloostri juures ning suuri torupille, mida olevat tuntud igas külas, Dionysius Fabriciuse „Liivimaa asukate tavad, usund ja eluviis“ (1610) kirjutab pulmaliste ringmängudest või -tantsudest, kus „mõlema jalaga korraga“ üles hüpati. Carl Linne „Gothlandska resa“ (1741) mainib Saaremaa torupillimeest, kelle mängu saatel gotlandlased labajala-laadseid samme tantsisid, võttest ja joonisest pole juttu. A. W. Hupeli „Topograafilistes teadetes“ (1777) leidub kolonntantsu kirjeldus, C. H. J. Schlegel noodistas 1819 esimese labajalaviisi. Nende nn juhuteadete kirjapanijad ei olnud tantsuala tundjad, ei osanud tantse üles märkida ega otsinudki spetsiaalselt tantsu, mistõttu ei saa öelda, kas tegemist oli tavaliste või erakordsete juhtumite, kirjutajate oma kultuurile sarnaste või pigem erinevate ja selle tõttu silma torganud olukordadega.
Eestlaste endi esimesed tantsukirjeldused pärinevad 19.–20. saj vahetuselt. Jakob Hurdale saadetud aineses leidub vihjeid nt ristitantsu ja mustlase kohta, 1889 on korrespondent J. Meomuttel kirja pannud kandali (varvatantsu) Hallistest, 1903 kirjeldas Hurt ise kahte seto naiste tantsu, 1905 A. Liiv ja J. Raja maatantsu Kodaverest ning K. Luud ja P. Penna kaheksat Kuusalu kihelkonna tantsu Simititsa asunduse elanikelt. Simititsas tehti ka esimesed fotod. 1908 kirjutati kaks teibatantsu üles Karksist ja kolmas Hallistest, 1910 kirjeldas Kuusalus veel 14 tantsu Gustav Vilbaste, hilisem botaanik. Mittespetsialistide ebatäielikud katsetused on teatud määral tõlgendatavad, ent ennekõike osutasid selgelt vajadusele tantse täpsemalt üles märkida.
Esimene tantsukoolituse saanud koguja, Helsingi ülikoolis õppinud Anna Raudkats tegi oma ainsad kogumismatkad 1913. aastal koos teise tudengi, hilisema folkloristi ja muusikateadlase Armas Otto Väisäsega, kes noodistas viisid ja tegi pilte. Kolga rannast saadi 15, Setomaalt 11 tantsu, millest osa ilmus trükis[2] soveldatud kujul, ühiste kaante vahel Raudkatsi omaloominguga. Originaalkirjeldused jäid arhiivi. Nii Raudkatsi kui varasemaid ja hilisemaid käsikirju on ERA 21. sajandil skaneerinud ja neid saab veebis[3] vaadelda, seejuures peab Raudkatsi kirjelduste juures teadma, et Soome eeskujul kasutas ta tantsija soo tähistamiseks praegu tuntuga võrreldes vastupidiseid märke. Suur tantsukogumine käivitus 1930. aastatel folkloristide H. Tampere, R. Põldmäe, U. Toomi ja R. Viidalepa ning korrespondentide M. Mäesalu, T. Saare jt osavõtul. Kirjelduste, viiside ja fotode maht kasvas kiiresti, 1938 ilmus järgmine raamat[4] – mahuka süsteemiloova sissejuhatusega ja ilma seadeteta, mis võiksid eheda tantsu otsija teelt eksitada.
Samal aastal Raudkatsi matkadega said esimesed poolteist minutit seto tantsu ka üles filmitud[5]. Selle materjali põhjalik analüüs seisab suures osas alles ees, kuid film on kõigile igal hetkel vabalt vaatamiseks veebis väljas. Kihnus filmiti tantsu 1931, millest säilinud paarkümmend sekundit kahe loo fragmente annavad sõnaliste kirjeldustega võrreldes rikkalikult uut teavet tantsijate liikumise, kehahoiu ja võtete variantidest. Rahvaluule kogumisel võeti filmikaamera kasutusele 1950ndate lõpul ja 1961 jäädvustati tantsimist Saaremaal Valjalas, Pöides ja Mustjalas, 1960, 1962 ja 1964 Pärnumaal Häädemeestel, Sindis, Toris ja Kihnus, 1974 ja 1975 Muhus jm. Tolleaegse kaamera ette jäi ka harrastustantsu ja seatud versioone, aga ka ehedat, peale kihnlaste nt üksikud tantsijad Karusel 1968 ja paar Tõstamaal 1974, kelle labajalavalsid on samuti veel paras mõistatus õpihimulistele pureda.
Filmikaamera kasutamise võimalusi oli siiski vähe ja nii jätkas 1970.–1990. aastatel Kristjan Torop koos oma sõprade ning õpilastega tantsude sõnalist ülesmärkimist, käies veelkord üle Kuusalu, Reigi, Tõstamaa, Varbla, Valjala, Mustjala, Rõuge, Karksi jt kihelkonnad ning leides ikka ja jälle vanakesi, kes soostusid noorpõlve meenutama. Nii Torop kui varasemad kogujad kirjeldasid tantse enamasti nn ettekirjutavas laadis, mis tähendab tantsu ideaalkuju fikseerimist sellisena, nagu informant seda väljendas. Eesti kirjeldustraditsioonis kasutatav oskussõnavara osutub pärimustantsu tarvis sageli liigagi „täpseks“, nõudes omakorda üldkeele abil täiendamist ja muutub eksitavaks, kui see on tegemata jäänud. Harva on ettekirjutavasse kirjeldusse lisatud mõni dokumenteeriv märkus konkreetse esituse kohta. Üleni dokumenteerivat kirjeldust ilma videofikseeringuta teha ei saagi, samuti on sel omad nõrkused – sobib detailanalüüsiks, kuid õpetamisel kasutada pole kuigi mugav.
Esimesed videoülesvõtted eesti pärimustantsust tehti 1987 soome folkloristi Pirkko-Liisa Rausmaa abiga, kelle Ingrid Rüütel, Vaike Sarv ja Kristjan Torop esmalt taas Kihnu ja Setomaale juhatasid. Videokaamera lubas salvestada pikemaid lõike, terveid tantsusündmusi vahetus toimumises ning intervjuusid-vestlusi, nihutades fookuse liikumisskeemidelt esitusiseärasustele, stiilile ja maneerile, samuti tantsu tähenduste ja konteksti suunas. Kaadrisse sattus rohkelt erinevate oskustega tantsijaid, aga ka sama tantsija erinevas vanuses ja eri eluetappidel, mis lubas jälgida tantsu varieerumist mitmes erinevas mõõtmes. Nüüdseks ületab videosalvestuste juurdevool nii arhiivi kui uurijate vastuvõtuvõime, mistõttu ühtemoodi valikuküsimuste ees on nii õppijad kui õpetajad, kes tahavad tegutseda teadlikult ja põhjendatult.
Kellelt siis ikkagi õppida pärimustantsu?
Kogujatel ei ole sageli üldse olnud võimalik teada saada, kui heaks tantsijaks informanti on omal ajal kogukonnas peetud. Paljude tantsude teadja, kelle juurde folklorist juhatati, võis, aga ei pruukinud samal ajal olla külas hinnatud tantsija. Harva räägivad käsikirjad üksikasjalikult sellest, milles seisnes tantsuoskus. Märksõnu siiski leiab ja mitte otse liikumistekstide kirjeldustest, vaid ümbritsevast andmestikust tantsimise olukordade, tantsukohtade, rõivastuse jm kohta. Peale otseste teadete on infoallikaks kogumispäevikud nii külastatud piirkondade miljöö ja elava traditsiooni kui kogujate arusaamade ja hinnangute peegeldajana.
Elavat traditsiooni tundma õppides on mõistlik püüda märgata, kuidas selle kogukonna liikmed „hästi“ tantsimist kirjeldavad, mida rõhutatakse, mida peetakse mingis olukorras „õigeks“ või „ilusaks“, kelle arvamusi kuulatakse või küsijale vahendatakse – kes on autoriteet ja kuidas ta selleks on saanud. Ühtlasi tuleb tingimata arvestada esteetika- jt hinnangukriteeriumide muutuvusega ajas – see, mida peeti ilusaks sajand tagasi, ei pruugi olla enesestmõistetav, ent on vahel andmetest tuletatav, näiteks jälgides, mille suhtes kunagised informandid on olnud kriitilised või heakskiitvad, millal milliste sõnadega vanemat ja uuemat tantsu on võrreldud, aga ka mis võib olla kõneleja taust, nt haridus ja elutee ning sellest tulenevalt tema arvatav laiem tantsuteadmine.
Pärimustantsu varieerumine on alati seotud oma aja moevooludega, aga ei pääse ka institutsioonide ehk nt kooli, rühma vm formaalõppevormi mõjudest. Eestis on viimase üks selgemaid ilminguid pärimustantsu osaline allumine rahvatantsuharrastuse visuaal-esteetilistele kriteeriumidele, mis minu märkamist mööda saab olla vabatahtlik või ebateadlik. Esimesel juhul on kõik korras. Teisel saaks õppija teha ka teadliku valiku õppida pärimustantsus peale liikumisskeemide tundma erinevaid kvaliteete, kehakasutust, stiilikohaseid varieerimisvõtteid, tantsumaneere ning nende ajalugu, päritolu või põhjuseid. Hea väljakutse rahvatantsijale on püüda videoanalüüsil ära tunda pärimustantsule omaseid liikumiskvaliteete, -iseärasusi ja nüansse, mida lavatantsus pole või mis on teisenenud niivõrd, et pealiskaudsel vaatlusel jäävad märkamata.
Tants on kaduvatest kunstidest üks kõige efemeersemaid, eksisteerib vaatamata salvestusvahendite olemasolule vaid hetkes, konkreetse tantsija keha ja vaimu ühtsuses ning kaob koos selle tantsijaga. Kui mulle tundub nähtud tantsus olevat väärtus, mille kadumisest oleks kahju, vahest siis ongi see õige inimene, kellelt õppida? Võib-olla. Vahel siiski kütkestab meid üksnes uudsus ja kohati niivõrd, et tekib kohe tahtmine seda ka edasi õpetada. Siis esita endale esmalt neidsamu eeltoodud küsimusi: Mis see on, mida ma nägin? Kust ma seda tean? Miks see nii on? Kui vastused leitud ja ikka veel kütkestab, siis on küll õige asi.
[1] Vissel, Anu 1999. Ülevaade varasematest töödest eesti rahvatantsu kogumisel ja arhiveerimisel Eesti Rahvaluule Arhiivi materjalide põhjal. – Rahvatantsu uurimine: arhiivid, meetodid, teooriad. Sümpoosioni materjalid. Viljandi: Viljandi Kultuurikolledž, lk 54–60.
[2] Raudkats, Anna 1926. Eesti rahvatantsud. Tartu: Postimees.
[3] Eesti Rahvaluule Arhiivi käsikirjad 2010; http://www.folklore.ee/kasikirjad/. (21.01.2018)
[4] Põldmäe, Rudolf, Herbert Tampere 1938. Valimik eesti rahvatantse. Tartu: Eesti Rahvaluule Arhiivi Toimetised 8.
[5] Pääsuke, Johannes 1913. Retk läbi Setumaa; https://youtu.be/5fMK7R5_nS4?t=5m8s. (21.01.2018)
