Ma ärkan hommikul üles ja otsin enda vanad dressid ja augulise trennisärgi üles. Kohvi ei joo, sest pärast trenni kohvitame – ei tea, kas täna piima ka keegi toob. Pärast lühikest rattasõitu pargin ratta Hobujaama tn 12 ette. Alles siis torkab pähe – unustasin jälle järgmise nädala liikumisSESOONile* läbiviija leida. See tundub juba hoolimatusena. Ju see on märk, et olen väsinud – see hooaeg jääbki mu viimaseks liikumisSESOONe kureerida.
Teekond jätkub. Sisenen ruumi, libistan riiulisse oma jalanõud, astun paar sammu edasi ja jätan riidenagile üleriided. Mu pilk libiseb mööda Eesti Tantsu Agentuuri (ETA) koridori. Seinad on täis kleebitud minule tundmatute tantsulaste joonistusi. Nunnu. Märkan kedagi koridoris uitamas, ilmselt uus tulija. Tavaliselt tunnen liikumisSESOONi uustulnukad hästi ära nende uitava keha järgi. Mind üllatab, kust inimesed meid üldse leiavad – ja eriti, kuidas nad allkorrusel koodlukuga uksest sisse pääsevad. Me ei reklaami end kuigi aktiivselt; peale Instagrami ja Facebooki postituste polegi meil tegelikult ressursse ega vajadust laiemalt nähtavad olla. LiikumisSESOON on suunatud tantsuprofessionaalidele, kuid ka tantsuarmastajad on väga oodatud. Ilmselt need esimesed juba jälgivad meie kontosid. Mul on sellise orgaanilise infoleviku üle hea meel, vähem tööd meile.
Mul oligi õigus, uitaja tuleb SESOONi. Näitan, kus on saal ja kus saab riideid vahetada. Vaikuses vahetame koos riideid ja flash‘ime üksteisele kogemata enda tisse.
Seejärel lähen šokolaadikarbikese järele, sellest vanast maiusekarbist on ajapikku saanud meie kassaaparaat, kuhu kogunevad mündid, märkmed ja mille kaudu peame dialoogi raamatupidajaga. LiikumisSESOON ei ole nelja aasta jooksul kordagi hinda tõstnud, vaid hoopis alandanud. Mul on sellise kapitalismi ja elukalliduse tõusu ülekavaldamise üle väga hea meel. See on võimalik olnud aga suuresti tänu ETAle. Tudengile on pooleteisttunnise liikumisSESOONi hind viis eurot, mittetudengile seitse. Tavaliselt on 90% osalejatest tunnis nagunii mingil viisil tasuta, sest kui sa annad TantsuRUUMis tundi, saad sellel poolaastal käia tundides midagi maksmata. Lisaks lubame osaleda tasuta, kui sa oled residentuuris, ETA õpetaja, kuulud TantsuRUUMi tiimi või kui sul ei ole finantsiliselt võimalik panustada ja oled sellest meile märku andnud.
Astunud saali, näen, et ka läbiviija on kohal – ja uitaja on end juba põrandale sättinud innukalt soojendust tegema. Hakkan niisama poolikult kaasa tegema, et ennast veidi rahustada. Minus tekib ärevus, sest tundub, et meid ongi täna ainult kaks. Automaatseid puusaringe tehes käib peast läbi sada mõtet: kus tantsukunstnikud siis treenivad? Me teeme seda peaaegu tasuta** ja võib-olla peaksin e-kirjade kirjutamise asemel rohkem hoopis kunsti tegemisele keskenduma. Kas üldse on seda liikumisSESOONi vaja, kui kedagi ei huvita? Kas ma teen seda iseenda pärast, et tunda end kuidagi tähtsana? Mu süda murdub natuke – hetkeks –, aga paraneb kiiresti, sest ausalt öeldes ei jõua ma ka ise alati kohale. Nendel hommikutel kinnitan õpetajale võib-olla liigagi innukalt, et see on täiesti normaalne ja kindlasti mitte tema süü. Ja see ongi tõsi.
Tegelikult on liikumisSESOONil kujunenud välja oma tuumik, seltskond, kes on peaaegu alati kohal. Täna jõuavad kõik need “tavalised kunded” viieminutilise hilinemisega. Lõpuks on meid kokku tosin!!! Jälle probleem – meid on liiga palju ja õhk saab otsa! Lähen ja kontrollin, kas ventilatsioon ikka töötab – ETA monokroomsete saalide suureks plussiks on mugavus, puhtus, hea tehniline võimekus ja et me kunstnikena ei pea väga palju praktiliste asjade eest vastutama. Aga vahel taban end mõttelt, et just selles steriilsuses peitub ka oht. Kas sellises kliinilises, sileda valguse ja tantsupõrandaga ruumis hakkame kõik lõpuks looma ühtemoodi, sarnaseid liikumisi, sarnaseid mõtteid? Ilmselt varitseks see oht meid igas ruumis. Ruum ei ole kunagi lihtsalt taust – ta mõjutab meid rohkem, kui esmapilgul tunnistame.
Alustame. Iga uue õpetaja liikumisSESOON on isemoodi, kuid üldiselt alustame alati kõik koos ringis istudes. Mulle meeldib, kuidas tantsukunstnikud oskavad luua pehmeid ja hoolivaid tunni sissejuhatusi. Ammu on kopp ees spagaadi surumisest ja vaikimisi üksteisega võrdlemisest. Selle asemel on liikumisSESOONidel tunda empaatiaga külvatud pehmust ja võimalust enda individuaalseid vajadusi väljendada. Need teisipäeva ja neljapäeva hommikud mõjuvad vahel ka salajase oaasina, kus staatusemängudest ei ole me küll täielikult vabanenud, aga need eksisteerivad minimaalselt. Lisaks on see vastupanu vorm: et me, tantsukunstnikud, ei jääks ainult jõusaali kangide vahele lihast kasvatama, vaid hoiaksime oma liikumise mitmekesisena. Et oskaksime minna kätelseisu kümnel erineval viisil. Et tunneksime endiselt oma vaagnat. Et oskaksime kontaktimpros lennata ja olla teistele lendamise platvormiks jne.
Nelja aasta jooksul koos teiste tantsukunstnikega liikumisSESOONi kureerides olen saanud üsna unikaalse ülevaate eesti tantsukunstnike liikumispraktikatest – selle ajaga on liikumisSESOONi õpetamas käinud juba üle 50 kunstniku! Kureerimine on olnud alati pigem jagatud ja kollektiivne: eri aegadel on koos minuga liikumisSESOONe kureerinud Sofia Kruusamägi, Christin Taul, Hanna Junti, Triin Kauber ja Sofia Filippou ning enne meid veel teised. LiikumisSESOONi algataja on Joanna Kalm. Lisaks on meile pidevalt andnud sisendit liikumisSESOONi “tuumikgrupp”. Kahel hooajal oleme läbiviijad leidnud läbi avatud kutsungi, kuid kunstnikud on ka sooviavaldusega ise meie poole pöördunud.
Iga liikumisSESOONi läbiviijale anname täieliku vabaduse ja vastutuse: “Sinu liikumisSESOON võib olla täpselt selline, nagu sina sel hetkel inimese või kunstnikuna vajad.” Paljudel tantsukunstnikel ei ole ilmselt eriti võimalusi enda igapäevast praktikat teiste inimeste peal katsetada ning seda veel suures tantsusaalis. Olles käinud kohal peaaegu igas tunnis, tundub mulle, et on toimumas vaikne, aga tähenduslik nihe. Muudatused on tajutavad nii kehades, liikumiskeeles kui ka tundide struktuuris. Liikumised on muutunud isikupärasemaks, sageli kehastades läbiviijate uurimissuundasid või isiklikke kehalisi otsinguid. Tundide ülesehitus on liikunud lineaarsetest treeningloogikatest orgaanilisemate ja protsessipõhisemate vormideni, kus rõhk ei ole mitte tulemusel, vaid otsingulisusel. Selliselt muutub tund laborisarnaseks, kus kehalised praktikad, kunstiline eneseväljendus ja kollektiivne õppimine põimuvad.
Mõned üles tähendatud osalejate ja õpetajate laused/hüüded/küsimused minu liikumispäevikust:
“Don´t forget to relax your big toe!”
“Maybe your hips are reflectors?”
“What about letting go?”
“3D stress.”
“Raputa ta maha!”
“It will not last forever!!!”
“Find stillness.”
“Melt out of the hug.”
“Oled nagu karussellil!”
“Hullumeelsus on tunni ülesehitus.”
“I will teach you the dirty way of handstand.”
“Meditatsioon on tähelepanu tants.”
Epiloog/kokkuvõte/lõpp. Ja siis, keset neid aeglasi venitusi, raskepäraseid hingetõmbeid, vaagna tunnetusi ja keha lõdvestust, tunnen jälle, kui väga mulle meeldib tants. Vahel on suurim saavutus lihtsalt kohale ilmumine. Mõnikord tuled ainult ühe sokiga. Mõnikord unustad deodorandi. Aga sa tulid. Ja kui tosin hingavat, poolunes keha on samas ruumis, siis juhtub midagi, mida ei saa planeerida ega eelarvetesse kirjutada. See paneb mind unistama täiesti oma tantsukunstnikele mõeldud saalist ja selle mõjust meie praktikatele, kunstile ja kogukonnale.
Lahkume saalist venivalt nagu pilatese kummilint, saali pääsemist ootavad juba särtsakad keskealised baleriinid. Õpetajate toas kohvilaua ümber algab uus ring – “vestlusSESOON” –, kus ringlevad värsked uudised residentuuridest, spontaansed nõuanded ja idanevad tulevased koostööd. Kui kruusid tühjaks saavad, hajuvad kehad taas mööda linna laiali: järgmisesse tundi, proovi, stuudiosse või lihtsalt järgmisele kohvile.
* Läbipaistvuse huvides: liikumisSESOONide kureerimine ei ole päris tasuta. Tasu on kolme inimese vahel jagatud 540 eurot aastas, miinus maksud.
** LiikumisSESOONi definitsioon Eesti Tantsuagentuuri kodulehelt: liikumisSESOON on tantsu- ja liikumispraktikakeskne formaat, mis pakub regulaarset professionaalse treeningu võimalust ning toetab teadmiste jagamist ja dialoogi valdkonnas tegutsevate tantsuprofessionaalide, teatri- ja etenduskunstnike vahel.
