Foto autor: Karolin Tamm
Möödunud mais ajas Koidu seltsimajas tegutsevate kunstnike punt kokku Koidu seltsimajaga vähem või rohkem seotud etenduskunstnikud ja muusikud ning korraldas Koidu programmi, mis sai teoks 7. juunil. Ettevõtmine sündis unistusest luua Koidu esimene suur festival, ent stardipauguks sai hoopiski miniformaat – ühepäevane programm täis perfo’kaid, kontserte, installatsioone ja fotonäitusi. Sündmuse raames oli nii Viljandi linnarahval kui külalistel võimalus tulla kaema kunsti täiesti tasuta.
Koidu programmi idee oli avada maja ning näidata seal pakitsevat ressurssi – seda nii maja enda kui seal tegutsevate kunstnike näol. Koidu seltsimajas resideerub tegelikult nii alaliselt stuudiopindadel kui lühiajaliselt residentuurides suur hulk kunstnikke, kes väga julgelt katsetavad pööraseid ideid. Vast tuleneb see maja sürrealistlikust omapärast, mis on inspireeriv ning tõukab katsetama hullumeelseid algatusi enam kui mõni steriilne ilus teatrimaja. Siinkirjutaja vaieldamatuks lemmikpaigaks on näiteks Supersonicum – suur avar galeriipind, mis meenutab 60ndate Garaaži performer´ite etenduspaika-loomepinda.
Just ruum, kuhu minna ja kus tegeleda keskendunult loometööga, on minu kui etenduskunstniku seisukohalt väga oluline. Loomulikult võib öelda, et võiksin teoreetilist poolt uurida kodus, kuid residentuuripaigas olen rohkem fokuseeritud uurimistööle ning saan keskenduda segavate faktoriteta. Nii saan eraldada kodu ja loometöö. Lisaks, kui teoreetiline pagas on piisavalt täienenud, siis tekib ka huvi katsetada. Kas siis kehaliselt või muude meediumitega ning seda oma pisikeses stuudiokorteris ma teha kahjuks ei saaks.
Ruumi olemasoluga sama oluline on, milline see ruum on. Mind inspireerib, et Koidu seltsimaja on suur ja avar. Kõik ruumid või nurgatagused on omamoodi. Tihti olen leidnud end lihtsalt ekslemas mööda Koidu erinevaid ruume, keldreid või lavatorni. Muidugi ei saa mainimata jätta Koidu suurt kõrge laega saali. Ei teagi, millises eksperimetaalpaigas Eestis veel sellist lava leidub? Tegutsevates teatrimajades küll, kuid paikades, kus saab piirideta katsetada? Lisaks meeldib mulle, et suure maja tõttu on siin piisavalt ruume, et ükski resident ei sega kellegi loometööd. Samas, kui tekib tung kellegagi suhelda, leidub siin alati keegi, kellega juttu puhuda, mõtteid vahetada, vajadusel nõugi küsida. Olen just Koidust leidnud nii mõnegi mõttekaaslase, kellega vestlen tänaseni nii kunstist kui muudest elu tahkudest.
Koidu maja omapära on see, et pidevalt renoveeritakse ja kraamitakse maja. Maja on igivana ning sealsed ruumid ja nurgatagused võtavad tasa ja targu uut ilmet. Seda tänu Koidus tegutsevatele kunstnikele ja talgulistele. Siin ka ilus võimalus kunstnikel käed külge lüüa ja soovi korral endale tingimusi luua. Koidu seltsimaja mõte ongi luua kunstnikele võimalikult mugav paik, ent siiski säilitada maja sürrealistlik atmosfäär.
Tagasi mõeldes Koidu programmile, alustasime õhtut Brite Vilgo fotonäituse “Silmast Ilma” avamisega. Näitus keskendus portreedele, kus oli võimalik kohtuda läbi pilgu pildil oleva inimese siseilmaga. Järgmisena avas Kristo Villem fotonäituse “Ehast Koiduni”, mis sümboliseeris ajaloolise Koidu seltsimaja jõudmist uude eluperioodi ehk taas aega, mil koidab. Lisaks kahele eelnevale fotonäitusele oli võimalik õhtu jooksul hüpata läbi saalist, mille seintel oli Kärt Petseri fotonäitus “Koidu asukad”. Kärt pildistas üles Koidu seltsimajaga seotud tegelasi – residente, püsiasukaid ning läbilipsanuid.
Pärast fotonäituste avamist ja muljetamist küttis maja kuumaks indie-folk-rock bänd HUMA. Bändi liikmed olid Lee Taul, Harri Heinsoo, Karl-Markus Kohv ning Jose Manuel “Pepi” Prieto Garay. Bänd HUMA saigi tegelikult alguse Koidu seltsimajas. Kõik laulud kirjutati ja loodi Koidus.
Järgnevalt suundus publik vaatama Anni Zuppingu performatiivset installatsiooni “ZOOM IN”. Anni oli seadnud Koidu seltsimaja Kammersaali rippuma hulga Fresneli läätsesid, mis moondusid, suurendasid, murdsid, lõhkusid, avasid ja kutsusid publiku endaga ZOOMima. Lisaks Zuppingu installatsioonile oli publikul võimalus näha ka siinkirjutaja installatsiooni “ANIMULUS”. Projitseerisin jooksva, kukkuva, hingeldava Carl Heinrich Pruuni trepile. Lisasin särtsu kära tekitavate helide, keerlevate ketside ja pudelitega.
Lisaks näitustele, kontsertidele ja installatsioonidele sai näha ka Erik Alalooga perfo’kat “Tehisidioot/Artificial Idiot”. Laval olid Erik Alalooga, Anni Zupping, Stella Kruusamägi ja Grete Teearu. Publik sai kuulda erinevaid noise’e, näha laulmas tuldpurskavat metsosopranit ning liikuvaid, toimetavaid kehasid.
Südaööl lõpetas Raamatubaar Romaan programmiga Live: Nobert de Varenne Funk Odyssey presents – De Meters. Bändi liikmeteks olid Lauri Kadalipp, Allan Järve, Indrek Mällo, Harri Heinsoo, Rauno Vaher, Tõnis Kirsipu ning üllatusesinejad. Romaan on hubane Raamatubaar, mis on tegutsenud juba mitu aastat Koidus. Romaani teeb koduseks tema omapärane atmosfäär – baar, täis raamatuid, kvaliteetjooke, hipsterlik hängihoov, suvised Romunchi tiksud ja muud kontsertid ning sündmused.
Järgmiseks ettevõtmiseks on Koidu asukatel plaan korraldada KoitFest, mis toimuks kevadel või suve alguses. Kutsuda kokku majaasukad ja muud loomad, et täita ruumid erinevate performance‘ite, näituste, etenduste ja kontsertidega, tähistades Koidu seltsimaja elluärkamist remondist.
