Tantsulavastuse “Floor on fire. Küsi minu kehalt” autor on vabakutseline looja, etendaja ja õpetaja Ruslan Stepanov. Ruslan Stepanov on töötanud tantsija ja koreograafina Vanemuise balletitrupis ning elanud ja töötanud Saksamaal Berliinis ja Görlitzis.
Stepanovi lavastuses löövad kaasa helikunstnik Artjom Astrov ja dramaturg Alissa Šnaider, valguskunstnik Mikk-Mait Kivi ja kunstnik Linda Mai Kari. Kaasautorite-etendajatena on laval koos Ruslan Stepanoviga ka Elle Viies, Maryn-Liis Rüütelmaa, Sigrid Savi, Johhan Rosenberg, Igor Lider ja Karl Saks.
Ruslan Stepanov toob elektron.art kodulehel[1] välja, et parim viis süveneda oma loomingusse on läbi koosloome. Selleks liitis ta/tõi ta kokku etendajad ja kaaskunstnikud, kellel kõigil on välja kujunenud oma käekiri, mis seab omamoodi katsumuse anda teineteisele ruumi. Stepanov käsitleb loomingulise meeskonna liikmeid kui kaasautoreid, sest iga kunstnik neist vastab protsessis tõstatatud küsimustele individuaalselt, kuid neid tõlgendatakse koos. “Seega nii küsimus kui vastamise fookus on ühine, aga vastuse vorm sõltub sellest, mis keeles keegi publikuga suhtleb.” [2]
Lavastuses “Küsi minu kehalt” hoian analüüsi fookust keha ja liikumise koostöös väljakujunenud keelel. Uurin kehakeelt, mida inimene kasutab iga päev, teadvustamata, kui suur osa sel on inimestevahelises kommunikatsioonis. See on automaatne väljund, kus keha on suhtlusvahendiks. Kehakeel on igal inimesel oma ning omal viisil läbi kogemuste välja kujunenud. Iga liigutus kannab endas sellele inimesele omast, isiklikku lugu, tähendust ja emotsiooni. Kogemused on lood, mis tulevad keha kaudu esile läbi erinevate liikumiste, pooside, žestide. Samuti hoian fookuses liikumisse põimitud üllatusi ja nihkeid ning tantsijatevahelist koostööd.
Lavastus „Floor on fire / Küsi minu kehalt“ näitab, milline roll on inimkehal ja koreograafial keele ja suhtlusvahendi tasandil. Koreograafia ja kehakeele ühendamisel avanevad vaatajale uued perspektiivid kehast kui keerulisest ja mitmetähenduslikust olemusest ja mälestuste kandjast. Stepanovi lavastus annab võimaluse uurida inimkeha nii füüsilisel kui vaimsel tasandil ja kehakeelt kui vahendit, et vaadelda identiteeti, suhteid ja mälestusi. Keha on nagu arhiiv, mis talletab ja väljendab kogemusi. See hoiab endas minevikku, kujundab olevikku ja räägib lugusid, mida sõnad ei suuda edasi anda. Stepanov näitab, et keha ei ole pelgalt füüsiline objekt, vaid kompleksne süsteem, mis suudab suhelda ja mõjutada meid sügaval tasandil. Lavastuses loovad liikumised valmisoleku selleks, mis saab edasi. Eelnev elementide jada, poos, asend või koreograafia on ettevalmistuseks järgmisele liikumisele, mis omakorda mõjutab nii järgnevat kui ka eelnevat. Esimene liikumine võib muuta järgmise liikumise olemust põhjusel, et see leidis aset just tol kindlal hetkel, oletamata, et see toob järgnevas liikumises välja mingi täiesti uue külje. Sellise külje, mida teine liikumine üksi seisvalt ei suudaks esile tuua. Selline koreograafiline jada on protsess, mis loob suhtluse ja toob vaatajani valikud ja otsused.
Koreograafiasse on põimitud ka palju liigutusi või nihkeid, mida vaataja ei oota. Üllatavad on ka järsud suunamuutused, ootamatud katkestused, hüpped ja mõjuvad häälitsused. Etendajad võtavad aeg-ajalt publikuga kontakti, toetudes käega nende põlvele või vaadates sügavalt silma. Üksiketüüdides suureneb liigutuste amplituud ja koreograafia tiheneb. Iga etendaja loob üksiketüüdi ajal erineva atmosfääri, järgides enda käekirja ja stiili. See teeb etüüdijada elavaks ja ootusrikkaks, olles vaatajana valmis reageerima, mis saab edasi ja milline muutus toimub ruumis järgmisena.
Oluline aspekt Stepanovi lavastuses on ka koostööl. Lavastuse käigus loovad tantsijad paarisetüüde ja kehalisi dialooge. Need hetked toovad esile keha kui suhtlusvahendi võimekuse ja mitmekesisuse. Stepanov näitab, kuidas kehaline kontakt võib olla võimas suhtlusvorm, mis ületab verbaalse kommunikatsiooni piire. Stepanovi lavastuses saab partnerlust ja koostööd võrrelda balletiga. Ballett nõuab sujuvat partnerlust ja täielikku keskendumist laval toimuva, partnerite ja enese suhtes. Tuleb osata suhestuda nii kaaslaste kui publikuga. “Küsi minu kehalt” etendajad olid üksteise suhtes valmis ja tähelepanelikud nii kehaliselt kui mentaalselt. Hoitakse partneriga silmsidet, kuulatakse üksteist ja ollakse teadlikud, kuidas toetada või püüda partneri keha konkreetsetes liikumistes või poosides. Ka publikuga võetakse osavalt kontakti nii pilgu kui puudutuse teel või läbi erinevate asendite.
Ruslan Stepanovi lavastus kannab endas erinevaid liikumismustreid, üllatusi, suhteid ja olekuid. See annab vaatajale kätte ootamatud, kuid jälgitavad momendid ja situatsioonid, kus inimkehad, olles liikumises nii üksinda kui ka partneriga, edastavad erisuguseid hoiakuid. Iga eelnev elementide jada on hüppelauaks järgnevale jadale või asendile. Koreograafiasse on põimitud ka erinevad üllatused nihete, muutuste, katkestuste või publikuga kontakti võtmise näol. Liikumine nõuab etendajatelt valmisolekut, koostööd ja tähelepanelikkust, mille saavutamisel luuakse puhas koreograafiline jutustus. See jutustus aitab hoida kõigi ruumis viibivate tähelepanu, ootust ja valmidust reageerida.
[1] elektron.art. (s.a.). Floor on fire; https://elektron.art/projects/fire. [2] elektron.art. (s.a.). Floor on fire; https://elektron.art/projects/fire.
