Elagu 30-aastane Koolitants! Viis aastat tagasi sai Koolitants 25-aastaseks. Möödunu meenutamiseks nii palju, et siis hindas žürii, kuhu toona ka mina kuulusin, tantse viies vanuseastmes ja seitsmes žanris ning andis välja eripreemiaid ja kuulutas tantse nominentideks-laureaatideks; Koolitantsu Kompanii liikus neljandat aastat; Eesti100 tuules jätkus eesti heliloomingu kasutamise eelistamine; ja suure muudatusena (nagu see on 2019. aasta festivali kodulehel paksus kirjas esile tõstetud) ei olnud sel aastal esimest korda Koolitantsu ajaloos lubatud laval kasutada suuremaid esemeid kui neid, mida tantsijad suudavad käes hoida. Eelnevatel aastatel sagenenud suurte dekoratsioonidega tantsude aeg sai vähemalt Koolitantsul otsa. Koolitants oli oma ajas täielikult sees, nii nagu Koolitantsul ikka kombeks on olla. Pärast veerandsajandat sünnipäeva lisandus festivali nimele tunnuslause “Tants on kunst”, mis on kasutusel siiani. Antud tõdemusest kantuna liikus ja arenes Koolitants järgmise viisaastaku: juba mõned aastad ei pärjata enam nominente-laureaate; vajadus žüriil kiiresti otsuseid langetada on asendunud võimalusega sisukateks aruteludeks tantsuõpetajatega; korraldusse on lisandunud kunstilised tiimid; kontserdid on järjest vähem läbikäiguhoovid, kuhu tullakse vaid oma lähedase lavale astumise ajaks. Tänavu 6. ja 7. mail jõudis Koolitants Rahvusooperis Estonia oma 30. juubelil esmaklassiliste lõppkontsertideni, mis kinnitasid väidet, et tants on kunst. Näha kahel õhtul tantsivaid lapsi ja noori laval, millele astumine ise ongi võit – võimalus oma loomingut ja liikumist jagada –, mitte vaid võiduvõimalus, oli kaasahaarav kunstielamus. Kõik olid võitjad ja tänu sellele valitses laval ja saalis rahu, tunded olid ülevad, liikumine liigutas ja kunst kandus. Esimesel õhtul vaatas lõppkontserti ka Eesti Vabariigi presidendipaar, mis lisab Koolitantsu 30. juubelile veelgi rohkem pidulikkust. Juubeli puhul palusin Koolitantsu peakorraldajal Raido Bergsteinil jagada oma mõtteid ja tundeid. Raido rääkis, mina kirjutasin.
Juubeli puhul tuulasime arhiivis. Koolitantsul on päris mahukas videoarhiiv aastast 2001: kõik telesaated ja muud salvestused. Mõte liikus pidevalt sinna, et kes kõik mingitel hetkedel on Koolitantsu korraldanud: tihti ka unetundide arvelt naha ja karvadega panustanud, et festival toimiks ja oleks olemas. Neid inimesi on tänaseks väga palju ja mul on selle pärast tohutult hea meel ja tunne, et kusagil-kunagi on miskit hästi õigesti läinud, et praegusesse hetke jõudnud oleme.
Olen Koolitantsu peakorraldaja olnud kümme aastat. Kui mingit teed kõndima hakata, siis tavaliselt on nägemus, kuhu jõuda, alguses kõige selgem. Mida rohkem mööda teed astuda, seda sogasemaks olukord tavaliselt muutub, kuna näeb rohkem, kuuleb rohkem, mõistab rohkem. Avastus, et minu väga enesekindla arvamuse kõrval on palju teisi arvamusi ja vaatenurki, mis ei pruugi minu omaga üldse kattuda, õpetab ja üldjoontes aitab alati edasi. Valikuid, millal oma mõtete-tahtmiste osas järele anda ja millal lihtsalt läbi seina minna ja loota, et ise seina alla ei jää või läbi minnes katki ei lähe, tuleb pidevalt vastu võtta. Olen selle kümne aastaga palju arenenud, kuigi iseendale on arengu osas keeruline tagasisidet anda, kuna elan ju oma elu hommikust õhtuni, õhtust hommikuni. Igal aastal hakkab Koolitants otsast peale ja ükski aasta pole sarnane. Olen ennegi öelnud, et Koolitantsu selgroog on juba ammu paika saanud, aga väljakutsed teisenevad, kuna kontekst on pidevas muutuses. Tuleb otsustada, kuidas suhestuda muutuva keskkonnaga ja milliseid eesmärke on mõtet teostama hakata, milliseid mitte.
Tants on kunst
Täna on kõikide Koolitantsuga seotud tegevuste tuum see, et oleme lavatantsude festival, milles anname noortele tantsijatele võimaluse – ja seeläbi ka õpetame neid – teatrilaval esineda ja teiste loomingut vaadata. Samuti koolitame lapsevanemaid ja osalejate noori sõpru-tuttavaid, kes saali tantsu vaatama tulevad. Tänasele tantsuhuviharidusele omasest võistluslikkusest, mida iseloomustab kiire tagasiside ning punktide- ja medalimäng, on Koolitants nüüdseks täielikult välja tagurdanud. Arvan siiralt, et võistluslikkus varjutab kunsti olemuse, sest kui jätta mulje, et mina saan hinnata punktiga kellegi emotsiooni, tehnikat või kostüümikasutust ja seda kõike kolme minuti pikkuses ajaaknas, suutes samal ajal endale aru anda, millises kontekstis ma seda teen, siis tegelikult valetan ma nii talle, kellele punkte annan, kui ka kõikidele teistele inimestele, kes pärast seda kiirelt antud tagasisidet püüavad antud teavet oma ajus mingisse konteksti paigutada. Laval tantsimise eesmärgiks võiks olla see, et esinemine puudutab publikut ja läheb korda, mitte see, et ühel päeval saan kolm punkti ja olen rahul, aga kahe päeva pärast saan ainult kaks punkti ja olen segaduses, et kuidas ma küll selle ühe punkti nüüd ära kaotasin. Koolitantsul me võistlusliku mõttelaadi soodustamisega enam ei tegele, mis ei tähenda muidugi seda, et Koolitantsul ei toimuks valikuid. Valikud käivad elu juurde ja sellega tasub juba noorena harjuda. Kõike siin ilmas ei saa ja nii mõnedki tahtmised ja soovid ei teostu, kuid kui teha head tööd, süveneda loomisesse, kui on ka natuke vedamist ja siiras soov ennast tantsulaval väljendada, siis võib juhtuda, et saadakse valituks järgmisele kontserdile.
2019. aastal olid lõppkontsertidel veel nominendid ja laureaadid. 2020. aasta tantsupäevad toimusid esimest korda uue mudeli alusel, siis kadusid Koolitantsult žanrimääratlused. Siht, et lõppkontsertidel enam auhindu ei anna, oli sellel ajal juba selgelt silme ees: mõtted sellest olid muidugi juba pikalt peas keerelnud. Sellel aastal jäid piirkondlikud tantsupäevad pandeemia tõttu pooleli: need, mis kevadel ei toimunud, toimusid sügisel. Lõppkontserdid olid samuti juba valmis, aga Terviseamet pani festivali kaks päeva enne kontsertide toimumist seisma. Valitud tantse näidati Rahvusringhäälingu saatena. 2021. aasta oli pandeemia tõttu täiesti umbes: toimusid videotantsupäevad ja sügisel väike tuur suurtes teatrimajades. Viljandi kontsertpäeva hommikul võtsin kakskümmend tantsu graafikust välja, kuna rühmad olid karantiini läinud. Pandeemia ajal Koolitants küll toimus, aga täiesti teises vormis, nii et lõppkontsertide vahe oli sisuliselt kolm aastat. Kui kaks aastat tagasi taas tavapärased lõppkontserdid toimusid, siis endal oli küll alguses mure, kuidas sellesse suhtutakse, kui ütleme, et lõpus mingeid võitjaid välja ei kuulutata. Poole päeva pealt olin juba ise unustanud, et mul üldse selline mure oli, kuna keegi ei pööranud muutusele tähelepanu. Kaks aastat tagasi oli loomingus tohutult palju enesetaputeemasid ja vestluste ajal mitmed õpetajad lihtsalt nutsid, kuna see on väga raske teema. Aeg oli raske. Eelmisel aastal oli aga ainult puhas tantsurõõm, ei ühtki sünget teemat: pandeemiast vabanemine oli nii tohutu ja taheti lihtsalt tantsida. Sellel aastal lisandus teemadesse taas erinevaid otsinguid ja värvinguid.
Täna ei kujutaks ette, et prooviksime Koolitantsu isegi kerge võistluskirmega katta. Koolitantsu põhitiimis toimub pidev dialoogi pidamine iseendaga, et milliste ja kui suurte muutuste korral on valdkond valmis jätkuvalt meiega kaasa tulema. Tagantjärele vaadates oleksime võinud need muudatused ka varem ellu viia. 2020. aastast on Koolitantsu hüüdlause olnud “Tants on kunst”, mis tuli viis minutit enne hooaja esimese pressiteate väljasaatmist. Meil oli tegelikult teine hüüdlause, kuid siis mõtlesime, et milleks me mängime ja keerutame: ütleme lihtsalt otse välja, et tants on kunst. Eks tiimis oli ka kahtlejaid, et äkki kõik õpetajad ei ole valmis kaasa tulema, aga stardipauk käis ära ja tagasi pole selles osas olnud tarvis vaadata. Väga mõnus on sellist tantsukunstile keskendunud festivali korraldada.
Maakondlikud ja piirkondlikud tantsupäevad ja lõppkontserdid
Koolitants on platvorm ja läbilõikefestival. Tantsupäevad on suuruse ja mahu poolest väga erinevad. Maakondlikud tantsupäevad on loomingulise sisu poolest kontrollimatud: seal keskendume neile tantsudele, millega kohale tullakse. Piirkondlikel tantsupäevadel toimub vähem tegevusi fuajees ja keskendatus on saalis juhtuval, lavalt nähtuval: edasi valitud tantsudel ja lisaprogrammil, näiteks kompaniide lavastuste näol. Lõppkontserdid on teraviku tipp, läbilõige aastast, mis võiksid vaatajates tekitada tunde, et tahan (Kooli)tantsu veel rohkem näha.
Maakondlikel anname tunnustuspreemiaid, mille mõte on kohe – žürii tänase tunde pealt – tunnustada: võimalik, et üksnes mingi üksiku detailiga silma jäänud loomingut. Mõnes tantsus on näiteks väga hea muusikavalik või kostüümid, repetiitoritöö, pedagoogitöö. Tunnustuspreemia maakondlikelt ei tähenda automaatset edasipääsu piirkondlikule, aga julgen väita, et umbes 60% tunnustuspreemia saanud tantsudest liiguvad edasi, sest mingil moel on need juba silma jäänud. Palju on ka neid tantse, mis said preemia, aga edasi valituks ei osutu. Palju on ka neid, mis maakondlikul tunnustust ei saa, aga hiljem tantse uuesti üle vaadates, järele mõeldes, tervikut silmas pidades ja kogu aasta teiste tantsudega võrreldes tundub, et tants tuleb valida. Valikute vastuvõtmiseks anname žüriile ja kunstilisele tiimile aega, et inimesed jõuaksid süveneda. Piirkondlikele tantsupäevadele valides jälgime ka seda, et kõik osalevad maakonnad oleksid esindatud. Lõppkontsertidel seda reeglit ei ole, sest siis ei oleks tegu enam kunstilise valikuga, vaid ainult regionaalpoliitiliste otsustega. Tantsu regionaalpoliitiline aspekt on Koolitantsul olemas, aga lõppkontsertidel ei ole see määrav. Piirkondlikelt kutsub tantsud edasi kunstiline tiim ja lõppkontsertidele kutsutud saavad eripreemia ja tunnustuskirja: selgelt sõnastatud põhjenduse, miks tants esiletõstmist väärib. Kunstiline tiim veeretab mitu päeva komakohti ja siis küsib põhitiim mõndagi üle, kuna miski pole veel päris selge. Mõtleme veel. Koosolekud ja kiirkoosolekud. Sedasi hea mitu päeva, kuniks valik on kindel ja põhjendused kaalutletud.
Žürii ja kunstilise tiimi liikmed on muidugi alati väga erinevad ja kui kolmeses või kaheses pundis muuta üks inimene, siis valikud on tõenäoliselt samuti erinevad. Oluline on teadvustada, et kunsti puhul ei ole lõplikku vastust olemas. Olen kümne aasta jooksul näinud žüriisid, kes natuke nagu kaupleksid omavahel. Samas olen näinud kooslusi, kus pealtnäha on koos täiesti erinevad inimesed, aga nad ei kauple ega veena, vaid juhivad üksteise tähelepanu. See on huvitav protsess! Kui oleks võimalik neid ETA koosolekute ruumis ja Meetis toimuvaid arutelusid, kus süvenetakse loomingusse ja otsusteni jõutakse, kuidagi tantsuõpetajatega jagada: ei ole suutnud veel välja mõelda, millises vormis see peaks olema. Olen ise tihti otsustusprotsesside juures. Ma ei ütle kunagi, mis tants tuleb valida või mitte valida, kuid teisi kuulates tekib alati täpsustavaid küsimusi, uusi vaatenurki, mida jagada. Vahel ei saagi midagi öelda, kuna otsustajad suudavad ise üksteisele nii palju küsimusi esitada. Nad tajuvad vastutust, kuna iga valik ja mittevalik kannab endas sõnumit. Kunstilised tiimid panevad paika ka lavastusliku järjekorra. Kontsertide pikkused on publiku vastuvõtu võimekuse seisukohast mõistlik hoida piiratud ja seetõttu on häid tantse valikus alati rohkem, kui valida saab. Valikud on sügavuti läbi arutatud, sest iga jaatav valik võimestab valitut ja muudab selle mingis mõttes teistele eeskujuks.
Looming ja esinemine
Kontsertide ajal lava taga liikudes on noortes tantsijates tunda soovi, et peagi anda endast kõik, et kohe tõeliselt hästi tantsida. Võib-olla nad ei sõnasta enda peas sedasi, et ma tahan, et mu tantsu sõnum jõuaks publikuni, aga soov, et tants, mida tantsima hakkan, läheks vaatajatele korda – see elevus on Koolitantsule omane. Astudes juba väiksena suurte teatrite-keskuste keskkonda ja lavadele, kasvab soov tantsijana lavale minna, esineda, et keegi vaataks, kaasa mõtleks ja elaks ning saaks mingil moel puudutatud.
Loomingusse süvenemist – omanäolisi ja sisukaid teemasid ja väljendusi – võiks meie tantsuhuviharidusmaastikul veel rohkem olla. Kindlasti ei pea kõik, mida tehakse, igaühele meeldima, sest inimestel on oma tahtmised, ootused-soovid ja maitse, aga kvaliteedi tunneme lõpuks kõik ära. Mõeldes sellele, et tänased noored tantsijad on tulevased tantsuloojad ja -publik, siis süvenemise, mõtestamise ja läbimõtlemise võime peab olema meie toimetamistesse maast madalast sisse kodeeritud. Niisamuti on oluline hoida tantsu- ja liikumisrõõmu, sest kui alguses (ega ka hiljem) rõõmu ei ole, siis ei hakka ka kunsti tegema. Soov ja tahe ennast kehaliselt väljendada on tantsukunsti alus. Vahel on mul tunne, et professionaalsel maastikul kipuvad tantsukunstnikud oma oskusi peitma. Loomes lihvitakse tihti oma kehalised oskused maha ja millegipärast ei näidata, kui osavad ollakse. Tantsuhuvihariduses ollakse pigem teises äärmuses. Oskused on, aga mõnikord ei tajuta, millisesse konteksti need oskused loomingus asetuvad. Lavakunst toimib alati mingis kontekstis: iseseisvana on tantsusamm või koreograafiajupp vähesisukas, mõttekuse omandab see alles osana tervikust, milles sõltuvalt sellest, kes mida rõhutada ja väljendada soovib, omistavad erinevad osised koosmõjust tulenevalt tähenduslikkuse. Püsigu oskus toimivaid tervikuid luua, vaadata, mõtestada ja nautida!
Koolitants ei ole esmajärjekorras soolodele ja duettidele suunatud festival, kuigi need on praegu üpris populaarsed vormid. Soolodel-duettidel on meil eelvoor videotega, kuhu kandideerib umbes sadakond tantsu, millest kunstiline tiim valib sõltuvalt aastast kolm kuni viis piirkondlikele tantsupäevadele, kust tantsudel on võimalik jõuda lõppkontserdile.
Koolitantsu tugevuseks on see, et meile julgevad tulla grupid üldhariduskoolidest. Paljudes koolides toimuvad oma tantsusündmused, kus noored esitavad omaloomingulisi tantse. Julgustan nendega Koolitantsule tulema. Saab teisi näha ja suurtel lavadel kogemusi. Igal aastal on selliseid omaloomingulisi noortepunte, mis tõusevad lendu ja jäävad väga silma. Hoolimata sellest, et tantsitakse samal laval kümme aastat koos harjutanud gruppidega, kus on tehniliselt võimekamad tantsijad, on omamoodi sära mõlemil. Kunst on subjektiivne ja tihti ootamatu: kunagi ei tea, kust kogeda saab.
Viimasel kahel aastal on rõõmustanud see, et lapsevanemad püsivad rohkem saalis ja ei lähe pärast oma lapse esinemist ära: saalid on kuni kontserdi lõpuni rahvast täis. Töö, mida oleme publiku saalis hoidmiseks teinud, kannab vilja ja inimesed, kes muidu kontserdi ajal sisse-välja liikusid, saavad nüüd terviklikumaid kogemusi ja suuremaid elamusi. Eks oleme selliste inimeste elu, kes soovivad Koolitantsult lihtsalt läbi joosta, üpris ebamugavaks muutnud.
Osalejad
2013. aastal osales Koolitantsul umbes 6000 tantsijat vanuses 4–20, tänavu astus lavale veidi üle 5000 tantsija vanuses 4–26. Osalejate arvud on unikaalsed isikukoodid, mida kogume: esinemiskordade arv on suurem, kuna paljud tantsijad astuvad lavale mitu korda. Eestis on kümne aasta taguse ajaga võrreldes lapsi vähemaks jäänud ja pandeemia tõmbas tantsuvaldkonnas enamikult tegevustelt jõuliselt hoogu maha, kuna koos harjutada ja treenida ei saanud. Selle aja kaod taastuvad samm-sammult: õnneks ollakse Koolitantsul ja ka tullakse tagasi. Mure on selle pärast, et noored ei tantsi nii palju, kui meile meeldiks mõelda, et nad tantsivad. Mingites maakondades on väga vähe tantsivaid lapsi ja noori ning see sõltub otseselt sellest, kas ja kui palju on seal tantsuõpetajaid, kes tahavad ja jaksavat tantsu vedada – kui on, siis küll nad tõmbavad ka teised liikuma, aga kui ei ole, siis ei tantsi ei noored, ei vanad.
Kuna Koolitants on lavatantsude festival, mitte võistlus, siis ei ole kooliklassidepõhine vanusejaotus enam vajalik ega ka mõistlik. Ideaalis võiks selle muidugi täiesti vabaks lasta, et võib kokku panna erinevates vanustes tantsijaid: kui on selline rühm ja kunstiline nägemus. Korralduse poole pealt on meil aga mingeid jaotusi ja vanuserühmasid vaja, kuna peame kuidagi hallatavalt osalejatele ja publikule teavitama, kes mingil kontserdil esinevad. Tantsijate vanusepiiri oleme aastate lõikes tõstnud mitmes jaos: 26. eluaastat on Euroopas defineeritud noore vanusepiiriks. Paljudes vanema astme truppides tantsivad noored ka ülikooli ajal. Varem tuli sellises olukorras erandeid küsida, mille me alati andsime, sest miks peaks takistama seda, et 15 aastat koos tantsinud trupi kümnekonna 19-aastastega tantsib laval ka üks 25-aastane. Tegelikult on vanemaid kui 21-aastaseid Koolitantsu lavadel üksikuid.
Koolitantsu Kompanii
Ehk KoKo, mille esimese lennu lavastus esietendus 2015. aasta sügisel, on täna oluline osa Koolitantsust. Avalikkusele pole see võib-olla nii silmatorkav ja nähtav, aga suhtlusvõrgustik, mis tänu KoKo-le on tekkinud ja areneb, on väga oluline ja jõuab Koolitantsu piiridest kaugemale. Sealgi tuleb pidevalt otsida ja suhelda, uuendada kontakte ja oma nägemust sellest, millele tuleb just praegu tähelepanu pöörata. Koolitantsu korraldustiim ja KoKo lavastustiimid suhtlevad omavahel tihedalt. Käisime viimase KoKo lavastuse, mis etendus Jõhvi Kontserdimajas ja kus osales üle 50 tantsija Ida-Virumaalt ja mujalt Eestist, ettevalmistamise käigus mitmetes Ida-Virumaa koolides. Lisaks sellele, et sealsed noored näevad enda ees elusat eesti keeles rääkivat koreograafi, suhtleme koolides õpetajate ja huvijuhtidega. Kõiki neid kontakte ei suuda 24/7 üleval hoida, aga need on aluseks järgnevatele arengutele. Ida-Virumaal korraldades tuli välja, et Narva ja Kohtla-Järve vahel on mõtteliselt kolm piiripunkti: inimesed ei suhtle väga omavahel ja üksteise tegemistest ei teata eriti. Tallinnast vaadates ei saa sellest aru, sest endalgi pilt maakonnas toimuvast hägune, aga mitu kuud ühises infovoos elades tajub seda. Eelmise KoKo väikesekoosseisulise lavastusega andsime mõne kuu jooksul kümme etendust väga erinevatel lavadel ja meid valiti ka Šotimaal Edinburghis toimuvale Fringe festivalile, kus mängisime täissaalile. Seal tegime koostööd Šoti Noortekompaniiga, kes aasta enne oli käinud Eestis meile esinemas.
Usun, et paljud noored, kes KoKo lavastustes osalevad, jäävad tantsuga seotuks kogu eluks. See pole kindlasti ainult Koolitantsu panus, sest suur töö toimub ikkagi Eesti tantsukoolides, aga Koolitants võib noorele ühel hetkel olla kiirendi ja anda julgust ning uusi nägemusi, mida oma tantsukoolis saada ei pruugi. KoKo eesmärk on võtta noored mugavustsoonist välja, neid omavahel segada ja pakkuda väga eriilmelisi lavastus- ja esinemiskogemusi. Kahjuks ei oska Eesti publik veel noorte tantsu sellisel kujul hinnata, et läheks võõrast noort saali vaatama, aga usun, et kui oma tööd hästi teeme, siis suudame ka seda mõttemalli murda. Noortega saab väga mõjusat loomingut teha: oleks meil, vanematel inimestel, piisavalt oidu, teadmisi ja julgust noortele luua ja noori tantsukunstis suunata.
Korraldamine
Koolitantsuga väga lähedalt seotud inimeste hulk ühel aastal on tavaliselt 80–90 inimest. Viis aastat tagasi ei olnud meid – inimesi, kes püsivad ka keerulisematel aegadel – Koolitantsu juures nii palju kui täna, nii et peakorraldajana ma ennast üksi ei tunne. Festivali korraldamine toimub aastaringselt ja paljuski aastaid ette: tean praegu, kus ja millal Koolitantsu lõppkontserdid kolme aasta pärast toimuvad. Enamiku Koolitantsuga seotud otsuseid võtab vastu Koolitantsu põhitiim. ETA tiim, kuhu lisaks minule kuuluvad Jane Miller-Pärnamägi, Kersti Uiboupin, Ulvi Kroon-Mürk, Kaisa Kattai, Kristjan Kurm, Lii Ainsalu ja paljud teised, tegutseb igapäevaselt selle nimel, et Koolitantsuga oleks üldises plaanis kõik korras ja hästi, aga nemad otseselt festivali korraldamisega ei tegele.
Koolitantsu põhitiimis olid sel aastal lisaks minule kolmandat aastat kommunikatsioonijuht Kaisa Kattai, korraldusjuht Anti Sepri samuti kolmandat aastat, infolaua juht Maike Maiste, kes on korraldustiimis olnud sama kaua kui mina, ja esimest korda projektijuhina Aneta Varts, kes eelmisel aastal oli žüriis. Laiendatud koosolekul on Kadi Aare, kes on Koolitantsu korraldamisega seotud olnud 2018. aastast: tema koos teistega on Koolitantsu Kompanii projektide vedaja ja Koolitantsu visuaalse näo üks autoritest. Paljud ei ole ETAs alaliselt palgal, vaid saavad projektipõhist tasu, sest eeldame nende professionaalseid oskusi ja füüsilist-vaimset kohalolu mingitel perioodidel. Isegi kui Koolitants ei ole inimeste igapäevatöö, pühendavad nad sellele suure osa päevasest ja aastasest ajast. Tänu sellele, et meid on tiimis nii palju, on minul Koolitantsu korraldamisest aega vabanenud, aga ETAs ei tee ma ainult Koolitantsu peakorraldaja tööd, vaid tegelen ka TantsuMenüü ja tantsuteatri poolega. Koolitantsus olen paljuski muutunud mentoriks: kuulan, küsin küsimusi, teen tähelepanekuid ja lõpuks lasen tiimiliikmel endal otsustada. Vahel hoian keele hammaste taga, sest mingid mõtted, mille puhul oma kogemuse põhjal arvan, et need ei õnnestu, võivad hakata teiste eestvedamisel hästi toimima.
Meeletult suur inimjõud ja hindamatu väärtus Koolitantsule on vabatahtlikud, kellest mõned on juba viis-kuus aastat tiimis olnud, laskmata end heidutada isegi sellest, kui samasse aega jääb gümnaasiumi lõpetamine. Selleks, et vabatahtlik saaks festivalil abistada, tuleb ta kohale sõidutada (muideks Tallinnast ei olnud sellel aastal ühtegi vabatahtlikku), tal kõht täis sööta, ta peab magada saama ja lõpuks koju tagasi jõudma.
Sellel aastal sõitis tantsupäevadel kaasa Koolitantsu Kompanii vähendatud koosseis ja ETA Kompanii ning lõppkontsertidel esines Koolitantsu Kompanii täiskoosseis. Mitu aastat oleme ringi sõitnud oma valgustiimi ja -tehnikaga. Meil on oma helikujundaja, kuna meie nõudmised helile on aastate jooksul kasvanud: ühel hetkel oli see järjekordne otsustamise koht, kas pakkuda parimat või saada odavalt. Otsustasime kvaliteedi kasuks. Koolitantsu logistika on korralik ajugümnastika ja korraldamine kallis, kuna inimesi, keda sõidutada ja toita, on palju ja majade rendid on kõrged. Kõige rohkem inimesi on kaasatud piirkondlikel, kus ühes toidulistis oli sel aastal üle 70 suu. Maakondlikke teeme natuke väiksema koosseisuga, seal on keskmine sõidupunt 25–30 inimest.
Juhina jälgin seda, et inimene teaks, mille eest just tema vastutab ja päeva lõpuks peab igaüks olema suuteline esimese hooga oma tööülesande teostada. Kindlasti tuleb tajuda ka suurt pilti – miks üldse seda kõike teeme – ja selle tarvis toimub koosolek. Üldiselt toimub kõiksugu koosolekuid, kohtumisi-mõtestamisi ja klapitamisi korraldusliku eeltöö käigus ohtralt, kuna tõhususe tagab selgus, ühine mõistmine ja see, kui igaühel on oma roll, mida täita: mõned peavad mitu päeva enne väljasõitu pakkima hakkama, teistel on palju kontoritööd, kolmandad teostavad rohkem tantsupäevadel koha peal. Mina peakorraldajana töötan täna saalis tekstidega, vaatan tantse, suhtlen kunstilise tiimi, projektijuhi ja korraldusjuhiga, kes omakorda suhtleb vabatahtlike ja tehnilise poolega ning hoiab päeva toimimas. Mina enam tantsupäevasid ei jooksuta. Olen Koolitantsu peakorraldaja olnud kümme aastat ja eks ikka mõtlen sellele, et kui ühel hetkel ameti üle annan – kindel on see, et kui mina lahkun, siis Koolitants jätkab – ja rahulikult saali vaatama lähen, siis mõistan, et mida lihtsam ja sujuvam kõik saalist vaadatuna välja paistab, seda suurem korralduslik töö selle taga on. Kavatsen seda hetke tõeliselt nautida, kuna tean, kui palju andekaid ja tantsust hoolivaid inimesi selle nimel tegutseb, et mina saan praegu tantsukunstil ennast kanda lasta.
