TANTSUMASSIIV 2025 programmi kujundavad Artefakturistid – loominguline kollektiiv, kelle hulka kuuluvad Valeria Tagel, Keity Pook, Kadri Sirel ja Kerli Ever. TANTSUMASSIIV toimub 13.–17.08 Pärnumaal Massia loomekeskuses.
Artefakturistide koostöö algas tantsulavastuse “Artefakturism: farsid ja varemed” loomisega Sõltumatu Tantsu Laval 2022. aastal. Lavastust ette valmistades resideerus grupp Eesti Vabaõhumuuseumis ja Kreenholmi tekstiilivabrikus. Seejärel valiti Artefakturistid 2023/24 osalema Creative Europe residentuuriprojekti Moving Identities, mille raames osaleti residentuurides Narvas (Vaba Lava teatrikeskus), Hasseltis (Kunstwerkplaats Vonk) ja Dresdenis (HELLERAU – European Centre for the Arts). 2025. aasta kevadel resideeruti Viljandis Koidu seltsimajas. Residentuur lõppes performatiivse linnatuuriga Tantsunädala programmis.
Kerli: Tere, Artefakturistid! Me kõik oleme elevil eesoleva Tantsumassiivi osas. Ei jõua ära oodata, millal saab hakata kollektiivset tööd tegema! Just päriselt ühes ruumis, mitte veebikoosolekul.
Valeria: See on oluline! Me oleme kümme korda viljakamad, kui oleme päriselt koos.
Kadri: Mul on üks küsimus, millest me võime alustada. Mida on võimalik teha või näha koos, mida üksi ei ole kunagi võimalik?
Kerli: Mulle meeldib see, et meil on kaheksa paari silmi. Ei, mis, kaheksa silma ikka! (naerab). Ja kaheksa jalga ka. Oot, me oleme kaheksajalg! (kõik naeravad)
Keity: Kaheksajalad ju kamuflaaživad väga hästi. Meie ka üritame erinevatesse keskkondadesse, erinevatesse linnadesse sisse sulanduda ja linnades peituvaid lugusid ning märke oma naha kaudu matkida.
Kadri: Aga siiski üllatavalt silma torgates!
Keity: Või ka mitte… Viljandi residentuurile tagasi mõeldes meenub ideede kohene proovimine, mida üksinda kunagi ei saa. Mul on kolm inimest, keda saan kohe ära kasutada ja ise oma ideed pealt vaadata. See on väga suur luksus.
Valeria: Mina tajun vaatenurkade küsimust. Isegi kui ma mõtlen mingi asja üle erinevatest vaatenurkadest, siis on need ikkagi ainult minu vaatenurgad. Ja siis järsku lisandub sinna kolm korda rohkem või mis iganes arv vaatenurki juurde.
(Ootamatult algab kõiki segadusse ajav matemaatiline arutelu kuupidest, ruutjuurtest. 3D/4D/5D-kinost, number nelja sümboolikast ja teistest dimensioonidest. Säästame lugejat!)
Keity: Aga Kadri, kas sa võiksid oma praktikast kokkuvõtlikult rääkida?
Kadri: See praktika algas tegelikult sirelist. Mul oli huvi vaadelda sireli tähendusvälju eri ajastutel. Kui me olime Vabaõhumuuseumis residentuuris, siis meile räägiti, kuidas sirel kuulus taluarhitektuuri juurde – sirelipõõsaid istutati talumajade ümber kurjade vaimude eest kaitseks. Isegi kui seda talumaja enam alles ei ole, on tema kunagist asupaika ikkagi aimata just selle kaudu, et seal õitsevad sirelid. Teine ajastukiht lisandus mõttest, et ka nõukaajal tunti sirelite suhtes erilist sentimenti. Miskipärast armastasid väga paljud nõukaaja kunstnikud just sireleid maalida. Samuti on minu teada sirelitele maagiliste omaduste omistamine postsovetliku mäluruumiga seotud komme: näiteks et viieõielisi süües ning seedides võivad soovid täituda.
Ühesõnaga, minu idee oli uurida, kas neid ajastukihte on võimalik parfüümi koondada ning kuidas parfüüm võiks olla filter, mille kaudu paiku mõtestada. Kuhu see meid transpordib? Kontrast siin ja seal olemise vahel…
Kerli: Parfüüm on ju mälu mõttes väga tugev transpordivahend. Ja hästi kohene. Parfüüm on nagu rakett, mitte mingisugune näkane sõiduauto.
Kadri: Rakett, jah. Lisaks on tore milleski amatöör olla. See õhin, mis tuleb parfüümikomponentide tellimisest ja avamisest, on nii tseremoniaalne ja eriline. Ja siis loodad, et midagi tuleb sellest kokku! Ning kiindud esimesse segusse, mis, olgem ausad, lõhnas natukene nagu vana kušett.
(naer)
Keity: Aga keegi meie Viljandi tuurilt ju pakkus, et kas see on Coco Chanel? Jah, et mis selle Coco Chaneli number on?
Kerli: Oleks võinud öelda, et see on Coco kušett! (naer)
Kadri: Jah, just, huvitav on ka koguda tagasisidet, et mis märksõnad kellelegi selle parfüümiga seostuvad. Ning eks see lõhn muutub ka, ma ikka käin teda nuusutamas ja vaatamas, mis ta nüüd on.
Kerli: Mis ta nüüd teeb, kuidas tal läheb?
Kadri: Vaatame kohe järele. Ohoh! Midagi justkui hingavamat ja pulseerivamat on siia tekkinud. See ei olegi enam nagu seisnud mööbliese. Midagi seal liigub – see on huvitav avastus jah!
Kerli: Ahhaa! Sa tõmbasid kunagi sellise paralleeli, et nii, nagu parfüüm nõuab seismist, et erinevad komponendid kokku sulanduks, nii on ka inimestel vaja aega, et nad omavahel paremini sobituksid. Kas Artefakturistidega on tunda, et ajapikku on mingid nurgad justkui maha lihvitud?
Kadri: Ma arvan, et kindlasti on mingi segunemine toimunud. Nõrgume üksteisest läbi. Kui nurkade maha lihvimine viitab justkui millegi kaotamisele, siis parfüümikokteilides toovad koostisosad üksteises ootamatuid ja põnevaid külgi esile.
Aga ma tahaks Valeriat kuulda töötavast kehast rääkimas. Sul on töö teema nii tugevalt esil olnud – kuidas “töö” mõiste on erinevates ajastukihtides mõjutanud ja muljunud identiteete, inimesi ja kehasid. Kuidas sinu jaoks avaldub Artefakturistide töö kaudu Artefakturistide identiteet?
Valeria: Ma püüan seda sõnastada nii: tundub, et see, mida me teeme, on justkui praktika iseeneses. Mulle tundub, et meil on välja kujunenud mingisugune teineteisega suhtlemise viis või arusaam, mismoodi me koos töötame, seda protsessi edasi viime ja kinnistame. Esialgsest ettevaatlikkusest teineteisega koostöös on saanud tundlikkus. Me hoiame üksteisele ruumi, et kõigi mõtted ja ideed saaksid vormuda ja areneda.
Kui töö mõjust rääkida, siis meenus, et kuulasin hiljuti ühte podcast’i, kus Gábor Máté uuris intervjueerijalt tema töösõltuvuse kohta, küsides, millist rolli töö tema igapäevaelus täidab. Täpsemalt, Máté rääkis sõltuvusest, tööst sõltuvuses olemisest ja küsis, millist rolli töösõltuvus meie igapäevaelus täidab. Millist väärtust töö meile toob, et töö sõltuvust tekitab? Igatahes, see podcast oli väga põnev, sain tasuta teraapiakogemuse. Ma jõudsin väga põnevate avastusteni. Soovitan!
Kerli: Kuna ma olen praegu Byung-Chul Hani “Väsimuseühiskonna” haardes, siis täiendaks, et kas töö on teraapia või pigem enese täiustamise teenistuses, kus sa kogu aeg võitled iseendaga, et saada paremaks ja targemaks ja tublimaks. Igal kasvul on aga mingisugune piir lõpuks ees. Tulemuseks on läbipõlemine.
Valeria: Mu mõte on siinkohal seotud sellega, kui tugevalt me seome tööd enda identiteediga ning millist väärtust see meie eludesse lisab. Milliseid vajakajäämisi töö täita võib? Tähelepanu… Tunnustus… Kuuluvus…
Aga Keity, miks sina oled Artefakturist?
Keity: Ma arvan, et seda ei saagi niimoodi küsida…
Valeria: Sai!
(kollektiivne kõkutamine)
Keity: Miks sa oled inimene, miks sa oled kunstnik, miks sa oled naine? Natuke sarnane küsimus, aga ma arvan, et…
Kerli: Vabandust, ma segan korraks vahele. Seda, et me oleme sündinud mingisse liiki, ei saanud me valida, aga saame iga kell öelda, et see projekt ei paku mulle midagi, sorri.
Keity: Ma vaatan seda teise nurga alt. Kui ma mõtlen artefakturismile, siis seostub see mulle kunstniku isikliku huviga ja sellega, kuidas see huvi kollektiivis tegutsedes muutub, areneb või võtab uue kuju. Näiteks psühhogeograafia või see praktika, milleni me jõudsime Viljandis – laenamise praktika. Kuidas ma pean oma huvi sõnastama või sellest rääkima? Kuidas see saab niiviisi mingi teise dimensiooni juurde? Mul on põnev kuulata meie kõigi mõtteid. Kõik needsamad koosolekud ongi nii põnevad. See on koht, kus me saame üksteist kuulata ja kus me saame ka iseennast kuulata. Ma hindan väga sellist erilist peegeldamise praktikat etenduskunstnikega.
Me oleme privilegeeritud, et meil on võimalus niimoodi kokku saada ja sellisel viisil suhelda. Tihti oled kunstnikuna töötades üksinda või ootad oma projektis seda aega, mil sul on tiim ümber. Aga on nii palju eeltööd, enne kui see juhtub, ja pärast see tiim ka laguneb. Me peaksime seda hindama, et meie grupp on järjepidev ja et me läheme kogu aeg edasi. Mul ei ole seda hirmu, et üks hetk saab meie koostöö otsa.
Kerli: Kuna sa korraks mainisid oma laenamise praktikat, siis kuidas sa selleni jõudsid ja miks see sinu jaoks oluline on?
Keity: Laenamise praktika on selline, kus me kollektiivselt käime inimestel külas või püüame nad kinni, kui nad parasjagu oma hoovis askeldavad, ja palume neil laenata meile laenulepingu alusel mõne neile olulise objekti, eseme või artefakti. Meil on küsimustik, näiteks milline on selle eseme ajalugu, lõhn, asukoht ja millist rolli see ese laenaja tavaelus mängib. Hiljem jõuamegi tuuri jooksul ruumi, kus on selle linna elanike esemete ja nende lugude näitus. Võib-olla need esemed kuuluvad tuurilolija naabrile, emale või tuttavale või ka mitte, aga see on selline väga emotsionaalne ruum – mäletamise ja meenutamise ruum. Samas on see ruum ka hästi siin ja praegu, selline füüsiline ja kohalolev. Laenamise praktika pikendab kogu meie etendusliku tuuri algust ja lõppu, sest tuurile eelneb selle eseme laenutamine, hiljem tagasi viimine.
Kerli: Jah, teatud mõttes aitab just laenamispraktika kogukonda esile tuua. Nii nagu me Artefakturistidega loome oma väikest kooslust, nii ka laenamise kaudu joonistub välja kogukond – ehkki hajus ja harali, kuid siiski ühendatud. See praktika peegeldab, mis on antud linna inimeste jaoks sel hetkel oluline.
Kadri: Mulle tuleb teemana mõttesse ka ruumide avamine, millest Valeria tegelikult rääkis, aga töö mõiste nihutamise kontekstis – et kas ruumi hoidmine või ruumi avamine saab olla töö. See on huvitav vaatenurk, sest traditsiooniliselt mõtleme tööst kui millestki, mis ruumi täidab. Just see, mis sa, Keity, rääkisid – ruumi avamine –, on sisuliselt kellegi koduukse avamine ning sellest portaalist läbiminemine ja laenatud objektide kaudu ka publiku kutsumine sinna avatud ruumi. Kuidas publik saab juurdepääsu kellegi isiklikku ajalukku?
Keity: Aga ma tahaks Kerli käest küsida… Ma hakkan psühhogeograafiliselt minema praegu. Mingil hetkel sa olid väga huvitatud, mida majad sulle räägivad, ja siis see viis sind pinkide juurde. Sul oli romanss pinkidega . Järgmiseks jõudsid sellise teemani nagu mõttetu koht ja koha vääristamine. Kui sa sellest teekonnast kaardi joonistaksid, siis kuhu sa oled jõudnud? Kuidas on su praktika arenenud pärast Viljandit? Mille peale sa mõtled rohkem?
Kerli: Mu põhiküsimus on kogu aeg sama – meie ja paikade vaheline emotsionaalne ja füüsiline side. Näiteks kui mul oli see n-ö romanss pinkidega, siis ma otsisin selliseid kohti, mis lubavad avalikus ruumis puhata, lubavad aega võtta… Siis aga liikus mu huvi kohtade juurde, mis ei ole kutsuvad ning mis võib-olla koguni ei luba mind või kedagi teist mingil põhjusel endale ligi. Kui olen mingis paigas, mis on kas ebameeldiv või jätab külmaks, siis selle tundega tegeledes saan oma peas ka mingid tööriistad selleks, et oskaksin ükskõik kus tekitada meeldivat ruumi või mingit vabadust… Minu teine fookuspunkt on temporaalsus. Näiteks kui me räägime tuuril tulevikuunistustest ja külvame n-ö mõttetusse kohta seemneid, nii et võib-olla aasta pärast on seal meie tuuri ja publiku unistuste jälgi näha – siis see samuti venitab tuuri ennast, laiendab suhestumist linnaruumiga… Jah, otsin tööriistu selleks, et ka kohtades, kus mind ei oodata, tekitada selline ruum, kust keegi ei oleks eemale tõrjutud.
Valeria: Aga miks see sinu meelest oluline on? Kui me oleme asetatud mingisse olukorda, kus sisehääl või keha ütleb, et siin on ebamugav või siin ei peaks olema, siis on sel ehk mingisugune põhjus. Miks me peame sellele tundele vastu töötama? Miks see ruum teha üldse meeldivaks?
Kerli: Ma ise tunnen, et meil ei ole alati võimalust leida seda meeldivat kohta, me oleme sunnitud mingisse paika. Ma ei mõtle tingimata avalikku ruumi. Näiteks kui ma saabusin võõrasse riiki koroona ajal ja pidin olema pikka aega ühes väikeses valgete seintega ruumis, siis olin sunnitud tegelema küsimusega, kuidas muuta selline ruum endale meeldivaks, et ei läheks seal hulluks.
Valeria: Sa olid väikeses ruumis? Kas seinad olid ka pehmed? (naer)
Kerli: Seinad olid… pehmevõitu! Ei, nad olid üsna kõvad, aga peale nädalat aega tundus, et kõik juba natuke lainetab. Aga jah, mind huvitab leiutada tööriistu paikade toetavamaks või jõustavamaks muutmiseks, sest võimalus kuskilt ära minna on siiski privileeg. Teine oluline teema on märgata seda, mida isiklikult või kultuuriliselt käibivates kriteeriumites peame üldse meeldivaks ja miks.
Kadri: Mulle jäi veel üks sõna kõlama: vabadus. Minu jaoks on vabaduse mõiste väga huvitav. Kuidas sa tunned ennast vabana?
Kerli: Hm, see on väga suur küsimus. Ma arvan, et teades, et ma võin järgida oma huvi ja oma soove – mõeldes kõigile inimestele, kellel see ühel või teisel põhjusel ei ole võimalik. Sellega seostub ka ligipääsetavus. Kuna meie residentuuride ajal kaotasin ma kõndimisvõime, mis ei ole päriselt siiani taastunud, siis see tõi keskmesse küsimuse, kuidas kogeda maailma siis, kui sa tajud seal rohkem võimalusi, kui sul endal ligipääsu on. Et noh, täielikku vabadust ei ole võibolla olemaski, aga võimalus otsida võimalusi, avasid, on samm selles suunas.
Keity: Minul on lisada see, et on võimalus avaldada oma arvamust. Aga tulles selle juurde, et augustis kureerivad Artefakturistid TANTSUMASSIIVi, võiks paari sõnaga rääkida, mis seal toimuma hakkab.
Kerli: Meil on ühelt poolt soov suhestuda selle paiga enesega. Teine soov on suhestuda sealse kogukonnaga. Kohaliku kogukonnaga seotud üritused ei ole veel välja hõigatud, sest neid tuleb natuke läbi rääkida, aga need on töös. Ja kolmas on paiga kehaline mõju.
Valeria: Mina tajun TANTSUMASSIIVil võib-olla mingisugust eskapismi, aga see eskapism toimub läbi hüperreaalsuse tekitamise. Selle asemel, et olla see, kes sa oled, ja seal, kus sa oled, siis sa sukeldud ja oled Massiarul hoopis teine tegelaskuju. See paik annab sulle mingi hoopis teise identiteedi.
Keity: Ja meie töötoad ka! Valeria töötuba näiteks pakub kindlasti võimalust kõikidele, kes tahavad olla teatraalsemad, kui nende tavaelu pakub. Tule Massiarusse, kui sa tahad, et sa oleksid keegi teine, kui sa oled endast väsinud!
Kadri: Identiteedivahetus! (naer)
Keity: Aga oma töötoas tahan jõuda liikujatega improvisatsiooniliste plahvatusteni. Selleni, et improvisatsiooniline liikumine koos geniaalse performatiivse kommentaariga tuleks ilma pikema mõtlemise ja ettevalmistamiseta. Selles töötoas jäetakse märk maha suure energiaga ja performatiivselt, nii et saab üllatada ennast ja kõiki teisi. Kindlasti saab ennast välja elada ja olla keegi teine – jätkates sedasama Valeria mõtet!
Kadri: Rabalõhnapiknikul saame ära kaduda, kogeda väga sürreaalset piknikku, kus võime unustada, mis ajastus me viibime, ja tarbida erinevate tajude kaudu, avada oma meeled ning justkui lahkuda… (kohkunud vaikus) Lahkume ja tuleme tagasi! (naeravad)
Valeria: Jõuamegi tegelikult töö või identiteedi teema juurde tagasi, sest läbi TANTSUMASSIIVi töötubade me justkui põgeneme iseenda või argireaalsuse eest ja teisalt jõuame läbi Kadri lõhna-ajasturände, Keity metsikult põneva füüsilise kogemuse või Kerli kirjutamise tegelikult just enda päris autentse minani.
Kerli: Minu töötuba ei tähenda ehk uut identiteeti ega millegi “autentse” leidmist, vaid pigem mingi poorsema olemisviisi tajumist, nii et vahet sinu ja selle paiga vahel otseselt ei olegi, te sulate üksteisega kokku ja ei saagi enam öelda, kust algab üks ja lõpeb teine, on üks suur they/them…
Kadri: Me küll nagu põgeneme, aga haarame midagi kaasa.
Kerli: No lõpuks me küll loome mälestusi, mille kaasa võtame.
Valeria: Sellest tuleb üks psühhedeelne kogemus!
Kerli: Jah… Või kuidas mina artefakturismi näen – kui teatud nägemise ja tajumise viisi, selline mitmes ajastus ja olemises korraga eksisteerimine, mis võib toimuda ruumi või arhitektuuri või lõhnade kaudu. Tegelikult on meie töömeetod üsna psühhedeelne.
Keity: Meil ei ole ka ainult tantsulised, filosoofilised ja füüsilised töötoad, vaid ka toiduinstallatsiooni töötuba, kus valmivad hõrgutised ja mis liigub tseremoniaalse lõpuõhtu söömaaja suunas, mida me kõik koos kogu festivali vältel lavastame ja millest saab TANTSUMASSIIVi kulminatsioon.
Kadri: Kollektiivne nauding. Naudingu tundmine koosolemisest.
Kerli: Jah, et kas pidu ka saab? Jah, saab!
Kadri: Kas on veel viimased küsimused, viimased sõnad? Mis on veel vaja öelda meie publikule?
Keity: Tule, osta ruttu sooduspilet ära!
Kerli: Tule, võib-olla sa leiad enda jaoks uue kogukonna ja võib-olla see uus kogukond on lisaks nendele inimestele ka puud, majad, taimed, lõhnad…
Valeria: Tule!
Kadri: Ma ei tea, kui kollektiivne nauding ei kutsu, siis mis veel kutsub?!
Kerli: Tõsi, see on statement!
