Balti identiteet – mis see on, kuidas see tekib ja kes selle loomise eest vastutama peaks? Need olid küsimused, mille endaga kaasa võtsin, kui kargel jaanuarihommikul Baltic Dance Networki[1] lühiresidentuuri kõndisin. Sõltumatu Tantsu Lava kutsus mind projektis ühe jalaga osalema ja ühe silmaga kõrvalt vaatama, et otsiksin kolmepäevasele residentuurile hiljem sõnu ning paneksin kirja selle, mis kõlama jääb. Seega liitusin ligi kahekümne kaas(tantsu)kunstnikuga Eestist, Lätist ja Leedust, et jagada kogemusi, kuulata üksteise lugusid ning mõtestada balti identiteeti.
Esimesed poolteist päeva veetsime koos Eesti kunstniku ja kuraatori Tanel Randeriga, kelle varasem looming on keskendunud dekoloniseerimisele, balti identiteedis peituvale idasuse mõistele ning Nõukogude Liidu mõjule meie regiooni kunstis ja kultuuris. Viimastel aastatel on ta oma praktikas ja õpingutes liikunud kunsti kui teraapia suunas, keskendudes enam tantsule kui sisekaemusele, mitte niivõrd ühiskondlikule nähtusele. Seda silmas pidades tundus igati loogiline valik just teda töötuba läbi viima kutsuda.
Randeri töötuba pealkirjaga “Kuradi reha!” (Damn rake) andis osalejatele sisendi kogu järgnevaks residentuuriks. Alustasime mõiste “balti” lahtiharutamisest ning selle seosest meie asukohaga Läänemere ääres. Kui lätlased ja leedulased kutsuvad merd Balti mereks (vihjed nii valgele värvile kui ka balti hõimudele), siis eesti keeles viitab Läänemeri ilmakaarele. Kõigi kolme riigi rahvuslikus identiteedis mängib meri olulist rolli, kuigi maailmas on arvestataval määral mereäärseid riike, mille rahvad end seekaudu ei defineeri. Miks meri meile nõnda korda läheb? See on kujunenud väravaks väljapoole (jah, just lääne suunas) – uks sinna, kus on vabadus, võimalused ja turvaline. Meri on meie kultuuris kujunenud lootuse ja igatsuse sümboliks. Ent ehk on aeg näha merd kui küllamineku võimalust, mitte kui pääseteed?
Rander jagab oma käsitluses Ida-Euroopa mõiste kolmeks ajajärguks: 1989–2004 A Piece of Shit; 2004–2014 A Former East; 2014–… The Frontline East. Esimene ajavahemik, A Piece of Shit, viitab perioodile, mil Nõukogude Liit lagunes ning mitmed riigid pöörasid oma pilgu Euroopa ja seal levinud väärtuste suunas. Tollal ‘lõhnasid’ need riigid veel oma mineviku järgi ning kuigi lääneriigid suhtusid endistesse Nõukogude Liidu riikidesse umbusklikult, siis ikkagi äratasid nad suurriikides huvi.
Aastatel 2004–2014 paljud endised idabloki riigid kas liitusid või alustasid läbirääkimistega, et liituda NATO ja Euroopa Liiduga, muutudes seekaudu tihedamalt seotuks lääne väärtustega. Nõnda kujunes siinne piirkond endiseks idaks (A Former East). 2014. aastal, mil Venemaa annekteeris Krimmi, toimus uus nihestumine: sellest ajast alates on Venemaaga piirnevad riigid hakanud kandma sümboolset eesliini rolli (The Frontline East), mis on pärast Ukraina sõja algust veelgi võimendunud. Nii on Balti riigid kolmekümne viie aastaga kogenud väga erinevaid väliseid kuvandeid, millest igaüks on jätnud jälje sellesse, kuidas meid nähakse ja kuidas me iseend mõistame. Nagu Rander tabavalt märkis: “Ida mõistet taaskasutame nii me ise kui ka teised. See on justkui trauma, mida hoitakse elus, et see saaks uuesti rünnata.”
Idee idast meenutab tarretist, millel pole oma selgroogu ega tuuma, sest see vormub välise mõju jõul. Selle pinnalt tekkis subjektsuse küsimus: kuidas mitte olla määratletav objekt, vaid selle asemel end ise määratleda? Kas lubame kujundada arusaama meist levinud narratiividel või püüame neid lugusid ise kirjutada? Samas ei saa eirata, et meie ümbrus mõjutab paratamatult meie eluviise. Isegi kui n-ö eemaldame ida enda kirjeldustest, jääb selle asemele ikkagi tühimik, mis tuleb millegi muuga täita, märkis Rander.
Kõigil kultuuridel on oma n-ö kummitused ehk lahendamata minevikuküsimused, mis mõnikord võtavad materiaalse kuju. Balti kontekstis võib näidetena tuua vanavanemate kapis peituva nõukogudeaegse kristalli, merevaigukarva ehted või karu- ja kukekaantega aabitsad. Osa neist kummitustest elavad ka meie kehades ning viisides, kuidas oma kultuuri esitame. Sellise näitena tekitas tulist arutelu nõukogudeaegse koolisüsteemi ning balleti mõju meie laulu- ja tantsupidude traditsioonile. Oli kõnekas kuulda, et kõigi kolme riigi nüüdistantsijad samastusid traditsiooni küsimuste ja kahtlustega. Jutuks tuli nii sündmuste rahastamise osakaal iga riigi kultuurieelarves kui nõukogudeaegsete ettekirjutuste järelmõju meie lavarahvatantsu esitustes.
Balti regioonis on kolm peamist keelt: kaks neist kuuluvad indoeuroopa keelkonnas balti keelte hulka (leedu ja läti) ning üks soome-ugri keelkonda (eesti). Teine päev algas huvitava harjutusega, kus pidime välisriigist pärit paarilisele rääkima 15 minutit oma emakeeles, samal ajal kui partner aktiivselt kuulas ning üritas aru saada, millest juttu on. Olin esimesena kuulaja ning mind üllatas, kui köitev oli jälgida paarilist mõtlemas ja väljendamas end oma keeles. See on midagi, mis pole sageli võimalik, kui me ei jaga ühist emakeelt. Üldiselt kohtume nende inimestega kuskil vahealas – ühises jagatud keeles nagu inglise keel, mis on õppides omandatud ning loob teatud distantsi oma mõtte ja valitud sõnade vahele. Rääkides märkasin, kui hoolikalt ja analüüsivalt ma oma sõnavara kasutasin, üritasin pidevalt hinnata, mida minu öeldust võiks paariline ära arvata, millistest väljenditest kinni hakata. Endale üllatuseks avastasin, et vältisin võõrsõnu, sest neid saaks hõlpsasti kontekstist välja kiskuda. Hiljem tõid teisedki ühises arutelus välja, et ülesanne suunas neid n-ö puhtalt rääkima ning tekkis soov oma keelele au anda.
Kogu Randeri töötuba raamistas paljudes kultuurides levinud õpetlik lugu. Noor inimene lahkub kodust, et minna välismaale õppima. Aastaid hiljem naastes on ta unustanud kõik, mis kodus oli. Ta kõnnib toas ringi, osutab esemetele ja küsib muudkui: “Mis see on?”, “Aga, mis see on?” Niimoodi ringi uidates astub ta reha peale, mis üles paiskudes talle vastu nägu virutab. See ootamatu hoop toob hoovana kaasa kõik ununenud mälestused. Selgub, et just sellest loost pärineb mitmes keeles levinud ütlus “sama reha otsa astuma”, mis tähistab sama vea kordamist, oma eksimusest mitte õppust võtmist või ise tekitatud probleemi ohvriks langemist. Seda lugu võiks balti identiteedis seostada nii piirkonna sooviga pidevalt liikuda lääne suunas kui ka lõputu põrkumisega ida stereotüüpidega.
Lühiresidentuuri teist osa viis läbi dramaturg ja toimetaja Kerli Ever. Töötuba “Balti identiteedi (tuleviku)arhiivid” keskendus esemetele, mille osalejad endaga kaasa tõid. Puuvillasest riidest lilleline taskurätik, merevaigust sõrmus, taskusse mahtuv koltunud perekonnaalbum, Fazeri piimašokolaad ning kirju pehme papagoi sulasid ühiseks arhiiviks. Jagatud lugude kaudu tekkis neist isiklikest mälukildudest jagatud ajalugu.
Kuulates teineteise seoseid oma kaasatoodud esemetega, muutusid need jutustajate osaks, avades, kuidas nad on ajas kujunenud. Küsimused, millele tol hetkel keskendusime, olid: “Mida me otsustame mäletada? Kuidas me oma mälestusi põhjendame? Kuidas me mäletame? Milliseid subjekte need esemed ja mälestused loovad?” Hilisemas arutelus kordus ikka jälle termin “empaatia”, mis kirjeldas tabavalt jagatud kogemust.
Ever töötab afektismi ja selle mõjuga kehale (see võib olla nii inimlik kui mitte), rõhutades, et kõik kontaktid kujundavad meid. Kõik, millega elus kokku puutume, vormib meid. Veel enam, kõigel on oma n-ö kleepuvus – midagi, mis jääb külge, mida saab tajuda või isegi maitsta. Näiteks sotsiaalsed ja kultuurilised arusaamad naiselikkusest kleepuvad minu külge, kas ma seda tahan või mitte. Samamoodi nagu mõiste tantsija või tantsukunstnik ning kohtudes välisriigi tantsijaga, kleepuvad minu arusaamad temagi külge.
Ka nüüd, mõni nädal hiljem, on õhku jäänud küsimus traumast ning kuidas see suhestub balti identiteedi küsimusega. Näib, et sarnane minevikukäik tuleb enne lahti harutada, kui uut jagatud vundamenti ehitama hakata. Meid ühendab teatud äraolev ja kahtlev suhtumine tulevikku, kuid tundub, et oleme ka aru saanud, et edasi liikumiseks tuleb identiteeti ehitada millelegi lootusrikkamale. Proovime, nagu Kerli Ever soovitas, treenida üheskoos oma lootuselihaseid.
[1] Baltic Dance Network on 2025. aastal loodud võrgustik, mille eesmärk on luua Balti kaasaegse tantsu kunstnikele turvaline ruum, kus nad saavad luua sidemeid ja analüüsida oma ühist minevikku, uurida balti tantsuidentiteeti ning mõista iga Balti riigi konteksti ja ainulaadsust. Võrgustik koosneb kuuest heakskiidetud partnerist: Leedu Tantsuinfokeskus (projekti juht), Kaasaegse Tantsu Assotsiatsioon (Leedu), Läti Tantsuinfokeskus, Koreograafide Assotsiatsioon (Läti), Sõltumatu Tantsu Lava (Eesti), Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liit.
