Käesolevas kirjutises uurib ja analüüsib Reti Ann Niimann, Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi koreograafia õppekava neljanda kursuse tudeng, Russell Adamsoni tausta, koostöö alustamist Eestiga ning Rahvusooper Estonias esietendunud ballette. Kirjutis sai alguse seminaritöö aine raames ning on inspireeritud Russell Adamsonist, kes laiemas pildis tutvustas nii Estonia tantsijatele kui ka Eesti publikule, mis on jazz-ballett kui stiil. Russell Adamsoni eluloolised andmed tuginevad Tiit Tuumalu (2000) ja Kristiina Garancise (2000A ja 2000B) ajakirjanduses ilmunud artiklitele ning Eliisabel Jõela ja Oksana Tralla läbi viidud vestlusele Russell Adamsoniga (Adamson, 2023).
Vanemuise teatri etenduste õhtu “Crossroads/Step into the Light” kavalehel (2017) on tutvustatud Russell Adamsoni nii: Russell Adamson on Jamaicalt pärit tantsija, koreograaf, näitleja, laulja ja räppar, kes kolis 10-aastaselt koos perega Inglismaale elama. Tema koolitee jätkus Gloucestershire’i linnas, kus talle meeldis spordiga tegeleda. Ema kutsus teda hüperaktiivseks lapseks ning Adamsoni meelest on seal ka tõetera, ta ei püsinud kunagi paigal. Samuti on ta enda kohta öelnud, et pulbitses noorena energiast ning talle meeldisid erinevad spordialad. Eriti meeldis talle poksimine – eelkõige selle distsipliin ning kehakeskus. Hiljem läks ta üle aga nn pehmemale võitluskunstile tai chi-le, mis põimis endasse ka joogalikumat poolt.
Londoni kaasaegse tantsu koolis The Place omandas Adamson erinevaid treeningsüsteeme, näiteks Martha Grahami, José Limóni, Merce Cunninghami ja Lester Hortoni tehnikaid. Ta on harinud ennast veel Londoni balletikoolis The Central School of Ballet ja Alvin Ailey’ koolis New Yorgis.
Lisaks sellele on Adamson tantsinud erinevates Londoni West Endi muusikalides, nagu “Hello Dolly”, “Mambo Kings” ja “Starlight Express”. Viimases toimus liikumine rulluiskudel. Muusikalid ja paljud teised tantsukogemused, sealhulgas moe-show’des osalemistest ja nende lavastamistest, on olnud aluseks Adamsoni jazz-tantsu omandamise teel. Adamson on ise öelnud, et juba muusikalides töötamise aegadel tundis ta, et otsib tantsust midagi enamat. See kõik inspireeris teda omaenda tantsustiili välja arendama, mida võiks nimetada justkui jazz-tantsu ja balleti ühendamisel tekkinud stiiliks. Selle järgi kujundaski ta oma tantsustiili, oma isikupärase käekirja.
Adamsoni esimesest tulekust Eestisse ja tööst Rahvusooper Estonia tantsijatega on kirjutanud Kristiina Garancis (2000). Adamson kutsuti Estoniasse lavastama Eesti tantsuajaloo esimest jazz-balletti. Alustuseks paluti tal lavastatada 1999/2000 aastavahetuse balli ning nii tekkiski Adamsonil esmane kokkupuude Eestiga. Tema tulek sai teoks tänu muusikutele Lembit Saarsalule ja Toivo Undile, balletipedagoogile ja moderntantsu maaletoojale Saima Kranigile ning tolleaegsele Estonia teatri peaballettmeistrile Mai Murdmaale, kes oli tuntud oma avatuse ja otsingulisuse poolest. See oli ilmselt enamiku Estonia balletitrupi noorte tantsijate jaoks üks esimesi kokkupuuteid jazz-tantsu stiiliga ning tekitas väga palju põnevust, kuid ka tõrget. Oksana Tralla (2023), kes ise oli üks esimestest Adamsoni valitud tantsijatest, on meie omavahelises vestluses öelnud, et sugugi mitte kõik tantsijad polnud esialgu valmis selliseks uuenduseks ega võtnud Russelli avasüli vastu. Inimestel puudus jazz-tantsu kogemus ja põhi ning see tekitas hirmu ja võõristamist, kuid nende arvamus muutus peale esimese lavastuse nägemist. Teises lavastuses osales juba mitu uut näitlejat.
Tiit Tuumalu (2000) on kajastanud Adamsoni tööd Estonias. Adamson valis Estonia trupist välja üksteist noort tantsijat (Eve Andre-Tuga, Oksana Tralla (Titova), Heidi Kopti, Helen Veidebaum (Org), Olga Rjabikova, Eve Mutso-Oja, Sergei Upkin, Daniel Kirspuu, Oleg Ostanin, Andres Laur ja Anatoli Arhangelski) ning alustas nendega lavastuse loomist. Adamson valis tantsijad konkursi käigus just selle põhjal, kes tema jaoks kõige rohkem särasid pakutud tantsuelemente tehes. Tema jaoks oli tähtis Estonia tantsijate energia ja avatus ning uue materjali haaramise oskus.
Uut stiili aitas noorte tantsijate kehasse saada Anu Ruusmaa, kes on moderntantsu kogemusega ja repetiitorina tegutsev endine balletitrupi tantsija. Sellest koostööst sündis jazz-ballett “In the Mood with Duke”, mis oli tugevalt inspireeritud jazz-muusik Duke Ellingtoni loomingust. Adamson on ise öelnud, et tema jaoks on muusika kõige alus, liikumist loob tema jaoks muusika. Kuna Duke Ellington on ise olnud jazz-muusika arengu suur mõjutaja, tundus Adamsonile loomuliku valikuna just tema looming. Lisaks andis tervele teosele palju juurde live-bänd, kes jagas lava koos tantsijatega. Bänd koosnes mitmetest Eesti muusikutest: Lembit Saarsalu saksofonil, Ženja Gimer klaveril, Toivo Unt basskitarril, Aivar Vassiljev löökpillidel, Mihkel Metsala trompetil ja Hedvig Hanson vokaalsolistina. Instrumentalistide, tantsijate ja muusika vahel tekkis eriline sümbioos, mis sellisel kujul oli Eestis esmakordne. (Tuumalu, 2000)
Marion Lepik (2022) on kirjutanud Rahvusooper Estonia uudiste segmendis, et kontrabassimängija Toivo Unt, kes on lõpetanud Tallinna riikliku konservatooriumi ja töötab 1969. aastast Estonia orkestrandina, oli ka kirjeldatud jazz-balleti idee autor ja eestvedaja („In The Mood”, „Stillpoint”, „Black and White”). Russell hindab koostööd Toivo Undi kui muusikuga siiani ning 2023. aastal Tallinna Ülikooli tudengite lavastuses “Traversing the Terrain” kasutas Adamson teiste seas ka Toivo Undi esitatud muusikat (Adamson, 2023).
Tralla (2023) kõneles: “In the Mood with Duke’i” puhul oli tegemist tõeliselt eksperimentaalse katsetusega, mille puhul teater võttis teatud riski. Murdmaa oli ise avatud ja otsinguline ning julges teda kutsuda ja leidis selleks ka võimaluse aastavahetuse balli näol. Hiljem, kui nähti, millega on tegemist, otsustati see repertuaari lisada. Inimesed seisid teatrimaja ees plakatiga “Ostan pileti”, mida pole just tihti Estonia ajaloos juhtunud.”
Vaadates lavastust, jäi mulje, et teose koreograafia nõudis tugevat balletialust, kuid jazz-tantsule iseloomulik voolavus ja dünaamika tõstsid liikumise uuele tasandile. Lavastuse salvestist (Murusalu, 2002) vaadates on arusaadav, miks Adamson valis just need tantsijad enda esimesse lavastusse, sest kohe, kui viis naist jõudsid tantsuplatsile, olid nad energiast laetud ning väga pilkupüüdvad. Koreograafia ja muusika koosmõjul näeme tantsijate kehalist avanemist, mis mõjub mängulise ja intrigeerivana ning loob tõelise eelmise sajandi jazz-klubihõngulise atmosfääri. Koreograafia sisaldab endas väga palju raskeid tehnilisi elemente, ootamatuid pöördeid, mis lõppevad arabeskidesse, ja sinna otsa jõuab lisanduda veel mõni element, mida vaataja ei oska kogu koreograafia kiiruse juures ette näha. Terve koreograafia on üllatusi täis, pidev suundade muutmine ja kehainertsiga mängimine loob väga köitva visuaali. On näha, et tegemist on tantsijate jaoks uue stiiliga, mis nõuab pikemaajalist kehasse süüvimist, kuid sellegipoolest tantsivad nad antud koreograafiat meisterlikult ja nähtavalt suure naudinguga. Adamson on nõudnud tantsijatelt suurt tehnilist edasiminekut ning täiesti uudne plastilisus ja rõhkudega mängimine oli saavutatud. Oksana Tralla (2023) tõi vestluses välja: “Antud protsess muutis meid kõiki ning mõjutas edasist tantsukarjääri kulgu. Russelli mõjutused olid nii kehas kui suhtumises nii tantsu kui iseendasse. See andis palju enesekindlust ning pani uskuma, et oskame tantsida! Russell innustas ja andis hoogu.”
Jazz-muusikas on tähtsaks osaks improvisatsioon ja spontaansus (Tero, 2016). See tähendab, et ülioluline on dünaamika, pauside ja rõhkudega mängimine. Muusika on alati uudne ja miski ei kordu kunagi samamoodi, seda ei saa endale selgeks õppida ja alati samamoodi esitada, sest siis kaotab jazz oma mõtte. Adamson on selle mõtestatuse poetanud enda koreograafiasse. Vaadates ja analüüsides balleti “In the Mood with Duke” koreograafilist materjali, on näha, et ilmselt on koreograaf andnud tantsijatele selged juhised ja koreograafia, mida jälgida, ning olnud nõudlik ka dünaamilisuse ja täpsusega. Samas tundub, et ta on kohelnud tantsijaid kui oma instrumenti. Tantsijate töös peegeldub kõik tähtis: dünaamika, rõhud, pausid, mõtestatus, sisu ja omapära. Midagi pole lõpetamata ja ilmaasjata lisatud. Tants peegeldab tõeliselt muusika mitmekülgsust ja voolavuse tempot. Võrratu õhtupoolik eelmise sajandi jazz-klubis joonistub selgelt välja erinevate grupikoreograafiate, soolode ja duettide näol.
Tiit Tuumalu (2000) on maininud, et “In the Mood with Duke” osutus ülimalt edukaks teoseks, mida armastasid nii publik kui ka kriitikud. Tänu sellele edukale koostööle tugevnes Adamsoni ja Eesti vaheline suhe, sest juba poole aasta pärast oli Russell Adamson tagasi Eestis loomas uut tükki, mis seekord oli loodud jaapanlase Ryo Kawasaki kirjutatud rohkem modernses jazzfunk, jazz-soul stiilis.
Tuumalu (2001) artiklist võib välja lugeda, et “At the Still Point” on väidetavalt inspireeritud loodussaatest, kus tutvustati veealust maailma, mis algselt näib vaikse ja rahuliku kohana, kuid mis pikemal uurimisel sisaldab pingestatud õhustikku. Seda balletti eristab eelmisest kindla narratiivi puudumine ja koreograafia keskendub kehakeele erinevatele võimalustele. Koreograafia sisaldab erinevaid stiile: ballett ja jazz ning inspiratsioon etnilise Aafrika tantsu sõnavarast ja nüüdistantsust. Natuke tõsisema ilmega ja süvenenum koreograafia avab Adamsoni võimed publikule hoopis teisest küljest. Laval tantsivad talle juba tuttavad Estonia artistid koos live-bändiga ning kõigi rõõmuks ühineb Russell Adamson ise tantsijana koos teistega.
Kuid selle kahe aastaga ei piirdu Russell Adamsoni looming Eestis, vaid juba paar aastat hiljem oli ta taas Estonias, et luua uus teos aastavahetuse balliks. 2003. aasta viimasel õhtul jõuab vaatajate ette jazz-kava “Black and White”. Telesaates “Tour de Danse” (2004) sõnab Adamson, et sellist stiili, nagu jazz-tants on vaja pidevalt meelde tuletada ja reklaamida publikule, et see püsiks ajas. Adamson jätkab: “Eelmine kord, kui me seda tegime, ütlesid nad, et me lõime täiesti uue publiku, kes kõik nautisid seda etendust, mille nad tantsijate ja muusikutega lõid.”
Eestis on Adamson lavastanud Estoniale lisaks ka Vanemuises, kus etendus lühiballett nimega “Crossroads”, mis oli osa lühiballettide õhtust, kus tuli lisaks Adamsoni tööle esitusele ka Matthew Jordani “Step in to the Light”. Adamsoni ballett sisaldas muusikapalu artistidelt, nagu Ray Charles, Barry White ja ka Riho Sibul. (Hanson, 2017)
2023. aasta oktoobris kutsuti Adamson õpetama Tallinna Ülikooli koreograafia eriala tudengeid. Protsessi tulemusena valmis lühilavastus “Traversing the Terrain”.
Juba esimesena loodud “In the Mood with Duke’i” põhjal saab öelda, et Adamson mõjus Eesti tantsumaastikule nagu sõõm värsket õhku. Alustades tantsijate kehalise ja lõpetades nende musikaalsuse arenguga, õpetas Adamson neile läbi enda spetsiifilise stiili, kuidas tantsijana toime tulla täiesti uutes oludes ning seeläbi tegi nad tugevamateks tantsijateks ja tantsukunstnikeks laiemalt. “At the Still Point” viis tantsijad järjekordse katsumuseni, millest ta taaskord aitas tantsijatel suursuguselt läbi tulla. Sama juhtus ka balleti “Black and White’iga”. Adamsoni teosed on ajatud ja mõjusad ning loovad tundeid, mõtteid ja emotsioone, mis jäävad kauaks püsima ja inspireerivad tänaseni.
Russell Adamsoni koreograafiline alkeemia: distsipliini ja vabaduse sulandumine
Antud peatükis uurib Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi koreograafia õppekava neljanda kursuse tudeng Eliisabel Jõela Russell Adamsoni loomingulist nägemust, töömeetodeid ja tõekspidamisi. Kirjutis sai alguse seminaritöö aine raames ning on inspireeritud oktoobris TLÜ BFMis Adamsoni juhendatud lavastusprotsessist.
TLÜ BFM-is toimus 21.–28. oktoobril Russell Adamsoni juhendamisel töötuba, kus osalesid koreograafia eriala teise ja neljanda kursuse tudengid ning mille tulemusel valmis lühilavastus “Traversing the Terrain”. Etenduse järel toimus ka vestlus Russell Adamsoniga, mille viisime läbi koos õppekava kuraatori Oksana Trallaga ning mille mõtetele toetun järgnevas peatükis.
Nädal aega intensiivses mõtteainet pakkunud töötoas keskendusime koreograafia erinevatele tahkudele, mis pakkusid tudengitele rikkalikku ja mitmekülgset õppematerjali. Neljanda kursuse tudengina toon esile oma kogemused Russell Adamsoni juhendatud töötoas. Päevad olid struktureeritud: hommikuti veetsime poolteist tundi tehnikatundides, kus modernse tantsu elemendid sulandusid balleti omadega ning teistel päevadel improviseerisime hoopis partneriga swing-, jazz- ja tänavatantsu stiilides. Sellele järgnes koreograafia omandamine ja materjali kordamine. Jäi mulje, et Adamsonile oli tähtis lihasmälu treenimine, sest ühte lõiku kordasime järjest kaks tundi. Selle juures tihti ta isegi ei parandanud tudengeid, vaid ainsaks sõnaks oli: ,,Again!” (“Uuesti!)
Adamsoni lähenemist liikumisele iseloomustaksin kui distsiplineeritud vabadust – paradoks, mida ta kehastab igas loodud teoses. Adamsoni tööeetika on täpsuse ja kohandumise sulam. Inseneriharidusega varustatud analüütiline meel joonistab liigutused matemaatilise täpsusega. Adamsoni koreograafiasse lisab pehmust ning orgaanilisust tema taust võitluskunstis ja huvi Hiina liikumistehnikate vastu. Just struktuuri ja vabaduse kahesus on tema õpetamismeetodi alustala. Ta ei dikteeri, pigem juhendab, võimaldades õpilastel imbuda pakutavasse raamistikku.
Adamsoni õpetamises on keskne individuaalne lähenemine. Ta julgustab tantsijaid avastama ja arendama endas peituvat, pakkudes juhiseid ja suunda, kuid jättes igaühele piisavalt ruumi oma stiili ja isiksuse säilitamiseks. Selline lähenemine võimaldab tantsijatel leida oma ainulaadse viisi liikuda ja end väljendada, toetades nende loovust ja iseseisvust. Eriliselt huvitav oli tantsijana tajuda seda vastuolu ning takistust kehas, mis järgnevatel päevadel lahustus nagu tühimik etendaja ja publiku vahel. Algselt väga kiire ja suvalisena tunduv koreograafia edasiandmine tekitas tõrke. Esialgu ei olnud aru saada, kas tegemist on improvisatsiooniga, mille peaks ühe korraga meelde jätma või varem loodud liigutuste jadaga. Kui kaastudengid palusid Adamsonilt kord pikka jada uuesti näidata, tundus, et ta oli üllatunud nende esialgsest raskusest materjali omandamisel. Hilisemas arutelus tõstatati küsimus Adamsoni ettevalmistuse kohta tundideks. Ta kinnitas, et on alati põhjalikult valmistunud, tehes võrdluse operatsiooniga, kus kirurg peab samuti igaks operatsiooniks täielikult valmis olema. Adamson selgitas: “Me usaldame nende kätte oma elu, seega on nad varustatud kõikide vajalike instrumentide ja tööriistadega, olgu selleks laser või midagi muud, mida kirurgias kasutatakse. Me anname end nende hoolde.” (Adamson, 2023) Ta lisas, et valmistab ette võimalikult palju materjali, otsustades hiljem, mida kasutab ja mida mitte. Lõpuks otsustasin, et ei keskendu täpselt samade liigutuste omandamisele, nagu olen harjunud teiste koreograafide puhul tegema. Pärast ühte Adamsoni-poolset ettenäitamist võtsin omaks selle, mida suutsin mõista, ja tema loodud raamistiku piires tõlgendasin liigutused oma keha järgi. See arusaam võimaldas mul mitte ainult õppida, vaid ka oma isikliku stiili ja tunnetuse lisada, luues nii unikaalse tantsulise väljenduse. Selline paindlikkus ja kohanemisvõime oli värskendav muutus, mis tugevdas minu arusaama tantsust kui dünaamilisest, isikupärasest kunstivormist.
Russell Adamsoni suhe Eestiga peegeldab vastastikust austust ja tunnustust. Arutelu käigus tõi Adamson välja (2023), et tänu Eesti klassikalise ja kaasaegse maailma segunemisele näeb ta siinset keskkonda kui viljakat pinnast eksperimenteerimise ja kunstiliste avastuste jaoks. Eesti rikkalik kultuurimaastik pakub Adamsoni koreograafilistele maalidele lõuendi. Siin pole ta mitte ainult õpetaja, vaid katalüsaator, süüdates muutuse õpilastes, kes õpivad ühendama oma tehnilist osavust isikliku jutustamisoskusega. Hiljutises töötoas osalenud tudengitest tantsijate jaoks oli eriline hetk, kui varasemad Adamsoni lavastuses osalenud tantsijad, nagu Eve Andre-Tuga, Sergei Upkin ja Helen Veidebaum käisid etendust vaatamas, luues kohtumispaiga Adamsoni varasematele ja uutele õpilastele. Küsimusele, mis on viimase kahekümne nelja aasta jooksul muutunud, kirjeldas Adamson (2023) ennast kui jõge, mis liigub ainult edasi ja ei kaldu tegema tagasivaateid minevikule.
Leian, et Adamsoni kunst on pidevalt arenev dialoog tema sisemaailma ja väliste keskkondade vahel. Ta tajub ümbritsevat maailma kui tantsu – liikluse rütmiline vool, inimeste igapäevaelusse raiutud vaikivad lood ning isegi need väiksed pausid, mis täidavad meie eksistentsi. Tema kunst ei hõiva lihtsalt ruumi; see vestleb ruumiga, mõnikord sosistades, teinekord julge avaldusena. Seda kõike saime kogeda 28. oktoobril TLÜ BFMi Mait Agu saalis, etendades Adamsoni tantsulavastust “Traversing the Terrain”. Adamson ise (2023) nimetab muusikat oma maestroks, kõige alustalaks. Seega kõlas lavastuse muusika loojate C. Bolling, D. Palukase ja A. Piazzola teostena, mida esitasid Toivo Unt ja Mai Rosenroth-Unt ning Lapimaa kammerorkester. Pärast etendust toimunud vestluse käigus esitas üks tudengitest küsimuse, mida peaks vaataja sellest kaasa võtma. Adamson soovis selle küsimuse õhku jätta, öeldes, et tema ei suuda aimata ega ennustada, mida teised etenduse kohta ütlevad, mõtlevad või sellest kaasa võtavad. Mõned võivad kritiseerida, teised võtavad selle vastu. Ta tunneb, et see ei ole tema ülesanne mõelda sellele, mida publik sellest saab. Noorte ja ennast otsivate tudengitena oli selline heas mõttes ükskõiksus värskendav. Just kooli lõpetamise lähenemisel ja suure maailma ukse avanedes valdab paljusid hirm, kuidas oma sisemisi mõtteid piisavalt selgesti jagada või kui palju võiks olla konstrueeritust, enne kui see muutub liiga keeruliseks või arusaamatuks.
Lavastus tekitas erinevaid emotsioone. Oksana Tralla mainis (2023), kuidas lavastuse keskel tekkisid ühel hetkel tunded, nagu tahaks nutta, kuigi ta ei ole enda arust nutja tüüp. Lisaks tõi Tralla vestlusest Adamsoniga välja mõtte, et vahel on see, mida arvad end mitte vajavat, hoopis suurim, mida tegelikult vajad. Ma ise ei ole tantsu vaadates ammu midagi sellist tundnud ning olen isegi unustanud, et tants ja tantsuilu võivad ju samuti sügavaid emotsioone tekitada. Kogu nädalasest protsessist ja avatud vestlusest jäi kumama, et Adamsonil on väga isikupärane käekiri, mis tantsijana tuletas mulle meelde, milline jõud võib peituda liigutuses. Tunnen, et noored soovivad üha enam mässata ja liikuda eemale puhtast liikumisest kui sellisest. See on uuele põlvkonnale omane suund: keegi ei jaksa enam istuda tundide kaupa ja vaadata üksnes tantsijat, eriti kui puudub dünaamiline valgustus, kõrvulukustav muusika või muud tehnoloogilised vahendid. Ma ju tean, olen ise üks nendest. Kuid kas see suund ka suudab esile tuua siiraid, autentseid ja sügavaid emotsioone?
Ent hoolimata oma saavutustest jääb Adamson alandlikuks, rõhutades, kui tähtis on mitte kunagi läheneda millelegi ”täis tassiga”. Ta väljendas oma õpetamisfilosoofiat metafooride kaudu, öeldes: “Kui ma olen orus, oleme selles koos. Kui ma olen mäe tipus, oleme seal koos” (Adamson, 2023). Adamson ei vaata kunagi õpilasele alla, vaid püüab luua piisavalt avatud atmosfääri, et toimuks areng. Tema filosoofia rõhutab jääda avatuks – avatuks õppimisele, kogemustele ja alati muutuvale elutantsule. Adamson (2023) julgustab oma õpilasi tegema sama, küsima kõike ja omaks võtma ettearvamatuid episoode, mille elu koreografeerib meile kõigile. Planeerimise ja spontaansuse ristteel leiab Adamson oma tõe. Tema õpetused on läbi imbunud austuse eetosega – muusika, liikumise ja eelkõige individuaalse tantsija suhtes. Iga samm, iga pööre, iga hüpe, mille Adamson koreografeerib, kannab endas osa laiemast jutustusest, mis resoneerub nii kunstniku kui ka publikuga.
Analüüsides Russell Adamsoni loomingulist trajektoori, jõudsime koos Reti Ann Niimaniga järeldusele, et Adamsoni tööde keskmes on olnud tantsija individuaalsuse säilitamine etteantud koreograafiliste raamide piires. Tema lähenemises ei ole esiplaanil väline sünkroonsus või pinnapealne esteetika, vaid pigem tantsija jätkuv areng, liikumiskvaliteedi ning energia koosmõju. Adamsoni pärand ulatub kaugemale konkreetsetest sammudest, pakkudes pigem mõtete pärandit, mis peegeldab inimloomust. See areng on osaliselt tingitud Saima Kraningi, endise esitantsija ja moderntantsu Eestisse tooja panusest, kes tutvustas Adamsoni Eesti publikule ning lõi aluse pikaaegsele suhtele. Russell Adamson on enda Eestis loodud lavastustega mõjutanud mitut siinset tantsupõlvkonda ning on seeläbi aidanud arendada kohalikku tantsukunsti.
Viited
Adamson, R. (2023, 28. oktoober). Intervjuu [Eliisabel Jõela, Oksana Tralla]. Mitteavalik intervjuu, Tallinn, Eesti.
Garancis, K. (2000A). Mees tantsijate globaalkülast. Eesti Päevaleht, 4. september.
Garancis, K. (2000B). Jazzballett viib sõltuvusse. Postimees, 8. september.
Hanson, R. (2017). Kahes tantsulavastuses ristuvad rütmid ja emotsioonid. Tartu Postimees, 18. märts.
In the Mood with Duke. (2000). [Kavaleht]. Rahvusooper Estonia.
https://aire.opera.ee/registrid/kasikirjad_ja_pisitrukised/vaata/4450.
Lepik, M. (2022). Harjumaa teatripreemia pälvis Toivo Unt. Rahvusooper Estonia, 1. aprill.
https://opera.ee/et/uudised/harjumaa-teatripreemia-palvis-toivo-unt/?fbclid=IwAR33d_K1cN053mSNd3foT-v4iysbLHgO6X8hwk6fGSHcGG_WIhnjmSzLO5k.
Murusalu, R. (režissöör) & Ehand, E. (toimetaja). (2004, 15. jaanuar). Tour de Danse (osa 37). [Telesaade]. Eesti Televisioon.
Murusalu, R. (režissöör) & Kuldmäe, L. (toimetaja). (2002, 31. detsember). Jazzballett. Enne ja nüüd. [Telesalvestus]. Eesti Televisioon.
Tuumalu, T. (2000). Jamaica mehe kummardus Ellingtonile. Postimees, 6. september.
Tuumalu, T. (2001). Adamson Adamson “Enne ja nüüd”. Postimees, 27. jaanuar.
Tuumalu, T. (2001). Must mees Estonia laval teeb ajalugu. Postimees, 25. jaanuar.
Tralla, O. (2023, 24. november). Vestlus Oksana Trallaga. Mitteavalik, Tallinn, Eesti.
