Kristiin Raudnagelile meeldib öelda, et ta on erialalt tantsuentusiast. Lühidalt hõlmab see tantsuõpetaja ja -treeneri, koreograafi ning ka ettevõtja rolli. Ta lõpetas 2020. aastal Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tantsukunsti eriala ning omandas sealsamas 2024. aastal kunstide ja tehnoloogia õpetaja magistrikraadi. Kristiin on loonud Tartus tegutseva Goal Diggers tantsustuudio ning Põlvas paikneva La Danse tantsukooli – mõlemas on tema roll, peale tantsuhariduse pakkumise, olla asutuse direktor ja kunstiline juht. Praegusel eluhetkel on Kristiin küll 8-nädalase uue ilmakodanikuga kodune, kuid nii varem kui ka lähitulevikus juhendab ta õpilasi alates 3-aastastest kuni täiskasvanuteni, rahvatantsust kabareeni.
Mis on sinu eesmärk, õpetades tantsu selles vanuses lastele?
Minu peamine eesmärk 5-6-aastaseid lapsi õpetades on pakkuda neile eduelamust ning rõõmutunnet liikumisest, tantsimisest ja mängimisest. Mõistan, et see tundub kui õpikulause, kuid taoliselt ma tõepoolest meelestatud olen. Soovin, et see kogemus, mis nad minu tantsutunnist saavad, saadaks neid positiivse noodiga ka suuremaks saades. Et nad räägiksid tantsust ja trennis käimisest õhinaga ning et nad tahaksid tulla tundi ise, mitte emme käskimise peale.
Mis on sellele vanusele sobiv tunnisisu? Mis peaks tunnis kindlasti olema, mis kindlasti ei tohiks olla? Mõned konkreetsed näited.
Usun, et mida mängulisemalt on tunnid üles ehitatud, seda intrigeerivam on laste jaoks õpe. Lastel on sära silmis, kui neil on tunne, et me terve tund mängime, kuid tegelikult on minu kui õpetaja silmis toimumas ikkagi struktureeritud õpe.
Minu tantsutund algab alati soojendusega, kuid mitte nii väga esikohale pannes keha soojaks saamist, vaid kohalolu ja energiataseme tõstmist. Soojendused on mul üles ehitatud põhiliikumiste baasil, millest ei puudu ka loovtegevused, mäng ja mängulisus. Kuna minu põhitöö toimub tantsukoolides ning sealse tantsuõppe väljundiks on üldiselt erinevad tantsuüritused, siis tegelen tundides ka erinevate jadade ja koreograafiate õpetamisega. Kipun tantse õpetama lastele taoliselt, et alustan väga lihtsa baasmaterjaliga, mida seejärel muudan tantsutehniliselt raskemaks. Siiamaani see lähenemine toimib, sest siis on lapsel üks ülesanne korraga – esmalt jätta meelde liikumise järjekord ning seejärel lihvida tehnikat.
Oma tundides tegelen palju ka akrobaatika ja võimlemisega. Need kaks on mul üks suur megamix koos lastejoogaga, et hoida kujutlusvõime terav ja lapsi võimalikult tunnile orienteerituna. Kõik harjutused seostan mingisuguse kujutluspildiga, kas siis loomade, ilmaolude, aastaaegade, loodusnähtustega vm.
Kokkuvõtlikult ütleksin, et kindlasti peaks õppes olema mängulisus! Aga vot, mida ei tohiks olla? Tegelikult justkui kõike tohib, aga eakohaselt ning kasvava lapse füsioloogiat arvestades.
Milline on tunni sobiv pikkus ja ülesehitus? Milliseid õpetamismeetodeid kasutad?
Arvan, et ideaalis võiks üks õppetund kesta 40–60 minutit. Selle aja jooksul on lapsed produktiivsed ning motiveeritud töötama ja pingutama. Loomulikult võib ka pikemalt, kuid olen täheldanud, et lapse tähelepanu kipub sealt edasi rohkem hajuma ning laps väsima. Loomulikult oleneb see ka tunni intensiivsusest ja sisust.
Kuna minu tundides on palju loovliikumist, siis „õpetaja liikumise matkimise“ meetodit kasutan lastega peamiselt ainult koreograafiate õppimisel ja üldiselt pigem hoidun sellest. Peamiselt kasutangi loov- ja mängulist õpet.
Mulle meeldib rakendada ka n-ö avastusõpet. Siinkohal tooksin välja enda lemmiku – Laikre perebändi. Nende loodud värvide plaatidelt leiab 5–6-aastaste laste jaoks häid lugusid, et arendada laste loovust, lahendada ülesandeid, õppida läbi tantsu eripäraste eluolude, asjade ja nähtuste kohta.
Kirjelda, millised 5–6-aastased lapsed on. Mis on neile kerge, raske, jõukohane, eakohane? Millised nad on oma arengus füüsiliselt, emotsionaalselt, sotsiaalselt? Mis on olulised tähelepanekud, millest lähtuda või mida peaks neid õpetades teadma?
Antud vanuses lapsed on ilma filtrita. Nad on ausad, vahetud, rõõmsad ja avatud. Lapsed leiavad, et nad on juba päris suured, ja tegelikult nad on ka, kuid samal hetkel on nad veel väiksed ja haprad. Neil on vaja palju tuge ja abi, kuid samal hetkel ka iseseisvust. Ka eneseregulatsioonioskuse harjutamine nõuab tundides oma aja, sest tunded on suuremad, kui nendesse väikestesse südametesse ära mahub. Nad on väga elava kujutlusvõimega ning värvikate ideedega – vot see on minu lemmik antud vanust õpetades. Neil puudub veel häbitunne ja üldises plaanis ka häbenemine, kuid see hakkab juba vaikselt tekkima. Neile meeldib näiteks väga ka paarilisega ja grupis tegutseda, kuna see tekitab lisaelevust.
Lastel on arenguliselt loomulik ja kerge olla loov ja mänguline. Nad vajavad lühidaid ja konkreetsed ülesandeid ja selgitusi. Neil on raske täita mitut ülesannet korraga ning õppida pikki ja raskeid jadasid. Lisaks vajavad nad ka vaheldust, sest ühe asjaga pikalt töötamine on neile väsitav.
Lähtuma peakski lapse arengust ja võimekusest. Arvan, et need teadmised niisama õpetajani ei jõua, vaid vajavad ise uurimist, õppimist, lugemist ja praktikat.
Milline on selles vanuses õpilaste jaoks õpetaja roll?
Õpetaja on eelkooliealistele kindlasti veel suuresti emarollis. Nad vajavad õpetaja heakskiitu, tuge, hoolivust, tihtipeale ka kallistusi ja armastust. Neil on vaja, et õpetaja märkab ja tunnustab neid.
Milline on neile sobiv õpetamise ja õppimise keskkond?
Keskkond peaks kindlasti olema vaba ja avatud. Õpetaja on see, kes loob vaba ja muretu õhustiku, kus võib eksida ning olla aus ja avatud. Õpetaja ülesanne on last julgustada ja nii-öelda push’ida uusi asju proovima.
Mina ise olen viimastel aastatel ennast analüüsides märganud, et proovin olla tantsuõpetajana täpselt selline, nagu ma tahaks, et minu lastega oldaks. Väga lühidalt öeldes olla neile igal sammul, naeratus näol, toetavalt olemas, kuid samas piisavalt konkreetne ja nõudlik, et hoida austust õpilane-õpetaja suhtes.
Kuidas annad sellises vanuses õpilastele tagasisidet, kas ja kui oluline see neile on? Kuidas arutlete-reflekteerite tegevuse-tehtu üle?
Tagasiside on laste puhul igal juhul väga oluline. Neil on vaja kinnitust, et õpetaja märkas ja mis veel olulisem, tunnustas. Usun, et mitte ainult sõnadega, vaid ka kehakeelega saab õpetaja lastele tegutsemise kohta tagasisidet anda – kas siis naeratuse, puudutuse või noogutusega. Lisaks meeldib mulle väga kasutada ka tähekestega kleepsukesi, mida lastele jagan nii ainuüksi proovimise ja katsetamise eest kui ka muude õnnestumiste korral.
Reflekteerimise poolest olen palunud neil oma tundeid ja mõtteid jagades seostada need näiteks mõne värvi, looma, liigutuse või häälega.
Miks sa teed sellises vanuses õpilastega tööd? Mis sind inspireerib? Kuidas julgustad ka teisi seda tegema? Millist suuremat eesmärki selles töös näed?
Hakkasin antud vanusega tööd nautima kõige enam siis, kui sain emaks. Ma tunnen, et mõistsin lapsi ühtäkki rohkem kui iial varem ning nende vajadused tundusid mulle loogilisemad. Emaks saamine avas tantsulaste jaoks minu südame, sest kui varem oli lastega töötamine kui „töö“, siis järjest enam pakuvad nad mulle siirast rõõmu ning iga kord teretame üksteist suurte kallistuste ja naeratustega. Mina hoolin neist, ja tunnen, et nemad hoolivad ka minust. Nad on minu tantsulapsed!
Mind väga inspireerib laste ausus ja läbipaistvus. On näha nende igast näoilmest, kas õpetaja pakutav tunnisisu sobib neile või mitte.
Mainides ära kõige suuremat eesmärki selles töös, tuleksin taaskord tagasi algusesse, esimese küsimuse-vastuse juurde. Usun, et mina õpetajana saan luua lapse jaoks taolised kogemused ja harjumused, et lapsel tekiks eluaegsed positiivsed tunded liikumise ja tantsu vastu!
