Septembris värvub Lyon paariks nädalaks (06.–28.09.2025) kaasaegse tantsu toonidesse. Saabun tantsubiennalile Springback Assembly[1] osalejana, et külastada festivalil esimest korda toimuvat publikuprogrammi “FORUM”. Programmi eesmärgiks on kokku tuua eri mandrite kunstnikud, kriitikud ja tantsu-uurijad. Sisuliseks lähtepunktiks on valitud mõiste hospitality ehk külalislahkus või võõrustamise kunst.
Viie päeva jooksul pendeldan esitluste, töötubade, vestluspaneelide, intervjuude ja õhtuste etenduste vahel – samal ajal ketrab peas võõrustamise kunst ja selle tähendus erinevates rollides. Sellega tuleb arvestada nii lavastaja, kunstniku, tantsija, kriitiku, produtsendi kui dramaturgina. Sellise häälestuse pealt vaatan kahel järjestikusel õhtul lavastusi, mis mind korraga võluvad ja kummastavad.
Jan Martensi lavastus “Dog Days are Over 2.0” on edasiarendus algselt 2014. aastal esietendunud teosest, mille jooksul hüppavad seitse tantsijat katkematult 65 minutit järjest (tõe huvides – 2 minutit nad siiski poole peal seisavad ja tõmbavad hinge). Uskumatu virtuoossusega mõjuv hüplik kompositsioon on magus: iga kord, kui tekib tunne, et saan nüüd pihta, millist lugemist ja takti tantsijad kasutavad, muudavad nad oma sammu või suunda. Täpselt siis, kui jõuan mõelda, et lava taha liikunud diagonaal tuleb nüüd ilmselt ette vasakule, pööravad nad siiski paremale. Nad on targemad kui mina – oi, kui mõnus see on!
Kordus tinistab mu ära: esimesed 40 minutit toimub kõik kui treeningsaalis. Tuled põlevad nii uhke teatrimaja laval kui saalis, tantsijad panevad värvilised treeningtossud jalga ning hakkavad soojendama-keksima-hüppama-kava harjutama. Kui lõpuks jõuame umbes 30. minutil n-ö esinemiseni, on laval ja saalis aga blackout. Energilisest tantsukavast jääb silme ette vaid kujutlus, mida loovad lavalt kostev tossukrigin ning lavalaudade kägin. Osa helikombinatsioone on varasemast treeningust tuttavad, teised üllatavad. Need kaks pimedat, kuid sisuliselt tihket minutit rabavad mind. Nad toovad esile selle töö, mis valdaval juhul jääb lava taha.
Enamasti on ju vastupidi, me näeme vaid peensusteni timmitud tervikut ega hooma, kui palju tööd sellesse on pandud. Siin on aga teisiti, oleme tunnistajaks tantsijate metsikule tööle…ning ka see on sama puhas kui prillikivi. Tantsijate väsimusastmele eelistan ma mitte mõelda.
Järgmisel õhtul istun lämmatavalt palavas angaaris, mille lava meenutab poksiringi – publik istub neljal tribüünil, vaadates teineteise ja lavaga tõtt. Lehvikud ja biennaali voldikud lehvivad igas tribüüni servas, kuhu pilgu suunan, sest õhk on juba enne tantsu algust lämbe. Täpselt nagu ühele rave’i-angaarile kohane! Portugali koreograafi Marco da Silva Ferreira lavastuse “F*cking Future” esietendusel helgib põrand peegelsiledalt vastu, kui ruum tossuga täitub. Ükshaaval sisenevad robotliku, humanoide meenutava liikumiskeelega tantsijadki lavaruumi. Nende joovastav energia, kaasakiskuv muusika ning elektrisinisest laserist peegelduvad valguslained tõmbavad publiku endaga kaasa. Tantsijad mängivad rütmide, korduste, mustritega. Koreograafias on märgata ilminguid nii klubitantsudest, vogue’ist kui somaatlisest liikumispraktikast.
Ühel hetkel sukelduvad need higiselt läikivad treenitud kehad inimeste vahele. Nad vinnavad end mööda tribüüne ülespoole ja lahkuvad üle tooliridade ronides. Jälgin viimast ülespoole sumavat tantsijat, mu süda ja veri tukslevad jätkuvalt muusikaga ühes rütmis ning peas trummeldab mõte, kas niimoodi lõppebki. Aga ei. Tantsijad on vahepeal kõrvaltribüüni ülemise käetoeni jõudnud ja hakkavad sealt jälle riburadapidi tagasi alla liikuma.
Visuaalsest ja füüsilisest hoogsusest kantuna ei otsinudki ma teosest teab mis sügavamat sisu. Kuid etenduse lõppedes jäi mind siiski painama küsimus: kui taotluslik oli lavastuse ilmselge sisuline pealiskaudsus? Sillerdav põrand, nahkselt läikivad sinakad püksid ja hõbedastest kivikestest koosnevad haprad topid mõjusid mänguliselt ja pilkupüüdvalt, jäädes eelkõige ikkagi show’ks. Kuid eks pinnavees solberdamine võibki olla meie “F*cking Future”.
Kirjeldatud kahe lavastuse esietenduste vahele jääb kümme aastat. Oma vormilt on need kaks ehk liigagi sarnased: mõlemal juhul seitse tantsijat, kes esitavad täpselt paika pandud koreograafiat. Tehniline võimekus ja sünkroonsus on muljetavaldavad, kuid ometi mõjuvad tantsijad nii ühesuguselt. Nende eripärale ega omasele liikumiskeelele ei näi lavastustes ruumi olevat. Jääb mulje, et laval on vaid kehad, mitte inimesed.
Mõeldes tagasi biennaali enda püstitatud katusteemale hospitality, tekib küsimus: kuidas ja millist võõrustamise kunsti rakendavad Euroopa suured koreograafid, kes tantsijatega töötavad? Kas me elame endiselt maailmas (nagu ilmselt Martensi esietenduse aegu elasime), kus koreograafi soov on, et tantsijad realiseeriks laval vaid tema fantaasiat ega kaasuks loojatena protsessi? Võib-olla on seda liiga palju paluda. Aga ma siiski loodan, et oleme liikumas maailma, kus meid huvitab tantsija juures enamat kui vaid tema keha. Eriti magus oleks, kui sellistes viimistletud tervikutes jääksid meelde ka näod ja maneerid, mitte ainult liikumismustrid. Rõõm on tõdeda, et Eestis mul selliseid küsimusi ei teki…
[1] Noorte ja alustavate tantsukriitikute kogukond, kes on osa Aerowavesi projektist. Rohkem infot siin: https://springback.org/assembly/
