Eesti Rahvaluule Arhiivis tallel olevas kirjas kirjutas Anna Raudkats 9. veebruaril 1913 Helsingist Tartusse Oskar Kallasele: „Austatud herra Kallas! Möödaläinud suwel ei olnud minul, kahjuks, mitte wõimalik Teie ettepanekut, Eesti rahwatantsusid üleskirjutama minna, wastuwõtta. Ettewalmistamine ülikooli sisseastumise wastu nõudis aega, ja peale selle olin kahe wahel, kas minul on küllalt eelteadmisi niisuguse tähtsa töö jaoks on, nagu meie wanade tantsude ülestähendamine. Eeltuleval suwel oleksin nüüd walmis seda tööd ettewõtma, kui Eesti Üliõpilaste Selts reisikulud enese kanda wõtaks ja minule ühe reisiseltsilise muretseks, kes tantsuwiisid kuulmise järgi ülestähendada wõiks; minul enesel ei ole selleks osawust küllalt. Muidu katsun ennast aga wõimalikult hästi oma ülesande wastu ettewalmistada. Ülikoolis õpetab meile rahwatantsusid Anni Collan …“
Käesolevaga kasutan kirjaruumi tutvustamaks tantsu uurimise ja mõtestamise võimalusi, millega puutusin kokku tantsuantropoloogia/etnokoreoloogia rahvusvahelises magistriõppes. Viibisin Erasmus+ programmis „Choreomundus: Dance Practice, Knowledge and Heritage“ aastatel 2014–2016 Norras, Prantsusmaal, Ungaris ja Inglismaal. Olgu öeldud, et Eestis veel suhteliselt vähe kuuldud sõna „etnokoreoloogia“ tähistab kõige lihtsamini seletades „etnomusikoloogia“ tantsulist vastet. Etnokoreoloogia uurib tantsu ja muid liikumispraktikaid nende kultuurikontekstis, kasutades antropoloogia, musikoloogia ja etnograafia meetodeid. Siin kirjutises püsin ma rahvatantsu-uurimises, kuigi programmi jooksul puudutasime nii kaasaegse jazz´i tunde Tais, flamenco-hullust Jaapanis, India juurtega kaasaegse tantsu kunstnikke Londonis kui ka klassikalist balletti kui Lääne rahvatantsu. See uurib, miks, millega ja kuidas tantsu eri kultuurides praktiseeritakse ja „kasutatakse“.
Eesti – grupp, ühtlustamine ning sõnaline tantsukirjeldus
Eesti rahvatantsuteadmise kogumise ja töötlemise senist käiku tunduvad iseloomustavat keskendumine rahvatantsuansambli tööks vajalike oskuste arendamisele ning tantsupidudele orienteeritus. 20. sajandi alguse tantsuetnograafia suurkujud Anna Raudkats, Herbert Tampere, Rudolf Põldmäe ja Ullo Toomi puutusid välitöödel tantse kogudes kõik kokku samade küsimustega. Kuidas leida küladest veel liikuvaid tantsuoskajaid ja saada nad endale tantse esitama või õpetama? Milliste meetoditega kiirelt haarata ja jäädvutada nähtud tantse ajal, mil filmilindistus on veel peamiselt kättesaamatu luksus ning fotosilm ei suuda kiiret liikumist tabada? Kuidas kogutud ja kuidagiviisi üles märgitud tantsude ja teadmisega hiljem ümber käia? Kuidas kogutut toimetada, vormistada, interpreteerida, mis eesmärgil avaldada?
Anna Raudkatsi Soome sidemete tõttu võeti ka Eestis kasutusele sõnadega tantsu üles kirjutamise viis, mida praktikud 20. sajandil edasi arendasid. Tantsijate paigutust ruumis kujutatakse joonistel lihtsustatud sümbolitega ülalt alla vaates. Tantsukoguja keskendus jäädvustamisel pigem grupi üldpildile ja avaldas ühtlustatud tantsukirjeldused pedagoogilistel eesmärkidel või hiljem ka tantsupidude tarbeks. Töötati välja kindel sõnavara levinud sammustiku tähistamiseks, mis omakorda tantsuteadmist standardiseeris.
Rahvatantsupedagoogika tegelebki rahvatantsuoskuse praktilise arendamisega, selle ühendamisega klassikalise tantsu treeninguga, välja töötatud tantsuterminoloogia, tantsukirjelduste lugemisoskuse arendamisega, folkloorsete rahvatantsude tundma õppimise ja seadmisega lavale (süitide loomine) ning lavarahvatantsutunni läbi viimise ja lavarahvatantsurühma töö juhtimise oskuste arendamisega. Lavarahvatantsuõppe kesksed eesmärgid tunduvad olevat grupis ühesuguseks lihvitud tehniline võimekus ning lavaline atraktiivsus. Eesti rahvatantsuelu on korraldatud tantsupeokeskselt ja peole pääsemise tungi tõttu konkurentsivõimekuse arendamise põhiselt. Lisaks on viimased 60 aastat olnud tugevaks tooniandjaks Nõukogude perioodi suurim eeskuju lavaliste rahvaste tantsude vallas Igor Moissejevi rahvatantsuansambel. Tänapäevasele eesti lavarahvatantsu liikumiskeelele on lisaks klassikalise tantsu, karaktertantsu ja lavarahvatantsu sõnavarale lisatud veel moderntantsu, võimlemise ja akrobaatika elemente.
Ungari – solist, individuaalsus ning tantsu „noodikiri“
Eesti pole ainus, kes võlgneb oma tantsukultuuri teadusliku uurimise ja arengu väga suures osas paarile suurkujule. Nende aastakümnete pikkune isiklik kogumistöö ja panus kogutu korrastamisse ja analüüsimisse, ka kohalikule kontekstile spetsiifiliste uurimismeetodite süstemaatilisse väljatöötamisse, on võimaldanud üldse tantsuteadusel kuhugi jõuda.
Ungaris on välja kujunenud pisut teistsugune tantsu suhtumine kui Ida-Euroopas, kus on üsna levinud Moissejevi tantsuansambli suunas üles vaatamine. Sealses tantsutraditsioonis väärtustatakse improvisatsiooni, individuaalsust ning tantsijat kui autorit – kuni selleni välja, et teatud isikupärastel sammudel või sammujadadel võib olla selle esmasesse kasutusse võtja nimi. Sarnaselt sellele, kuidas Eestis pärimusmuusik võib arhiivist leitud juppi pillimehe järgi kutsuda „Torupilli Jussi looks“, võib Ungaris keegi ühe improviseeritud soolo ajal esitada „Istvani sammu“. See suhtumine aga tingib olukorra, kus üldistavast tantsu üles kirjutamise viisist – kuidas keskmiselt kogu rühm tantsijaid antud tantsu esitas – ei piisa, sest üksikute tantsijate panust loetakse niivõrd oluliseks.
Saksamaa läheduse ja moderntantsu ühe pioneeri Rudolf Labani tantsuanalüüsi ideede suure leviku tõttu hakati kogu Ungari tantsuvara üles tähendama labanotatsiooni, tema enda nimetusega Labani kinetograafia abil. See on tantsu graafiline ja üksikasjalik üleskirjutamise viis, sarnaselt noodikirjaga muusikas, mis on 20. sajandi jooksul palju kasutust leidnud just balletis ja teatud rahvatantsudes ning mida paljud tantsuantropoloogid kasutavad „universaalse“ liikumise jäädvustamise ja edastamise keelena. Labani kinetograafiat vallates on võimalik isiku liikumine vähimagi detailini ning samal ajal toimub tema liikumise kontseptualiseerimine ja analüüs graafilise ülestähendamise kaudu. Erinevate tantsijate liikumisjadasid on võimalik kergesti kõrvutada, visuaalse sarnasuse alusel on lihtne leida ka vormiüksuseid (motiive, lõpetusliikumisi) ning teha järeldusi tantsu ülesehituse seaduspärasuste kohta. Nii saab eriti improvisatsioonilises tantsus avastada reeglipärasusi, mida tantsijad ise võib-olla esialgu ei väljenda ega sõnasta. Kinetograafia õppimine ja aktiivsesse kasutusse võtmine on Ungari tantsuhariduses ja eriti akadeemias n-ö baasoskus (nagu ka muusikaline haritus, sest tantsunooti saab lugeda ainult muusika struktureerimist tundes), mille peale edasine tantsu mõistmise ja uurimise teekond ehitatakse.
Norra – tantsupaar, „oma“ piirkonna tantsud ja videoanalüüs
Muusika ja rütmi loogika mõistmine on tantsukultuuri tundmaõppimisel sageli võtmekohal. Ghana kolleegidelt tantse õppides keskendusime esialgu põhiliselt pea- ning kõrvaltrummide rütmiskeemide helilisele tundmaõppimisele – ülesanne, mis on eesti tantsija valdavalt kvadraatsele muusikalisele mõtlemisele suur väljakutse. Enne sealsete sünkoopide valdamist või isegi lihtsalt tajumist ei olnud võimalik juurdekuuluvaid liigutusi esitada.
Üsna vastupidiselt tuli suhtuda jaava õukonnatantsu õppimise protsessi. Gamelani orkestri pillide võõras häälestus ja läänes levinud meetrilisele süsteemile raskesti alluva rütmi tajumise keerukus tingib olukorra, kus äsja indoneesia tantse õppima asunud Euroopast pärit tantsijal ei pruugi olla õrna aimugi muusikalise saate ning liigutuste omavahelisest suhtest. Leppima peab liigutuste mehaanilise jäljendamisega suures „helide segaduses“, kuniks muusikaga harjutakse ning korduste kaudu tekib selle suhtes mingi tunnetus.
Ootamatu muusikakasutuse leidmiseks ei pea liikuma Eestist aga üldse kaugele: Norra mõne ¾ taktimõõdus tantsuga kokku puutumine ajas mu segadusse nende lonkava iseloomu tõttu nii muusikas kui liikumises. Peagi sain teada, et takti ei jagata seal võrdse pikkusega üksusteks, nagu tavaliselt eesti labajalavalsi puhul tantsuõpetaja jaotaks. Alles sellise võtme leidmisel muutus võimalikuks ka liikumise omapära mõtestamine ja teadlikum kehastamine.
Norra raskesti ligipääsetavate orgude ja külade tõttu on sealsed mitmekesised kultuurinähtused säilinud läbi 20. sajandi – ühtlustavad välismõjud ei pääsenud suurele osale sealsest kultuurimaastikust lihtsalt ligi. Videovarustuse levikul oli seega veel võimalik teostada mastaapne tantsude ülesfilmimine, mille tulemusel on Norra Traditsioonilise Muusika ja Tantsu Keskusel nüüdseks suurim arhiiv Põhja-Euroopas. Suur osa kogutud tantsuvarast on improvisatsiooniline paaris- või soolotants. Materjali kasutusse võtmiseks töötati välja süsteem, kus kohalike tantsude vastu huvitundjad saavad keskuses ligipääsu arhiivvideotele, õpivad kindla tantsija tegevust kaader kaadri haaval tundma ja kehastama, läbivad seejärel selle sõnadega üleskirjutamise protsessi ja nii järjest mitme sama piirkonna tantsija puhul. Tantsides vähimate detailideni (kehahoid, raskuskeskme liikumine, tantsuvõtted ning seongud jms) läbi piisava arvu erinevaid sama tantsu kehastusi, hakkab õppijal tekkima selle tantsu tantsimise isiklik kehaline kogemus ja tunnetus. Üleskirjutamise käigus hakkavad selguma kompositsioonireeglid ja iseloomulik tantsukäik. Pärast taolist ajakulukat protsessi saab õppija keskusest tagasi oma kogukonda jõudes 50 aasta vanused kohalikud tantsuoskused seltskonnatantsuõhtul uuesti käiku lasta.
Keskuse eesmärgiks ongi lisaks uurimisele, tantsuteadmise jäädvustamisele ja süstematiseerimisele just kohalikule tantsupärandile juurdepääsu ja taaskasutuselevõtu võimaldamine ning selleks vajalike digitaalsete meetodite arendamine. Sellise põhjalikkuse tulemusena on Norras tantsupärand 21. sajandil aktiivses loomingulises protsessis. N-ö kaasaegne pärimustants, omamoodi lavarahvatants, mis ühendab kaasaegse etenduskunsti ja pärimustantsu, õilmitseb samamoodi nagu suured rahvatantsufestivalid või väiksemad kohalikud tantsuvõistlused, rääkimata seltskonnatantsuõhtutest. Märksõnadeks on suur mitmekesisus ja loomingulisus ning stiili võimaluste mitmetasandiline kasutamine erinevates kontekstides.
Ühelt väljakujunenud süsteemilt teiste võimaluste katsetamiseni?
Võiks ju mõelda, et nutitelefonide ajastul ei ole muret tantsu jäädvustamisega, ometi on sellel omad agad. Video on alati 2D, mille puhul ei ole võimalik näha kellegi kehaosade varju peitu jäävaid liigutusi. Grupikoreograafiate puhul säilivad rohkem kui saja aasta vanused ühtlustamis- ja standardiseerimisküsimused, sest keegi tantsib alati teismoodi kui teised – samas videolindistuse näilise üheseltvõetavuse tõttu ei pruugi jäädvustaja õigel hetkel täpsustusi küsida. Digitaalne infoväli on ebastabiilne ja teadmatu elueaga ning arhiveerimisprobleemid kerkivad ühtemoodi nii digifaili kui vanade videolintide hunnikute puhul. Suur osa kuulsaid kaasaegseid koreograafe ei luba põhimõtteliselt oma teoste videost õppimist, vaid nõuavad alati iseenda või oma assistendi/repetiitori kohale tellimist. Füüsilistes tantsivates kehades on järelikult peidus teadmine, mille ükskõik millisesse muusse keelde ümber tõlkimine on alati vaidlustatav, aeganõudev protsess. Nii võiks olla tervitatav ka eesti tantsukultuuri eri ilmingute uurimise ja analüüsimise meetodite kaasajastamine, laiendamine ja miks mitte täiesti uute katsetamine. Selle käigus võime jõuda palju sügavama teadmiseni inimeste liikumise põhimõtetest eri kontekstides.
